Sunday, June 29, 2014

Saime lapsed tagasi. Head ja halba.

Täna hommikul üpris koduvanavallatul kellaajal (pühapäeva hommik kell kümme on koduvanavallatu kellaaeg) saime pidžaamapeolt tagasi ülimalt rahuloleva Unistaja. Jõudsime veel lapse kättesaamise ja kirikussemineku vahel poes käia, nii et kokkuvõttes oli koduvanavallatu kellaaeg lausa kasulik.

Pärast kirikut ja spontaanset lõunastamist pastoraadis saime laagrist kätte Jõugu Juhi, kelle olek peegeldas üsna täpselt tema eelmise öö kirjeldust (antud läbi telefoni): "Emme, ma istusin eile öösel kella kaheni lõkke ääres, ja siis läksin ja olin kaks tundi saunas, ja magama läksin kell neli, ja kell seitse tõusin üles!" Uinak koduteel värskendas noormeest niipalju, et ta oli juba võimeline mõningal määral muljeid jagama.

Mõlema ürituse vaieldamatu hea külg oli, et lastel oli tore. Unistaja kukkus puu otsast alla, aga Jõugu Juht jällegi püüdis isetehtud õngega viidika. Unistajal oli sobivama eksemplari puudumise tõttu kaasas roosa madrats, aga Jõugu Juhi telginaaber norskas. Unistaja sai jagada minu poolt kaasaantud kooki, Jõugu Juht viis laagrisse moosi, kah minu poolt valmistatud.

Halvad küljed olid erinevad. Pidžaamapeol viibis ka üks JJ klassiõde, kes olevat öösel rääkinud jumalateotust sisaldavaid nalju. Täiskasvanud ilmselt ei olnud ruumis, ja lapsed ise ei tulnud selle peale, et peaks meelde tuletama, et nii ei ole ilus. Tõsi, sellesama neiu isa olevat JJ klassis käinud ja rääkinud tõe pähe hm, ateistlikke jutte. Poiste Kooli kontekstis on see lihtsalt sobimatu. Samas ei ole minul kui liht-lapsevanemal* nagu sünnis minna teisele liht-lapsevanemale ütlema, et ole sa ateist või muidu ohmu, aga oma last kristliku olemusega kooli pannes tuleks kristlusest lugu pidada ... Paraku hakkab Unistajale teistelt lastelt külge peamiselt halb, mõnuga tsiteeritud sündsusetu anekdoodi puhulgi ei taibanud ta jupp aega, et tütarlapse jutt oli rumal ja igati vale.

Jõugu Juhil taolisi kogemusi polnud - või on JJ liiga tark, et neid edasi rääkida. Küll aga juhtus loomulik kadu mustapesukoti näol. Õnneks sisaldas see ainult paari eset, sest nagu üheksa-aastaste laagriliste puhul vahel juhtub, ei olnud JJ kõigil viiel päeval oluliselt riideid vahetanud. Ka ei ole tal veel piisavalt iseseisva elu kogemusi, et teada: must pesu tuuakse alati koju emale pesta.

Tulevik saab ilmselt sisaldama rohkem piiblilaagreid ja vähem pidžaamapidusid.

_______
*noh, Poiste Koolis ma ei ole ju proua psühholoog, vaid lihtsalt üks ema.

Thursday, June 26, 2014

Ema süda ehk appi, mu laps on laagris!

Eile viisime Jõugu Juhi pidulikult piiblilugemise laagrisse. Tuttavad tegid reklaami, et olevat vaimulikus mõttes kosutav ja kasvatav, ja Ritsiku poeg olevat ka kunagi käinud ja kabuvaimustuses olnud. Lapse laagrisse registreerimise ajal oli õues soe ja lootus, et tuleb suvi.

Eile öösel oli Tartus olnud neli (4) kraadi sooja. Laagerdajad magavad telgis ... Vanaema juba helistas ja uuris, kas laps on öisest olemisest aru andnud - ei ole. Eile oli ilmne, et noormees soovib lahkumist ilma piinlikkusttekitavate tegudeta nagu kallistamine või kontrollkõnede kokkuleppimine - ikkagi on tegu üheksa-aastase noore mehega, isegi oli hirmus, et Issi telgi üles pidi panema ... Üritasin siiski ise helistada. Nii igaks juhuks. Telefon kutsus, aga vastu ei võtnud. Loodetavasti on JJ-l lihtsalt liiga palju tegemist, et telefoni olemasolu peale mõelda.

