Tuesday, August 26, 2014

Meie koduõppemõtteid. Esialgu.

Lugesin just FB koduõppefoorumist üht seisukohavõttu, et koduõppelaps peab riikliku õppekava nõuetest täitma miinimumi ja rohkem pole vajagi. Mnjah.

Mul on kuidagi jäänud mulje, et Eesti koduõppekogukond kisub kangesti waldorf-õppe suunas ja näiteks varakult lugemaõpetamist peetakse täiesti tarbetuks nähtuseks. Mitte et ma oleksin siiani väga paljude koduõppeperedega päriselus kohtunud, mulje on puhtalt blogosfääri ja sellesama FB grupi kaudu tekkinud, nii et see võib vabalt vale olla.

Noh, meiepere maailmavaatesse teadlik waldorfmetoodikate kasutamine ära ei mahu. Eks oma osa ole ka nendel jutlusemahus tekstidel, mida üks sõber lahkelt FB-s jagas - et mis see waldorf konservatiivse kristlase seisukohast tegelikult olevat -, aga nagu ma siin ja kus iganes mujal varemgi öelnud olen, mäkerdajad ja mätserdajad me ei ole, kunsti ja draama kaudu ei suuda ega taha siin majas keegi midagi õpetada.

Vabaõpe ei pidavat autistlikele lastele sobima, nii et vähemalt Unistaja vajab kindlasti ka koduõppel hästi konkreetseid raame - ja õigluse huvides peaksid need siis ka teistel olema. Eks me näeme, mida meile koolist räägitakse, on lootust, et iganädalast aruandmist siiski nõudma ei hakata (nagu üks pedagoogist sõbranna kusagil näinud oli).

Kui aga kooli nõudmised kõrvale jätta, siis mina emana ja haridustöötajana (köh) olen kogenud, et kuigi riik nõuab kõigilt inimestelt põhihariduse omandamist, on eluks hädavajalik sellest haridusest ainult umbes kahe esimese kooliastme osa. Tähendab, mis puutub matemaatikasse ja emakeelde. Loodus, ajalugu, muusika ja nii edasi on niiehknii isikliku silmaringi ja maailmapildi laiendamise mõttes vajalikud, aga tegelikult ei juhtu inimesega üldjuhul mitte midagi eluohtlikku, kui ta tammel ja vahtral vahet ei tee. Piinlik võiks küll olla, aga häbi kätte suremist juhtub teatavasti harva. Samas on igasugused orjastavad töölepingud võimalikud ainult siis, kui inimese funktsionaalne lugemisoskus on puudulik, ja lagedakslaenamine nii mõnelgi juhul arvutamisoskuse probleem.

Lugemisega on paraku selline lugu, et millegipärast peetakse eesti last märkimisväärselt rumalaks ja seal koduõppefoorumiski on avaldatud arvamust, et küll peavad lapsed vara tähti tundma, juba seitsmeaastaselt! No ma ei tea. Võib-olla on maailmas terve hulk lapsi, kes hakkavadki alles kaheksa-üheksa-aastaselt kohe lugema ja suudavad lugemisest vaimustuda, aga oma laste ja õpilaste puhul olen näinud, et seitsmeaastane poiss ei taha lugeda aabitsalugusid poisist ja tüdrukust ja punasest pallist. Seitsmeaastane poiss tahab, et oleks mürts ja kärts, lohe ja mõõgamehed. Kui lugu on põnev või last kuidagi kõnetab, siis on ka lugemine tore, muidu ... Karl Karlep on ühes oma raamatus öelnud, et normintellektiga viieaastane laps on võimeline lugema õppima. Ega siis selle all paksude teoste lugemist ei mõelda! Lillebrorile ongi praegu põnevad lihtsa keele ja lihtsa lauseehitusega raamatud, just sellised aabitsajutud, mida lugemaõppimisega ilmselt hiljaks jäänud Jõugu Juht kuidagi lugemisväärseks pidada ei suutnud. Praegu loeb JJ küll tõesti hea meelega ja põnevusega, aga mis vaev oli talle selgeks teha, et esialgu võibki põhiaeg kuluda sõnade kokkulugemisele, põnevaks läheb asi ikka hiljem. Sarnane on olukord Unistajaga, kuigi hoopis teistel põhjustel. Unistaja hakkas küll sõnu kokku lugema viie aasta ja kahe kuu vanusena, aasta nooremana kui JJ, aga edasine areng on olnud aeglane ja keeruline. Unistaja armastab lugeda raamatuid, mille sisu ta juba teab, see tekitab ilmselt turvatunnet - ja kui näiteks kõik a-s, s-i ja u-d sisaldavad sõnad loetakse süstemaatiliselt "asutamiseks", ongi hirmus raske tundmatu teose sisust aimu saada. Treenime muidugi edasi, küll saavad nendest asutamistest kord ka austamised ja astumised, areng siiski tasapisi toimub. Näiteks õppis Unistaja suvelugemise käigus poolitatud sõnade pooli omavahel kokku panema, kevadel ta seda veel ei osanud.

Matemaatikaga on ka nagu on. Kui palju on lapsi, kes saavad päris krõbedat taskuraha, aga selle kulutamist planeerida ei oska. Ja tõeliselt hale on koolikohvikus näha esimese klassi lapsi, kes ulatavad puhvetidaamile peotäie sente ja küsivad, mida selle eest saab, ma ei tea, kui palju mul raha on. Õpetasin kunagi väga ammu seltskonda keskharitud inimesi, kes saja piires arvutamiseks kraamisid nagu üks mees välja taskuarvutid ja telefonid. Nii ei peaks see asi ju olema!

