Wednesday, December 31, 2014

Et uus aasta läheks väga hästi!

Lillebrori tänane õhtupalve: "Armas Issand, aitäh selle päeva eest, mis meil oli, aitäh, et see päev läks hästi, palun, et Minu Sõber saaks väga terveks* ja et uus aasta läheks väga hästi, et kõik näeksid ilusaid unenägusid, aamen."

Tõepoolest, kui saab vaadata ilusaid unenägusid, siis võiks ju aasta minna hästi?

Olge teie ka väga terved ja nähke ilusaid unenägusid!

________
*Sõber oli hiljuti kopsupõletikus, tal on küll juba ammu jällelinnaluba, aga Lillebror pole Sõbraga veel kokku saanud ega oma silmaga näinud, et Sõber ongi terve.

Tuesday, December 30, 2014

Plaanimuutus. Seekord meeldiv.

Tõusime just lõunalauast ja kavatsesin Lillebrori lõunaund magama ajada, kui helistas kirjakandja. Tema olevat ukse taga ja tahtvat meile pakke üle anda. Eks pakiteade oli juba mitu päeva tagasi tulnud küll, aga asjassepuutuv postkontor on meie juurest 15 km kaugusel ja muidugi vales suunas ... ja loetud tunnid päevast lahti. Praeguste lumeoludega ei ole mõnus ringi sõita, õnneks on meie postisüsteem metsatalude suhtes sõbralik.

Õues ulatati mulle allkirja vastu lausa kolm pakki. Teate peal oli olnud, et kaks maksikirja, nii et mina ütlesin juba ümbrikku kätte saades aitäh, aga kirjakandja naeratas kavalalt ja teatas, et allkirja olevat ma andnud hoopis vaat nende eest - ja korjas kõrvalistmelt kaks kasti. Möh?

Mees on ikka aeg-ajalt Saksamaalt tasuta ajakirju ja turismikatalooge tellinud - et huvitav lugeda -, me algselt mõtlesimegi, et midagi sellist. Nii-öelda kordustellimus või ... aga kastide peal oli hoopis kirjas "Royal Mail".

Selgus, et üks Truu Blogilugeja oli kõigepealt näinud Lillebrorile sobivat kingitust, siis teise Truu Blogilugeja käest järele uurinud, kus me täpselt elame, ja ülejäänud lastele ka Lillebrori kingiga haakuvad esemed hankinud. Ühes kastis. Teises oli hulgaliselt põnevat välismaist kommi ja ümbrikus ports koduõppematerjale.

Ahmisime lastega muidugi õhku ja olime igati rõõmsad ja tänulikud. Pilte saab siis, kui Mees koju jõuab. Hetkel istuvad diivani peal reas üks Harry Potter (ja selgus, et JJ on natuke Daniel Radcliffe'i nägu, eriti nina ja suu), üks musketär ja üks täiesti ärkvel ja väga rõõmus pingviin. Ei mingit magamaminekut ega vaikset pärastlõunatundi enam.

Tegelikult on toregi, et need kingitused alles nädal pärast jõule kohale jõudsid, muidu oleks korraga liiga palju asju olnud ja rõõm laiali hajunud. Nüüd oli korraks tunne, nagu oleks meil teised jõulud.

Igatahes aitäh.

Aastaaruanne

Siin blogis on iga aasta lõpus aruanne. Et kuidas siis läinud on? Mõtlesin, et proovin ka, küsimused on ju ette antud, tuleb ainult ära tõlkida.

Juuksed lühemad või pikemad?
Vist samasugused. Niruvõitu, peaks nendega midagi ette võtma.

Lühinägelikum või kaugelenägelikum? (kas seda viimast sõna eesti keeles on?)
Ei saagi aru, igatahes midagi on muutumas, laste sõrmedest pindude eemaldamiseks pean nüüd prillid eest võtma.

Rohkem või vähem raha kulutanud?
Oh õudust. Pole aimugi. Üritame ikka vähem.

Kõige jaburam plaan?
Laste koduõppele võtmine? Mitte enam käimine? Kogupere-lennureis keset talve, mis, ma loodan, saab nii umbes kolme nädala pärast juhtuma?

Kõige ohtlikum ettevõtmine?
Ilmselt see, et ma enam nii palju ei käi. Majanduslikus mõttes.

Kõige kallim ost?
Üks auto moodi asi. 

Kõige maitsvam toit?
Ei usu, et see oleks olnud kõige maitsvam, aga sain teada, et friteeritud kaheksajalg on hea toit. Mulle sobib.

Kõige muljetavaldavam raamat?
Oih, need küsimused on ikka kole rasked. Võib-olla Ursula K. Le Guini "Illusioonide linn", aga hoopis muudel põhjustel, kui need, mida normaalsed inimesed nimetaksid.

Kõige haaravam film?
Puudub. Me ei käi üldse kinos.

Parim kontsert?
Moldova puhkpilliorkester meie kirikus. Orkestri täpsemaid andmeid ei tea, aga toredad mehed olid.

Kõige rohkem aega veedetud ...?
Mehe ja lastega, loomulikult.

Kõige ilusam on olnud ...?
Ikka Mehe ja laste seltsis.

Läbiv tunne seoses 2014. aastaga?
Vajadus ohata.

2014. aastal esimest korda tehtud?
Võtsime lapsed ametlikult koduõppele.

2014. aastal pärast pikemat vaheaega taas tehtud?
Käisime Mehega kahekesi päris kaugel puhkusel.

3 asja, mis oleks võinud juhtumata jääda?
Matused.
JJ rästikuhammustus.
Üks hirmus jaanuarihommikune telefonikõne ja veel hirmsam sündmus, mis selle põhjuseks oli (veel ühed matused, aga mina seal ei käinud).

Tähtsaim asi, milles ma kedagi veenda tahtsin?
Ela edasi, laps. Kui kurbus hinge matab, mõtle neile, kes sind armastavad. Tol sügisesel hetkel õnnestus. :)

Kõige ilusam kingitus, mis ma kellelegi tegin?
Seda ma küll ei tea. Armastus?

Kõige ilusam kingitus, mis mulle tehti?
Ju see armastus on.

Kõige ilusam lause, mis mulle öeldi?
Mees lubas, et ma võin ka mitte käia.

Kõige ilusam lause, mis mina kellelegi öelnud olen?
Noh, välja ma seda tegelikult ei öelnud. Tol hetkel ei olnud keegi juuresviibijatest sobivas meeleolus, et sellest aru saada -, aga ma mõtlesin, et tegelikult on see inimene ju nii sümpaatne ... "See inimene" ehk kõrgharidust omandav täiskasvanu, kes sõna kõige otsesemas mõttes üritas mind tol hetkel ära needa. Ega ma seda mõtet ilma Jumala armuta poleks mõelda suutnud.

2014 ühe sõnaga:
raske

Aasta foto

Näiteks selline:
Muud pildid on meie põhiarvuti küljes ja see ei võta juba teist nädalat üldse elu sisse (jah, Mees organiseerib parandust ja piltide olemasolu tegelikult arvuti elusolemisest ei sõltu, aga ma ei oska välist kõvaketast sülearvuti külge pookida) - aga kui te kunagi juhtute päris mitmeks tunnis Stanstedi lennujaama ja tahate näha natuke ehtsat Inglismaad, siis lennujaama lähedal Bishop's Stortfordi linnakeses on vaimustav kohvik nimega "South Street Pantry", kus tõesti osatakse kohvi ja kooki teha.

Friday, December 26, 2014

"Carcassonne" - täiesti tasustamata reklaam

Jõugu Juht soovis jõuluks Sõbra pool nähtud "Carcassonne"'i mängu. Kuna poisid on nii ühevanused, ei tee me juba mitu aastat eraldi jõulukinke, vaid püüame leida kingitusi, mis sobiksid kogu kambale (pealegi tekitavad eraldi kingitused tigetsemist teemal "Minu oma!", oleme katsetanud, ei meeldinud). Kuna Vanaema ja Vanaisa on loobunud iseseisvalt jõulukinkide ostmisest, sest millegipärast ei vaimustu lapsed neist asjadest, millest nad Vanaema meelest peaksid vaimustuma - nunnude kiisupiltidega pusled ja raamatud* lihtsalt ei lähe selles vanuses poistele, mis teha - eraldati meile kui lapsevanematele suurem summa raha, ostku me Vanaema ja Vanaisa poolt kingitus ja nemad annavad üle.

Meie poolt kuuse alla tekkinud gloobus, 3D-pusled ja raamatud, samuti Teise Vanaisa saadetud raha eest ostetud mäng "OmNomNom" on ka mõningal määral kasutamist leidnud, aga konkurentsitult parim jõulukink sel aastal on tõesti "Carcassonne".

Meil on tavaliselt kogupere-lauamängudega raskusi, sest esiteks, võimalikke mängijaid on viis, aga paljud mängud on mõeldud neljale. Teiseks, Mees armastab strateegiamänge, mina pigem keelehuumoriga või teadmistega seotud mänge, Lillebror on teatavasti alles viieaastane ja Unistaja ei saa lihtsalt oma mõttemaailma eripärade tõttu enamiku mängude reeglitest aru. Temale sobib meil olemasolevatest mängudest kõige paremini "Aeg maha!", aga ka üks aastate eest Saksamaalt ostetud "Just 4 fun", mõlemad on matemaatilis-ruumilist mõtlemist nõudvad mängud, aga näiteks "Trilma" (tuntud ka kui hiina kabe) reegleid on vanaema püüdnud talle ikka ja jälle õpetada ... Ainult JJ mängib mida iganes meelsasti ja rõõmuga.

"Carcassonne" on selles mõttes tõesti hea mäng, et meil kõigil on huvitav. Baaskomplekt üksi pakub päris palju mängurõõmu. Sellele on võimalik juurde hankida erinevaid lisasid, mida saab koos baaskomplektiga kõiki korraga mängida. Meil on hetkel olemas pisike röövli-lisa, suurematest lisadest lambad ja lohe. Kahe päevaga oleme mängu neli korda läbi mänginud, igal korral ühe lisa jagu laiendades - ja tegelikult on nii lamba- kui lohelisas kummaski veel üks mänguvõimalus, mida me veel pole kasutanud! Karta on, et täna õhtul mängime veel. :)

Poes hoiatati, et paljude lisadega mängimiseks on palju ruumi vaja - tõepoolest. Tegelikult jätkub esialgu suuremat sorti köögilauast või neljast-viiest ruutmeetrist lagedast põrandast, aga tulevikus - sest JJ kavatseb kogutud taskuraha veel mõnesse komplekti investeerida ja sünnipäevakski  lisasid või lisade ostmiseks raha tellida - on ilmselt tarvis põrandat veel lagedamaks teha. Nii praegu kui edaspidi on kasulik mängida mingi vaiba või lina peal, et paikapandud kaardid ära ei nihkuks. Baaskomplekt on mõeldud viiele mängijale, aga Mees teadis rääkida, et lisade abil on võimalik mängida kuni kaheksakesi - aga osav isa või vanem vend suudaks ilmselt mis iganes värvi pupsikuid juurde toota, kui tarvis.

 Tundub, et Vanaema ja Vanaisa tegid meile hea kingituse. Järgmine Prantsusmaa-reis, millal iganes see toimuma saab, peaks endas ilmselt hõlmama ka päris Carcassonne'i külastamist. Ega me Mehega kahekesi polegi seal veel käinud, poisid ammugi mitte.
______
*mis on üldjuhul nii kirjanduslik kui kunstiline katastroof, aga Vanaemale seda selgeks ei tee ...

Monday, December 22, 2014

Esimene päev uuel ametikohal

Või siis vanal. Uusvanal. Kui nii võtta.

Igatahes, tavaliselt tutvuvad esimest päeva töölolijad kõigepealt olukorraga ja sageli vist omendavad hulga asju nii-öelda töötegemise käigus. Kellel on kabinet, see vaatab seal ringi, tõmbab sahtleid lahti, uurib, kas eelmisest kabinetiomanikust on midagi jäänud ... Osa päevast kulub plaanide tegemisele ja kohanemisele. Ühtlasi tutvutakse töökaaslastega ja muidugi, saadakse teada, kuidas töötab kohvimasin ja kus on kemps. Ma vähemalt oletan nii, pole ammu töökohta vahetanud.

Noh, minu vähemkäimiseks üsna varsti saab juba praegu ettevalmistusi teha. Mees läks ju tööle, mina pean koolivaheaega ja koolimajaremondiaega (uued uksed, meil ei ole praegu väga soovitatav tööle minna) ja kolm koduõppelapsukest ehk siis minu uue (uusvana) koduperenaisetöö objektid olid kodus täitsa olemas. Kempsu asukohta polnud tarvis tutvustada, kohvikann töötab ka nagu eilegi. Töökaaslasi, nojah, nagu eriti pole.

Umbes esimese asjana andsin Mehele sahtlist paari sokke kirjaga "The Boss". Rohkem omavahel sobivaid sokke lihtsalt ei olnud parajasti olemas. Teisena hiivasin pesumasinast restile nõrguma vihi imeilusat lambavalget lõnga, Unistaja kampsuni tarbeks. Keetsin kohvi ja putru ning äratasin kolm tööobjekti täpselt kell 8.30. Ühtpidi selleks, et lapsukesed saaksid tööleminevale issile lehvitada, teistpidi selleks, et tekitada mingit mõistlikku rutiini edaspidiseks. Putru pakuti seekord puuviljasalatiga. Pudrusöömine ei läinud hästi. Unistaja sööb alates tänaõhtust kõik söömaajad munakellaga, sest paraku on juba ammu käes aeg, mil peame Unistajat ja Lillebrori kasvatama nagu kaksikuid ja kui üks neist laua taga mängib, lobiseb ja venitab, teeb seda teine ka - ainult et Unistaja on kaheksane ja varem paaril korral suutnud meeles pidada, milleks ta laua taga istub. Õhtuse sibulasupiga sai ta igatahes 22 minutiga hakkama, tubli poiss (jah, Unistaja on võimeline kuni 3 tundi mekutama, ka siis, kui toit maitseb - ta lihtsalt jääb pikkadeks minutiteks lusika mustrit vaatama või unustab üldse, mida ta tegema peaks; ma ei tahaks seda siin praegu pikemalt arutada).

Jõugu Juht pani ühe ahju kütte ja Unistaja teise. Siis võtsin mina parandamist ootavate sokkide virna ja poisid võtsid mõned raamatud ja me kogunesime tagasi köögilaua ümber. Kõigepealt võtsime ette usuõpetuse. JJ luges sügisel kingiks saadud piiblilugude raamatust ette meile kõigile ammu tuttavat loomislugu ja sellele järgnes arutelu, miks Aadam ja Eeva üldse pidid Eedeni aias tööd tegema, miks Jumal alles õhtujaheduses nendega jalutama tuli - õige vastus: päeval oli palav, aga õhtul on hea puhata ja niisama ringi käia - ja kus see Eedeni aed üldse võis olla? Uurisime natuke gloobust ka. Siis luges Lillebror oma piiblist kaks lühikest lugu nagu meil kõik lapsed on harjutamise mõttes lugenud, Unistaja tegi natuke matemaatikat ja JJ inglise keelt. Hiljem tuli välja, et JJ hoopis looderdas asjaliku näoga. Noh, homme teeb selle võrra rohkem. Vähemalt on Unistajal nüüd x-i leidmine selge - Õpetaja Taaviemmele vastamas käies veel polnud ja see oli paha. Siis luges Unistaja kolm lehekülge "Aarete saarest".

