Thursday, October 30, 2014

Lapse õhtu

Ma ei oska sellele asjale paremat nime panna. Kohting lapsega kõlab ju ometi veel totramalt?

Igatahes, ikka ja jälle on tundunud, et Unistaja jääb kuidagi haledal moel kahe vahele. Eks selle juured ole juba titapõlves, kui Jõugu Juht kargles, suhtles ja tegutses, Lillebrori tuli kõikjalt päästa, aga Unistaja istus vaikselt omaette ja hõõrus kaht puupulka vastamisi - paratamatult jääb selline laps märkamata ja saab vähem tähelepanu kui teised. Ja muidugi, Unistaja ei ole ka eriline lobiseja. Temaga mõtestatud vestluse saavutamiseks siis, kui see täiskasvanule ka sobib, ja teemal, milles täiskasvanu ka aru saab, nõuab aega ja ettevalmistust. Tõsi, Unistaja on lõpuks aru saanud, et eiteakuskohast esitatud küsimused stiilis: "Emme, miks Sally ütles PikkkneMäkkviinile, et lähme ka?" ei anna mitte mingit arukat vastust, aga temaga ühele lainele saamine on ... noh, nagu nende autismikalduvustega laste puhul ikka.

Tegelikult peaks iga laps saama aeg-ajalt olla vanematega üksi, mitte ainult see õnnetu vahelejääv keskmine. Idee, kuidas seda korraldada, sain kuskilt suurpere blogist, ja teostuse mõtte sellest, kui JJ vaatas auga väljateenitud/loetud Harry Potteri filme (meie reegel oli, et enne tuleb läbi lugeda raamat, siis võib filmi vaadata). Teised aeti voodisse, tema võis üksi koos vanematega üleval olla. Õnn ja rõõm, eks ole, pealegi kodus lihtsalt korraldatav. Kuna aga Unistaja praegune lugemisoskus ei luba loota, et tema aasta pärast vuhinal Pottereid loeb, ja Unistaja kipub üldse igal võimalusel kuhugi käest ära kaduma - no selge, kui vanematelt tähelepanu ei saa, tuleb seda mujalt otsida - tuli leiutada mingi muu viis, kuidas Unistaja võiks mõnikord meiega üles jääda.

Viisime sisse nii-öelda lapse õhtu. Mingil hetkel nädala sees, kui kõnealune laps on ennast päeva jooksul kenasti üleval pidanud, vihjame lapsele, et kui sa nüüd õhtuni hea poiss oled (õhtuni ei ole enam palju aega, peab vastu küll), kedagi ei kiusa ja oma taldriku ruttu tühjaks sööd, võid täna õhtul emme-issiga natukeseks üles jääda ja me mängime sinuga mingit lauamängu. Sest nagu pärast kaminasaali ümbertõstmist selgus, on meil terve kari mänge, ainult mängimiseni ei jõua me ilmaski. Võimalik, et mõnel juhul tekib mõnel lapsel ka õigus mingit noorematele vendadele sobimatut videot või filmi vaadata (noh, Mees just demonstreeris üht Michael Jacksoni koledamat filmi, "Ghosts" oli vist - esimese paari minutiga oli Lillebror peadpidi minu põues ja vajas rahustuseks BBC reklaami lendavate pingviinidega, Unistaja näost valge ja JJ kabuvaimustuses), aga eks me näeme, kuidas need asjad kujunevad. JJ on muidugi sügavalt solvunud, miks tema viieaastaselt niimoodi ei tohtinud ja Lillebror tohib ... aga viieaastane JJ ei olnud koduõppelaps, vaid käis vägagi lasteaias ja pidi hommikuti vara üles tõusma, noh ja tõepoolest, meile ei tulnud see mõte varem üldse pähegi.

Esimese isikliku õhtu (toimub kord nädalas, nii et iga laps saab kord kolme nädala tagant kauem üleval olla) sai Unistaja. Eakohaste mängude virnast valis ta kunagi sünnipäevakingiks saadud "Carsi" rallimängu. Mängisime kaks tiiru, Unistaja oli oma eluga paksult rahul ja see, et teisel korral tema ei võitnud, ei morjendanud teda üldse.

