Tuesday, October 29, 2013

Kuidas ma ennast välja vingerdasin

Ei ole vist lapsevanemat, kellele inimese paljunemisega seotud küsimused ootamatud ei oleks. Kui usin vanem omal algatusel lapsele seletama hakkab, on suur tõenäosus, et laps ei ole veel selle teema jaoks valmis ja paremal juhul ei arva asjast üldse midagi. Halvimal juhul läheb nii, nagu umbes 15 aastat tagasi ühes koolis juhtus - väikevenna tuleku ärevuses oli meditsiinitöötajast ema pojakesele kogu puberteedi ja seksuaalsuse teema põhjalikult ära seletanud, aga kaheksa-aastasele käis jutt muidugi mäekõrguselt üle mõistuse ja nii ta koolikempsus teisi poisse eksperimenteerima kutsuski ... Jahmunud vanemad ja õpetajad vedasid lapse psühholoogi juurde - et kindlasti väärkoheldud laps -, aga poisu lähenes eakohatule infole lihtsalt eakohasel uudishimulikul viisil.

Freudi järgi on algklassilapse seksuaalsus latentne. Freudi teooriaid ma väga ei armasta, aga loomu poolest on kaheksa-aastased (ja seitsmesed ja üheksased) tõesti üpris aseksuaalsed olevused. Jah, mõningate kehaosade näppimine võib huvi pakkuda, jah, naabrilapse arvutist vaadatakse pornovideoid huviga, aga selles eas tunneb laps üldjuhul huvi kõige tundmatu vastu. Normaalse algklassilapse elu ja maailmapilti kirjeldab kõige paremini raamat "Bullerby lapsed". Liisa, Anna, Britta, Lasse, Bosse ja Olle mängivad koos ja eraldi, osalevad oskust mööda täiskasvanute töödes ja teevad vahetevahel pahandust ka. Jah, tüdrukutel on selged abieluplaanid, aga seda ikka selleks, et normaalseteks täiskasvanuteks saada - täiskasvanuks saades abiellutakse ja kuna kõige toredam on elada kodus, tuleb abielluda naabertalu poisiga. Algklassilaste armumisedki on puhtad ja süütud. Kirjandusest sobib "Ben armastab Annat" ja miks mitte ka "Röövlitütar Ronja".

Põhimõtteliselt ei ole terve algklassilapse elukogemuses ja enesetunnetuses kohta teadmisele, mis asi on seks. Usun, et liialt täpsed bioloogilised teadmised jäävad nii väikest last pigem painama. Suurepärane selgitus inimese paljunemise kohta on väga toredas raamatus "Kuidas ma maailma tulin?"

Täna õhtul meil seda käepärast polnud. Jõugu Juht saabus vannitoast, hambahari käes, ja otseselt ei esitanud küsimust: "Meil koolis pärast kehalise tundi mõned lapsed ütlevad, et kui sa oled päris paljas, siis sul on seksiriided. Ja Unistaja klassis ka mõned küsivad, kas sinu ema on seksinud." Kolekampaaniast "Kumm on seks" pääsesime jutuga, et see reklaam õhutab inimesi abielurikkumisele - nii see ju on, kui asjale konservatiivse kristlase seisukohast läheneda. Nüüd tuli siis mitte päriselt esitatud küsimus, milleks ei mina ega Mees muidugi üldse valmis ei olnud.

Mina tegin mök-mök, kuni Mees käratas, et kõiki lollusi pole mõtet kodus korrata - tõesti-tõesti, koolist tuleb koju kõiksuguseid jaburaid jutte. Mina sain keele liikuma ja ütlesin nii, nagu asi on. "Seks on asi, mis kuulub täiskasvanud, omavahel abielus inimeste elu juurde ja siis on see normaalne. Lapsed seda teemat ei uuri ja omavahel seda ei aruta, sest see käib lastele üle mõistuse ... ja muide, sinu klassi lapsed ütlevad valesti, paljas olemise nimi on aadamaülikond. Tead, miks?" Loomulikult seda JJ teadis. Siis tuli telerist Alf ja hambaid oli vaja pesta, küsimiseks enam aega ei olnud.