Siis läksid kõik kolm poissi õue puid tooma. Meestetöö. Lillebror paraku arvas, et kolmest halust pliidi tarbeks piisab ja jäi niisama ringituterdamisega vahele. Ta oli väga solvunud, kui selgus, et looderdamise-aja võrra peab tema kauem puid kandma - noh, kaks sületäit ei tapa. Usun ühe kümnelapselise ema soovitusse, et karistus peab võimalust mööda sobituma pahandusega ja toimuma esimesel võimalusel. Paljuke seda karistust ikka oli, töö oli tarvis ära teha ja punkt - aga Vanaema poolt üle mõistuse ärahellitatud viieaastasele (kes on ka üle mõistuse armas, nii et ärahellitamine poleks üldse keeruline) oli teistest mõni minut kauem puid kanda piisav karistus. Lillebror tuli tuppa, nuuskas nina ära. Seejärel kogunes seltskond uuesti laua ümber, et tegeleda kunstiga. Valmis kolm teost teemal "Talveöö", vahendiks tumedam värviline paber ja peamiselt valged rasvakriidid.

Poiste puukandmise-ajal olin mina sorteerinud ära virna sokke (Mees saab homseks puhtad, omavahel sobivad ja terved sokid) ja kunstiajal alustasin pikaajalise unistuse täideviimist. Nimelt on meie esikupõrand saanud viimasel ajal häbiväärselt vähe tähelepanu ja omandanud seetõttu algse oranži (õlitatud) asemel tooni, mis on kõige lähedasem tumehallile. Olin juba kaua oodanud tänast päeva, et ükskord ometi põrand puhtaks saada - sest nädalavahetustel on igasugused muud tegemised ja tööpäevaõhtuti ma ausalt ei jaksa. Relvastusin seebivee, küürimisharja ja WC-paberiga ("Säästu" - meie olemegi need, kes seda tööstuslikes kogustes ostavad, aknapesemiseks ka), tõstsin esikust lisaks muudele asjadele ära kaks vana monitori ja asusin nühkima. Nühkimise vahelt märkasin, et lapsed jooksevad ringi. Mis toimub? Kas pildid on valmis? Ei olnud. Paluks valmis teha ja siis lähete oma tuba koristama! Pildid tulid tõesti ilusad.

Poisid koristasid tuba, eesmärgiks saada põrandalt ära kõik Lego-klotsid ja juhuslikud sokid. Mina küürisin ... ja küürisin ... ja küürisin. Umbes poole esiku peal vahetasin vett ja mõtlesin, et see Pipi meetod oli ikka parem, aga kuskohast leida korralikke küürimisharju, mis kannaksid täiskasvanut? Minu meetod on seebise harjaga nühkida, ikka kaks põrandalauda korraga, sammhaaval, kruvipeast kruvipeani, ja siis WC-paberiga hall vesi/vaht kokku korjata ja ära kuivatada. Ideaaljuhul peaks puhta veega üle pesema, kui mul jõulude ajal igav hakkab, siis pesen.

Lapsed said oma toa koristatud ja põranda imetud, hakkasid mängima - ja siis hakkas juhtuma. Kõigepealt sidus JJ Unistaja hommikumantlivööga niimoodi kinni, et Unistajal oli valus. Miks, on miks ei saa juba üsna suured lapsed aru, et mängu käigus seotakse röövel kännu külge kinni mängult, mitte päriselt? Õnneks pole nad hakanud haaknõelaga süsti tegema ... Siis sõitsid Unistaja ja Lillebror suurte autodega ringi ja Lillebror tegi avarii. Koos eile JJ mahitusel saadud paistes huulega (täpselt nagu proua Andersson Puusepamäelt) annab vägev sinikas parema silma kõrval üsna ee, huvitava komplekti jõuluõhtuks. Õnneks on enamik meie koguduse inimestest väikesi poisse kasvatanud.

Lõpuks sai mul esik kasitud (kes imestab, kuidas see nii kaua aega võttis - põrand oli tõesti erakordselt must ja 15 ruutmeetrit mustust nõuab põhjalikku lähenemist. Nüüd on jälle umbes nii:
Pildi tegemise hetkest saadik on uksed natuke arenenud, lähem on vabanenud värvist ja kaugem saanud õlitatud.

Siis me sõime lõunaks võileiba ja mandariini ja midagi veel. Lillebror läks magama ja suuremad poisid pidanuks kaminasaalis raamatut lugema. Mina kuulsin meilidele vastamise vahele kahtlast lärmi. Lugemise asemel toimus midagi vabamaadluse sarnast - aga Unistajal oli Londiste raamat ikka veel läbi lugemata ja üldse peaks see lõunauneaeg olema rahu ja vaikuse aeg! Urr!

Mees helistas, et tänane kollitus on läbi ja ta hakkab tulema. Pliidi all ei tahtnud halud millegipärast süttida, aga sibulasupp sai siiski valmis ja plaaditäis väga väikesi ümmargusi kukleid ka. Tegelikult olin ma mingil lõunasel hetkel pannud taina kerkima suurte saiade jaoks, aga sealt jätkus nii saiadeks kui kukliteks. Alles Mehe autotulede valgel nägin, et väljas ilmselt sajab midagi ja palju. Homme juhtub võib-olla talisporti.

Õhtupoole tekitasin veel rabelemisvastaste tegevuste purgi - ma pean sellest vist eraldi kirjutama -, õpetasin JJ-le nööbiõmblemist, kütsin kolmandat ahju ja valmistasin kastme kauahautatud jõulupudingi jaoks. Unejutuks pakuti Muumitrolli jõululugu "Kuusk".

Friday, December 19, 2014

Muutuste aeg

2014. aasta on olnud suurte vapustuste ja muutuste aeg. Kõik suuremad plaanid on läinud nässu, iga mõne kuu tagant oleme pidanud millegi uue ja ootamatuga kohanema. Ei ole olnud mõnus, kuigi vähemalt minul on olnud tunne, et Jumal on kogu selles supis tõsiselt meie kõrval. Te ju teate seda lugu, kuidas üks mees oma elus väga raske aja järel vaatab käidud teele tagasi koos Jeesusega, näeb kaht paari jälgi ja kõige raskemates kohtades ainult ühtesid jälgi, hakkab Jeesust süüdistama, et näe, siin jätsid Sa mu maha ... ja Jeesus vastab, et siit siiani ma kandsin Sind kätel ...

Nojah. Igatahes saime aasta alguses vapustuse number üks, hakkasime vaevalt elu kokku lappima, kui tuli vapustus number kaks. Siis tuli siinblogis kajastamata jäänud ja laiema avalikkuse tähelepanu mittevääriv vapustus number kolm - noh, ütleme lühidalt ja ümber nurga, et hullude eest pole siin ilmas keegi kaitstud - ja siis arvas Mees, et peaks pidama palgaläbirääkimisi. Kuna tema ei olnud enam aitähi ja ilusa naeratuse eest nõus tööl käima, oli see täiesti asjakohane. Kurb fakt oli aga, et tema armas otsene ülemus ei oleks talle uuel õppeaastal isegi enam ilusat naeratust saanud anda, Eesti õpetaja keskmisest töölkäimistoetusest rääkimata. Otsustasime aktiivselt lahendusi otsida, isegi kassidele tegime passid - juhuks kui lahendused peaksid tekkima kiiresti ja kaugel. Pereseiklusena poleks see ju paha mõte. Samal ajal selgus, et Unistaja oli vapustusest number kaks saanud rohkem kui natuke vapustatud ja vajaks ilmselt sügisest mingit muud õpikeskkonda. Siis ... sai Jõugu Juht rästikult hammustada. Noh, vähemalt juuli teine pool ja augusti esimene pool olid enam-vähem rahulikud, kui välja arvata mõned ärevad hetked Kuivastu-Virtsu praami peal, kui mina püüdsin herilasepistest üleni kupla läinud Unistaja kuumavat nahka käepäraste vahenditega (jääkuubikud baarist) jahutada ja Mees mööda laeva allergiaravimit taga otsis. Unistaja sai hiljem hoopis astmadiagnoosi, peale herilaste muid allergiaid ei olevat (Jumal tänatud!). Sügis tuli halastamatult lähemale, meil mingeid lahendusi ei olnud ... igaks juhuks võtsime lapsed koduõppele ja muidugi laskis Mees - kes oli endale vahepeal mõned kodus töötamise võimalused hankinud - ennast päev hiljem Linna tööle võtta. Õnneks esialgu mitte täiskohaga, aga novembris ja detsembris see-eest topelt. Ja nüüd on nii, et mina alates jaanuarist enam päris igapäevaselt ei käi. Eks me peame kohanema - kuna Mees kollitab kõik koolivaheaja tööpäevad niiehknii Lähedalasuvas Depressiivses Väikelinnas, saame poistega natuke harjutada, kuidas see tundub, et emme on kohe päev otsa kodus ja issi kohe päev otsa tööl.

Plaanis on, et jätkuvad kõik aktuaalsed koduõppeteemad (Lillebror loeb, Unistaja loeb ja arvutab, JJ teeb inglise keelt), aga teeme ka hoolega kunsti, näpuotsaga muusikat - vähemalt kuulamise osas - ja võtame servapidi ette usuõpetuse. Viimase kohta olevat tuttava pastori tütreke Eesti suurimasse kooli astudes küsinud, millal see tund tuleb, kus Jeesusest räägitakse? Isa olnud sunnitud ütlema, et seda tundi koolis polegi. Kodus õnneks pole tunde, on niisama elu ja õppimine. Asi, millega täiesti ilmselt neil päevil tegeleda ei saa, on talisport. Õnneks on nii elutoa kui kaminasaali põrandal palju ruumi, kätekõverdusi mahub tegema vajaduse korral kolm poissi reas. Ja ilmselt saabub päris kiiresti koolivaheaja lõpp ja tuleb taas ümber harjuda.

Või peakski leppima olukorraga, et muutused on meie elus kõige stabiilsem nähtus?

Iiahi sünnipäevapurk ehk ainult imetlemiseks mõeldud tahvelarvuti ehk Elisa klient peaks olema eesel?

Mees hankis endale ammusoovitud tahvelarvuti meie sõbraliku mobiiliteenusepakkuja käest. Lähtusime varasemast positiivsest kogemusest ja asjaolust, et sama firma telefon on meil perekonnas elanud juba päris palju aastaid ja on ikka veel üpris hea tervise juures. Veidi jahmatav oli küll asjanduse müünud noormehe soovitus kolmelapselisele perel ikka kohe neli taolist vidinat osta - ma muide ütlesin, et lapsed on väikesed! - aga nojah, võib-olla ei olnud noormees laste vaimsest tervisest hoolivaid vanemaid varem kohanud*.

Mees tõi tahvli koju, uuris, näppis. Hankis mälukaardi, mida imeasi väidetavalt peaks toetama, hakkas mälukaardi abil midagi tegema ... Ei juhtunud midagi. Proovis üht- ja teistpidi, ikka ei juhtunud midagi. Selgus, et lisa-mälukaart toimib kui mälupulk, aga seadme enda põhimälu on nii pisike, et lisatarkvara sinna installeerida ei saa. Saab salvestada muusikafaile, mängida ja Internetis käia. Noh, seda kõike saab Mehe telefoniga ka, aga tahvelarvuti on ju ... arvuti ka. Vaja oleks, et emb-kumb meist saaks näiteks rannas või kusagil mujal ka natuke tööd teha, kui tarvis, ja lisaklaviatuuriga tahvel sobib kaasasvedamiseks kindlasti paremini kui sülearvuti. Kesse siis  piisavalt rumal on, et tehnikat mängimiseks osta! (siinkohal ütles Mees, et sellel tahvlil pole ka mängude installeerimiseks piisavalt mälumahtu, jah, Tetris mahuks ära ...)

Ühesõnaga, asi toimis nagu Puhhi poolt Iiahile kingitud kasulik purk, kuhu saab sisse panna tühja õhupalli. Iiahil juhtumisi selline pall oli, aga Iiah oli ka märkimisväärselt vähenõudlik eesel.

Mees läks poodi tagasi, tahvel näpus ja meel must. Seekord oli leti taga müüjaneiu, kes samuti näppis, tuvastas, et mälukaarti saab sisse panna ja välja võtta, aga kasutada seda ei saa. Jätkuvalt on analoogia Iiahi purgiga väga tugevalt tunda - katkine õhupall läheb sisse ja tuleb välja kah! Müüjaneiu ohkas ja lubas lahkesti, et teavitab probleemist oma ülemusi.

Ülemused andsid paar päeva hiljem endast elumärki. Nemad lepingus viga ei näe. Mälukaardile tarkvara installeerimine on vaikimisi keelatud turvakaalutlustel, et keegi kogemata arvutile viiruseid ei hangiks. Tule taevas appi. Mees ütles, et ta suudab põhimõtteliselt keelava koodi lahti muukida, kuigi siis kaob garantii - aga garantii on niiehknii lubatud teiseks aastaks, mitte esimeseks (just vaatasin, müügilehel on kirjas, et seadme garantii on 2.a. ja see ülearune punkt ei ole kärbsemust - mille alusel teksti sissetrükkinud inimene põhihariduse sai, ma ei tea, üks asjalik müüjanna leti taga oli igatahes vähemalt keskharidusega, "Emme Koolist" selle kätte saanud, ma olin uurimistöö kaitsmisel ja puha). Igatahes ei soovinud mobiilifirma tahvelarvutit tagasi võtta ega ümber vahetada. Mina soovitasin Mehele, et ta võiks lihtsalt kõik oma perepaketis olevad kuus numbrit (Mees ise, mina, Jõugu Juht, Unistaja, Vanaema ja Teine Vanaisa) võtta ja mujale kolida, 15 aastat klient olemist ees või taga -, aga ta arvas, et esitab esialgu veel niisama protestikirja ja kui sellest kasu ei ole, asub suhtlema tarbijakaitsega.

Ootame huvi ja nördimusega, mis edasi saab.

________
* eks laps võib nutiseadmeid kasutada küll, aga noh, loomulikus mahus - nagu muugi ekraaniaeg, peaks see olema väga piiratud ja kontrollitud, ja igale lapsele personaalne tahvelarvuti on küll puhas absurd. Enamiku ajast seisaks need ju riiulis, meie lastel on lubatud kuni 60 minutit arvutiaega nädalas per nase pluss mõned õppimistegevused, ja selle saab kõik ära sisustada sama sülearvuti abil, mille taga ma praegu kirjutan.