Teisena sai ülesjäämise õiguse Lillebror. Tema teadis juba ette, et tahab 100 mängu karbist mängida ühte mõmmimängu. Nagu "Tsirkus", ainult et mõmmidega. Eakohane, ma ütleksin. Lillebror oli ka väga rahul, kuni selgus, et tuleb ikkagi magama ka minna. Mis teha, aeg lendab, kui lõbus on.

JJ õhtut meil pole veel olnud. Juba ettehaaravalt oleme hoiatanud, et pikk mäng nagu "Monopol" ei tule kõne allagi, ja et "Carcassonne" on sedasorti asi, mida võib saada jõuludeks. Aga noh, kui ta väga tahab, siis võib lauamängu asemel hoopis selle Michael Jacksoni video ära vaadata, väiksemad ilmselt veel ei tohi ...

Saturday, October 25, 2014

Kuidas puhastada pingviini?

Või täpsemalt, kuidas saada pingviinimeik maha viieaastase lapse näost?

Kirikus toimus täna Noa laeva teemaline lastepäev. Väga tore olevat olnud. Iga laps olevat olnud mingi loom, põhimõttel "mida väiksem laps, seda suurem loom" ja saanud ka kohase näomaalingu. Koju saabusid ämblik (Jõugu Juht), öökull (Unistaja, ütles, et tiiger oli juba ära võetud) ja pingviin. Lillebror, loomulikult.

Õnnetuseks on meie elamine täiesti meigivaba ja seega ka meigieemalduskraamivaba. Isegi täiesti tavalist Nivea kreemi pole! Aga kogu see kamp ei saa ju maalinguid näo pealt osaliselt padjapüürile kanda ja hommikul laialivalgunud elukatena pühapäevakooli minna ...?

Vaatasin olemasolevad möksivarud üle, lootuses, et kuskil nurga taga on mõni kreem või midagi taolist. Leidsin: päikesekaitsekreemi (kaitsefaktor 50), köhasalvi, nohusalvi, vesinikülihapendi, ussivastase pasta kassidele, mingi liigesesalvi ja kätekreemi. Mees mainis, et lakibensiini on ka. Tänasin mõttes taevast, et lapsed kuskil asutustes ei käi, üsna hirmus oleks olnud nad esmaspäeval sellises olekus kooli saata ... Tähendab, neil endil, võib-olla.

Kätekreemiga need maalingud maha ei läinud. Eelmisel korral, kui JJ indiaanipidu pidas, läksid küll - ju siis olid kirikus kasutusel teist sorti värvid.

Katsetasin igaks juhuks vee ja seebiga - halleluuja, pingviinist sai jälle laps. Suured poisid saatsin vannituppa iseseisvalt tegutsema. Nemad lisasid veele ja seebile ka mullamahakraapimisharja (ma ei saaks suvel muidu üldse käsi puhtaks) ja lõbu oli laialt. Pärast ilmusid mõlemad näost õhetavatena välja, aga olid jälle laste nägu. JJ-l oli natuke ämblikku vasaku silma alla jäänud, aga sinna ei läinud isegi tema seebi ja harjaga ligi. Noh, Unistaja on nädal aega isevoolu teel tekkinud sinise silmaga ringi käinud (olevat komistanud Lillebrori otsa, ise hindas sündmust tavaliseks ja naeratas seda öeldes täpselt nagu Macaulay Culkin "Home Alone" filmis), mis see natuke ämblikukoiba silma all siis ära ei ole ...

Loodetavasti jätkub järgmiselgi korral seebist ja veest - mis iganes puhul need näomaalingud siis järgmisel korral tekkima peaksid.