Jah, küsimus jäi õhku ja ilmselt tuleb hankida mõni eakohane kristlik puberteediraamat, kui selliseid eesti keeles olemas peaks olema. Aga kuidagi peame üle saama asjaolust, et eriti teismelise, aga mõnel juhul ka noorema poisi ema on puhas ja puutumatu nagu Neitsi Maarja, ja iga hinna eest vältima Klassivenna kodus pornovaatamist ...

Hirmus küll, et klassitäiele kolmandikele pornotööstusest rääkimine ei ole hirmus ega eakohatu (oli selline vajadus, tegin ära), ja kolmeteistkümneaastast poissi koos girlfriendiga rasedustesti ostma saata on kökimöki, viieteistaastaste punkarite paariga kodumängimisest ja pereplaneerimisvahenditest vestlemisest rääkimata, aga oma lapsed tunduvad nende teemade jaoks ikka veel talumatult väikesed ... Võib-olla peaks paluma Laste Kooli noort ja agarat sotsiaalpedagoogi, et see algklassipoistega selgitava vestluse maha peaks, millest passib rääkida ja millest mitte?

Saturday, October 26, 2013

Kuidas poisid enne hommikusööki Pariisis käisid

Meie sohvasurfi-sõbrad B ja G lähevad koos vanematega Pariisi. Kiikasin pudruhaudumise ajal nende ema blogisse, kui poisid monitorilt huvitava pildi avastasid ja muidugi küsisid, mis see on. Eiffeli torn altvaates, ütlesin mina. Siis vaatasime Google'i otsingust Eiffeli torni klassikalisemat pilti ja tekkis küsimus, kuidas see Pariisi linn ikka välja näeb.

Ma arrrrmastan Google Earthi. Tõsiselt. Naks-naks oli ekraanil Pariis ja poisid said hiire abil hakata mööda tänavaid kolama. Eriti ilus on, et selle programmi võib igaüks endale arvutisse laadida ja virtuaalsel moel reisima asuda. Jah, mõnes mõttes rikub see inimeste privaatsust, aga nojah ... kui meil kõlbas oma lontis kuurikatust ja küttepuuhunnikut möödasõitjatele siis demonstreerida, kui pildid tehti, võivad need pildid ka Internetis olla. Kuurikatus, muide, on siiani lontis - 2011. aasta erakordselt lumerohke talve mälestus.

Millal me päriselt koos lastega Pariisi läheme, seda ei oska praegu keegi arvata, aga arvuti abil käisid poisid seal täna enne pudrusöömist ära. Asi seegi.

Wednesday, October 23, 2013

Tänan kutsumast, mina kindlasti ei tule.

Sellise sõnumi saatsin just äsja näoraamatu kaudu saabunud kutsele vastuseks. Kutse iseenesest oli sõbralik ja viisakas, nimelt mõte kunagiste kursusekaaslastega ühiskohvetamise eesmärgil kokku saada. Loodetavasti ei olnud minu lakooniline sõnum talumatult ebaviisakas - kuigi kaalusin mõnda aega, mis oleks hullem, kas niiviisi ühe lausega "ei" vastata või hoopis vastamata jätta.

Minu süstemaatilise kokkutulekutel (põhikooli, keskkooli, kursuse, osakonna, töökoha jne) mitteosalemise taga ei ole iseenesest põhimõtteline inimvaenulikkius, küll aga soov piirduda väljaspool töökoha sundsuhtlemist  - töö iseloom on kord juba selline, et pean suhtlema ka inimestega, kellega muus elus mitte ühelgi juhul kokku ei puutuks - ainult suhetega, mis on mulle olulised ja kallid. Kui Vanaema seda blogi loeks, oleks ta taas jahmunud, solvunud ja õnnetu - kuidas ei saa olla olulised ja kallid endised klassi- ja kursusekaaslased, need on ju inimese elus kõige tähtsamad? Vanaemal vedas klassikaaslaste ja kursusekaaslastega omal ajal hullupööra. Klassikollektiiv on üldjuhul siiski formaalne grupp, kuhu laps satub elukoha ja vanuse, mõnel õnnelikumal juhul vanemate teadliku valiku või teistega sarnaste huvide alusel. Vanemate teadlik valik hõlmab üldjuhul kooli ja õpetajat, aga mitte seltsilisi. Huvidega on ka nii ja naa, need kipuvad lapse elu jooksul muutuma. Hirmus õnnelikud on need maa-alevike lapsed, kes lähevad kogu rühmaga kooli lasteaiast ja on saavad aiaäärses tänavas kõik koos üles kasvada. Aga laps suures linnakoolis, mis (nagu minul juhtus) paneb ühte patta väga erineva elukorralduse ja taustaga lapsed ...?