Ema südant rahustavad hetkel kaks asjaolu - JJ-le said kaasa pakitud villased sokid ja pikk villane aluspesu öösel magamiseks; ja telgiplatsile juhatas meid täitsa tuttav mees, kes on arstina tegutsenud mitmesugustes tsiviliseeritud ja tsiviliseerimata paikades ja lisaks onu vähemalt üheksale lapsele (palun vabandust, kui mõni laps loendamata jäi, ma perekond R. eluga ei ole päris kursis). Nii et kõik nihestatud pahkluud ja äralöödud varbad saavad professionaalselt paika pandud.

Tegelikult olekski mul JJ-le ainult kaks küsimust: esiteks, kas sul on öösel telgis küllalt soe? ja teiseks, kas sul on tore? Pühapäeval saame ju lapse tagasi, sinnamaani kannatame muu infoga ära ...

Aga ikkagi, ta on kõigest üheksane, kleenuke ja nii laps veel ...

Ja et meil igav ei hakkaks, läheb Unistaja laupäeva õhtul pidžaamapeole. Sõbranna juurde. Küll oli siis lihtne, kui nad veel kõik pisikesed olid, jonnisid ja liivakastis istusid ...

Friday, June 20, 2014

Kuidas Lillebror ahhaa-elamuse sai

Lillebror saabub, piniseb: "Sellel päeval, kui sa raskust näed, sellel päeval, kui sa raskust näed ... kui armastust annad ..."* ja kurdab: "Ma proovisin seda laulu pähe õppida, aga kuidagi ei jää pähe ..."

"Aga Lillebror, päheõppimiseks peab sul olema mingi asi, mille abil pähe õppida. Kas loed sõnu paberilt või kuulad plaati ... Omast peast midagi pähe õppida ei saa."

Lillebror tegi ohoo ja naeratas kergendustundega kohe kaua aega. Tema-mehikene oli vist juba muretsema hakanud, et tal on halb mälu ...

Mida kõike peab lastele seletama, eks ole.



______
*on üks lastelaul kirikus

Wednesday, June 11, 2014

Selline sõber?

Kunagi sattus mulle pihku mäng "Selline sõber?", kus oli võimalik endale omaduste komplektist tõmmata hulk sõbra omadusi ja siis arvamust avaldada, kuidas oleks olla punapäise ülekaalulise düsleksikust kitarristi sõber ... või midagi taolist.

Jõugu Juhil on sõpru iseenesest päris palju, aga Parim Sõber paraku ... ei ole väga kena poiss. Või kes see teab. Igatahes vaadatakse Sõbra juures telesaateid, mida minu arvates lapsed ei peaks (ei midagi otseselt kahjustavat, lihtsalt ... labasevõitu), räägitakse jutte, mida lapsed ei peaks, ja tehakse natuke ka rumalusi. Sõbra eelpuberteetikust muidu sümpaatne Vend avaldab häälekalt arvamust meiepere reeglite kohta ("Su ema on küll imelik, et te peate enne lugema raamatut ja alles siis võite filmi vaadata!") ja Sõber ise on kuidagi koolihädaline. Umbes kord nädalas ma JJ-d Sõbra juurde luban, rohkem mitte - pealegi ei saa Sõber meie elukoha geograafilise eripära tõttu meile mängima tulla, sagedasem külaskäimine läheks juba ärakasutamiseks.

Täna tuli JJ Sõbra juurest, turtsakas ja pirtsakas. Küsisin, kas Sõber käitub siis nii inetult? JJ vastas, et jah, Sõber turtsub ja pirtsub küll. Nonoh. Ajasin lapsed õue ja JJ rahunes maha. Keeruliseks läks asi alles hiljem, kui JJ tuli murega, et Sõber vannub. Mitte lihtsalt kurja, vaid kasutab sõnu, mida mina pean sadama-argooks ja mnjah ... ise kuulsin esimest korda vist 14-aastaselt, ühe väga halbade kommetega klassiõe suust, poolsalaja öelduna (silmis pilk: no vaadake, mida mina julgen öelda!). On lihtsalt sõnu, mida korralikud inimesed mitte üheski kontekstis mitte iialgi ei kasuta!

