Täna sai hammustamisest kaks nädalat. Jõugu Juht juba jookseb nõksadi-nõksadi, kerge lonkamine on ikka veel sees, ja sääre peal on Suur Sinine Laik. Noh, võrreldes nädalataguse roomamise ja pahkluust puusani potisinise jalaga on edasiminek märgatav.
Lõppkokkuvõttes saime kümne päeva jooksul kõigi kolme lapsega olla Patsiendi Vanemad. JJ lesis hammustusega haiglas, see oli ootamatu. Lillebror käis šundioperatsioonil, see oli planeeritud ja iseenesest võrreldes kolm aastat tagasi toimunud samalaadse sündmusega* väga meeldiv kogemus. Unistaja aga ronis reede hommikul voodist alla ja tegi pöidlaga kuidagi nii ... et kaks tundi hiljem oli pöial kaks korda paksem kui pidanuks. Kuna pöial terve päeva jooksul maharahunemise märke ei ilmutanud, viisime pöidla koos Unistaja, lonkava JJ ja reipa Lillebroriga (sest kohe oli algamas hansapäevade rongkäik, mida me tahtsime vaatama minna - jõudsime ka) õhtul EMOsse, kus tehti röntgen ja öeldi, et tegu on täiesti terve pöidlaga ... lihtsalt paistes on. Võimalik, et sage haiglakülastamine kuulub poisslaste kasvatamise juurde, aga ma ikkagi loodan, et lähiajal ükski laps rohkem haigeks ei jää või viga ei saa.
_________
* Lillebroril on olnud vähemalt 12 korda kõrvapõletik. Ta oli napilt kahene, kui kõrvakliinikus lõigati ära adenoid ja pandi mõlemasse kõrva šunt. Rahvast oli palju, õhkkond ärev ja konveiersüsteemi tunne. Seekord võeti ühest kõrvast ära sinna ülearu kauaks jäänud šunt ja pandi teise igaks juhuks uus. Suvine aeg, rahvast väga vähe, meeldivalt rahulik noor arst, Pingu tohtis operatsioonilauale kaasa minna ja ainus probleem oli, et Lillebrorile ei maitse eriti jäätis, mida operatsioonijärgselt lahkesti toodi.
No comments:
Post a Comment