Jõugu Juht ootas lasteaeda minekut väga, sest kuidagi oli tal kujunenud ettekujutus, et just sealt leitakse tõelised sõbrad erveks eluks. Paraku oli ees juba titena aedapistetud poiste väljakujunenud jõujoontega punt ja JJ, kes autodega põristamisest ei vaimustunud, jäi autsaideriks. Ka meie lapsevanematena ei ilmutanud hirmsat tahtmist lasteaias sõprussuhteid luua, liiga erinevad olid maailmapildid ja eluviisid. Klassikaaslastega on JJ-l natuke rohkem vedanud, nii mõnedki pered jagavad meie ellusuhtumist ja poisid on pigem heatahtlikud. Ka küpsem vanus soosib kooliväliseid ühismängimisi ja iseseisvaid külaskäike. Parimad sõbrad on JJ-l aga kirikust.

Unistajal oli lasteaias sõber küll. Tõsi, mitte vanemate mahitusel, vaid täiesti omal algatusel - ja sinnapaika see sõprus tõenäoliselt jäigi, sest Unistaja Sõbra Vanematega ei ole meil ka suurt midagi ühist. Tegu on vaieldamatult kenade inimestega, aga laste ühismängu-huvist jääb siiski väheks, et pikemaajalist täiskasvanute sõprust tekiks. Koolis ... veel ei tea. Loodame, et sõpru tekib. Unistajal on kirikus üks sõber, aga lisaks sellele veel terve hulk niisama tuttavaid poisse (meie koguduses on tohutu poisikeste vägi), kellega teenistuse ajal kõrvalsaalis hängida või suveilmaga kirikuaias puu otsa ronida.

Lillebroril on üks sõber. Sellega mängitakse koos kirikus, kui tuju on, ja kummagi kodus, kui külla kutsutakse. Kas Lillebror kunagi lasteaeda läheb, ei tea, ja kas ta kooli läheb, ei tea ka. Eakaaslastega suhtlemata tal kindlasti ei jää.

Mehel ei ole kooli ajast säilinud ühtegi sõprussuhet. Pärast keskkooli kolis Mees teise linna ja üsna varsti pärast seda võttis naise. Khm. Jah, mingil kooli-kokkutulekul ta vist isegi käis, aga tundus, et see talle suurt midagi ei pakkunud. Igatahes pole ta neist sündmustest rohkem rääkinud, kui et "noh, nalja pärast võiks läbi käia, kui juhtun samal ajal seal linnas olema". Tavaliselt ei juhtu ja tõesti, mida ta seal teeks? Klaasitõstja mees ta ei ole, nilbete naljade tegija ka mitte, uhke auto omanik kohe üldse mitte. Sellega jääks kohe kolm suurt tõenäolist gruppi ära. Kui endiste klassikaaslaste hulgas pole just teisigi eelkõige isasid ja ühemehenaisi, nagu on Mees ja tema päris-sõbrad.

Minul on tegelikult mõned kooli- ja ülikooliaegsed sõbrad-tuttavad küll. Ja head soovin ma neile teistele ka ... peale paari isiku, kellele ma lihtsalt ei oska midagi soovida. Liiga erinevad on meie maailmavaated. Aga kogu seltskonnaga mitmeks tunniks kohvetama minna ...? Kohustuslikus korras taasloodud formaalse grupi liikmena mingi ühise eesmärgi nimelt töötada - palun väga, ikka aitan. Aga kohvi juua ma eelistaksin korraga ühe-kahe hea sõbra või tuttavaga nii, et Unejutt lugemata ei jääks.

Tegelikult ma tõepoolest usun, et mitte keegi, kes lasteaiast-koolist-ülikoolist-töölt tugevat grupikuuluvuse tunnet ei saa, ei ole imelik ega alaväärtuslik. Peaasi, et inimene oma olemasolevate suhete ja gruppidega õnnelik on ja võimalikest ealistest või elumuutustega tekkivatest suhtekriisidest läbi tuleb. Kui me seda ainult Vanaemale ka seletada suudaksime ...