Friday, October 24, 2014

Kuidas peletada klienti

Kõigepealt, pöördu võimaliku kliendi poole familiaarselt, kogu aeg eesnimega. Võib-olla meeldib mõnele inimesele oma nime ühtelugu puruvõõraste suust kuulda ja ilmselt on olemas ka neid noori inimesi, kes iga müügimehega kohe sina peal võivad olla, aga mina usun vankumatult tiitlitesse ja teietamisse. Oma lapsevanemaid nimetan ma üldjuhul "Kevini emaks", või mis selle lapsukese nimi juhtub olema - mulle küll meeldib tiitel "Jõugu Juhi ema", "Unistaja ema" ja "Lillebrori ema". (mõnel harval juhul on tegu ka Kevini isa või lausa vanaemaga, aga mõte jääb samaks) Kui aga keegi üritab mulle midagi müüa, siis sobiks öelda mitte eesnimi, vaid "proua Seejasee", palun. Eriti telefonis.
Teiseks, tüüta võimalikku klienti korduvate helistamiste ja kontrollimistega, kas klient ikka kavatseb kokkuleppest kinni pidada. Vabandust, ma olen täiskasvanud inimene, ma tunnen kella ja kui ma hiljaks hakkan jääma, siis helistan ja ütlen, millal võiksin jõuda.

Kolmandaks, ilmuta juhmust ja ebasõbralikkust. Klient ütleb, mida ta mõtleb, ja kui klient ütleb, et ta mõtleb veel, siis seda see tähendabki. Mõtleb, siis mõtleb. Vaata eelmist punkti.

Ühesõnaga, paari päeva eest helistas mulle üks kiisuhäälne daam ilusalongist ja pakkus tasuta näohooldust. Mida iganes see tähendab. Telefoninumbri oli tema saanud sõbranna K. käest, kelle kommentaar (kui ma aru pärisin) oli: "Käisin küll ja see oli tegelikult täitsa mõnus." Noh, mina olen küll vähem ökonaine kui K., aga kosmeetiku juures olen ma elus käinud ikkagi ainult ühe korra, pruudimeigi asjus. Kiisuhäälne daam naeris selle jutu peale armastusväärselt ja ütles, et proovida võiks ikka, see ei kohusta millekski ja neil lihtsalt on selline kampaania, nad kasutavad seal kauge Lõunamaa tooteid ja üldse ... Lõpuks leppisime laupäevaks aja kokku. Hiljem tuttavate-sõpradega rääkides selgus, et ilmselt on see "kampaania" juba päris kaua kestnud ja tasuta näohoolduse juurde pidavat kuuluma ka meiesuguse kuupalga või rohkem maksvate toodete aktiivne müümine (või kui soovite, pähemäärimine ...) ja kosmeetiku pidev ohkimine, kui hirmus nahk seekordsel kliendil ikka on. See mind veel ei hirmutanud, mina tunnen oma nahka kindlasti paremini kui keegi kosmeetik - ikkagi juba aastakümneid selle sees elatud - ja kui mu eelarves millegi jaoks raha ei ole, siis ei ole, müügu nad kui hoolega tahes.

Järgmisel päeval helistas Kiisuhääl uuesti - kas ma olen kindel, et kokkulepitud aeg sobib ja nad saadaks hiljem sõnumi ka ... Eieiei, vastasin mina, palun ärge sõnumit saatke, mu telefon ei söö sõnumeid (muide, ei söögi, ilmselt on tegu ealise iseärasusega, telefonide ajaarvestuse järgi on minu oma vähemalt saja-aastane). Hästi, vastas Kiisuhääl, ei saada, kui teile ei sobi. Aga teil jääb siis niisama meelde? Ilmselt sain ootamatult heita pilgu nende lapsevanemate maailma, kes lepivad kella kümneks hommikul aja kokku ja pool üksteist vastavad telefonis süüdimatult, et noh, ma mõtlesin siin vannis ära käia, ma ei arvanud, et kellaaeg on oluline, te olete ju niiehknii päev otsa koolimajas ...