Loomulikult mulle ei sobi, et mu laps Sõbralt selliseid sõnu kuuleb ja hullem veel, koju toob. Sõbraga suhtlemist ära keelata oleks ka narr ... ja ega see kohe varsti enam võimalik ei olekski, liiga suured lapsed on. Siis tuli mulle meelde, et Sõber kardab hullupööra kodutuid, kellest ta oma elukoha eripära tõttu ühtelugu tänaval mööduma peab. Soovitasin JJ-le (kes oli tublipoisi moodi murelik ja natuke ehmunud, et Sõber nii koledasti räägib), et öelgu järgmine kord Sõbrale: "Niisuguseid sõnu kasutavad kodutud ja kui sina neid kasutad, siis pole sa neist palju parem. Mulle ei meeldi, et sa niimoodi räägid." Kuivõrd sellest abi on, ei kujuta ette, aga JJ tegi mhmh ja paistis maha rahunevat.

Kummaline on see, et Sõbra vanemad on vägagi korralikud inimesed, ilus eesti keel peaks lausa Sõbra Ema elukutseks olema ... Kust see laps need sõnad võtab, ei kujuta ette. Paraku on noormehed pärastlõunati koos olles kahekesi või kolmekesi, heal juhul vaatab kass sündmusi pealt ... ja nii need rumalused sünnivad.

Sunday, June 8, 2014

Kooliaasta sai läbi

Jõugu Juht lõpetas teise klassi. Kiituskirjaga. Ühtpidi on see ootuspärane, teistpidi üllatav. Keskendumine nimelt ei ole JJ tugev külg, aga keskendumist läheb koolis aina rohkem ja rohkem vaja ... Keskendumisprobleemi tõestuseks oli kotis ka erakordselt viletsasti tehtud eesti keele klassilõputöö; tubliduse tõestuseks jällegi tähelepanuväärselt hästi tehtud matemaatika klassilõputöö. Ilmselt ei olnud päevad vennad.

Unistaja lõpetas esimese klassi. Lihtsalt lõpetas. Ega tal muud üle ei jäänud. Unistaja sai nii umbes maikuuks sama vanaks kui oli Jõugu Juht kooli minnes, pluss tema aspergerlikud jooned ... Kõigil rutiinivabadel koolipäevadel pidas ta koolis vastu, aga Vanaema tiiva alla jõudis väsimusest haledasti nuttev ja täiesti kasutamiskõlbmatu laps. Rutiinsed päevad kannatas kojujõudmiseni ära oodata, siis hakkas peale - Unistaja ei mõistnud enam kõnet, rakendas mingeid oma rutiine ... põhimõtteliselt saatsime hommikuti kooli seitsmeaastase lapse ja õhtul kodus elasime nii umbes nelja-aastasega. Varemgi on olnud nii, et stressis Unistaja hakkab käituma oma vanusest oluliselt nooremana. Koolivaheaja esimesel päeval tegi Unistaja vaheldumisi pahandust ja oli väga tubli, kuni Mees ta viimase pahanduse peale teistest tund aega varem magama saatis. Unistaja, kes on meiepere ainuke hommikuinimene, kustus kohe voodisse heites. Järgmisel päeval oli olukord juba parem, aga lugeda ta veel ei oska - nimelt on Unistajal kombeks stressi ja suure väsimuse puhul ka omandatud oskused ära unustada. Püüame jaanipäevaks taas lugemise käppa saada.

Suvel on plaanis:
  • lasta lastel palju paljajalu muru peal joosta;
  • lasta lastel palju igasugust füüsilist tegevust teha, raatasõit ja puu otsa ronimine sealhulgas;
  • jätkata natukehaaval koduõppega, tähendab, Lillebror loeb nüüd väiketähti ja arvutab tasapisi, Unistaja loeb ja arvutab ka, aga Jõugu Juhiga hakkame õppima saksa keeles lugemist. Kuulates saab ta nimelt kogu jutust aru, võib-olla saame talle pakkuda ka rääkimise-keskkonda, aga Cornelia Funke "Tindisüdame" (mille järele JJ juba ammu keelt limpsab) ja Paul Maari Laupa-lugusid eesti keeles pole (esimene Laupa on, aga rohkem paraku mitte), nii et tuleb lugemine ära õppida.
  • süüa palju mmmmmmmaasikaid;
  • kasvatada lapsi vahelduse mõttes ise.