Saturday, December 13, 2014

Kuidas meil metsataguses jõule tähistatakse

Kõigepealt on advendiaeg. Lugesin just ühe katoliikliku autori blogist, et sel ajal peaks nagu millestki loobuma. Oijah, meie loobume sel ajal peamiselt ... ajast.
Esimeseks advendiks kodu kordategemine on lootusetu soov. Jõulukardinatest ja mingite lumememmede ja päkapikkude kummutiservale paigutamisest pole ma ka kunagi aru saanud. Võib-olla ka sellepärast, et ainus sobilik serv asub kõrvalises ja kitsavõitu kohas.

Küll aga on meil köögis laua peal advendiaja puhul lina, soovitatavalt valge, ja selle keskel küünaldest ja käepärastest vidinatest kaunistus. Mulle meeldiks advendipärg uksel, aga a) meie uksed on üpris koleda välimusega ja b) viimastel aastatel pole lihtsalt selleni jõudnud. Advendiaeg saabub kuidagi ootamatult.

Päkapikud meil ei käi, jõuluinglid käivad. Kui me hommikul liiga vara kodust välja läheme, siis võib juhtuda, et ingel pole veel kohale jõudnud, äkki on paha lennuilm ka. :) Jõuluvana kohta sai kunagi öeldud, et palun lõpetage mitmesajaeuroste Legode ja ATV-de soovimine, Jõuluvana on muinasjutt - sest lood pühast Nikolausest ja muud vihjed ei toonud kaasa mitte mingit arusaamist. Aga pakid siginevad kuuse alla siiski salaja, sest lapsed lähevad ka jõuluõhtul kirikusse minnes esimestena autosse, vanemad näiteks tõstavad kasse õue ja möödaminnes ka kingitusi oma riidekapist kuuse alla.

Jõululaupäev näebki välja nii, et hommikupoole valmistab Emme kalkunit, kella viieks minnakse kirikusse, enne või pärast jumalateenistust käiakse läbi Vanaema ja Vanaisa poolt ja õhtu tuleb pikk, sest kalkun tahab söömist ja kingitused avastamist. Salmilugemist me kelleltki ei nõua ja jõululaule ühiselt ei laula. Viimane oleks päris tore komme, aga paraku oleme me põhimõtteliselt mittelaulvad lapsevanemad. Mees ei pea viisi ja minu laulmisvalmidus hävitati põhikooli ajal jõuga ja järjekindlalt (see krõõp-õpetaja on ka üks põhjustest, miks ma oma lapsi ilmselt mitte kunagi oma kunagisse kooli ei paneks - kui ma tahaksin, et lapsed koolis käiksid).

Jõulu esimese ja teise püha sisustavad jõulukingid ja khm, telekas. Ilusaid jõulusaateid võib ikka vaadata, eks ole.

Enne jõululaupäeva toimub aga üht-teist veel.

Kuusk.
Kuusk peab olema. Päris ja kodulähedasest riigimetsast toodud. Enamasti peaks lapsed minema kuuske tooma koos Mehega, aga mõnikord on ilm kole ja lapsed haigevõitu, siis toob Mees üksi. Ilma vanemliku järelevalveta me lapsi ehtima ei lase, tuleb kangesti madaltihe paigutus. Päris palju aastaid kannatas Mees välja minu kiiksu, et Kuusk peaks olema ehitud ainult valgete täiesti ümmarguste ehetega, viimastel aastatel on kusagilt siginenud ka punaseid ja kuldseid ehteid. Aga ümmargused, vähemalt.

Toit.
Üritan advendipühapäevadel teha natuke paremat või erilisemat toitu. Vahel õnnestub ka. Ahjupraed näiteks. Verivorsti meil üldiselt ei sööda, sest khm, mulle eriti ei meeldi. Mingi teooria järgi ei peaks baptistid üldse verega tehtud toite sööma, aga eks see on ka nii, kuidas kellelgi südame järgi on ... Vähemalt pole ma kuulnud, et keegi verivorsti söömist kantslist keelaks. Hapukapsast ja seapraadi meil ka ei esine, vähemalt mitte jõuluõhtul - siis võiks ikka hea toit olla. Meile meeldib inglise kombe järgi kalkun, aga kalkunivalik meie kaubanduses on aasta-aastalt aina nirumaks muutunud. Ei teagi, mis sel aastal saab.
Piparkookidega on jällegi nii, et lastele küll meeldib neid teha ja süüa, aga mina olen peakokk - ja kodused piparkoogid ei lähe minu meelest üldse mitte. Saksapärane pehme Lebkuchen on teine asi, aga selle tegemist pole ma viitsinud ette võtta, vahel poest ostame. Rootslaste imeõhukesed kergelt piparkoogimaitselised küpsised on ka toredad. Ainult laste pärast ühe paki tainast siiski ostame ja küpsetame. Muidu küpsetan saksapäraseid jõuluküpsiseid, ja see on palju toredam. Küpsiste jaoks on meil üks plekk-karp, mis tuleb lauale ainult advendi- ja jõuluajal. Veel valmistan mingil hetkel inglise jõulupudingi sarnast asja, ilma alkoholita versiooni (no ja pudingivormi pole mul ka, tuleb kohalike vahenditega toime tulla) ja mitmeid kordi martsipanikringlit.