Niisiis, laupäeva ajakava oli paigas. Täna helistas keegi tõredam ja konkreetsem naisterahvas. Meil on teiega laupäevaks aeg kokku lepitud, kas te siis tulete või ei? Möh, tegin mina, aeg on ju kokku lepitud, milleks veel üle helistada? Meie firma poliitika on selline, tulistas daam teisel pool telefoni otsas, kokkulepped tuleb üle helistada. Selle peale tegin mina Häält ja teises toruotsas daam oli jahmunud, kuuldes, et mulle ei sobigi pidev ülehelistamine ja kokkulepete kokkuleppimine, ja üldse on mul muu elu ka. Lugu lõppes sellega, et leppisime kokku varasemate kokkulepete tühistamises. Mõnes mõttes on kahju, minul oleks olnud huvitav kogemus ja nemad oleks saanud mõned ehk veel läbi katsetamata ohvrid juurde. Nimelt jõudsin ma mõttes juba koostada nimekirja tuttavatest, kelle rahakott võimaldab ilutoodetesse investeerida, ja neist mõni oleks vast isegi mõne kreemi või muidu mögina ostnud.

Loodetavasti olen ma sellest ilusalongist nüüd lahti. Kuidas peletada mõningaid ajakirja-telefonimüüjaid, tuleb veel välja mõelda, sest nende familiaarsusele ja järjekindlusele pole minu külmad, aga loodetavasti viisakad äraütlemised veel mõjunud ... Kui seda lõputut familiaarsust ei oleks, siis võib-olla ma mõne poolvajaliku toote mõnikord isegi ostaksin, kes teab.

Saturday, October 18, 2014

Esimene koduõppeveerand ja joonistamisest ka

Tegelikult on öö ja ma tahan pessu ja voodisse minna, aga nii kiirustades ...

Meie poolest võib niimoodi jätkata küll. Poisid teevad tirilimps-poolteist oma asju ise, Mees õpetab oma ja mina oma. Koduõppe-mesinädalad on muidugi möödas, Jõugu Juht nuttis täna, et tema tahab parem kooli, seal ei pea õpikust lugema (loodusõpetus, palun loe kaks lehekülge õpikust - ma ei teaaaa, ma ei loeee, ma ei saa aruuuu, sina pead õpetama, issi peab õpetama!) ja Unistaja on endiselt enam-vähem Asperger või midagi taolist. Tema-mehikene nimelt kiidab endiselt paljude asjade kohta, et muidugi oskab, ta ju koolis õppis! ja kui ei oska, siis ei oskagi. Loodusõpetuses tuli joonistada männikäbi ja kuusekäbi. Tõin oma käbikollektsiooni kohaliku päritoluga eksemplarid välja, palun väga, see on männikäbi, see on kuuse küljest, vaata, joonista. Unistaja vahtis veerand tundi nõutult käbi ja mind (mina muudkui julgustan, et vaata, mis kujuga käbi on, võta pruun pliiats ...), lõpuks tulid pisarad ja kurtmine, et ta ju ei oska käbi joonistada!

Kui JJ-le tuli mingil hetkel öelda, et joonista mitte seda, mida tead, vaid seda, mida näed - et mitte autouksi läbipaistvaks, pedaalid ja puha, vaid mõtle, kas autot väljast vaadates on pedaale ja istujate jalgu näha -, siis Unistaja on ilmselt mingil ajahetkel õppinud joonistama matkides. Nii, nagu ta teeb üldse paljusid asju. Lasteaias oli üks imelise joonistamisanniga poiss, tema pealt vaatas Unistaja, kuidas joonistavad lapsed, ja muidu joonistab Vanaisa poistele igasuguseid lugusid, ilmselt on Unistaja ka Vanaisa pealt õppinud, kuidas joonistatakse. Lammast ja puud oskab Unistaja küll vaba käega joonistada, seda on ta minu pealt õppinud. Kõike muud joonistab ta kramplikult detailselt ja murega, kas sai ikka päris õigesti - sest joonistamisanniga poiss oli ka osav kopeerija (null loomingulisust, ütles Lasteaiaõpetaja) ja Vanaisa joonistab, noh, nagu vana joonestaja ikka, ülitäpselt. Unistaja ei olnud kunagi näinud, kuidas keegi joonistab käbi, järelikult ei oska ta käbi joonistada. Suure pingutuse peale tekkis ikkagi vihikusse pruun ovaal ja minu käsu peale ka soomuste siksakk. Kuusekäbi missugune!