Saturday, December 13, 2014

Kuidas meil metsataguses jõule tähistatakse

Kõigepealt on advendiaeg. Lugesin just ühe katoliikliku autori blogist, et sel ajal peaks nagu millestki loobuma. Oijah, meie loobume sel ajal peamiselt ... ajast.
Esimeseks advendiks kodu kordategemine on lootusetu soov. Jõulukardinatest ja mingite lumememmede ja päkapikkude kummutiservale paigutamisest pole ma ka kunagi aru saanud. Võib-olla ka sellepärast, et ainus sobilik serv asub kõrvalises ja kitsavõitu kohas.

Küll aga on meil köögis laua peal advendiaja puhul lina, soovitatavalt valge, ja selle keskel küünaldest ja käepärastest vidinatest kaunistus. Mulle meeldiks advendipärg uksel, aga a) meie uksed on üpris koleda välimusega ja b) viimastel aastatel pole lihtsalt selleni jõudnud. Advendiaeg saabub kuidagi ootamatult.

Päkapikud meil ei käi, jõuluinglid käivad. Kui me hommikul liiga vara kodust välja läheme, siis võib juhtuda, et ingel pole veel kohale jõudnud, äkki on paha lennuilm ka. :) Jõuluvana kohta sai kunagi öeldud, et palun lõpetage mitmesajaeuroste Legode ja ATV-de soovimine, Jõuluvana on muinasjutt - sest lood pühast Nikolausest ja muud vihjed ei toonud kaasa mitte mingit arusaamist. Aga pakid siginevad kuuse alla siiski salaja, sest lapsed lähevad ka jõuluõhtul kirikusse minnes esimestena autosse, vanemad näiteks tõstavad kasse õue ja möödaminnes ka kingitusi oma riidekapist kuuse alla.

Jõululaupäev näebki välja nii, et hommikupoole valmistab Emme kalkunit, kella viieks minnakse kirikusse, enne või pärast jumalateenistust käiakse läbi Vanaema ja Vanaisa poolt ja õhtu tuleb pikk, sest kalkun tahab söömist ja kingitused avastamist. Salmilugemist me kelleltki ei nõua ja jõululaule ühiselt ei laula. Viimane oleks päris tore komme, aga paraku oleme me põhimõtteliselt mittelaulvad lapsevanemad. Mees ei pea viisi ja minu laulmisvalmidus hävitati põhikooli ajal jõuga ja järjekindlalt (see krõõp-õpetaja on ka üks põhjustest, miks ma oma lapsi ilmselt mitte kunagi oma kunagisse kooli ei paneks - kui ma tahaksin, et lapsed koolis käiksid).

Jõulu esimese ja teise püha sisustavad jõulukingid ja khm, telekas. Ilusaid jõulusaateid võib ikka vaadata, eks ole.

Enne jõululaupäeva toimub aga üht-teist veel.

Kuusk.
Kuusk peab olema. Päris ja kodulähedasest riigimetsast toodud. Enamasti peaks lapsed minema kuuske tooma koos Mehega, aga mõnikord on ilm kole ja lapsed haigevõitu, siis toob Mees üksi. Ilma vanemliku järelevalveta me lapsi ehtima ei lase, tuleb kangesti madaltihe paigutus. Päris palju aastaid kannatas Mees välja minu kiiksu, et Kuusk peaks olema ehitud ainult valgete täiesti ümmarguste ehetega, viimastel aastatel on kusagilt siginenud ka punaseid ja kuldseid ehteid. Aga ümmargused, vähemalt.

Toit.
Üritan advendipühapäevadel teha natuke paremat või erilisemat toitu. Vahel õnnestub ka. Ahjupraed näiteks. Verivorsti meil üldiselt ei sööda, sest khm, mulle eriti ei meeldi. Mingi teooria järgi ei peaks baptistid üldse verega tehtud toite sööma, aga eks see on ka nii, kuidas kellelgi südame järgi on ... Vähemalt pole ma kuulnud, et keegi verivorsti söömist kantslist keelaks. Hapukapsast ja seapraadi meil ka ei esine, vähemalt mitte jõuluõhtul - siis võiks ikka hea toit olla. Meile meeldib inglise kombe järgi kalkun, aga kalkunivalik meie kaubanduses on aasta-aastalt aina nirumaks muutunud. Ei teagi, mis sel aastal saab.
Piparkookidega on jällegi nii, et lastele küll meeldib neid teha ja süüa, aga mina olen peakokk - ja kodused piparkoogid ei lähe minu meelest üldse mitte. Saksapärane pehme Lebkuchen on teine asi, aga selle tegemist pole ma viitsinud ette võtta, vahel poest ostame. Rootslaste imeõhukesed kergelt piparkoogimaitselised küpsised on ka toredad. Ainult laste pärast ühe paki tainast siiski ostame ja küpsetame. Muidu küpsetan saksapäraseid jõuluküpsiseid, ja see on palju toredam. Küpsiste jaoks on meil üks plekk-karp, mis tuleb lauale ainult advendi- ja jõuluajal. Veel valmistan mingil hetkel inglise jõulupudingi sarnast asja, ilma alkoholita versiooni (no ja pudingivormi pole mul ka, tuleb kohalike vahenditega toime tulla) ja mitmeid kordi martsipanikringlit.

Jõulujutt.
Kui kuskil detsembri algusepoole parajasti käsilolev unejuturaamat läbi saab, otsin välja kõik meie majas leiduvad jõulujuttudega raamatud. Osa neist, nagu "Siimoni Jõulud" või "Jõuluvana", on selgelt ja ainult jõulujutud, aga teine osa niisugused, kust tuleb jõulupeatükk välja otsida. Loomulikult "Madlike", "Bullerby lapsed", "Vahtramäe Emil" ja veel mõned Astrid Lindgreni raamatud, aga ka päris eesti oma "Pille-Riinis" on jõulud sees. Tõsi, nääride nime all, aga paari aasta eest tervet raamatut ette lugedes lugesin ma ka "kolhoosi" "suurfarmiks" ... Igal õhtul saavad lapsed valida, millist jõululugu ette loetakse.

Ja siis ... on jõulud läbi. Minu poolest võiks kuuse juba enne uusaastat maha võtta, sest peale ilutulestiku selles vana-aastaõhtus küll midagi erilist ei tundu olevat. Mõnes mõttes oleks muidugi kena pikka jõuluaega tähistada, aga just sel aastal (mil see mõte üldse esimest korda sümpaatne tundub) on Mees kõik koolivaheaja tööpäevad Lähedalasuvas Väikelinnas kollitamas ... Ega kollitustellimust siis ei saa ninaga loopida, uuel aastal mina enam nii palju ei käi nagu varem (sest ma tahan kõige rohkem olla lihtsalt ema, aga ka kodus olles töötada, kuid hoopis teisel alal, sellega kohanemine võtab oma aja) ja tarvis on pidada JJ juubelipidu ja kusagilt kokku koguda raha uue katuse jaoks ... Täna nimelt sadas kaminasaalis vihma. Seda me küll advenditraditsiooniks teha ei taha.

Wednesday, December 10, 2014

Kõik tahavad novembris alla anda

Mingit taolist pealkirja lugesin paari nädala eest ühest neist õige mitmest inglisekeelsest koduõppegrupist FB-s, mida ma poole silmaga jälgin.

Noh, novembris läks veel päris hästi. Nüüdseks on käes eelviimane nädal enne koolivaheaega (ehk Aega, Mil Emme On Kodus) ja meeleolud on üsna mustad. Mitu varajast tõusmist nädalas ja nii mõnedki ülipikad linnasolemise-päevad on väsitanud ja moraalile täiesti hävitavalt mõjunud.

Lillebrori tähed on üsna hirmsad krõnksud. Kuu aega tagasi ei olnud. Muidu on ta, Jumal tänatud, üsna reibas, ainult nohune.

Unistaja on aina hajameelsem. Teda hoiab hetkel tegusana Õpetaja Taaviemmega kohtumise ootus (järgmisel nädalal), aga tema nohu on oioioi.

Jõugu Juht hakkab nohust tasapisi paranema, aga kurdab, et sõpru ei näe üldse - ja kui ma ütlen, et aga helista ometi kellelegi ja lepi midagi kokku!, siis vastab ahah ja kehitab õlgu -, viriseb varase tõusmise üle - kaks korda nädalas kell seitse hommikul tõusta! See on laste piinamine! - ja püüab oma minevanädalase eduelamuse seljas liugu lasta. Tulemus: viimasteks päevadeks määratud intensiivne inglise keele õpe on sisuliselt tegemata, mõte liigub ainult siis, kui kõvasti tagant torkida, ja üldse toimub pidev ving, puhkimine ja ohkimine.

Küll me sellest üle saame. Võib-olla juba homme (sest Mehel on üle eiteamisaja vaba päev), aga kindlasti laupäeval käiakse issiga koos kuuske toomas ja üldse on Emme Kodusolemise-Ajani veel ainult kuus poiste linnapäeva. Ja siis, tsssssss ... saab lutikaraamatu ja 3D-puslesid ja vähemalt kaks, aga võib-olla kolm või neli lauamängu. Ja enne seda kohe mitmel päeval järjest magada nii kaua, kui jaksad kuni väiksemad vennad üles ajavad.

Asooh, see hirmus inglise keele õpe on Terry Pratchetti lugu "Father Christmas Goes to Work at the Zoo", sõnaraamat ja vihik. Teksti keel on küllaltki lihtne, nii et JJ saab keskeltläbi 70% sõnadest aru, keerulisemad väljendid ma tõlkisin talle ära ja sõnastikku ta oskab kasutada. Ülesanne on lugu eesti keelde tõlkida. Keeleandekas laps nagu ta on, ei peaks see üldse raskusi valmistama, aga noh, tahtmisega on nagu on. Täna õhtul teeb kolme looderdatud päeva tööd järgi, küsib aeg-ajalt abi ja täitsa ilusti läheb.

Thursday, December 4, 2014

Jõugu Juht käis koolis vastamas

Niisiis, täna tuli JJ Õpetaja Õunapuuhaldja juurde vastama. Õpetaja märkas kõigepealt valjusti, et JJ on kõvasti kasvanud ja näostki natuke muutunud. Pole ka ime, viimati kohtusid nad pikemalt eee ... kaks ja pool aastat tagasi. Siis arvasid Õpetaja ja JJ, et lapsevanem võib nüüd ära minna. Oma tööd tegema. :) Seaduse järgi, muide tohtivat lapsevanem koduõppelapse eksamineerimise juures viibida, kui ta väga tahab.

Lapsevanem tegigi natuke tööd ja käis vahepeal korraks vaatamas, kuidas läheb. Läks hästi. Siis tegi lapsevanem veel natuke tööd ja siis ... helistas JJ ja kutsus, et emme tulgu talle nüüd järgi. Õige ka, Õpetaja Õunapuuhaldja klass on suures koolimajas minu kabinetist peaaegu kõige kaugemal. Ainult soojust ja sära sooviva - veel ühe Imelise - õpetaja klass on veel kaugem.

Tehti veel paar suulist eesti keele harjutust, mida ülejäänud kolmandikud olevat täna õppinud. JJ vaatas peale ja vastas õigesti, kuigi oli nähtavalt väsinud.

Õpetaja kokkuvõte kõlas samuti nagu kolme aasta eest eelkoolis: "Kõik on väga korras!" JJ pidavat mõningatest õpilastest lausa peajagu üle olema. Nulliga korrutamine oli küll meelest läinud ja ootuspäraselt ei tulnud välja pika ja ülipika sulghääliku õigekiri, aga selle kohta arvas Õpetaja, et kevadeni jõuab sellegi ära õppida. Soovitas "Tillude vabameeste" kõrval ka Viplala raamatut lugeda ja muidu samas vaimus jätkata.

Huhhh.

Inglise keeles on JJ-l Armas Õpetaja - sest tema põhiolemus ongi üli-üliarmas -, temaga tuleb veel mingi kokkusaamine Organiseerida (ja enne tegeleda JJ ko-hu-ta-va inglise keele õigekirjaga. Eile tõlkis "nukumaja" - "tollhaus"!). Aga esialgu on järgmine katsumus Unistaja ettenäitamine väga põhjalikule Õpetaja Taaviemmele, kes pole Unistajat ka kunagi koolikeskkonnas kohanud. Millal see toimub, me veel ei tea.

Wednesday, December 3, 2014

Mida võiks ... aga ei tehta

Ühelt poolt on koolikoridoris rängalt silmariivavad plakatid HIV-viiruse teemal. Ära osale loosimises ... ja nii edasi. Põhikoolis! Neljanda-viienda klassi koridoris*!

Teiselt poolt on uudis, et SAPTK võitis miskisuguse preemia. Mnjah.

Mina olen absoluutselt veendunud, et kui teismelistel hormoonid kogemata üle pea kokku löövad, siis võiks neil vähemalt isekõndivate tagajärgede ärahoidmiseks vahendid käepärast olla. Muid tagajärgi nagu võimalik kahetsus, piinlikkus või tütarlaps-poole puhul raseduspaanika (sest äkki ikkagi juhtus ja mis siis saab ...?) niiehknii ära hoida ei saa. Samuti jagan ma põhimõtteliselt SAPTK seisukohti - nii laiemas mõttes, eraelus** -, aga mulle tegelikult ei meeldi nende kampaaniate vorm. Ma ei ole riigikogulastele ühtegi paber- ega e-kirja saatnud, sest minu meelest on selline pommitamine jabur.

Mulle meeldiks, kui riiklikul tasandil viidaks ellu suurem pereväärtusi propageeriv kampaania. Riigitelevisiooni asi oleks näidata - ja miks mitte vändata - filme ja seriaale peredest, mis püsivad koos. Kus aidatakse üksteist läbi raskuste ja võetakse kadunud pojad tagasi, kui neid tekib. Bussipeatustes peaks kole-kummireklaamide asemel (oi, kui õnnelik ma olin, kui nende reklaamide tippajal ükski mu lastest veel piisavalt lugeda ei osanud!) olema pildid toimivatest perekondadest. Mäletate kampaaniat "Kristit ja Jevgeniat tead? - Palju toredaid inimesi!" Ma täpselt ei tea, mis nimedega need väidetavalt toredad inimesed olid, ja ei oska öelda, mis kasu sellest kampaaniast oli, peale selle, et üks endine kolleeg väänas seda hüüdlauset mitte parimasse suunda - "Meil on palju "toredaid" lapsevanemaid" - aga riigi valitsejate asi oleks aru saada, et lokkava vastutustundetuse ja hedonismiga võitlemine on, noh, riigi valitsejate asi. Kui nad tahavad, et riik ka kümne aasta pärast mingil määral toimiks.