Saturday, October 19, 2013

Keeleõpe juhtub - jälle

Hommikusöögilauas küsis Jõugu Juht, kas ta tohib lõunaks pancakes'e teha. JJ on nimelt üpris osav pannkoogikokk. Jah, vastasin, Pfannekucheneid tohib küll. JJ jäi natuke jahmunult vaatama, sest üksiksõnu ta saksa keelest veel ei erista. Unistaja leidis, et väga lustlik sõna on prantsuskeelne crêpe, mis tema kõrvale kõlas nagu "trepp". Venekeelset nime ei mäletanud, aga pakkusin, et mingi küpsetis võiks olla vareniki. Kahjuks sellega minu pannkoogi-sõnavara piirdus.

Ei tea, kas teistele lastele ka, aga meie lapsed armastavad hirmsasti kuulda, kuidas üks või teine sõna võõrastes keeltes kõlab. Teen neile siis vahel mõne sõnaga nalja. Üks mu kolleegidest, väga hinnatud keeleõpetaja teadis rääkida, et väga noorena kuuldud võõrkeeled aitavad hiljem keeli tegelikult omandada, ja tõi näiteks oma tütre, kes oli titena isa seltsis kõiksugu välismaalastega kohtunud ja pidavat täiskasvanueas suutma hääldada perfektselt enamikku Euroopas levinud keeltest. Loodame, et meie lastele jääb ka midagi külge nii sohvasurfaritelt kui saksakeelsetest multikatest. JJ tabab juba telekas räägitava mõtet, koolis on inglise keel mõlemal vanemal poisil niiehknii - aga esialgu tundub see paremini külge jäävat Unistajale, kellel on loomu poolest parem kuulmismälu. Viimase sohvasurfari, ühe hollandlasega üritas Unistaja lausa inglise keeles rääkida. Eks ta oli tolleks hetkeks juba kõva kuus nädalat keelt õppinud ka, aeg igapäevaelus praktiseerida. Lillebror aga ... Lillebror hetkel oma võõrkeeleoskusi eriti välja ei näita, peamiselt meeldib talle öelda "banana!" - selle multika järgi.

Ahju-aedvili

Pane praeahi sooja, 200 kraadi sobib. Võta mõningal määral kartuleid, jupp kaalikat, mõned porgandid, üks sibul, kaks kõva õuna ja viiluke kõrvitsat. Puhasta ja lõika kõik friikartulite moodi pulgakesteks. Pane kaussi, tilguta peale oliiviõli ja sega. Õli võib olla pigem vähem kui rohkem. Kalla kogu kupatus küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pista nii umbes pooleks tunniks ahju. Vajadusel võib kauemaks ka. Pärast kalla kõik jälle samasse kaussi, riputa peale soola ja - kui meeldib - küüslaugupulbrit. Võib süüa niisama, mingi lihapoolisega või juustulisega. Igal juhul on hea.

Monday, October 7, 2013

Ei saa mitte märkimata jätta

Pidasin Unistaja Õpetajaga kirjavahetust, mille käigus uurisin ka, kuidas laps koolis hakkama saab - õpetajate kiitus- ja laitussüsteemid on erinevad, hindeid ei panda ja eks see kanamamma-moment on ka juures. Õpetaja vastas muuhulgas:

Unistaja on tubli poiss. Töötab tunnis kaasa ja proovib olla igati õpetaja meele järgi.

Mulle meeldib kohe väga! Esimene kuu kohanemist on ilmselt päris hästi läinud.

Vanema venna kohta nii hästi öelda ei saa, tema tõi täna koolist märkuse ja lõhkised püksid (ÕRR!), aga ümbrispaberit vajava kirjatehnika vihiku jättis toomata. Siinkohal väike urin tänapäeva koolisüsteemi suunas, miks ei võiks laps saada kõik vajalikud vihikud ja õpikud korraga kätte augusti lõpus? Oleks üks paberdamine, korraga kaelast ära. Muidugi, asi võiks hullem olla, Mees sai ühele klassile uue õppekava õpikud kätte aasta aega (12 kuud) hiljem kui tarvis oli ...

Sunday, October 6, 2013

Aga kui ...?

