Friday, October 24, 2014

Kuidas peletada klienti

Kõigepealt, pöördu võimaliku kliendi poole familiaarselt, kogu aeg eesnimega. Võib-olla meeldib mõnele inimesele oma nime ühtelugu puruvõõraste suust kuulda ja ilmselt on olemas ka neid noori inimesi, kes iga müügimehega kohe sina peal võivad olla, aga mina usun vankumatult tiitlitesse ja teietamisse. Oma lapsevanemaid nimetan ma üldjuhul "Kevini emaks", või mis selle lapsukese nimi juhtub olema - mulle küll meeldib tiitel "Jõugu Juhi ema", "Unistaja ema" ja "Lillebrori ema". (mõnel harval juhul on tegu ka Kevini isa või lausa vanaemaga, aga mõte jääb samaks) Kui aga keegi üritab mulle midagi müüa, siis sobiks öelda mitte eesnimi, vaid "proua Seejasee", palun. Eriti telefonis.
Teiseks, tüüta võimalikku klienti korduvate helistamiste ja kontrollimistega, kas klient ikka kavatseb kokkuleppest kinni pidada. Vabandust, ma olen täiskasvanud inimene, ma tunnen kella ja kui ma hiljaks hakkan jääma, siis helistan ja ütlen, millal võiksin jõuda.

Kolmandaks, ilmuta juhmust ja ebasõbralikkust. Klient ütleb, mida ta mõtleb, ja kui klient ütleb, et ta mõtleb veel, siis seda see tähendabki. Mõtleb, siis mõtleb. Vaata eelmist punkti.

Ühesõnaga, paari päeva eest helistas mulle üks kiisuhäälne daam ilusalongist ja pakkus tasuta näohooldust. Mida iganes see tähendab. Telefoninumbri oli tema saanud sõbranna K. käest, kelle kommentaar (kui ma aru pärisin) oli: "Käisin küll ja see oli tegelikult täitsa mõnus." Noh, mina olen küll vähem ökonaine kui K., aga kosmeetiku juures olen ma elus käinud ikkagi ainult ühe korra, pruudimeigi asjus. Kiisuhäälne daam naeris selle jutu peale armastusväärselt ja ütles, et proovida võiks ikka, see ei kohusta millekski ja neil lihtsalt on selline kampaania, nad kasutavad seal kauge Lõunamaa tooteid ja üldse ... Lõpuks leppisime laupäevaks aja kokku. Hiljem tuttavate-sõpradega rääkides selgus, et ilmselt on see "kampaania" juba päris kaua kestnud ja tasuta näohoolduse juurde pidavat kuuluma ka meiesuguse kuupalga või rohkem maksvate toodete aktiivne müümine (või kui soovite, pähemäärimine ...) ja kosmeetiku pidev ohkimine, kui hirmus nahk seekordsel kliendil ikka on. See mind veel ei hirmutanud, mina tunnen oma nahka kindlasti paremini kui keegi kosmeetik - ikkagi juba aastakümneid selle sees elatud - ja kui mu eelarves millegi jaoks raha ei ole, siis ei ole, müügu nad kui hoolega tahes.

Järgmisel päeval helistas Kiisuhääl uuesti - kas ma olen kindel, et kokkulepitud aeg sobib ja nad saadaks hiljem sõnumi ka ... Eieiei, vastasin mina, palun ärge sõnumit saatke, mu telefon ei söö sõnumeid (muide, ei söögi, ilmselt on tegu ealise iseärasusega, telefonide ajaarvestuse järgi on minu oma vähemalt saja-aastane). Hästi, vastas Kiisuhääl, ei saada, kui teile ei sobi. Aga teil jääb siis niisama meelde? Ilmselt sain ootamatult heita pilgu nende lapsevanemate maailma, kes lepivad kella kümneks hommikul aja kokku ja pool üksteist vastavad telefonis süüdimatult, et noh, ma mõtlesin siin vannis ära käia, ma ei arvanud, et kellaaeg on oluline, te olete ju niiehknii päev otsa koolimajas ...