Vaadake, näiteks USA tarbimisühiskond olevat riiklikul tasandil ette valmistatud ja kultiveeritud - et sõjajärgsel ajal majandust elavdada. Võib-olla küll. Sama olevat ameeriklaste pöörase patriotismiga - seda söödeti mingil perioodil ette igal võimalusel ja igas vormis, et immigrantidest loodud riiki toimima panna. Noh, toimib - kuigi ilmselt on propaganda mõju kaugeleulatuvam kui keegi oskas ette ennustada. /iroonilise muige koht/ Riiklike kampaaniate tulemusi võib siiani näha Saksamaal - kõigepealt oli Hitler, kes osa oma populaarsusest saavutas sakslaste kui igati väärt rahva idee taasloomisega, aga sõja järel kultiveeriti tubli ja tööka rahva ideed. Toimis, sakslased teevad endiselt kõvasti tööd ja on südames siiski oma rahva üle uhked, kuigi avalikult ikka veel teevad häbelikku nägu, noh, et sõda ja puha (lähtun kõigi tuttavate sakslaste juttudest, meil on neid vääääga erinevas vanuses ja erineva maailmavaatega). Miks ei võiks Eesti riigis, kus abielu on devalveeritud uhkete pulmade pidamisele ja isegi president on lahutatud mees, keegi hakata ajama pere koospüsimise, armastuse ja truuduse propagandat? Sõbralikult, armastusega.

Näiteks võiks plakatile paigutada suurpere. Ema ja isa, neli täisealist last, kaks väimeest, üks minia. Kolm lapselast (esialgu, loodame, et tuleb juurde). Üks väimees omal alal üliedukas ja avalikkusele tuntud isik, kes on ka ajakirjanduses abielutruuduse teemal sõna võtnud. Aga see pole tähtis, tähtis on, et tema ja tema abikaasa HIV-viirust kartma ei pea - noh, igatahes mitte rohkem kui bussiga sõitev kümneaastane, hullude süstlaga vehkijate eest pole keegi kaitstud.

Või võiks plakatile paigutada tuumpere. Ema töötab hariduses, isa erafirmas, üks laps koolis, teine lasteaias. Vanemad on abielus ja lihtsalt ... peavadki sellist elu õigeks. Või vähemalt nii olen ma armsa kolleegi jutust aru saanud. :)

Muidugi peaks mõni tuntud ja lugupidamisevääriline, aga mitte (keskmise eestlase jaoks) radikaalsete veendumustega inimene ka sõna võtma. Nii et Professor ei kõlba. :) Aga miks mitte keegi teine, kes ongi eluaeg sama inimese kõrval olnud, lapsi kasvatanud ja muidu kena inimene olnud? Kuna sellised inimesed skandaalidesse ja seega ajalehepealkirjadesse ei satu, ei tule mul peale Arnold Rüütli kedagi meelde, aga palun öelge, et neid on veelgi - ah jah, Rein Taagepera. Muide, kas te lugesite ja mäletate, mis tooniga intervjuu ta andis mõned kuud pärast abikaasa surma? Vaat niimoodi peaks kõik abielus/kooselus olema, üks tervik, ühise asja nimel, ja kui üks kõrvalt võetakse, siis teisel ongi ... maailma lõpp. Mõneks ajaks. Aga minu käest küsisid õpilased - tõsi, täisealised - kunagi ammu, mis maailmas ma elan, et väidan, et pole Meest kunagi petnud? Kõik ju petavad, see kuulub elu juurde! Olin natuke aega tumm ja vastasin siis, et mina, vabandage, elan täiskasvanud, vastutustundeliste inimeste maailmas, kus teineteisele antud lubadustest ka kinni peetakse. Ma ei mäleta, mida õpilased sellest arvasid, ja ka mitte seda, mis asjaoludel me sellise teemani jõudsime.

Igatahes oleks taolise, truudusel, usaldusel ja lugupidamisel põhineva elu propageerimine riigi asi. Aga SAPTK lehelt lugesin millalgi, et Tervise Arengu Instituut pole kunagi niisugusel teemal sõna võtnud ... Kurb. Nii väga kurb.

Kahe tuhande aasta vanuses tarkuses - või äkki veel vanemas? - on kirjas: Juhata poiss ta tee peale,
siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas! (Õp 22:6) Kusagilt lugesin, et seda võiks tõlgendada ka nii, et kellegi kasvatamisel ära lähtu mitte ainult tema hetkevajadusest, vaid vaata tema tulevikku. Mõtle, milliseks ta peaks saama, mitte ainult sellest, milline ta on praegu. Riigi tasandil võiks see ju ka kehtida. Kuigi praegu lokkab lodevus ja hoolimatus, ei tähenda, et see peaks kestma jääma. Tulevasi lapsevanemaid ja tõsi, ka maksumaksjaid kasvatame me täna, paraku ... kondoomikampaaniaga.


_________
*Jõugu Juht peab homme oma esimese poolaasta hinnete asjus Õpetaja Õunapuuhaldja juurde minema. Ma veel mõtlen, kas ma luban tal jope minu kabinetti ära panna - sest minu juurde saab kahjuks ainult koleplakatitest möödudes ja JJ loeb kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab - või lootsin ta otse algklasside poole peale, seal minu meelest eakohatuid röögatusi pole.
** Mulle meeldib väga rangemate konfessioonide seisukoht, et teismelistel ei olegi asja kinniste uste taga paariti susserdada. Kui just peavad täiesti kahekesi olema, siis palun, käigu valgel ajal tänavatel jalutamas. Sest ... noh, ma olen näinud ja potsutanud Väikest Tüdrukut (mitte segi ajada Karikate Emanda tütrekesega), kellel oli liigse kahekesiolemise ja hormoonide üle pea kokkulöömise tagajärjel Suur Hirm. Nii ei tohiks see mitte kellegagi juhtuda. Ei ole vaja, et südamed armumiste kõrvalnähtudest armistuvad.

Monday, December 1, 2014

Mille üle peaks olema uhke?

Mõni nädal tagasi leiutas keegi ajakirjanik pealkirja, kus keegi naaberriigi poliitik olevat uhke oma khm, se*suaalse eripära üle.

No tõepoolest. Poliitikuna kõrgele kohale jõudnud mees peaks ikka oskama sõnu valida, usun, et vääritu käki keeras kokku klikke koguda tahtev ajakirjanik või toimetaja.

Sest vaadake ... Uhke passib olla saavutuste üle. Kui taolised suundumused nagu sel poliitikul pidavat olema on kaasasündinud, nagu räägitakse, miks peaks keegi selle üle uhke olema? Mina sündisin lühinägelikuna. Pole midagi uhkustada. Kui, siis selle üle, et Ühe Klassivenna hädised prillmaoks narrimise katsed tähelepanuta jätsin (ta lõpetas ka muide kiiresti ja ega ta tegelikult väga paha poiss ei olnud) ja õppisin julgelt järele küsima, kui ma midagi ei näinud. 4-aastane Apollo, kes on Lillebroriga häirivalt sarnane, sündis aordi väärarenguga. Pole põhjust, miks ta peaks selle üle uhke olema. Ja nii edasi.

Uhke ... võib olla näiteks Professor ehk Kaksikute Vanaisa, kes hiljuti tähistas vist 30. pulma-aastapäeva ja on meheikka kasvatanud kolm poega. Need on tänapäeva maailmas saavutused. Või ütleme, üks hiljuti 30-aastaseks saanud mees, kellel on ikka ainult üks naine ... ja neli tütart. Võib olla küll uhke, et ei lase ennast ümbritsevast kärgpere-trendist survestada ja elab traditsioonilise pereisa elu. Või noh, üks meie 16-aastane endine õpilane on fotoasjanduses juba üht-teist saavutanud. Nii noorelt teha tööd, mis meeldib, ja teha seda hästi - selle üle võib uhke olla küll. Või üks sõber, kes õpitud erialal toimetab toiduasjandusega, aga oma kodus vedas ja ühendas suure hulga juhtmeid. Igati uhke ja mehe vääriline töö - mõelge, ta tegutses oma vabal ajal oma pere heaks.

Aga sek*uaalsus? Ei, uhkustada pole siin millegagi. Rumal on uhkustada sirgete säärte või kõhuviiruse-kindla sisikonnaga, kuigi needki on mõnele kaasa sündinud. Inimene on nagu on. Elab oma elu, uhke olgu karjääri või kauakestvate õnnelike suhete üle. Küllap sel poliitikulgi olnuks ebamugav, kui ta teadnuks, kuidas tema eraelulist avaldust eesti keeles serveeriti. Juhul kui ta on muidu aus ja lugupidamisevääriline mees. Ju ta tegelikult ikka ütles, et mina olen vaat niisugune, ja oma eluga rahul. Nii võib ju olla küll.

Thursday, November 27, 2014

Mida kõike küla peal süüa tehakse

Nii ütles kunagi ammu-ammu, veel MSNi olemasolu ajal sõber Meremehe Naine minu tolle-päeva-staatuse kohta. Ei tea, mis seal kirjas oli, aga ilmselt olin ma siis tubli koduperenaine ja tegin hästi süüa küll.

Praegu on elu mõnevõrra hullumeelne ja kogu koduõppe-- projektitöö- ja riigitöökaose sees on vaja üht mõistlikku ja toimivat asja. Planeeritud nädalamenüü ja kindel poenimekiri sobivad hästi, sest projektipõhine töötamine tähendab ka projektipõhist palgasaamist.

Poenimekiri, ma arvan, ei ole väga oluline. Menüüd võib ju näidata. :) See ei sisalda endas hommikusööke, sest ma küpsetan palju kooke, mida jätkub hommikuks ka, meil esineb mõningast müslisöömist ja samuti mõningast moosisaiasöömist. Kui me oleme terve päeva või hommikul pikalt kodus, siis saab nisuhelbeputru. Hetkel ... on selleks päevaks laupäev. Nii et eelmisel laupäeval me sõime putru puuviljasalatiga. Eesoleval laupäeval me sööme ilmselt ka putru, aga moosiga.

Olin kaks nädalat tagasi väga tubli ja võtsin kohe jupi aega, et koostada nädalamenüü. Õhtusöögid ja magustoidud-koogid, pluss mõningased lisa-toidutegemised. Lisade alla kuulus kaks korda kodujogurti tegemine - õnnestus, kanakarkassist puljongikeetmine - ups, kana on endiselt menetlemata ja sügavkülmas - ja plaaniväliselt ciabatta-tüüpi saiategu, väga planeerimata küpsisetegu ja lihapalliküpsetamine. Meil poefrikadelle ja pihve ja muid poolfabrikaate ei sööda, aga koduvalmistatud lihapallid lähevad iga ilmaga. Pealegi on neid äärmiselt mugav sügavkülma pista ja sealt supi või kastme sisse panna. Sügavkülma tarbeks ma neid valmistasingi.

Niisiis, viimased kümme päeva on meil söödud nii:

E - aedviljasupp ja õunakook
T - makaronid aedvilja-tomatikastme ja lihapallidega, piimakissell
K - kõrvitsasupp curryga, kohupiimarullid
N - omlett ja kartulid, vastavalt soovile kama või koogijäägid (ma olen kuulnud jah, et omletti peetakse mõnel pool hommikusöögiks. Las olla, meile hommikuti nii jõuliselt valguline asi ei sobi.)
R - kartuli-peekonisupp ja apelsinimuffinid
L - riis ja hakkliha-tomatikaste (Mees leidis poest Uncle Ben's magushaput kastet ja arvas, et oleks paras aeg seda teha), kõrvitsa-kookosekook šokolaadikattega
P - kana "Nell Gwyn" ja ma ausalt ei mäleta ... vist midagi kõigest, mida kodus olemas oli.
E - olime õhtul teatris ja elasime ebatervislikul moel saiakestest
T - frikadellisupp ja virsikukompott
K - šnitsel ja kartulid, küpsised
N - Toskaana oasupp sooja juustusaiaga, apelsinisai võiga

Väga supine? Nii ongi. Sügistalv on supihooaeg ja majanduslikult on see üldiselt ka mõttekas. Mitte-suppide juures on vastavalt rohkem või vähem aedviljalist. Üldiselt meeldib mulle igasuguste hakklihakastmete ja muu taolise hulka massiliselt aedvilja segada, nii et eraldi salatit nagu ei mahugi. Omleti ja šnitsli kõrvale pakuti peamiselt koduseid aedviljahoidiseid.

Nädala lõpupoole tuleb kartulisalat, aga mitte eestipärane pudi, vaid maeiteamispärane suuremate tükkidega asjandus, ahju-aedvili ja mingi sinepikana, mida ma kunagi ammu olen teinud ja heana ära märkinud.

Oeh, ja ma peaksin vist taas tubliks hakkama ja uue kahenädalase menüü tegema ... aga me vist käime siiski alles esmaspäeval korralikult poes.

Monday, November 24, 2014

Kuidas ma Tuntud Loomeinimesega sõnumeid vahetasin

Hiljuti tekkis mulle Facebooki sõbrakutse Tuntud Loomeinimeselt. Sõbrakutse võiks olla tore, aga ... Kuigi ma tean, et Tuntud Loomeinimene on olemas, olen isegi tema loomingu üht tahku üsna kõrgelt hinnanud ja lugu pidanud, ei ole mul selle inimesega mitte midagi ühist! Me ei ole tuttavad. Meie poliitilised ja ususlised vaated tõenäoliselt ei sarnane. Meil ei ole isegi parve (nii umbes 15 ja rohkem) ühist tuttavat!

Olin jahmunud, kustutasin kutse. Mõtlesin, et see on mingi eksitus.

Mõned päevad hiljem - jälle kutse! Mõtlesin juba huviga, kes see on ... Määh. Jälle Tuntud Loomeinimene. Ei, me ei olnud vahepeal kohtunud ega kuidagi muidu tuttavamaks saanud.

Olin jälle jahmunud, kustutasin kutse. Äkki mingi võõras või nali või ...

Siis sain ma Tuntud Loomeinimeselt veel kutse ... ja veel.

Ja siis tuli meelde, et kusagilt ajakirjandusest jooksis läbi, et Tuntud Loomeinimene kavatseb Linnas hakata poliitikat tegema või midagi sellist. Ja mina olen Linna ametnike hingekirjas. Peale poliitreklaami tegemise soovi ma küll ühtegi muud põhjust ei suutnud välja mõelda, miks Tuntud Loomeinimene peaks üleüldse teadma, et ma olemas olen. Ja kui inimesel on mingi parem põhjus kontakti otsida, siis ta ju ometi saadab ka sõnumi, et tere, mina olen seejasee, soovin suhelda sellejaselle pärast ... Pealegi on minu töömeil äärmiselt lihtsasti leitav. Kui mind juba Linna palgal olevate ametnike seast üles leiti.

Võib-olla on FB-s ka võimalik saata mass-sõbrakutsed kõigile oma sõbralisti inimeste sõpradele? Sest paar ühist (või "ühist"?) tuttavat nagu oli.