Aga kui ikkagi võtaks lapsed koduõppele? Hautisevalmistamise ja kukliküpsetamise vahele tegin omaette mitte just päris SWOT-analüüsi. Mees parandas samal ajal magamistoas ahju ja lapsed olid kusagil õues - ehitasid onni, sõitsid ratastega, vaatlesid, kas Lillebrori istutatud tammetrõu kasvab, ja riisusid lehti ühest hunnikust teise.

Vahemärkus. Ei saa mitte mainimata jätta, et Jõugu Juht vaatab parajasti saksakeelset multikat ja küsis minu käest just praegu, kas "seltsam" tähendab "kummaline". Keeleõpe juhtub iseenesest, selles osas võiks vähemalt JJ olla lausa vabaõppel, ma usun. Aga teda huvitasid juba viieselt võõrad keeled oluliselt rohkem kui autod, ja kohustusliku dinosauruste-faasi jättis tema puhtalt vahele.

Tagasi teemasse.
Ressursid: majas on olemas diplomeeritud pedagoog (Mees) ja mingi rutiin lapsevanema poolt juhitud õppimiseks. JJ ja Unistaja oskavad mõlemad lugeda, JJ saab töökäskudest enamasti iseseisvalt aru, Unistaja vajab veel selgitamist, eriti ülesannete puhul, mida ta pole varem näinud. Loodusõpetuse läbiviimiseks on siinkandis hulgaliselt võimalusi; Linnas on suur hulk kohti, kus käia õppekäikudel või mida niisama avastada. Mulle meeldib lastega ringi kolada, ainult et tavaliselt pole selleks aega ega jaksu. Kodus on ruumi nii muusika- kui kunstiõppe tarvikute jaoks (klaver ja molbert, miks mitte, mahuks ära küll). Poisslaste tööõpetust saab läbi viia otse perekondlikult vajalike asjade kallal, enamik tööriistu on ka olemas. Suur osa kehalisest kasvatusest juhtub iseenesest, puu otsas näiteks. Nii Mees kui mina räägime vabalt kaht Euroopas olulist võõrkeelt. Raamatuid on meil palju ja täiesti vaimustav raamatukogu on ka Vanaema juurest kümne minuti teekonna kaugusel. Mina olen üpris tugev humanitaar, Mees jällegi valdab kõiki reaalaineid suurepäraselt.

Võimalused: lapsed saaksid tegutseda omas tempos ja suurelt jaolt ka õhinapõhiselt. Unistaja ei väsiks igapäevaselt nii pööraselt ära. Paaril päeval nädalas saaksime magada kuni tund aega kauem (minu graafik on liigutatav ja Mees ei pea igapäevaselt esimeseks tunniks koolimajja ilmuma). Kuna koduõppelapsed ei jätkaks mitte erakoolis, vaid riigikoolis, jääks pere tarbeks igal kuul alles ligi 100 eurot, sealhulgas oleks kokkuhoid ka kunsti- ja sporditarvete arvelt, sest koduõppel olles ei ole vaja kaht komplekti guašše ja kaht komplekti värvipliiatseid, kodus puu otsas võib võimelda ka paigatud pükstega, millega ma last kooli ei saada. Vanemates klassides oleks võimalik kontrollida ka õpetatava materjali meelsust - tean inimeseõpetuse õpetajat, kes serveerib abordi ideed lastele normaalse pereplaneerimise vahendi nime all. (loodetavasti poiste praeguses koolis sellist suhtumist ei kohta, aga ikkagi) Igasugused inetused ja alatused jääksid ka nägemata ja kaasa tegemata - ma ise ka ei usu, mis koledusi poiste kooli väidetavalt valitud seltskonnas mõned mehed teevad, aga ei usu ka, et Unistaja nii fantaasiarikkalt valetada oskaks ...