Muidu on nii, et JJ saab kohevarsti matemaatika esimese poolaasta töövihiku läbi ja loeb oma lõbuks raamatut "20 000 ljööd vee all", Unistaja õigekiri on endiselt veatu ja temalgi hakkab matemaatika töövihik läbi saama. Koolivaheajal teeme palju kunsti, sealhulgas etteantud esemete joonistamist, muusikaõpet ja inglise keelt.

Ah Lillebror? Talle tuleb osta uus töövihik, sest "Koolieeliku matemaatika" nutivihikud on läbi ja Lillebror kurdab, et kole lihtne oli. Issi prindib talle aeg-ajalt arvutamist 20 piires, läheb endiselt hästi. Tänases Piiblitükis kippus tõotatud maa küll töötatud maaks muutuma, aga lugemine edeneb ka üpris kenasti. Omast vabast tahtest tegelevad noormehed eelistatavalt kehalise kasvatuse ja tehnoloogiaõppega, meil seisab garaažis üks vana auto (aku on maha võetud, pole tarvis muretseda!).

Thursday, October 16, 2014

Peaaegu nagu kakablogimine

Lillebror vaatab telerist saadet savimaja ehitusest ja talle tuleb meelde: "Koit ütles, et Aafrikas tehakse maju sellest ... Ma ei oska öelda ... ma ei mäleta."
Emme: "Hm. Kes on Koit?"
Lillebror: "Onu Koit, meie kirikust."
Unistaja kõrvalt: "Jah, ta ütles, et Aafrikas tehakse maju lehmas*tast!"
Lillebror: "Oih."
Emme: "Lehmasõnnikust. Me ei kasuta seda teist sõna, eks ole. See pole viisakas."
Poisid noogutavad kaasa.
Emme: "Jah, nii seda tõesti tehakse, aga nad ei võta mitte värskelt lehma lastud, noh, plörtsu (näitab Google'ist lehmakoogi pilti), vaid lasevad sellel enne päikese käes ära kuivada ja siis kasutavad seda ... Mõnel pool tehakse kuivanud sõnnikuga ka tuld."
Lillebror väga mõtlikult: "Aga mitte värskega. Värske on niukene märg."

Väikeste poiste maailm.

Thursday, October 9, 2014

Lugu sellest, kuidas tädi psühholoog tärkava l*sbipaari kappi tagasi ajas

Kooseluseaduse tuules tuli mulle meelde üks aastatetagune lugu. Mis aastast, enam ei tea, aga igatahes kasutasid inimesed siis veel Orkutit ja meil oli gümnaasiumiosa alles. Orkut pole tegelikult oluline.

Igatahes imbus mulle kabinetti kaks gümnaasiumineiut. Kuidagi külg ees, kõhevil ja samal ajal murelikud. Pakkusid istet, küsisin, kes te olete ja kust tulete, mida ma teie heaks teha saan ... Tütarlapsed hakkasid rääkima ja välja koorus selline lugu:

"Einoh, me oleme sõbrannad ja ..."
"No ja pidudel suudlesime nagu tüdrukud ikka ..."
"Ja siis tekkis nagu tõmme või nii ..."
"Ja meil on juba väike se*suaalsuhe ka!"  (seda öeldi uhkelt ja trotslikult)
"Noh, me käime muidugi poistega ka, aga ..."
"Et kuidas me ülejäänud klassile peaksime ütlema, et me oleme nüüd l*sbid?"

