Koolis töötades olen juba ammu aru saanud, et riikliku õppekava põhimõte "üks suurus, ei sobi kellelegi" ja suurtes klassides kasarmupõhimõttel õppimine ei ole lastele hea. Samas on meiepere finantsolukord niisugune, et ainult ühest palgast pole ära elada võimalik - või kellel Eestis ongi? -, eriti kui tahaks toredamaid raamatuid päriseks koju osta, lastega suvel ujuma sõita ja õhtuti kooki küpsetada. Vanaema kõiki kolme päevast päeva ära ei hoia, laste üksipäini kojujätmine ei tule kõne alla ja iseõppijad meie lapsed ei ole. Sealjuures on vähemalt Jõugu Juht nii sotsiaalne laps, et koduõppel olles vajaks tema lisaks pühapäevakoolile ja vendade seltskonnale vähemalt üht trenni- ja üht huviringigruppi - see aga tähendaks ikkagi sama või suuremat rahalist väljaminekut ja ilmselt keerulisemat logistikat kui praegu kool.
Niisiis, olude sunnil käivad lapsed koolis. Mis siis, et minu kindel veendumus on, et see ei ole õige mõte, ja Mees minu seisukohti põhimõtteliselt toetab. Mis siis, et meil oleks ka täiskohaga töölkäimise kõrvalt võimalik lapsed kodus ära õpetada - laupäevad on ju vabad.
Jõugu Juhile kooli valimisel oli selge, et riigikoolidest tuleb kõne alla üks - niinimetatud Emme Kool. Ühtpidi A- ja B-võõrkeele pärast, teistpidi seetõttu, et oma kolleege tunnen ja tean, igas aastakäigus on vähemalt üks, aga üldjuhul mitu klassijuhatajat, kelle professionaalsuses olen sada, kakssada ja kolmsada protsenti veendunud ja kes vastavad kõigile minu ettekujutustele Imelisest Õpetajast. Erakoolidest jäi logistika korraldamise tõttu sõelale üks - JJ Sõbra Kool, ühtlasi ka mitme meie sõberpere laste kool.
Emme Koolis oleks JJ saanud endale klassijuhataja, keda üks lapsevanem nimetas selja taga "õunapuuhaldjaks". See õpetaja on fenomenaalselt särav, väga emotsionaalne ja samal ajal nõudlik, objektiivne, aus, ei tee tühjast tüli ega jäta midagi vajalikku tegemata. Plussideks olid ka meile hästi sobiv võõrkeelte valik ja üldjuhul pigem väiksemad klassid. Emme Kooli miinused olid pikk tee Vanavanemate juurde, paras mäsu söögivahetundides (suurkooli häda), piirkonnakooli eripärast tingitud suurem oht sattuda halba seltskonda ja üks kole sündmus JJ koolivaliku-nädalal, mis lõpuks saigi otsustavaks miinuseks.
Sõbra Kooli plussideks olid muidugi kristlik lähenemine ja lootus paremale seltskonnale. Õpetajavaliku suhtes jäime lootma, et algklassiõpetajad teevad ka seal oma tööd südamega. Sõber MN kiitis üht õpetajat taevani. (Õnnetuseks ei taibanud ma tol hetkel veel, et minu ja MN ettekujutused Heast Õpetajast on kohati väga erinevad ja et meie lapsed on samuti väga, väga erinevad.)
JJ esimesel koolisügisel tekkis valikutesse veel ka Issi Kool, sest Mees vahetas töökohta, kuid logistikaprobleemi tõttu otsustasime jätta JJ sinna, kuhu ta lõpuks läks - Sõbra Kooli.
Juba esimesel kevadisel koosolekul oli mul JJ kooli suhtes ebamugav tunne. Ei tahaks siin detailidesse laskuda, kuid mitmel väga olulisel inimesel puudusid "soojus ja sära" (nii lõpetab oma e-kirju üks teine minu kolleegidest, võib-olla parim algklassiõpetaja üldse). Mõtlesime, et ehk läheb aja jooksul paremaks.
Tagantjärele võin öelda, et tegelesin aasta aega enesepettusega. Püüdsin endale sisendada ja rääkisin ka teistele, et pole hullu midagi ja küll saame hakkama, inimesed on tegelikult toredad, me lihtsalt mõtleme erinevalt ... Ju nad toredad ongi, aga üldse mitte need, mida ootaksin mina väidetavalt Väga Heast Koolist. On olnud probleeme õpilastega - tõsi, õunapuuhaldjas-õpetaja klassis oli eelmisel aastal mitu väga rasket õpilast, lisaks tõi oma lapsed korraga mitmesse kooliastmesse üks väga keeruline pere, kelle tegutsemine häirib mõnikord ka muude klasside lapsi - ja õpetajaga. Õpetajaga seotud probleemide puhul on enam-vähem alati tegu juriidiliselt ja eetiliselt halli maa-alaga, aga kõik need kolleegid, kellega olen olukordi arutanud, ahmivad õhku ja ütlevad, et sa ei räägi tõsiselt, ta ei tohi ju NIIMOODI teha!