Nõrgad kohad: Vanaema ei suuda kõiki kolme igapäevaselt ära hoida, aga üksi koju me lapsi nende praeguses vanuses veel jätta ei saa. Minu palk on paraku oluline osa meie pere sissetulekust ja töö iseloom ei luba kahjuks isiklikke lapsi töö juurde kaasa võtta. Mehega sama lugu, pealegi Mehe juures tööl nad nagu ei olekski koduõppel, vaid käiksid ikkagi koolis. :) Vaja oleks organiseerida mingi sport (Vehklemine? Noobiless oblikas, JJ-le sobiks ja Unistajat arendaks.) ja muusikaõpetus - klaveritunnid, näiteks. See maksab, ja mitte vähe. JJ vajab sõpru, Unistajalegi on sõbrad tähtsad, aga sobivaid naabrilapsi meil siin pole. Mina olen mõnikord tööpäeva lõpuks nii väsinud, et mul on tuim peavalu ja nägemishäired, tähendab, huvitavates kohtades käimist oleks raske planeerida. Perepiletid igasugustesse põnevatesse paikadesse on sageli ka kallimad kui klassipiletid.

Ohud: Vanaema väsiks lõpmata ära. Poisid ei peaks Vanaema käe all koduõppe-graafikust kinni ka. Vanaema ei oska ülesandeid seletada ega kontrollida. Kui minu ja Mehe päev korraga liiga pikaks venib, jääks päevaste õppetükkide kontrollimine üldse teadmata tulevikku ja nii võiksid kinnistuda hoopis vead, mitte uued oskused. Suhtlemine sõpradega jääks ebamääraseks. Kusagilt olen kuulnud, et koduõppelastele ei taheta enam riigi poolt õpikuid-töövihikuid anda, nii et suur osa õppimisest kujuneks nagu noorel Gerald Durrellil. "Ta soris lihtsalt oma raamatukogus ja ilmus määratud päeval kohale, kaasas kõige kummalisem valik köiteid. Süngelt ja kannatlikult õpetas ta mulle ühe igivana entsüklopeedia lõpust kaartidelt geograafia algmeid, inglise keelt igasugustest raamatutest Wilde'ist kuni Gibbonini, prantsuse keelt paksust ning põnevast raamatust pealkirjaga Le Petit Larousse ning matemaatikat lihtsalt mälu järgi. " (Minu pere ja muud loomad)*

Kokkuvõte: esialgu jääb kõik nii, nagu on. Eksperimendi mõttes võib ju sügiseseks koolivaheajaks, mis on - hurraa - juba kahe nädala pärast, Vanaemahoiu-päevadeks noormeestele kindlad koduõppe-ülesanded kätte anda. Eks siis näeb, kui edukad nad isetegutsemises on. Pealegi ei ole teada, mis saab koolivõrgu ümberkorraldamise käigus minu töökohast, võimalik, et peangi tuleval sügisel uue ameti peale mõtlema - aga siis püüan leida midagi, mille kõrvalt saab ahju kütta ja koduõpet juhtida.

______
*kui nüüd järele mõelda, siis mina õppisingi lapsena nii. Lugesin küll huviga kõik õpikud läbi, aga üldiselt ei lasknud ma kooliskäimisel omendamist segada, eriti kuna ajaloo, geograafia ja füüsika õpetamine olid mitu aastat allapoole igasugust arvestust. Kodus olid olemas enam-vähem kõik "Maailm ja mõnda" ja "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatud. Tänu sellele on mul laialdased teadmised ajaloolistest romaanidest ja reisikirjadest, aga mitte mingit ettekujutust füüsikast. Õnneks oli Mees kooli ajal füüsikas kibe käsi ja suudab lastele mis iganes asjad ära seletada, eelmisel nädalal kirjeldas näiteks tuumaelektrijaama toimimist ...

Thursday, October 3, 2013

Kuhu viib valimine mitme halva vahel

Koolis töötades olen juba ammu aru saanud, et riikliku õppekava põhimõte "üks suurus, ei sobi kellelegi" ja suurtes klassides kasarmupõhimõttel õppimine ei ole lastele hea. Samas on meiepere finantsolukord niisugune, et ainult ühest palgast pole ära elada võimalik - või kellel Eestis ongi? -, eriti kui tahaks toredamaid raamatuid päriseks koju osta, lastega suvel ujuma sõita ja õhtuti kooki küpsetada. Vanaema kõiki kolme päevast päeva ära ei hoia, laste üksipäini kojujätmine ei tule kõne alla ja iseõppijad meie lapsed ei ole. Sealjuures on vähemalt Jõugu Juht nii sotsiaalne laps, et koduõppel olles vajaks tema lisaks pühapäevakoolile ja vendade seltskonnale vähemalt üht trenni- ja üht huviringigruppi - see aga tähendaks ikkagi sama või suuremat rahalist väljaminekut ja ilmselt keerulisemat logistikat kui praegu kool.