Tädi psühholoog uuris ja arutles ja sai aina rohkem aru, et tegu on eelkõige trendikäitumisest tekkinud tunnetega - neiud olid väga jahmunud, kui kuulsid, et tüdrukute omavahelist suudlemist ei peetud veel nii umbes viis-kuus aastat varem üldse normaalseks, tädi psühholoogi mitte just ületamatult kaugest noorusest rääkimata - ja et nagu paljudes halvasti toimivates suhetes, on ka selles üks, kes armastab, ja üks, kes lubab armulikult ennast armastada. Keerutades ja tiirutades jõudsime selleni, et ilmselt ei ole noored oma suhte olemust lõpuni mõelnud, poiste ja tüdrukutega korraga käimine pikemas perspektiivis ei tööta, ja andke andeks, aga mis peaks ülejäänud klassi asi olema, kes kellega magab?

Lõpuks oli õhevus-puhevus näitsikutest välja lastud ja tädi psühholoog hõikas natuke mõtlikena lahkuvatele tüdrukutele järele, et tundku nad elust lihtsalt rõõmu ja ärgu muretsegu praegu oma klassikaaslaste teavitamise pärast.

Paar kuud hiljem oli ühel piigadest hoopis teisel teemal tädi psühholoogiga asi ajada. Eks tädi psühholoog siis küsis, kuidas sõbrannal läheb ... Vastati: "Ei tea, me ei suhtle enam," ja löödi silmad maha. Nojah. Sinnapaika see asi jäigi. Ühel tüdrukutest oli samas koolis veel õdesid-vendi, tema emaga oli mul mingil hetkel neist ühe asjus isegi kontakt ja ema andmetel (nii möödaminnes mainitud) tekkinud tüdrukul enne keskkooli lõpetamist kindel kavaler. Teise kohta ei tea.

Mõnes mõttes on huvitav mõelda, mis oleks saanud, kui tädi psühholoog oleks hoopis kabuvaimustuses järele kiitnud, et tublid tüdrukud, avastate oma se*suaalsust? Huvitav ... või õõvastav. Sest suure hulga ühemõtteliselt heterote ja pisikese hulga sama ühemõtteliselt homose*suaalsete inimeste vahel on seltskond neid, keda kutsutakse bise*suaalseteks, aga kellel võib eriti teismeeas olla kohe väga raske mingitele arusaamistele jõuda. Parem mõelgu veel. Pole mõtet kohe tervele klassile kuulutada, keda huvitab, need märkavad isegi. Keda ei huvita või hullem-tõenäolisem, kes ei ole valmis mõistma ... neile võib midagi öelda siis, kui iseendas on selgus saavutatud. Ja tegelikult pole võõramatele üldse vaja öelda. Ei puutu neisse. See on ikka üks väga isiklik asi.

***
Mõned sõnad on natuke moonutatud, sest ma lihtsalt ei taha, et siia blogisse valede eesmärkidega jõutaks. Pole tarvis hoopis teistsuguseid elamusi otsivatele isikutele pettumust valmistada, eks ole.

Paar uitmõtet värske seaduse teemal

Järgnevat võib nimetada norimiseks, aga see see ju tegelikult ongi. Keeleline norimine, midagi taolist käis mõne päeva eest kuskilt juba läbi ka.


Mõne aja eest helistas mulle üks lapsevanem, kes muuhulgas (noh, ta laps on natuke nagu erilisem kui teised ...) andis teada, et nendepere verinoorelt alanud ühiselu on jõudnud läbi mitme lapse ja mitme kriisi ja lõpuks ametlikult abieluna registreeritud. Üsna lõbus ja armas oli kuulata, kuidas värskelt tanu alla saanud proua Seejasee plikaliku kihina saatel muudkui rõhutas, et minu abikaasa tegi seda ja minu AbiKaasa (just nii ütles) tegi toda. Ma kahjuks ei tea, kuidas härra Seejasee oma naist võõraste vastu nimetab ja kas tema oli sündmusest tol hetkel sama elevil. Aga ... kui perekond Seejasee puhul on tegu abikaasadega, isegi AbiKaasadega, nagu ilmselt ka terve hulga muude abielupaaride puhul, kuidas peaks teineteist võõraste vastu kutsuma kooselu registreerinud inimesed? Kooselukateks?