Muidugi, eks minagi suhtlen mitte-tööalastel teemadel ikka nendega, kellega tunnen ennast enam-vähem ühel lainel olevat. Siiski tundub kohane JJ Õpetaja mõningaid valikuid kirjeldades kasutada kadunud Andry Ervaldi sõnu "Kas teab seadus, mis on headus?" Vestlemine hoolekogu liikmega andis tulemuseks, et selline suhtumine ei ole koolis absoluutne, tema laps - kes võib-olla on JJ lemmikõpetaja klassis - on kogenud teistsugust suhtumist. JJ lemmikõpetajat pole ma kahjuks näinud, ei oska tema soojuse ja sära kohta midagi öelda. Omaette näitaja on ka see, et õunapuuhaldjas-õpetajast eelkoolis JJ kodus rääkis, aga Klassijuhataja teemal oli esimesed kuus kuud või rohkemgi vaikus, pidime ise küsima, mida Õpetaja selle või teise asja kohta ütles. Võrdluseks, et Unistaja Õpetaja, kes tundub olevat hoopis teist tüüpi, on Unistaja jaoks oluline autoriteet, kelle õpetusi ka vanematele jagatakse. :)
Kui Unistaja oleks tulnud "Emme Kooli", siis oleks ka tema klassijuhataja seal emotsionaalne, autoriteetne ja konkreetne - inimene, kes tegeleb kõigi probleemidega kohe, austab lapsevanemate seisukohti ja on alati olemas, kui tarvis. Põhiline probleem selle õpetaja klassis - Unistaja seisukohast - oleks praegu, et seal on juba kaks sama eesnimega last ees. See muide on oluline, JJ-d, kelle nimi ei ole tegelikult praeguste koolijütside hulgas levinud, häiris alguses küll nimekaim klassis - vähemalt Lillebrori nime esineb Eestis vähem kui viiel juhul ... Õnneks tundub Unistaja Õpetaja olevatki Imeline Õpetaja.
Aga JJ osas on praegu kurb. JJ-l on tekkinud klassis kohane sõberkond, talle meeldib - ka võrdlusmomendi puudumise tõttu, muidugi - selles koolis ja selle õpetaja juures. Täiskasvanute omavahelised lahkhelid püüame hoida võimalust mööda sordiini all. Eks Õpetajagi on jahmunud, pahane ja õnnetu, kuna tema tegutseb ju oma parima äranägemise järgi ja arvab siiralt, et nii ongi hea. See ei ole endale ja teistele valetamine, ma ikka usun, et ta ei ole pahatahtlik. Ka minu kõige imelisemad kolleegid ei ole perfektsed, ainult et puudused on nende puhul just sellised, mis mind ei häiri..
Oleme Mehega sel nädalal kärkinud (omavahel, nii palju kui suudame, aga eks lapsed ikka näevad, kui emme-issi on endast väljas), helistanud (kõigile, kellele võimalik), kirjutanud (kuhu võimalik), muretsenud ja arutanud. Tulemuseks on, et tulemust ei ole. Juriidiliselt hallil maa-alal jääb lapsevanem kaotajaks, ja mida haridusosakonda või - nagu minu töökoolis on juhtunud - ministeeriumi tormamine head annaks? Matemaatilises mõttes saaks selliste aktsioonide tulemusi kirja panna negatiivsete arvudega.
Üks kolleeg, kellega me sageli vastastikku laste koolimuresid kurdame, ütles eile mulle, et ma olevat "b**** lapsevanem nagu tema", sest töötan koolis ja tean, kuidas ja mida Imelised Õpetajad tegelikult teevad. Nõus.
Kuni laps on rahul ja midagi hullemaks ei lähe - ja ma ei kujuta ette, mis saaks olemasolevate seaduste piires veel hullemaks minna, seadustest peetakse seal koolis viimse koma ja punktini kinni - kannatame meie ära. Arenguvestluseni - kui see peab toimuma - on õnneks mitu kuud. Praegu me sellele ei mõtle. Lapsevanemaks olemise juurde kuulub teatud ohvrite toomine, JJ koolivalik on minu jaoks ilmselt üks suuremaid ohverdusi.
Peaksin selle postituse vist kuidagi edaspidiseks ajastama, sest täna on õpetajate päev, aga las ta olla. Hing on haige just täna, küll see asi aja jooksul tuimestub.
No comments:
Post a Comment