Igatahes hakkas asi mind häirima ja täna saatsin Tuntud Loomeinimesele kirja, et on tekkinud mingi segadus, minu teada me ei ole tuttavad, ja nii edasi, loodan, et leiate segadusele lahenduse. Tuntud Loomeinimene vastas mõne tunni pärast viisakalt vabandades, et tema ise neid kutseid saatis jah, aga ta siis nüüd enam ei saada. Ei seletanud, mida ta minust tahtis. Kahju, oleks olnud huvitav teada saada.

Aga tõesti ... Mina jagan FB-s natuke pilte ja palju pärleid rubriigist "lapsesuu". Natuke pereelu ja natuke niisama isiklikku arvamust, mitte et seda keegi oluliseks peaks pidama. Sõbralistis on peamiselt, noh, sõbrad, natuke niisama-tuttavaid, mõned sugulased, mõned kolleegid, paar õpilast (kes ise tahtsid, ma omal algatusel õpilasi ei lisa) ja muidugi oma lapsed ka. Pole nagu põhjust kuidagi gruppe tekitada, et sellega jagan seda ja tollega teist. Tuntud Loomeinimene ei sobitu nagu ühtegi kategooriasse ja et ma teda võib-olla olen 20 aasta eest laval esinemas näinud ... Ei mõista mina neid, kes Getter Jaanit ja Gerli Padarit sõbralisti lisada püüavad. Või mis siin mõista, mina selliseid asju ei tee. Ei jaga üldjuhul nännivõitmise-lootusi ka. Igaühele omad kombed.

Kuigi endiselt jääb vastamata küsimus, mida Tuntud Loomeinimene minust ometi tahtis.

Saturday, November 22, 2014

Õudusunenägu - päris elus

Jõugu Juht käis täna oma pühapäevakooli rühmaga Ahhaas. Bussiga linna, bussiga tagasi. Ostis bussijuhi käest pileti meie peatusesse, istus bussi. Loomulikult läks Mees autoga peatusesse vastu - pime ju.

Õnnetuseks sattus bussijuht, kes inimestest vähimalgi määral ei hooli.

Mees ootas autoga peatuses. Buss aeglustas käiku ... ja kiirendas siis jälle. JJ jäi bussi peale. Kui me ta lõpuks telefoni otsa saime, oli ta segaduses ja hirmunud. Taustal oli kuulda, kuidas juht JJ-d sõimab ja keegi reisijatest ka pragab. Kohkunud JJ andis telefoni bussijuhile. See karjus minu peale - ilmselt oli ka eelnevalt lapse peale karjunud - ja teatas, et tema asi ei ole meeles pidada, kes kus maha läheb, tal on 25 peatust! JJ-st on väga selgelt näha, et ta on väga noor. Lõpuks sai Mees bussi kinni püütud ja lapse kätte.

Tegu on põhimõtteliselt koolibussiga!

Bussifirma kodulehel on valed telefoninumbrid. Kirjutasin loomulikult kaebuse, loodetavasti oli vähemalt meiliaadress õige.

Minu kogemust mööda sõidab sellel liinil ainult üks tugeva vene aktsendiga bussijuht. Kuna see mees armastab reisijaid terroriseerida tugeva tubakaleha ja jälgilt familiaarse käitumisega, kahtlustan väga, et ongi sama isik. Noh, kui ei ole sama mees, siis on sõidab seda liini kaks erakordselt ebameeldivat inimest.

Uskumatu. Ma veel mõtlen, kuidas see asi peaks lahenema. Põhimõtteliselt on tegu kriminaalse maiguga hoolimatusega - pime, külm, paks mets, siinkandis on hundid ja karud.

Ja vabandage, hetkel mind ei huvita, et bussijuhtide palgad on viletsad ja töö raske ja üldse on keeruline sellele tööle inimesi leida. Bussijuhi töö eesmärk on hoolitseda, et kõik reisijad jõuaksid turvaliselt punktist A punkti B. See bussijuht seadis JJ elu teadlikult ohtu. Mis siis, kui keegi ei oleks saanud autoga järele minna?

Kaks päeva hiljem.
Arutasime Mehega, et tõenäoliselt tuleb poliitkorrektne kiri, oi kui paha, et nii juhtus, kurb küll, bussijuht on koolitatud ja palume vabandust, ikka juhtub. Tuligi.

Tere!

Täname OÜ Tarbus poole pöördumast.
Bussjuhile täiendavalt selgitatud kohustust jälgida enne igat peatust kassaterminali ekraanile ilmuvat  väljuda soovivate sõitjate arvu, mis tuleneb sellest mis peatuseni  pilet osteti.
Kahjuks bussijuht enne seda peatust ei heitnud pilku ekraanile ja seoses sellega antud juhtum ka tekkis, kuna Teie laps ei tulnud ka enne peatust bussijuhi juurde väljumiseks.
Bussijuhi väitel kedagi peatuses ei oodanud  (sõiduauto olevat seisnud paarkümmend meetrit peatusest eemal) ja mahasoovijaid bussijuhi juures ei olnud, siis kahjuks sõitis juht edasi.
Bussijuht olevat lapse isa ees samuti vabandanud.
OÜ Tarbus vabandab Teiega juhtunud ebameeldiva juhtumi pärast.

Noh, Mees seisis autoga peatuses täpselt seal, kus alati. Bussijuhi meetrid on küll lühikesed. Bussijuht olevat JJ-le (kui see Suure Ehmatusnutu vahelt midagi seletama suutis hakata) käratanud, et ta ema sõimab ja üldse.  Ma ei sõimanud bussijuhti, vaid pärisin viisakate sõnade, kuidolukorrast tulenevalt ärritatud tooniga aru, mis toimub ja kuidas bussijuht lahendust ette kujutab. Mingi normaalse lahenduse moodi vastuses sain temalt siis, kui lubasin, et lasen ta vastutusele võtta. 

1. Vahetult enne meie peatust on paari kilomeetri pikkune, võrdlemisi turvaline sirge, kus ka libeda tee puhul on üsna mugav sõita. Ootamatult teelehüppava põdra eest (ja meiekandi põdrad on tuntud pigem oma rahuliku jalutamistempo poolest) ei kaitse mitte üks vägi, nii et ekraani vaatamata jätmine ei olnud põhjendatud. 
2. Laps, kes ilmselgelt sõidab bussiga harva (muidu oleks õpilase sõidukaardi läbi piiksutanud), ei pea eriti kottipimedas teadma täpselt, kus tema poolt soovitud peatus asub, pealegi ei ole peatuste lugemisest kasu, buss peatub tõesti ainult seal, kuhu pileteid ostetakse või kus inimesed ootavad. lapsel on varasemale kogemusele tuginedes õigustatud ootus, et bussijuht hõikab talle, millal peab maha minema.
3. Kui juht avastab bussist kohkunud lapse, siis on tema asi olla sõbralik, toetav ja otsida lahendusi. Õiged sõnad oleksid: "Oi kui paha lugu. Mis me nüüd teeme? Kas sul telefoni on, saad vanematele helistada? Ma peatun kohe N peatuses, kas keegi saab sulle siia järele tulla?" Läbi JJ telefoni oli kuulda karjumist: "Mis sa siis ise magad, ei olnud sul kedagi vastas, oma viga!" ja karjujaks oli ilmselt bussijuht. 
4. Tsiviliseeritud maailmas  pakutakse sedasorti vea puhul lisaks tühjadele vabandustele ka mingisugust esemelist kompensatsiooni vms. Poed jagavad kinkekaarte, bussifirma võiks anda mingi tasuta sõitmise õiguse x korda või midagi muud taolist. Ma küll ei tea mitte midagi reisijateveo-kindlustusest, aga firma süül tekkinud ohtlike olukordade silumise-kindlustus oleks nagu loogiline asi. Olukord oli vaieldamatult ohtlik. Üks meiepere asjadega kursis olev kolleeg küsis pärast, et kujuta ette, kui see oleks olnud Unistaja? Või kui ma meiekandi inimeste majandusliku seisu peale mõtlen - kui lapsel ei oleks olnud telefoni kaasas? Või kui keegi ei oleks saanud autoga järele minna? 

Ühesõnaga, meie jaoks on asi endiselt õhus ja lõpetamata.
Muidugi, kui oleks võimalik, siis me selle bussifirma teenuseid enam ei kasutaks, aga elades seal, kus me elame, tuleb ilmselt õnnelik olla, et niigi palju ühistransporti on, nagu on. SeeKesMeieMajasEnnemElas rääkis kunagi, kuidas tema tuli talvel läbi hangede koos väikeste lastega seitse kilomeetrit ja milline õnn ja rõõm see oli, kui kaks korda päevas buss käima hakkas ...

Friday, November 21, 2014

Ja kuidas me nüüd koduõpime

Noh, ega meie oma jaburate novembrigraafikutega eriti ei õpigi. Poisid õpivad ise. Kuna kütteperiood on alanud, õpivad nad peamiselt Vanaema juures. Tõsi, nii Jõugu Juht kui Unistaja oskavad ahjus tuld alustada, ahju halge täis panna ja roobiga segada, aga siibri kinnilükkamine on neile rrrrangelt keelatud, ja tegelikult ilma lapsevanemate lähedalviibimiseta tulealustamine ka. Nii igaks juhuks.

Tegelik elu on selline, et JJ-l on matemaatika töövihik ammu läbi ja mingi vana õppekava matemaatikaraamatu abil ka tüdimuseni tehete järjekorra tulpasid arvutatud ja tekstülesandeid tehtud. Eesti keeles kirjutas ta hiljuti esimese täiesti veatu etteütluse, loeb "Tillusid vabamehi" ja kostitab meid aeg-ajalt mõne lõbusa tsitaadiga. Loodusõpetusega, tundub, oleme järje peal. Inglise keele sõnavara on kolmanda klassi kohta korralik, aga grammatikaseosed ei taha tekkida. Eks tuleb harjutada. Kunsti on natuke tehtud, peaks rohkem - pisikesse märkmikku multifilmi joonistamine ilmselt ei loe -, aga muusika on täiesti vaeslapse seisuses. Koolis tegid kolmanda klassi lapsed oma lemmikartisti kohta plakatit. Ma küll ei süvenenud, kas pidi olema kodu- või välismaine muusik, aga ebaproportsionaalselt palju oli plakateid Tanel Padarist. Üks Smilersi plakat oli ka. JJ ei tea, kes on Tanel Padar või mis on Smilers (et emmele Smilers kunagi meeldis, pole vabandus, nende muusika ei ole üheksa-aastasele eakohane) ja ma arvan, et nii peabki see olema. Ta teab biitleid ja Led Zeppelini, sest need meeldivad tema Sõbrale. Veel teab ta Dieter Bohlenit, aga ainult kui saksa "Supertalendi" žüriiliiget, ja Michael Jacksonit. Viimane on tema lemmik küll jah, aga plakatit me temast ikkagi ei tee. Pole sobivaid ajaleheväljalõikeid ja ma tegelikult ei usu teemaplakati-õppesse. Aga eesti keele ja matemaatika osas (pean küsima, mis veel vaja on) ootab õpetaja Õunapuuhaldjad teda kahe nädala pärast aru andma.

Unistajal saab ka matemaatika töövihik kohe läbi ja eesti keeles peaaegu kohe. Matemaatika kohta ütles õpetaja Taaviemme, et neil koolis on ka töövihik peaaegu läbi. Eks siis otsime lisaülesandeid. Inglise keel on haledas seisus ja muud asjad samas olukorras mis JJ-l. Õnneks on Unistaja hakanud JJ eeskujul huvi tundma inglise keele praktiliste kasutusviiside vastu, arvutimängudes. Ehk saame sealtkaudu mingi taseme tagasi. Peab otsima, kas on - kindlasti on - mingit inglisekeelset matemaatikamängu, kus Unistaja saaks korraga korrutustabeli olemusega tutvuda ja inglise keelt harjutada. Vaja on läbi lugeda "Londiste".

Lillebroriga on jätkuvalt lihtne. Vanaisa poriseb, et liiga lihtne, Lillebror tehku Unistaja ülesandeid ja Unistaja JJ omi. Nojah, Lillebror saaks esimese klassi matemaatikaga hakkama küll, ma teise klassi omas enam kindel ei ole ... aga siis võib tekkida olukord, kus tal on kõik muud asjad, ütleme, kolmanda klassi tasemelselged, aga käekirja ei ole ja ei tule. Nii et Lillebror harjutab ühe kunstilise töövihiku järgi väiketähtede kirjutamist, lihtsalt niisama. Päris ilusasti tuleb välja ja sellega muutub käsi ka kindlamaks. Kui ta need järgmise poole aasta sees ära unustab, ei juhtu ka midagi, tähekirjutamine on talle selgelt põnevam kui kirja eelharjutuste tegemine, aga teenivad mõlemad asjad sama eesmärki.

Vahel koduõpime teleka abil ja vahel arvutist. Mind vaimustab jätkuvalt Google Earth, aga mingi Postimehe artikli juures oli hiljuti link sellisele suurepärasele leheküljele - uurisime seda kohe mitu tundi. Veel on tore ressurss Youtube, aga ka ERR arhiiv. Poisid teavad nüüd vähemalt, kuidas ulatada tagasihoidlikku aas-käokinga, et piloodiga ei räägita, ja et me oleme kõik ikkagi inimesed. Vanad komöödiafilmid on küll kohati rasked mõista ("Mis see urra-meeri on?" küsis JJ "Siin me oleme" ööstseeni ajal), aga kui Liinale põuepugemine ja mõned sügavamad silmavaatamised välja jätta, on need täiesti peresõbralikud.

Jõuluni kestab logistika-hullumeelsus. Siis võtame vist nädala täiesti vabaks, või kuidas võtta - kui ilm on vastikult talvine*, toimub palju talisporti, kui ilm on meeldivalt keskeuroopalik, tutvume veel rohkem filmikunstiga ja arendame lauamänguoskusi.

___________
*ma vihkan kogu südamest külma ilma ja Eesti tavalist seitse-kaheksa kuud kestvat talve. Talv on minu jaoks temperatuurid alla +12'C. Paraku ei kannata Mees hästi palavust, seetõttu oleme ikka veel ideaalse kliimaga paiga otsingul.

Friday, November 14, 2014

Kui mul oleks tütar ...

Kui mul oleks tütar, siis riietaksin ma teda süstemaatiliselt roosasse, kuni piisavalt palju juukseid pähe tuleb - sest tüdruk- ja poisstitad on minu meelest sageli üsna sooneutraalsete nägudega ja Lillebrori puhul kuulsime me igatahes piisavalt sageli: "Aga tema on ju ometi tüdruk?" Ilmselt sinistest rõivastest ei jätkunud, neid kannavad tüdrukud ka, oleks pidanud Lillebrori traktoripilte täis kleepima.

Kui mul oleks tütar, siis ma teeksin talle patse ja kasutaksin kõikvõimalikke juukseklambreid ja nii edasi esimesest võimalikust hetkest peale (tsirkusehobuse-soengut vast siiski mitte!).