Niisiis, laupäeva ajakava oli paigas. Täna helistas keegi tõredam ja konkreetsem naisterahvas. Meil on teiega laupäevaks aeg kokku lepitud, kas te siis tulete või ei? Möh, tegin mina, aeg on ju kokku lepitud, milleks veel üle helistada? Meie firma poliitika on selline, tulistas daam teisel pool telefoni otsas, kokkulepped tuleb üle helistada. Selle peale tegin mina Häält ja teises toruotsas daam oli jahmunud, kuuldes, et mulle ei sobigi pidev ülehelistamine ja kokkulepete kokkuleppimine, ja üldse on mul muu elu ka. Lugu lõppes sellega, et leppisime kokku varasemate kokkulepete tühistamises. Mõnes mõttes on kahju, minul oleks olnud huvitav kogemus ja nemad oleks saanud mõned ehk veel läbi katsetamata ohvrid juurde. Nimelt jõudsin ma mõttes juba koostada nimekirja tuttavatest, kelle rahakott võimaldab ilutoodetesse investeerida, ja neist mõni oleks vast isegi mõne kreemi või muidu mögina ostnud.

Loodetavasti olen ma sellest ilusalongist nüüd lahti. Kuidas peletada mõningaid ajakirja-telefonimüüjaid, tuleb veel välja mõelda, sest nende familiaarsusele ja järjekindlusele pole minu külmad, aga loodetavasti viisakad äraütlemised veel mõjunud ... Kui seda lõputut familiaarsust ei oleks, siis võib-olla ma mõne poolvajaliku toote mõnikord isegi ostaksin, kes teab.

4 comments:

  1. Mjaa, kui ma olen küsinud juulis hambaarstile aega ja saanud selle oktoobri lõppu, siis mul ei ole midagi viisaka meeldetuletuse vastu (meie hambaarstikoht teeb nõnda). Aga kolm korda kahe päeva jooksul või umbes nii on küll selgelt liig mis liig.

    ReplyDelete
  2. Selline familiaarsus ajab tõesti närvi, minu arusaamist mööda peaks kõigepealt küsima, et kas me võime sinatada ja siis käituda vastavalt. Siin maal lisandub veel tüütu komme, et tuleb sinasõprust juua aga vähemalt tähistatakse kindlalt sinatamise algust. Ja selline pidev meelde tuletamine on ju lausa alandav, ilmselgelt ei peeta sind kellekski, kellel on aju või midagi.

    ReplyDelete
  3. Ma alandava peale isegi ei tulnud, lihtsalt tüütu ja koormav oli. Need ilusalongidaamid tegelikult ei sinatanud, aga igasugused telefonimüüjad ja muud asjapulgad teevad seda küll.

    Sinasõpruse joomine tähendab siis seda, et teie kui ontlik baptistipere ei sinata kedagi? Või kõlbab joomishetkel karsklastele ka kohalik kohv (no Sa kunagi ütlesid, et hirmus on) või mõni muu alkoholivaba, aga õudne rüübe? ;)

    ReplyDelete
  4. Evangeelsed Kristlased (baptistikogudust siin polegi) on õnneks sellest kombest loobunud ja nendega suhtleme nagunii inglise keeles, nii et probleemi pole, kõik on ju sama you. Serblased (nende hulgas evangeelseid kristlasi pole) selle eest võtavad seda sinatamise ja teietamise asja väga tõsiselt. Õnneks piisab küll koos kohvitamisest ka, meestel on raskem, neid sunnitakse rohkem jooma, alkoholi ma mõtlen. Naiste vabandusi kuidagi võetakse rohkem kuulda. Aga ahistatakse neidki, mõnikord kui ma sellest jpidevast oogipakkumisest ära tüdinen, siis võtan vastu ja lihtsalt ei joo ära.

    ReplyDelete