***
Ühel armsal, korra - filmiklassikat tsiteerides - õigest mööda läinud kolleegil on igatsus enda kõrvale leida hea inimene. Soov on mõistetav, muidugi on koosolemise vorm hiljem tema ja selle hea inimese valida, aga kui elu meid vahepeal lahku viib, siis ma ikkagi tahaksin teada, kas kolleeg abiellub või koosellub?

Lingvistidel on igatahes nüüd tegemist.

Wednesday, October 8, 2014

Karvane küsimus. Teine osa.

Jõugu Juht jäi kuni kevadeni kindlaks oma soovile elada pikkade juustega. See tõi kaasa mõningaid ebamugavusi ujumistunnis ja kommentaare klassivendadelt, samuti tüütu hommikuse juustekammimiskohustuse ja isetekkelised rastapatsid, aga JJ elas selle kõik vapralt üle, kuni ühel päeval otsustas, et nüüd aitab. Juuksurile aja saamine võttis natuke rohkem aega kui arvasime, aga kunagi varasuvel pügati noormees meie mõistes nudiks. Kohutavalt harjumatu oli näha lühikeste juustega last. Nüüd on JJ seisukohal, et pikki juukseid ta enam ei taha, aga kui ta suuremaks saab (sest Kuri Emme ei luba enne, kui näojooned on natukenegi täismehe omadele sarnanema hakanud), kavatseb ta lasta endale punkariharja pügada .

Palun väga, kui soovib, miks mitte, juuksed kasvavad jälle.

Murekoht oli hoopis Vanaema. Vanaema, kes võttis viiese JJ mullatööriietes poodi kaasa, sest "selles eas laps soovib juba ise otsustada, milliste riietega ta kuhugi läheb" - kui ma õigesti mäletan, siis oli tegu lausa katkiste ja permanentselt plekiliste närudega, mõeldud ainult ja ainult trööpamiseks -, pragas ja pahandas JJ-ga terve talve mitu korda nädalas, miks tal ometi peavad nii koledad juuksed olema. Pügatud JJ sai jällegi paar nädalat ohtralt kiita, et vaat see on ilus poisslapse pea.

Paar päev tagasi teatasid Unistaja ja Lillebror, et nüüd tahavad nemad juuksed pikaks kasvatada. Unistajaga pole iseenesest hullu midagi, tema soeng kannatab veel kolm-neli kuud kasvada, enne kui Vanaemal ütlemist tuleb, aga Lillebrori lokke saaks juba praegu patsi panna, ja ma ausalt öeldes kardan, et Vanaema hakkab ise Lillebrori pügama.

Vanaema on nimelt mõnevõrra domestically challenged  - no öelge mulle, kuidas see eesti keeles kõlab! - ja kuigi ta oskab kangast kududa ja iirisepeenraid rohida, piirduvadki tema kodumajanduslikud võimed enam-vähem nende kahe tegevusega. Kangakudumine on meil nimelt veres, loodan ühel heal päeval rikastuda Minnihiire võrra, kelle saatus on ette määratud - temast saaks kuuenda põlve kangur. Aga mis puutub kääridega millegi lõikamisse, siis ... Loodetavasti ei hakka Vanaema siiski ise Lillebrorile soengut tegema, kardan kõrvade pärast.

Minu poolest on poistel vabadus kasvatada juuksed nii pikaks, nagu tahtmist on. Mõnes asjas tuleb lastele siiski järele anda ja nagu JJ puhul näha oli, ei ole tõenäoline, et nad suudaksid vastu pidada, kuni pats pepuni ulatub. Ainult see Vanaema ... teeb kurvaks. Me juba vestlesime sellest ja olime mõlemad pahased, Vanaema, et ma poisse jõuga ära ei püga, ja mina, et Vanaema minult seda ootab.

Põlvkondadevahelised lahkarvamused on ikka üks kole asi.

Pildilt on näha, et JJ juuksed ulatusid mingil märtsikuisel hetkel õlgadeni - no ei olnud ju üle mõistuse pikad? Lillebroriga on praegu sama lugu, küll ta aru saab, kui segama hakkavad.

