Thursday, October 9, 2014

Lugu sellest, kuidas tädi psühholoog tärkava l*sbipaari kappi tagasi ajas

Kooseluseaduse tuules tuli mulle meelde üks aastatetagune lugu. Mis aastast, enam ei tea, aga igatahes kasutasid inimesed siis veel Orkutit ja meil oli gümnaasiumiosa alles. Orkut pole tegelikult oluline.

Igatahes imbus mulle kabinetti kaks gümnaasiumineiut. Kuidagi külg ees, kõhevil ja samal ajal murelikud. Pakkusid istet, küsisin, kes te olete ja kust tulete, mida ma teie heaks teha saan ... Tütarlapsed hakkasid rääkima ja välja koorus selline lugu:

"Einoh, me oleme sõbrannad ja ..."
"No ja pidudel suudlesime nagu tüdrukud ikka ..."
"Ja siis tekkis nagu tõmme või nii ..."
"Ja meil on juba väike se*suaalsuhe ka!"  (seda öeldi uhkelt ja trotslikult)
"Noh, me käime muidugi poistega ka, aga ..."
"Et kuidas me ülejäänud klassile peaksime ütlema, et me oleme nüüd l*sbid?"

Tädi psühholoog uuris ja arutles ja sai aina rohkem aru, et tegu on eelkõige trendikäitumisest tekkinud tunnetega - neiud olid väga jahmunud, kui kuulsid, et tüdrukute omavahelist suudlemist ei peetud veel nii umbes viis-kuus aastat varem üldse normaalseks, tädi psühholoogi mitte just ületamatult kaugest noorusest rääkimata - ja et nagu paljudes halvasti toimivates suhetes, on ka selles üks, kes armastab, ja üks, kes lubab armulikult ennast armastada. Keerutades ja tiirutades jõudsime selleni, et ilmselt ei ole noored oma suhte olemust lõpuni mõelnud, poiste ja tüdrukutega korraga käimine pikemas perspektiivis ei tööta, ja andke andeks, aga mis peaks ülejäänud klassi asi olema, kes kellega magab?

Lõpuks oli õhevus-puhevus näitsikutest välja lastud ja tädi psühholoog hõikas natuke mõtlikena lahkuvatele tüdrukutele järele, et tundku nad elust lihtsalt rõõmu ja ärgu muretsegu praegu oma klassikaaslaste teavitamise pärast.

Paar kuud hiljem oli ühel piigadest hoopis teisel teemal tädi psühholoogiga asi ajada. Eks tädi psühholoog siis küsis, kuidas sõbrannal läheb ... Vastati: "Ei tea, me ei suhtle enam," ja löödi silmad maha. Nojah. Sinnapaika see asi jäigi. Ühel tüdrukutest oli samas koolis veel õdesid-vendi, tema emaga oli mul mingil hetkel neist ühe asjus isegi kontakt ja ema andmetel (nii möödaminnes mainitud) tekkinud tüdrukul enne keskkooli lõpetamist kindel kavaler. Teise kohta ei tea.

Mõnes mõttes on huvitav mõelda, mis oleks saanud, kui tädi psühholoog oleks hoopis kabuvaimustuses järele kiitnud, et tublid tüdrukud, avastate oma se*suaalsust? Huvitav ... või õõvastav. Sest suure hulga ühemõtteliselt heterote ja pisikese hulga sama ühemõtteliselt homose*suaalsete inimeste vahel on seltskond neid, keda kutsutakse bise*suaalseteks, aga kellel võib eriti teismeeas olla kohe väga raske mingitele arusaamistele jõuda. Parem mõelgu veel. Pole mõtet kohe tervele klassile kuulutada, keda huvitab, need märkavad isegi. Keda ei huvita või hullem-tõenäolisem, kes ei ole valmis mõistma ... neile võib midagi öelda siis, kui iseendas on selgus saavutatud. Ja tegelikult pole võõramatele üldse vaja öelda. Ei puutu neisse. See on ikka üks väga isiklik asi.

***
Mõned sõnad on natuke moonutatud, sest ma lihtsalt ei taha, et siia blogisse valede eesmärkidega jõutaks. Pole tarvis hoopis teistsuguseid elamusi otsivatele isikutele pettumust valmistada, eks ole.

No comments:

Post a Comment