Kui mul oleks tütar, siis ma hangiksin talle šotiruudulise seeliku ja valged pitsiga sokid.

Kui mul oleks tütar, siis ma julgustaksin teda olema tragi, toimekas ja uudishimulik.

Kui mul oleks tütar, siis ma õpetaksin ta viie-kuueselt varrastel kuduma ja kümneselt kangast kuduma ... aga haamrit ja saagi võiks ta proovida siis, kui tuju tuleb.

Kui mul oleks tütar, siis ma ei lubaks tal ilmaski kanda ülimadala värvliga pükse. (te ei usu, mis vaatepildile ma täna tööl peale sattusin. Läksin, panin neljanda klassi tüdrukule käe õlale ja palusin tal korraks püsti tõusta, mul on üks jutt - jutuga kaugele ei saanud, sõna "püksid" peale kohendas ta oma riietuse kohe sündsaks, ma ei jõudnudki veel täiesti palja taguotsani ...)

Kui mul oleks tütar, siis ei lubaks ma mitte ühtegi meiepere arvutisse küberkiusamise-lehekülge ask.fm ega midagi muud taolist. Liiga palju on neid, kes tahavad tüdrukutele anonüümselt haiget teha (poiste "askid" on kuidagi rahulikumad, vähemalt seal pole ma tõelisi perverssusi kohanud).

Kui mul oleks tütar, siis ma tahaksin nii väga, et ta oskaks valida õigeid sõpru ja seltskonda. Püüaksin talle mõista anda, millist ohtu noorele neiule kujutavad endast paar nii umbes kuueteistkümneaastast rumalat, purjus ja elevil poissi. Et ta ei peaks saama kogemust, mis on tegelikult hullem kui surm ...

Kui mul oleks tütar, tahaksin ma talle olla eelkõige ema. Et mina oleksin see, kellele räägitakse rasedushirmust (kuigi kristlikus kontekstis on see pigem õnn ja rõõm, eks ole, aga iial ei või teada, kuhu noore inimese veendumused suunduvad), et minu käest võiks ta kuulda, mis koledad tundekõikumised ja haigetsaamised teismeline-olemise juurde võivad kuuluda, ja et tõelises hädas julgeks ta tulla koju vanemate juurde.

Et kui mul oleks tütar ja ta käiks koolis, siis ei oleks tädi psühholoog see, kes saab ainsana pakkuda võimalust suhelda täiskasvanud naisega ja rääkida maailma asjadest nii, nagu need on. 

Tegelikult läheb muidugi nii, nagu läheb ... aga vähemalt madala värvliga pükste ja kahtlase seltskonna keelamisest ma ei tagane.

Sunday, November 9, 2014

Kui enam käia ei taha ...

Kõigepealt eelmise postituse täienduseks: Vanaisa vaatas ja kuulas, niipalju kui kuuldeaparaat võimaldas, meie juuksuriehmatust pealt, soris siis oma kappides ja eraldas meile täna täiesti uue, aga mõnevõrra tolmunud pakendis juukselõikusmasina. Tema olevat selle kunagi kuskilt kataloogist tellinud, aga kasutamiseni polevat jõudnud, me proovigu, kas kõlbab. Noh, aitäh Vanaisale. Ma veel mõtlen, kas julgen laste peade kallale minna.

Aga praegu ma tahan kirjutada hoopis muust.

Ühe väga toreda kolleegi, pensionieale läheneva daamiga tuli jutuks ... noh, üks mõte. Mõte sellest, et psi-psi-psihholoogi töös on käegakatsutavat produktiivsust ikka vähevõitu ja nojah, tahaks midagi muud. Kolleeg kukkus selle peale õhku ahmima ja potsutama: "Ära sa koju küll jää! Mina mõtlen juba hirmuga pensioni peale, kujuta ette, kui mul ei olegi hommikul kodust kuhugi minna, nii ei saa ju elada!"

Ei talle kohale jõudnud, et tjah, mina ei tahakski hommikul kodust kuhugi minna. Kõige toredam, kui lõuna ajal ega õhtul ka ei peaks kuhugi minema. Ei, mul ei ole kallal agorafoobiat ega inimpelglikkust. Mul on lihtsalt (veel) piisavalt väikesed lapsed ja kodus vägagi nauditav seltskond ja üldiselt hästitoimiv Internet. Minu rollimudel on kadunud vanaema Mahti (jätan tema pärisnime lugeja fantaasia hooleks), kes jäi pensioniea saabudes päevapealt koduseks ja pühendus söögitegemisele, aiandusele ja mingil hetkel ka vanaema-olemisele. Tema sisuliselt kasvatas mind, sest minu laste Vanaema käis tubli nõukogude naisena tööl. Vanaema Mahti oleks sel suvel saanud saja-aastaseks, aga ma ei mõtle tema peale, sest noh, kurb hakkab.

Vanaema toas riiulis olid kõige põnevamad raamatud - "Rahvaste toite", suur saksakeelne kokaraamat ja terve virn käsitööraamatuid. Vanaemal oli lillekasvatuses lausa süsteem ja tema lilleteemaline kirjavahetus oli tänapäeva mõistes rahvusvaheline. Suvel panime kokku kastide viisi iirisejuurika-saadetisi, kevadel gladioolisibulaid. Vanaema tegi tööd ja iseenesest suurt tööd, millega tol ajal teenis päris kenasti. Mis siis, et ta ei käinud. Tööl, ma mõtlen. Mina ka ei käinud. Lasteaias. Koolis pidi käima, aga sealt ma püüdsin iga hinna eest ära viilida, vahel isegi õnnestus.

Meie lapsed praegu ei käi. Jah, koduõppelaps jääb mõnest asjast kindlasti ilma, eriti kui üks koduõpetav vanem läheb kuuks ajaks projektipõhiselt rohkem kui poolteise kohaga tööle ja teine teeb lisaks täiskohaga tööle veel üht, hm, kah täiskohaga projekti. Lähemad nädalad saavad olema logistiline õudus, aga me oleme hullemagi üle elanud. Siiani on noormehed igatahes väga rahul, et pole vaja koduvanavallatul kellaajal üles tõusta ega kodutöid teha.

Minu ettekujutus ideaalsest elust olekski ... ilma käimiseta. Noh, me käiksime pühapäeviti kirikus niiehknii, aga see ei ole sedasorti käimine ... mitte käimine käimise pärast.

Tööl käin mina pigem käimise pärast. Jah, kõik need Kevinid ja Oliverid ja Laurad on minu lapsed ka ... aga nagu alguses öeldud, käegakatsutavat produktiivsust on vähe. Kui käegakatsutavuseks mitte nimetada seda, et üks Lauradest mind üleeile kallistas. Patsutasin teda siis kergelt õlale (noh, õiguse poolest me ju ei tohi lapsi puutuda) ja ütlesin, et mul on ka hea meel teda näha. Ongi tubli ja tore laps. Aga iga tubli "emme koolilapse" kohta tuleb punt murelapsi, ja neist saab käegakatsutavat kasu, noh, mõni üksik. Või vähemalt sellist kasu, mida tädi psühholoog saab nimetada oma teeneks. Kui üks Kevinitest põhikooli lõpetas, siis ma tundsin küll, et elutöö on tehtud ... aga selliseid Kevineid on siiski vähe, ja Jumal tänatud. Samas on kodus praegu pooleli üks täiskoha-aega nõudev, aga muidugi palju vähem tähelepanu saav projekt, mille kõrvalt saab vahepeal silmi puhata ja jalgu sirutada ja lihtsalt möödaminnes segada ahju, panna kerkima saiatainas ja vestelda Unistajaga lego-ehitistest. Tohutult mõnus! Eriti, kuna selle eest lubati raha kah maksta. Ja ei pea kusagil käima.

Jah, ilmselt ma oleksin pidanud suruma alla oma kalduvuse verd nähes ära minestada ja õppima arstiks. Näiteks. Mitte perearstiks, vaid millekski krõbedamaks - saaks kenasti kasulik olla, poleks mingit tahtmist käimist ära lõpetada. Ja aeg-ajalt lootusetute juhtumite pärast kusagil tagatrepil nutta (olete ju näinud, Meg Ryan "Inglite linnas"). Aga olla tädi psühholoog ... Ja muidugi on needsamad armsad kolleegid ja laiendatud perekond, kes muudkui pragavad, et kõrgharidust tuleb ära kasutada ja inimene peab tööl käima.

Ausõna, ei pea. Inimene peab tegema midagi mõistlikku ja kasulikku, aga see ei pea seisnema kellast kellani kodust väljas viibimises. Kui kellelegi sobib, siis on kodus töötamine täiesti normaalne asi. Samuti, nagu mõnele inimesele sobib töötada vahetustega või lausa kodust kaugel (näiteks kaugsõiduautojuhid). Mina ei taha pahandada nendega, kellele meeldib käia tööl kaheksast viieni, viis päeva nädalas. Kui sobib, siis on ju hästi. Minule meeldib tööd teha küll, aga palun ärge pahandage minuga, kui ma peaksin saama võimaluse teha unistuste tööd ... kodus.

Muide, mulle ei meeldi ka poes ja arsti juures käia. Kui ma lähen poodi, lähen ma selge plaaniga midagi osta. Kui ma lähen arsti juurde, siis võiks seegi sündmus olla sihipärane ja anda mingi mõistliku tulemuse. Ainult külas käia on tore. Võib-olla sellepärast, et küllamineku eesmärk ongi enamasti osadus ja jalakõlgutamine, nii et nagu kirikki, ei ole ka külaskäimine see kehvemat sorti käimine.

Uuel nädalal tuleb igatahes palju tööl käia, aga ma siiralt loodan, et sellega kaasneb ka tõsiseltvõetavamat sorti töötegemine. Tulemustega.

Friday, November 7, 2014

Kas hankida juukselõikusmasin?

Kolme poisslapsega on see karvaküsimus ikka väga aktuaalne.

Kõigepealt oli meie perel üks tore juuksur, kelle juurde aja saamine on paraku keeruline ja daam ise tegutseb meie jaoks päris ebamugavalt kauges linnaosas. Siis soovitas kolleeg - kahe poja ema - üht mugavamas kohas asuvat juuksurisalongi. Kohe päris salong ongi, Linna keskel silla otsa juures, sisekujundatud ja puha. Ja seal on - pange tähele - viirpapagoid! Ja seal on imearmas punapäine juuksur, kes olevat üldse meestejuuksuriks õppinud ja tegelikult lõikab väga ilusasti.

Kui ei juhtu kommunikatsioonihäiret.

Mees läks täna poistega juuksurisse. Lootsin, et hommikul lahkun kolmest pikakarvalisest poisist ja saan tagasi kolm lühikarvalist. Mees olevat juuksurile öelnud, et vaadake palun kõige vanema väljakasvanud soengut, palun lõigake temale ja suuruselt järgmisele jälle selline asi pähe ja kõige väiksemale siis pikem soeng - et lokig tagasi tuleksid. Pügamise tulemusele Mees erilist tähelepanu ei pööranud. Laste arv klappis, kõrvad olid pea küljes, kõik on korras. Maksis ära hirmsa summa, mis viirpapagoide vaatamine maksab - sest luksuse eest tuleb maksta - ja tuli tulema.

Kui mina lapsi nägin, siis ... Lillebrorile oli lõigatud pähe kuuekümnendate daami moodi poisipea. Noh, nii see umbes pidigi olema. Ilus on. Unistaja ... Unistaja???? !!!!!!!!!!!! Ükskord mitu aastat tagasi oli Mees poistega kaugel linnaosas juuksuri juures käies kogemata lasknud Unistajale pähe lõigata klassikalise mulleti, nii hull see asi seekord ei olnud. Aga hinna ja lõikuse suhe oli ikka kohe väga vales suunas viltu. Kõrvad ei paistnud puhmast välja ja kukal oli täitsa tegemata - kui ma natuke järele mõtlesin, siis tuli meelde, et pidžaamapeo-sõbrannal oli selline soeng olnud. Noh, kui tüdrukule tahta poisipead lõigata, siis see jah sobib, aga poisslapsele ... Siis laekus Jõugu Juht Sõbra poolt. Temalgi olid kõrvad karvapuhmasse jäetud ja nagu hiljem selgus, ka tukk kunstipärase kaarega lõigatud.

Olin täitsa nördiööbik, nagu üks armas kolleeg täna mulle uudissõna tutvustas. Mis mõttes nagu? Juuksur ahmis telefoni otsas sama nördinult õhku, et tulge siis teinekord ikka ise, kui rahul ei ole - nojah, õige märkus - ja et temale oli öeldud, et kahel väiksemal pikemad juuksed ja ilma masinata, kõige suuremal pikem tukk ja kukal masinaga ...

Kommunikatsioonihäire, muud ei oska ma selle kohta öelda. Kusagil läks info kaduma.

Et andku ma siis teinekord täpsemad juhised kaasa, arvas ka Mees, kuni ma talle selgeks suutsin teha, et minu meelest kuulub kõrvade ümbert ärapügamine ja kukla masinaga lühikeseks pügamine elementaarselt JJ soengu juurde ja seda peaks juuksur ka väljakasvanud soengu pealt nägema ... Või kasvavad juuksed erinevates peapiirkondades erineva kiirusega?

Igatahes pügasin ma poisid Vanaemalt laenatud kääridega kohe üle, eriti kõrvade kandi ja Unistaja kukla. Ei saanud nii ilus, nagu professionaal lõikaks, see on selge, aga äralõigatud karvadest oleks keskmine toiterjer võinud paruka saada. Kodus tutvustas Mees mulle oma pardli juukselõikusfunktsiooni ja siis ma katsetasin. Kõrvaservad said ikka kohe palju sirgemad ja Unistaja kukal ühtlasem ... kui välja arvata kaks peaaegu sümmeetrilist kiilas triipu, mida saab kirjeldada sõnakesega "Ups." Noh, mingid pügatud triibud soengus on väikestel poistel moes, Unistajal on siis lihtsalt laiemad ... Kuna pardli juukselõikusvõimalus tunneb ainult üht pikkust - null (nikerdasin Unistaja kukla kallal jupp aega kammi ja pardliga, et päris kiilaksajamist vältida) -, mõtisklen siin omaette, kas imearmsa juuksuriga siiski ära leppida ja edaspidigi viirpapagoisid nunnutamas käia või hoopis juukselõikusmasin hankida. Mees teadis öelda, et masin maksab umbes sama palju kui üks kord kogu kampa salongis pügada. Keeruline. Tegelikult on karta, et juukselõikusmasin ilmub mulle jõulude puhul kuuse alla, Mehele meeldib mulle kodumasinaid kinkida ja muud vähegi mõistlikud masinad on juba aastatega kuuse alla ilmunud ...

Wednesday, November 5, 2014

Kuidas ma väga kurjaks sain

Ehk mis puhul lasteaed siiski ka koduse emme puhul palju parem lahendus oleks.