Niisiis, olude sunnil käivad lapsed koolis. Mis siis, et minu kindel veendumus on, et see ei ole õige mõte, ja Mees minu seisukohti põhimõtteliselt toetab. Mis siis, et meil oleks ka täiskohaga töölkäimise kõrvalt võimalik lapsed kodus ära õpetada - laupäevad on ju vabad.

Jõugu Juhile kooli valimisel oli selge, et riigikoolidest tuleb kõne alla üks - niinimetatud Emme Kool. Ühtpidi A- ja B-võõrkeele pärast, teistpidi seetõttu, et oma kolleege tunnen ja tean, igas aastakäigus on vähemalt üks, aga üldjuhul mitu klassijuhatajat, kelle professionaalsuses olen sada, kakssada ja kolmsada protsenti veendunud ja kes vastavad kõigile minu ettekujutustele Imelisest Õpetajast. Erakoolidest jäi logistika korraldamise tõttu sõelale üks - JJ Sõbra Kool, ühtlasi ka mitme meie sõberpere laste kool.

Emme Koolis oleks JJ saanud endale klassijuhataja, keda üks lapsevanem nimetas selja taga "õunapuuhaldjaks". See õpetaja on fenomenaalselt särav, väga emotsionaalne ja samal ajal nõudlik, objektiivne, aus, ei tee tühjast tüli ega jäta midagi vajalikku tegemata. Plussideks olid ka meile hästi sobiv võõrkeelte valik ja üldjuhul pigem väiksemad klassid. Emme Kooli miinused olid pikk tee Vanavanemate juurde, paras mäsu söögivahetundides (suurkooli häda), piirkonnakooli eripärast tingitud suurem oht sattuda halba seltskonda ja üks kole sündmus JJ koolivaliku-nädalal, mis lõpuks saigi otsustavaks miinuseks.

Sõbra Kooli plussideks olid muidugi kristlik lähenemine ja lootus paremale seltskonnale. Õpetajavaliku suhtes jäime lootma, et algklassiõpetajad teevad ka seal oma tööd südamega. Sõber MN kiitis üht õpetajat taevani. (Õnnetuseks ei taibanud ma tol hetkel veel, et minu ja MN ettekujutused Heast Õpetajast on kohati väga erinevad ja et meie lapsed on samuti väga, väga erinevad.)

JJ esimesel koolisügisel tekkis valikutesse veel ka Issi Kool, sest Mees vahetas töökohta, kuid logistikaprobleemi tõttu otsustasime jätta JJ sinna, kuhu ta lõpuks läks - Sõbra Kooli.

Juba esimesel kevadisel koosolekul oli mul JJ kooli suhtes ebamugav tunne. Ei tahaks siin detailidesse laskuda, kuid mitmel väga olulisel inimesel puudusid "soojus ja sära" (nii lõpetab oma e-kirju üks teine minu kolleegidest, võib-olla parim algklassiõpetaja üldse). Mõtlesime, et ehk läheb aja jooksul paremaks.

Tagantjärele võin öelda, et tegelesin aasta aega enesepettusega. Püüdsin endale sisendada ja rääkisin ka teistele, et pole hullu midagi ja küll saame hakkama, inimesed on tegelikult toredad, me lihtsalt mõtleme erinevalt ... Ju nad toredad ongi, aga üldse mitte need, mida ootaksin mina väidetavalt Väga Heast Koolist. On olnud probleeme õpilastega - tõsi, õunapuuhaldjas-õpetaja klassis oli eelmisel aastal mitu väga rasket õpilast, lisaks tõi oma lapsed korraga mitmesse kooliastmesse üks väga keeruline pere, kelle tegutsemine häirib mõnikord ka muude klasside lapsi - ja õpetajaga. Õpetajaga seotud probleemide puhul on enam-vähem alati tegu juriidiliselt ja eetiliselt halli maa-alaga, aga kõik need kolleegid, kellega olen olukordi arutanud, ahmivad õhku ja ütlevad, et sa ei räägi tõsiselt, ta ei tohi ju NIIMOODI teha!