Loodus, ajalugu, maateadus, muusika ja muud silmaringi-ained on muidugi sedasorti asi, mis ühes heas koduõppeperes peaks lihtsalt niisama juhtuma. Meil on jälle probleem selles, et kui JJ ja Lillebror huviga kuulavad, mida emme ja issi maailmast räägivad, laseb Unistaja kogu jutul sageli endast üle voolata, nii on temast küllalt suur osa juba räägitud jutte mööda läinud. Viimasel ajal olen siiski rõõmuga märganud, et ka Unistaja kuulab huviga ja arutleb kaasa. Praktilisi ülesandeid saab teha võimalust mööda kodus, Linnas ja kus iganes sobivas kohas, ja ma olen täiesti veendunud, et tänu üle-eelmisel suvel mängitud riigipiirimängudele (näiteks Valga Rimi juures on see väga lihtne ja lõbus) on kõigil kolmel olemas ettekujutus, kuidas üks riik Euroopa Liidus teiseks üle läheb ja kuidas need piirid välja näevad, ei ole sugugi tarvis oodata inimeseõpetuse, geograafia või ühiskonnaõpetuse tunnini, et seda "ametlikult" teada saada. Maakaartide lugemisega on esialgu veel natuke raskusi, aga siiski mitte nii palju, kui riiklik õppekava ette näeb.

Niisiis, meie peres peame vajalikuks kuni umbes kuuenda klassini lastele selgeks õpetada maksimumi ja rohkem veel. Huvi korral võib maksimumi õppida hiljem ka. :) Eesmärk ei ole hinne, vaid oskus ja arusaamine. Millistest mujalilmas populaarsetest koduõppeprogrammidest šnitti võtta, pole esialgu veel selge - aga ilmselt me ainult Eesti riikliku õppekavaga ei piirdu, koduõppelastega on võimalusi palju rohkem ja põnevamalt tegutseda.

4 comments:

  1. Tere, tere. Ma ikka käin siin lugemas, aga kuna suvi on nii kiire olnud siis pole kunagi kommenteerimiseks mahti jäänud. Postitused on sul aga alati nii mõnusad.

    See teie ussi jutt ajas küll külmavärinad peale. Tore, et kõik ilusti laabus.
    Nüüd see koduõppe teema huvitab mind ka väga nii, et kindlasti kirjuta sellest ka ikka jooksvalt. Ma oma last koduõppele ei soovi panna, aga mul ei ole midagi koduõppe kui sellise vastu. Pigem hea meel, et tänapäeval on võimalus igaühel valikuid teha.

    Ma oma kogemustest võin öelda, et mulle tundub, et Eestis ei puudu mitte ainult aabitsates selline kärts ja mürts mis lapsi köidaks, vaid selline lastele sobiv kärts puudub ka paljudel lastele mõeldud etendustes, muuseumites ja üldse lastega seotud asjades. Mitte, et nüüd kõik peaks alati mürtsuma, aga natuke vürsti võiks rohkem olla.
    Sel suvel veetsin Eestis paar päeva erinevate itaallastega ja nemad ütlesid tihti, et aeglane ja veniv nagu Eestile omane :) MItte, et nad seda just negatiivselt mõtlesid, aga lihtsalt, et paljud asjad nii rahulikud, et raske millestki innustuda või end ärkvel hoida :) Näiteks see energiakeskuse planetaarium millest ma oma blogis kirjutasin.

    ReplyDelete
  2. Oi, tere jälle. Mulle ka meeldib, et Eestis on võimalik valida, kus laps õpib.

    Etenduste ja muuseumide kohta ma ei oska isegi öelda, sest meie lapsed on lihtsalt niisama vaatamisega ka sageli rahul (erandiks Lillebror, kes Kuressaare lossis näppimiskeeldu lihtsalt ignoreeris, kuni käis Kolks ja tuli Suur Pahandus - aga eks see ole natuke ealine kah). Aga aabitsajutud on küll peamiselt väikelastele orienteeritud. Jaanus Vaiksoo aabits, kus tegutseb neljalapseline pere, on küll ka suurematele lastele huvitav, seda võib täitsa soovitada, kui tahad oma lapsele süstemaatiliselt eesti keeles lugemist ja kirjutamist õpetada. :)

    ReplyDelete
  3. Tänud taaskord selle aabitsa soovituse eest. Mäletan, et mainisid seda juba mingi aeg tagasi, aga mul jõudis juba meelest minna. Nüüd aga tellis mul ema selle juba ära ja saan järgmisel nädalal kätte :)

    ReplyDelete
  4. Maakaardi teemal - meil on üks suur seinakaart (praegu olude sunnil küll mitte seina peal, vaid laotatakse kasutamise ajaks põrandale), millel hakkasime juba hullult ammu tegema riikide otsimise mängu. Võistluslik element (kes leiab esimesena) peaks poistele enamasti sobima. Ma olen täitsa kindel, et poisid teavad tänu sellele mängule riikide nimesid märksa paremini kui mina siis, kui meile geograafiat hakati õpetama. Viimati tegime edasijõudnute taset - küsisin, mis on x riigi pealinn.

    ReplyDelete