On üks blogi, mida ma vahel kiikan. Huvitav on, blogipidaja elab hoopis teistsugust elu kui mina või tegelikult keegi, keda ma tunnen. Aga ma siia linki ei pane, sest kaotasin blogipidaja vastu viimsegi lugupidamise ja sain lausa kurjaks.

Mina olen ju tuntud lasteaiapõlgur, eriti kui lapsehoiuvõimalus on kodus või kodulähedaselt olemas. Kodune lapsevanem või vanavanem või hoidjatädi - suurepärane, eks ole. Aga see eespool mainitud blogija kirjeldas rahulolevalt olukorda, kuhu ... nojah, minu tuttav lastekaitsja on kena inimene ja tal on niigi hirmus palju tööd, aga mõni hirmus lastekaitsja kuluks sinna küll ära.

Kodune emme ja laps. Sisuliselt tita. Igal juhul allakahene.

Ja. See. Laps. Tuimestatakse. Kolmeks. Tunniks. Päevas. Telekaga! I-ga-päe-va-selt!

Muidugi teeb allakahene kohutavalt pahandust, aga ükskõik mis on parem, kui lasta areneval ajul iga päev kolm tundi telekaga tuimestuda. Isegi lasteaed koos kogu lärmi, viiruste ja võõrastega. Isegi mänguaed, kus lapsed olla ei taha, aga kuhu saab paigutada piisavalt palju huvipakkuvaid asjandusi (näiteks tühi kommikarp jne). Otse loomulikult tekiaeg, millest ma ilmselt pean kunagi edaspidi kirjutama - kahjuks sain ma sellest teada juba siis, kui kõik kolm poissi oskasid ilusti lastetoas või muidu vaikselt paigal püsides mängida, pole ise proovinud, aga kui guugeldada "blanket time", siis saab ka teada.

Umbes sama kuri olin ma siis, kui üks teine tuntud, hoopis teistsuguse elustiiliga blogija kiitis, et kui teie lapsed ei suuda välja kannatada niiiiiiiiii pikka autosõitu (alla kahe tunni!), siis paigaldage autosse DVD-mängijad ja lapsed on terve tee kukununnud ... juures oli pilt klaasistunud pilkudega kooliealistest lastest. Tema õnneks vist enam ei blogi ja äkki ta kasvatab oma neljandat last siiski ekraanivabalt ...

Tõepoolest, üks asi on natuke multikaid või muud ekraani paar koda nädalas, suurema lapse puhul kord päevas, aga kolm tundi igapäevaselt ... Allakahese puhul.

Ma ei saa inimestest vahel üldse aru.

Thursday, October 30, 2014

Lapse õhtu

Ma ei oska sellele asjale paremat nime panna. Kohting lapsega kõlab ju ometi veel totramalt?

Igatahes, ikka ja jälle on tundunud, et Unistaja jääb kuidagi haledal moel kahe vahele. Eks selle juured ole juba titapõlves, kui Jõugu Juht kargles, suhtles ja tegutses, Lillebrori tuli kõikjalt päästa, aga Unistaja istus vaikselt omaette ja hõõrus kaht puupulka vastamisi - paratamatult jääb selline laps märkamata ja saab vähem tähelepanu kui teised. Ja muidugi, Unistaja ei ole ka eriline lobiseja. Temaga mõtestatud vestluse saavutamiseks siis, kui see täiskasvanule ka sobib, ja teemal, milles täiskasvanu ka aru saab, nõuab aega ja ettevalmistust. Tõsi, Unistaja on lõpuks aru saanud, et eiteakuskohast esitatud küsimused stiilis: "Emme, miks Sally ütles PikkkneMäkkviinile, et lähme ka?" ei anna mitte mingit arukat vastust, aga temaga ühele lainele saamine on ... noh, nagu nende autismikalduvustega laste puhul ikka.

Tegelikult peaks iga laps saama aeg-ajalt olla vanematega üksi, mitte ainult see õnnetu vahelejääv keskmine. Idee, kuidas seda korraldada, sain kuskilt suurpere blogist, ja teostuse mõtte sellest, kui JJ vaatas auga väljateenitud/loetud Harry Potteri filme (meie reegel oli, et enne tuleb läbi lugeda raamat, siis võib filmi vaadata). Teised aeti voodisse, tema võis üksi koos vanematega üleval olla. Õnn ja rõõm, eks ole, pealegi kodus lihtsalt korraldatav. Kuna aga Unistaja praegune lugemisoskus ei luba loota, et tema aasta pärast vuhinal Pottereid loeb, ja Unistaja kipub üldse igal võimalusel kuhugi käest ära kaduma - no selge, kui vanematelt tähelepanu ei saa, tuleb seda mujalt otsida - tuli leiutada mingi muu viis, kuidas Unistaja võiks mõnikord meiega üles jääda.

Viisime sisse nii-öelda lapse õhtu. Mingil hetkel nädala sees, kui kõnealune laps on ennast päeva jooksul kenasti üleval pidanud, vihjame lapsele, et kui sa nüüd õhtuni hea poiss oled (õhtuni ei ole enam palju aega, peab vastu küll), kedagi ei kiusa ja oma taldriku ruttu tühjaks sööd, võid täna õhtul emme-issiga natukeseks üles jääda ja me mängime sinuga mingit lauamängu. Sest nagu pärast kaminasaali ümbertõstmist selgus, on meil terve kari mänge, ainult mängimiseni ei jõua me ilmaski. Võimalik, et mõnel juhul tekib mõnel lapsel ka õigus mingit noorematele vendadele sobimatut videot või filmi vaadata (noh, Mees just demonstreeris üht Michael Jacksoni koledamat filmi, "Ghosts" oli vist - esimese paari minutiga oli Lillebror peadpidi minu põues ja vajas rahustuseks BBC reklaami lendavate pingviinidega, Unistaja näost valge ja JJ kabuvaimustuses), aga eks me näeme, kuidas need asjad kujunevad. JJ on muidugi sügavalt solvunud, miks tema viieaastaselt niimoodi ei tohtinud ja Lillebror tohib ... aga viieaastane JJ ei olnud koduõppelaps, vaid käis vägagi lasteaias ja pidi hommikuti vara üles tõusma, noh ja tõepoolest, meile ei tulnud see mõte varem üldse pähegi.

Esimese isikliku õhtu (toimub kord nädalas, nii et iga laps saab kord kolme nädala tagant kauem üleval olla) sai Unistaja. Eakohaste mängude virnast valis ta kunagi sünnipäevakingiks saadud "Carsi" rallimängu. Mängisime kaks tiiru, Unistaja oli oma eluga paksult rahul ja see, et teisel korral tema ei võitnud, ei morjendanud teda üldse.

Teisena sai ülesjäämise õiguse Lillebror. Tema teadis juba ette, et tahab 100 mängu karbist mängida ühte mõmmimängu. Nagu "Tsirkus", ainult et mõmmidega. Eakohane, ma ütleksin. Lillebror oli ka väga rahul, kuni selgus, et tuleb ikkagi magama ka minna. Mis teha, aeg lendab, kui lõbus on.

JJ õhtut meil pole veel olnud. Juba ettehaaravalt oleme hoiatanud, et pikk mäng nagu "Monopol" ei tule kõne allagi, ja et "Carcassonne" on sedasorti asi, mida võib saada jõuludeks. Aga noh, kui ta väga tahab, siis võib lauamängu asemel hoopis selle Michael Jacksoni video ära vaadata, väiksemad ilmselt veel ei tohi ...

Saturday, October 25, 2014

Kuidas puhastada pingviini?

Või täpsemalt, kuidas saada pingviinimeik maha viieaastase lapse näost?

Kirikus toimus täna Noa laeva teemaline lastepäev. Väga tore olevat olnud. Iga laps olevat olnud mingi loom, põhimõttel "mida väiksem laps, seda suurem loom" ja saanud ka kohase näomaalingu. Koju saabusid ämblik (Jõugu Juht), öökull (Unistaja, ütles, et tiiger oli juba ära võetud) ja pingviin. Lillebror, loomulikult.

Õnnetuseks on meie elamine täiesti meigivaba ja seega ka meigieemalduskraamivaba. Isegi täiesti tavalist Nivea kreemi pole! Aga kogu see kamp ei saa ju maalinguid näo pealt osaliselt padjapüürile kanda ja hommikul laialivalgunud elukatena pühapäevakooli minna ...?

Vaatasin olemasolevad möksivarud üle, lootuses, et kuskil nurga taga on mõni kreem või midagi taolist. Leidsin: päikesekaitsekreemi (kaitsefaktor 50), köhasalvi, nohusalvi, vesinikülihapendi, ussivastase pasta kassidele, mingi liigesesalvi ja kätekreemi. Mees mainis, et lakibensiini on ka. Tänasin mõttes taevast, et lapsed kuskil asutustes ei käi, üsna hirmus oleks olnud nad esmaspäeval sellises olekus kooli saata ... Tähendab, neil endil, võib-olla.

Kätekreemiga need maalingud maha ei läinud. Eelmisel korral, kui JJ indiaanipidu pidas, läksid küll - ju siis olid kirikus kasutusel teist sorti värvid.

Katsetasin igaks juhuks vee ja seebiga - halleluuja, pingviinist sai jälle laps. Suured poisid saatsin vannituppa iseseisvalt tegutsema. Nemad lisasid veele ja seebile ka mullamahakraapimisharja (ma ei saaks suvel muidu üldse käsi puhtaks) ja lõbu oli laialt. Pärast ilmusid mõlemad näost õhetavatena välja, aga olid jälle laste nägu. JJ-l oli natuke ämblikku vasaku silma alla jäänud, aga sinna ei läinud isegi tema seebi ja harjaga ligi. Noh, Unistaja on nädal aega isevoolu teel tekkinud sinise silmaga ringi käinud (olevat komistanud Lillebrori otsa, ise hindas sündmust tavaliseks ja naeratas seda öeldes täpselt nagu Macaulay Culkin "Home Alone" filmis), mis see natuke ämblikukoiba silma all siis ära ei ole ...

Loodetavasti jätkub järgmiselgi korral seebist ja veest - mis iganes puhul need näomaalingud siis järgmisel korral tekkima peaksid.

Friday, October 24, 2014

Kuidas peletada klienti

Kõigepealt, pöördu võimaliku kliendi poole familiaarselt, kogu aeg eesnimega. Võib-olla meeldib mõnele inimesele oma nime ühtelugu puruvõõraste suust kuulda ja ilmselt on olemas ka neid noori inimesi, kes iga müügimehega kohe sina peal võivad olla, aga mina usun vankumatult tiitlitesse ja teietamisse. Oma lapsevanemaid nimetan ma üldjuhul "Kevini emaks", või mis selle lapsukese nimi juhtub olema - mulle küll meeldib tiitel "Jõugu Juhi ema", "Unistaja ema" ja "Lillebrori ema". (mõnel harval juhul on tegu ka Kevini isa või lausa vanaemaga, aga mõte jääb samaks) Kui aga keegi üritab mulle midagi müüa, siis sobiks öelda mitte eesnimi, vaid "proua Seejasee", palun. Eriti telefonis.
Teiseks, tüüta võimalikku klienti korduvate helistamiste ja kontrollimistega, kas klient ikka kavatseb kokkuleppest kinni pidada. Vabandust, ma olen täiskasvanud inimene, ma tunnen kella ja kui ma hiljaks hakkan jääma, siis helistan ja ütlen, millal võiksin jõuda.

Kolmandaks, ilmuta juhmust ja ebasõbralikkust. Klient ütleb, mida ta mõtleb, ja kui klient ütleb, et ta mõtleb veel, siis seda see tähendabki. Mõtleb, siis mõtleb. Vaata eelmist punkti.

Ühesõnaga, paari päeva eest helistas mulle üks kiisuhäälne daam ilusalongist ja pakkus tasuta näohooldust. Mida iganes see tähendab. Telefoninumbri oli tema saanud sõbranna K. käest, kelle kommentaar (kui ma aru pärisin) oli: "Käisin küll ja see oli tegelikult täitsa mõnus." Noh, mina olen küll vähem ökonaine kui K., aga kosmeetiku juures olen ma elus käinud ikkagi ainult ühe korra, pruudimeigi asjus. Kiisuhäälne daam naeris selle jutu peale armastusväärselt ja ütles, et proovida võiks ikka, see ei kohusta millekski ja neil lihtsalt on selline kampaania, nad kasutavad seal kauge Lõunamaa tooteid ja üldse ... Lõpuks leppisime laupäevaks aja kokku. Hiljem tuttavate-sõpradega rääkides selgus, et ilmselt on see "kampaania" juba päris kaua kestnud ja tasuta näohoolduse juurde pidavat kuuluma ka meiesuguse kuupalga või rohkem maksvate toodete aktiivne müümine (või kui soovite, pähemäärimine ...) ja kosmeetiku pidev ohkimine, kui hirmus nahk seekordsel kliendil ikka on. See mind veel ei hirmutanud, mina tunnen oma nahka kindlasti paremini kui keegi kosmeetik - ikkagi juba aastakümneid selle sees elatud - ja kui mu eelarves millegi jaoks raha ei ole, siis ei ole, müügu nad kui hoolega tahes.

Järgmisel päeval helistas Kiisuhääl uuesti - kas ma olen kindel, et kokkulepitud aeg sobib ja nad saadaks hiljem sõnumi ka ... Eieiei, vastasin mina, palun ärge sõnumit saatke, mu telefon ei söö sõnumeid (muide, ei söögi, ilmselt on tegu ealise iseärasusega, telefonide ajaarvestuse järgi on minu oma vähemalt saja-aastane). Hästi, vastas Kiisuhääl, ei saada, kui teile ei sobi. Aga teil jääb siis niisama meelde? Ilmselt sain ootamatult heita pilgu nende lapsevanemate maailma, kes lepivad kella kümneks hommikul aja kokku ja pool üksteist vastavad telefonis süüdimatult, et noh, ma mõtlesin siin vannis ära käia, ma ei arvanud, et kellaaeg on oluline, te olete ju niiehknii päev otsa koolimajas ...

Niisiis, laupäeva ajakava oli paigas. Täna helistas keegi tõredam ja konkreetsem naisterahvas. Meil on teiega laupäevaks aeg kokku lepitud, kas te siis tulete või ei? Möh, tegin mina, aeg on ju kokku lepitud, milleks veel üle helistada? Meie firma poliitika on selline, tulistas daam teisel pool telefoni otsas, kokkulepped tuleb üle helistada. Selle peale tegin mina Häält ja teises toruotsas daam oli jahmunud, kuuldes, et mulle ei sobigi pidev ülehelistamine ja kokkulepete kokkuleppimine, ja üldse on mul muu elu ka. Lugu lõppes sellega, et leppisime kokku varasemate kokkulepete tühistamises. Mõnes mõttes on kahju, minul oleks olnud huvitav kogemus ja nemad oleks saanud mõned ehk veel läbi katsetamata ohvrid juurde. Nimelt jõudsin ma mõttes juba koostada nimekirja tuttavatest, kelle rahakott võimaldab ilutoodetesse investeerida, ja neist mõni oleks vast isegi mõne kreemi või muidu mögina ostnud.