Muidugi, eks minagi suhtlen mitte-tööalastel teemadel ikka nendega, kellega tunnen ennast enam-vähem ühel lainel olevat. Siiski tundub kohane JJ Õpetaja mõningaid valikuid kirjeldades kasutada kadunud Andry Ervaldi sõnu "Kas teab seadus, mis on headus?" Vestlemine hoolekogu liikmega andis tulemuseks, et selline suhtumine ei ole koolis absoluutne, tema laps - kes võib-olla on JJ lemmikõpetaja klassis - on kogenud teistsugust suhtumist. JJ lemmikõpetajat pole ma kahjuks näinud, ei oska tema soojuse ja sära kohta midagi öelda. Omaette näitaja on ka see, et õunapuuhaldjas-õpetajast eelkoolis JJ kodus rääkis, aga Klassijuhataja teemal oli esimesed kuus kuud või rohkemgi vaikus, pidime ise küsima, mida Õpetaja selle või teise asja kohta ütles. Võrdluseks, et Unistaja Õpetaja, kes tundub olevat hoopis teist tüüpi, on Unistaja jaoks oluline autoriteet, kelle õpetusi ka vanematele jagatakse. :)

Kui Unistaja oleks tulnud "Emme Kooli", siis oleks ka tema klassijuhataja seal emotsionaalne, autoriteetne ja konkreetne - inimene, kes tegeleb kõigi probleemidega kohe, austab lapsevanemate seisukohti ja on alati olemas, kui tarvis. Põhiline probleem selle õpetaja klassis - Unistaja seisukohast - oleks praegu, et seal on juba kaks sama eesnimega last ees. See muide on oluline, JJ-d, kelle nimi ei ole tegelikult praeguste koolijütside hulgas levinud, häiris alguses küll nimekaim klassis - vähemalt Lillebrori nime esineb Eestis vähem kui viiel juhul ... Õnneks tundub Unistaja Õpetaja olevatki Imeline Õpetaja.

Aga JJ osas on praegu kurb. JJ-l on tekkinud klassis kohane sõberkond, talle meeldib - ka võrdlusmomendi puudumise tõttu, muidugi - selles koolis ja selle õpetaja juures. Täiskasvanute omavahelised lahkhelid püüame hoida võimalust mööda sordiini all. Eks Õpetajagi on jahmunud, pahane ja õnnetu, kuna tema tegutseb ju oma parima äranägemise järgi ja arvab siiralt, et nii ongi hea. See ei ole endale ja teistele valetamine, ma ikka usun, et ta ei ole pahatahtlik. Ka minu kõige imelisemad kolleegid ei ole perfektsed, ainult et puudused on nende puhul just sellised, mis mind ei häiri..

Oleme Mehega sel nädalal kärkinud (omavahel, nii palju kui suudame, aga eks lapsed ikka näevad, kui emme-issi on endast väljas), helistanud (kõigile, kellele võimalik), kirjutanud (kuhu võimalik), muretsenud ja arutanud. Tulemuseks on, et tulemust ei ole. Juriidiliselt hallil maa-alal jääb lapsevanem kaotajaks, ja mida haridusosakonda või - nagu minu töökoolis on juhtunud - ministeeriumi tormamine head annaks? Matemaatilises mõttes saaks selliste aktsioonide tulemusi kirja panna negatiivsete arvudega.

Üks kolleeg, kellega me sageli vastastikku laste koolimuresid kurdame, ütles eile mulle, et ma olevat "b**** lapsevanem nagu tema", sest töötan koolis ja tean, kuidas ja mida Imelised Õpetajad tegelikult teevad. Nõus.

Kuni laps on rahul ja midagi hullemaks ei lähe - ja ma ei kujuta ette, mis saaks olemasolevate seaduste piires veel hullemaks minna, seadustest peetakse seal koolis viimse koma ja punktini kinni - kannatame meie ära. Arenguvestluseni - kui see peab toimuma - on õnneks mitu kuud. Praegu me sellele ei mõtle. Lapsevanemaks olemise juurde kuulub teatud ohvrite toomine, JJ koolivalik on minu jaoks ilmselt üks suuremaid ohverdusi.

Peaksin selle postituse vist kuidagi edaspidiseks ajastama, sest täna on õpetajate päev, aga las ta olla. Hing on haige just täna, küll see asi aja jooksul tuimestub.