Thursday, October 2, 2014

Esimene koduõppekuu

Esimene koduõppekuu on läinud ... vast võib öelda, et kenasti. Kõik on elus, siis on ju kena?

Matemaatikas tuleb nii Jõugu Juhil kui Unistajal varsti ülesannetest puudus kätte. Eesti keelega on nii, nagu on - JJ loeb peamiselt "Harry Potterit", aga kirjutab üsnagi vigaselt. Unistaja eriti hea meelega ei loe, aga kui juba kirjutab, siis õigesti ja väga ilusa käekirjaga (selle, kui palju see käekiri aega võtab, vaikime siinkohal maha). Lillebror loeb siis, kui kästakse, kirjutamisega me hetkel vaeva ei viitsi näha. Numbreid kirjutab nutivihikus "Koolieeliku matemaatika II", seda saab ka ainult jaokaupa ette anda, muidu peab kohe jälle uue töövihiku ette võtma.

Loodusõpetuses on läbi viidud seeneprojekt ja hetkel on käsil poiste oma initsiatiivil alustatud auguprojekt. Kui sügava augu me jõuame kaevata? Kaevatakse kahes tiimis, JJ üksi ühte ja Unistaja kahekesi Lillebroriga teist auku. Noormehed on näinud korduvalt vabas looduses kitse (autoaknast) ja ühel pühapäeval ka põgenevat põtra (hirmunud emme, kes põdraga peaaegu kokku põrkas, põgenes teisele poole).

Nadisti on inglise keele, muusika ja kunstiga. Õnneks on inglise keelt Eelmises Koolis piisavalt õpitud, nii et sellega saame esialgu hakkama. Kooli muusikaõpetaja on väga arukas ja meeldiv inimene, kes arvas ka, et jo-le-mi-ga pole mõtet lapsi piinata, õpetagu me do-re-mi-d ja harigu muidu muusikaliselt. Eks me ... ee ... kunagi harime ka. Siiski, ühel õhtul kuulasime ja vaatasime youtube'ist "Petjat ja hunti", ja seletasime sinna juurde, mis pill parajasti mängib. Kunsti teevad noormehed ise siis, kui tuju tuleb. Tegelikult peaks Vanaema juurest ära tooma "Joomistamise ja maalimise õpiku" ja seda uurima.

Nii-öelda õppekäikudest oleme käinud rongiga sõitmas ja Teadlaste Ööl. Mõlemad üritused meeldisid lastele väga. Õppekavaväliselt alustasime ajalooplakatiga, et noormeestel tekiks mingigi arusaamine, millal maailmas miski asi toimus. Unistaja igatahes sai ahaa-elamuse, et viikigid ja rüütlid olid lausa samal ajal - noh, otsapidi igatahes.

Oktoobris tuleb kõigepealt võimalus vaadelda sügisest merd ja tugevdada peresuhteid, sest teise Vanaisa sünnipäeva puhul veedame nädalavahetuse Pärnus. Võib-olla külastame ka pealinna, aga see on veel otsustamata. Kui, siis tuleb muidugi käia Toompeal ja kuulata, mida Kaksikute Vanaisa (üks väärt mees, ked laiem avalikkus tunneb hoopis teise nime all, tal tuleb üks väike sõnavõtt) räägib. Hiljem tuleb oktoobris koolivaheaeg, mida koduõppelapsed ei pea. Küll on aga lootust, et siis on vähem tööd ja rohkem aega tegeleda inglise keele, kunsti ja muusikaga. Eriprojektidest tuleks teha midagi puulehtedega ja kuna mul on jabur plaan hakata vastu sügist pottides maitsetaimi ja salatit kasvatama, teevad mehed, poisid ja tited käsitöö mõttes mõned ilusad taimesildid. Toki otsas, puulaastudest või millestki taolisest. Kas nad nimed peale ka kirjutavad, ei tea, sest arvestades JJ väga vaba lähenemist õigekirjale peaks mul siis potis tärkama basilisk ...