Loodetavasti olen ma sellest ilusalongist nüüd lahti. Kuidas peletada mõningaid ajakirja-telefonimüüjaid, tuleb veel välja mõelda, sest nende familiaarsusele ja järjekindlusele pole minu külmad, aga loodetavasti viisakad äraütlemised veel mõjunud ... Kui seda lõputut familiaarsust ei oleks, siis võib-olla ma mõne poolvajaliku toote mõnikord isegi ostaksin, kes teab.

Saturday, October 18, 2014

Esimene koduõppeveerand ja joonistamisest ka

Tegelikult on öö ja ma tahan pessu ja voodisse minna, aga nii kiirustades ...

Meie poolest võib niimoodi jätkata küll. Poisid teevad tirilimps-poolteist oma asju ise, Mees õpetab oma ja mina oma. Koduõppe-mesinädalad on muidugi möödas, Jõugu Juht nuttis täna, et tema tahab parem kooli, seal ei pea õpikust lugema (loodusõpetus, palun loe kaks lehekülge õpikust - ma ei teaaaa, ma ei loeee, ma ei saa aruuuu, sina pead õpetama, issi peab õpetama!) ja Unistaja on endiselt enam-vähem Asperger või midagi taolist. Tema-mehikene nimelt kiidab endiselt paljude asjade kohta, et muidugi oskab, ta ju koolis õppis! ja kui ei oska, siis ei oskagi. Loodusõpetuses tuli joonistada männikäbi ja kuusekäbi. Tõin oma käbikollektsiooni kohaliku päritoluga eksemplarid välja, palun väga, see on männikäbi, see on kuuse küljest, vaata, joonista. Unistaja vahtis veerand tundi nõutult käbi ja mind (mina muudkui julgustan, et vaata, mis kujuga käbi on, võta pruun pliiats ...), lõpuks tulid pisarad ja kurtmine, et ta ju ei oska käbi joonistada!

Kui JJ-le tuli mingil hetkel öelda, et joonista mitte seda, mida tead, vaid seda, mida näed - et mitte autouksi läbipaistvaks, pedaalid ja puha, vaid mõtle, kas autot väljast vaadates on pedaale ja istujate jalgu näha -, siis Unistaja on ilmselt mingil ajahetkel õppinud joonistama matkides. Nii, nagu ta teeb üldse paljusid asju. Lasteaias oli üks imelise joonistamisanniga poiss, tema pealt vaatas Unistaja, kuidas joonistavad lapsed, ja muidu joonistab Vanaisa poistele igasuguseid lugusid, ilmselt on Unistaja ka Vanaisa pealt õppinud, kuidas joonistatakse. Lammast ja puud oskab Unistaja küll vaba käega joonistada, seda on ta minu pealt õppinud. Kõike muud joonistab ta kramplikult detailselt ja murega, kas sai ikka päris õigesti - sest joonistamisanniga poiss oli ka osav kopeerija (null loomingulisust, ütles Lasteaiaõpetaja) ja Vanaisa joonistab, noh, nagu vana joonestaja ikka, ülitäpselt. Unistaja ei olnud kunagi näinud, kuidas keegi joonistab käbi, järelikult ei oska ta käbi joonistada. Suure pingutuse peale tekkis ikkagi vihikusse pruun ovaal ja minu käsu peale ka soomuste siksakk. Kuusekäbi missugune!

Muidu on nii, et JJ saab kohevarsti matemaatika esimese poolaasta töövihiku läbi ja loeb oma lõbuks raamatut "20 000 ljööd vee all", Unistaja õigekiri on endiselt veatu ja temalgi hakkab matemaatika töövihik läbi saama. Koolivaheajal teeme palju kunsti, sealhulgas etteantud esemete joonistamist, muusikaõpet ja inglise keelt.

Ah Lillebror? Talle tuleb osta uus töövihik, sest "Koolieeliku matemaatika" nutivihikud on läbi ja Lillebror kurdab, et kole lihtne oli. Issi prindib talle aeg-ajalt arvutamist 20 piires, läheb endiselt hästi. Tänases Piiblitükis kippus tõotatud maa küll töötatud maaks muutuma, aga lugemine edeneb ka üpris kenasti. Omast vabast tahtest tegelevad noormehed eelistatavalt kehalise kasvatuse ja tehnoloogiaõppega, meil seisab garaažis üks vana auto (aku on maha võetud, pole tarvis muretseda!).

Thursday, October 16, 2014

Peaaegu nagu kakablogimine

Lillebror vaatab telerist saadet savimaja ehitusest ja talle tuleb meelde: "Koit ütles, et Aafrikas tehakse maju sellest ... Ma ei oska öelda ... ma ei mäleta."
Emme: "Hm. Kes on Koit?"
Lillebror: "Onu Koit, meie kirikust."
Unistaja kõrvalt: "Jah, ta ütles, et Aafrikas tehakse maju lehmas*tast!"
Lillebror: "Oih."
Emme: "Lehmasõnnikust. Me ei kasuta seda teist sõna, eks ole. See pole viisakas."
Poisid noogutavad kaasa.
Emme: "Jah, nii seda tõesti tehakse, aga nad ei võta mitte värskelt lehma lastud, noh, plörtsu (näitab Google'ist lehmakoogi pilti), vaid lasevad sellel enne päikese käes ära kuivada ja siis kasutavad seda ... Mõnel pool tehakse kuivanud sõnnikuga ka tuld."
Lillebror väga mõtlikult: "Aga mitte värskega. Värske on niukene märg."

Väikeste poiste maailm.

Thursday, October 9, 2014

Lugu sellest, kuidas tädi psühholoog tärkava l*sbipaari kappi tagasi ajas

Kooseluseaduse tuules tuli mulle meelde üks aastatetagune lugu. Mis aastast, enam ei tea, aga igatahes kasutasid inimesed siis veel Orkutit ja meil oli gümnaasiumiosa alles. Orkut pole tegelikult oluline.

Igatahes imbus mulle kabinetti kaks gümnaasiumineiut. Kuidagi külg ees, kõhevil ja samal ajal murelikud. Pakkusid istet, küsisin, kes te olete ja kust tulete, mida ma teie heaks teha saan ... Tütarlapsed hakkasid rääkima ja välja koorus selline lugu:

"Einoh, me oleme sõbrannad ja ..."
"No ja pidudel suudlesime nagu tüdrukud ikka ..."
"Ja siis tekkis nagu tõmme või nii ..."
"Ja meil on juba väike se*suaalsuhe ka!"  (seda öeldi uhkelt ja trotslikult)
"Noh, me käime muidugi poistega ka, aga ..."
"Et kuidas me ülejäänud klassile peaksime ütlema, et me oleme nüüd l*sbid?"

Tädi psühholoog uuris ja arutles ja sai aina rohkem aru, et tegu on eelkõige trendikäitumisest tekkinud tunnetega - neiud olid väga jahmunud, kui kuulsid, et tüdrukute omavahelist suudlemist ei peetud veel nii umbes viis-kuus aastat varem üldse normaalseks, tädi psühholoogi mitte just ületamatult kaugest noorusest rääkimata - ja et nagu paljudes halvasti toimivates suhetes, on ka selles üks, kes armastab, ja üks, kes lubab armulikult ennast armastada. Keerutades ja tiirutades jõudsime selleni, et ilmselt ei ole noored oma suhte olemust lõpuni mõelnud, poiste ja tüdrukutega korraga käimine pikemas perspektiivis ei tööta, ja andke andeks, aga mis peaks ülejäänud klassi asi olema, kes kellega magab?

Lõpuks oli õhevus-puhevus näitsikutest välja lastud ja tädi psühholoog hõikas natuke mõtlikena lahkuvatele tüdrukutele järele, et tundku nad elust lihtsalt rõõmu ja ärgu muretsegu praegu oma klassikaaslaste teavitamise pärast.

Paar kuud hiljem oli ühel piigadest hoopis teisel teemal tädi psühholoogiga asi ajada. Eks tädi psühholoog siis küsis, kuidas sõbrannal läheb ... Vastati: "Ei tea, me ei suhtle enam," ja löödi silmad maha. Nojah. Sinnapaika see asi jäigi. Ühel tüdrukutest oli samas koolis veel õdesid-vendi, tema emaga oli mul mingil hetkel neist ühe asjus isegi kontakt ja ema andmetel (nii möödaminnes mainitud) tekkinud tüdrukul enne keskkooli lõpetamist kindel kavaler. Teise kohta ei tea.

Mõnes mõttes on huvitav mõelda, mis oleks saanud, kui tädi psühholoog oleks hoopis kabuvaimustuses järele kiitnud, et tublid tüdrukud, avastate oma se*suaalsust? Huvitav ... või õõvastav. Sest suure hulga ühemõtteliselt heterote ja pisikese hulga sama ühemõtteliselt homose*suaalsete inimeste vahel on seltskond neid, keda kutsutakse bise*suaalseteks, aga kellel võib eriti teismeeas olla kohe väga raske mingitele arusaamistele jõuda. Parem mõelgu veel. Pole mõtet kohe tervele klassile kuulutada, keda huvitab, need märkavad isegi. Keda ei huvita või hullem-tõenäolisem, kes ei ole valmis mõistma ... neile võib midagi öelda siis, kui iseendas on selgus saavutatud. Ja tegelikult pole võõramatele üldse vaja öelda. Ei puutu neisse. See on ikka üks väga isiklik asi.

***
Mõned sõnad on natuke moonutatud, sest ma lihtsalt ei taha, et siia blogisse valede eesmärkidega jõutaks. Pole tarvis hoopis teistsuguseid elamusi otsivatele isikutele pettumust valmistada, eks ole.

Paar uitmõtet värske seaduse teemal

Järgnevat võib nimetada norimiseks, aga see see ju tegelikult ongi. Keeleline norimine, midagi taolist käis mõne päeva eest kuskilt juba läbi ka.


Mõne aja eest helistas mulle üks lapsevanem, kes muuhulgas (noh, ta laps on natuke nagu erilisem kui teised ...) andis teada, et nendepere verinoorelt alanud ühiselu on jõudnud läbi mitme lapse ja mitme kriisi ja lõpuks ametlikult abieluna registreeritud. Üsna lõbus ja armas oli kuulata, kuidas värskelt tanu alla saanud proua Seejasee plikaliku kihina saatel muudkui rõhutas, et minu abikaasa tegi seda ja minu AbiKaasa (just nii ütles) tegi toda. Ma kahjuks ei tea, kuidas härra Seejasee oma naist võõraste vastu nimetab ja kas tema oli sündmusest tol hetkel sama elevil. Aga ... kui perekond Seejasee puhul on tegu abikaasadega, isegi AbiKaasadega, nagu ilmselt ka terve hulga muude abielupaaride puhul, kuidas peaks teineteist võõraste vastu kutsuma kooselu registreerinud inimesed? Kooselukateks?

***
Ühel armsal, korra - filmiklassikat tsiteerides - õigest mööda läinud kolleegil on igatsus enda kõrvale leida hea inimene. Soov on mõistetav, muidugi on koosolemise vorm hiljem tema ja selle hea inimese valida, aga kui elu meid vahepeal lahku viib, siis ma ikkagi tahaksin teada, kas kolleeg abiellub või koosellub?

Lingvistidel on igatahes nüüd tegemist.

Wednesday, October 8, 2014

Karvane küsimus. Teine osa.

Jõugu Juht jäi kuni kevadeni kindlaks oma soovile elada pikkade juustega. See tõi kaasa mõningaid ebamugavusi ujumistunnis ja kommentaare klassivendadelt, samuti tüütu hommikuse juustekammimiskohustuse ja isetekkelised rastapatsid, aga JJ elas selle kõik vapralt üle, kuni ühel päeval otsustas, et nüüd aitab. Juuksurile aja saamine võttis natuke rohkem aega kui arvasime, aga kunagi varasuvel pügati noormees meie mõistes nudiks. Kohutavalt harjumatu oli näha lühikeste juustega last. Nüüd on JJ seisukohal, et pikki juukseid ta enam ei taha, aga kui ta suuremaks saab (sest Kuri Emme ei luba enne, kui näojooned on natukenegi täismehe omadele sarnanema hakanud), kavatseb ta lasta endale punkariharja pügada .

Palun väga, kui soovib, miks mitte, juuksed kasvavad jälle.

Murekoht oli hoopis Vanaema. Vanaema, kes võttis viiese JJ mullatööriietes poodi kaasa, sest "selles eas laps soovib juba ise otsustada, milliste riietega ta kuhugi läheb" - kui ma õigesti mäletan, siis oli tegu lausa katkiste ja permanentselt plekiliste närudega, mõeldud ainult ja ainult trööpamiseks -, pragas ja pahandas JJ-ga terve talve mitu korda nädalas, miks tal ometi peavad nii koledad juuksed olema. Pügatud JJ sai jällegi paar nädalat ohtralt kiita, et vaat see on ilus poisslapse pea.

Paar päev tagasi teatasid Unistaja ja Lillebror, et nüüd tahavad nemad juuksed pikaks kasvatada. Unistajaga pole iseenesest hullu midagi, tema soeng kannatab veel kolm-neli kuud kasvada, enne kui Vanaemal ütlemist tuleb, aga Lillebrori lokke saaks juba praegu patsi panna, ja ma ausalt öeldes kardan, et Vanaema hakkab ise Lillebrori pügama.

Vanaema on nimelt mõnevõrra domestically challenged  - no öelge mulle, kuidas see eesti keeles kõlab! - ja kuigi ta oskab kangast kududa ja iirisepeenraid rohida, piirduvadki tema kodumajanduslikud võimed enam-vähem nende kahe tegevusega. Kangakudumine on meil nimelt veres, loodan ühel heal päeval rikastuda Minnihiire võrra, kelle saatus on ette määratud - temast saaks kuuenda põlve kangur. Aga mis puutub kääridega millegi lõikamisse, siis ... Loodetavasti ei hakka Vanaema siiski ise Lillebrorile soengut tegema, kardan kõrvade pärast.

Minu poolest on poistel vabadus kasvatada juuksed nii pikaks, nagu tahtmist on. Mõnes asjas tuleb lastele siiski järele anda ja nagu JJ puhul näha oli, ei ole tõenäoline, et nad suudaksid vastu pidada, kuni pats pepuni ulatub. Ainult see Vanaema ... teeb kurvaks. Me juba vestlesime sellest ja olime mõlemad pahased, Vanaema, et ma poisse jõuga ära ei püga, ja mina, et Vanaema minult seda ootab.

Põlvkondadevahelised lahkarvamused on ikka üks kole asi.

Pildilt on näha, et JJ juuksed ulatusid mingil märtsikuisel hetkel õlgadeni - no ei olnud ju üle mõistuse pikad? Lillebroriga on praegu sama lugu, küll ta aru saab, kui segama hakkavad.