Jõulujutt.
Kui kuskil detsembri algusepoole parajasti käsilolev unejuturaamat läbi saab, otsin välja kõik meie majas leiduvad jõulujuttudega raamatud. Osa neist, nagu "Siimoni Jõulud" või "Jõuluvana", on selgelt ja ainult jõulujutud, aga teine osa niisugused, kust tuleb jõulupeatükk välja otsida. Loomulikult "Madlike", "Bullerby lapsed", "Vahtramäe Emil" ja veel mõned Astrid Lindgreni raamatud, aga ka päris eesti oma "Pille-Riinis" on jõulud sees. Tõsi, nääride nime all, aga paari aasta eest tervet raamatut ette lugedes lugesin ma ka "kolhoosi" "suurfarmiks" ... Igal õhtul saavad lapsed valida, millist jõululugu ette loetakse.

Ja siis ... on jõulud läbi. Minu poolest võiks kuuse juba enne uusaastat maha võtta, sest peale ilutulestiku selles vana-aastaõhtus küll midagi erilist ei tundu olevat. Mõnes mõttes oleks muidugi kena pikka jõuluaega tähistada, aga just sel aastal (mil see mõte üldse esimest korda sümpaatne tundub) on Mees kõik koolivaheaja tööpäevad Lähedalasuvas Väikelinnas kollitamas ... Ega kollitustellimust siis ei saa ninaga loopida, uuel aastal mina enam nii palju ei käi nagu varem (sest ma tahan kõige rohkem olla lihtsalt ema, aga ka kodus olles töötada, kuid hoopis teisel alal, sellega kohanemine võtab oma aja) ja tarvis on pidada JJ juubelipidu ja kusagilt kokku koguda raha uue katuse jaoks ... Täna nimelt sadas kaminasaalis vihma. Seda me küll advenditraditsiooniks teha ei taha.

3 comments:

  1. Sa vist lugesid mu mõtteid :) Ma olen juba mõnda aega tahtnud Sult paluda, et Sa kirjutaksid kuidas teie peres jõule tähistatakse. Nii mõnus lugemine oli.
    Huvitav, et teie olete kalkuni inimesed. Me hea meelega saadaks teile siit ühe :) Meil nendest jba puudust ei tule. Petele ja Gretale meedivad ka väga need Rootsi õhukesed piparkoogid. Just ostsime suure karbi IKEAst, aga meil müüakse neid ka aastaringselt ühes toidupoes väikestes pakkides. Samas Pedele ja Gretale maitsevad VÄGA ka Eesti piparkoogid ja Gretale ka need saksa omad. Meie maja juures on kohe Lidl, mis ju saks pood ja seega need seal täitsa saadaval.

    Aga teie jõulud tunduvad nii mõnusad, eriti kui mõelda, et olete kuskil metsa sees :)

    ReplyDelete
  2. Väääga põnev ja mõnus jõululugemine on ka Jostein Gaarderi "Saladuslik jõulukalender" (https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?4793). Meil J kuulab juba päris huviga, B-l käib selgelt üle pea. Aga kõige põnevam on vist hoopis emmele-issile :)
    Seda vist raamatupoodides ei leidu enam, aga see on nii äge raamat, et võib ju ka raamatukogust advendiajaks võtta...

    ReplyDelete
  3. Aitäh soovitamast, K. Gaarderi suhtes olen ma jätkuvalt skeptiline, kuigi tema "Apelsinitüdruk" on päris loetav (kindlasti veel mitte etteloetav, sihtgrupp on hoopis teine). Me võib-olla tuleval aastal võtame selle ette.

    Kalkuni-inimesed oleme me sellepärast, et ma esimesel päeval päris oma kodu köögis küpsetasin kalkunit (oligi nii, et 23. detsembril kolisime esimestesse elamiskõlblikesse ruumidesse sisse ja järgmisel hommikul hakkasin kalkuniga pidulikult peale). Aga sel aastal on valikutes ainult üüratu hinnaga mahekalkun ja mõistliku hinnaga imetilluke tööstuskalkun, nii et ma juba hakkasin oma haneretsepte lappama. Mis siis, et hani tõenäoliselt ahjus ära sulab.
    Neid päris Bullerby jõule meil pole siiani eriti olnud, ikka on keegi haige või ilm ühes või teises suunas vilets. Või läheb toit nässu, nagu ükskord juhtus. Tolle aasta kalkunid olidki eriliselt vintsked, teistel ka.

    ReplyDelete