Saturday, January 17, 2015

Ah, mu laps ongi selline?

Neid sõnu ilma küsimärgita kuulen ma erialatöös päris palju.

"Ah, mu laps ongi selline, et teda lugemine ei huvita!"

"Ah, mu laps ongi selline, et talle peab kõiki käske selgitama ja põhjendama!"

"Ah, mu laps ongi selline, et tal võtab söömine kaua aega!"

"Ah, mu laps ongi selline, et tahab südaööni üleval olla ja hommikune tõusmine on talle raske!"

Ja nii edasi. Mõnel juhul, eriti, kui lapsel on mingi tõeline omapära, saan ma vanematega kaasa noogutada ja öelda, et nojah, eks siis peab püüdma last toetada, et ta oma eluga toime tuleks. Mõnel juhul aga on kange tahtmine öelda, et last ei pea igaveseks määrama omapärasusse ja eks mõnikord on asi kasvatuses ka.

On eripärasid, millega võib leppida, eripärasid, millega tuleb leppida (sest teisiti ei ole võimalik), ja eripärasid, millega ei ole üldse vaja leppida.

Jõugu Juht jättis täiesti vahele väikestele poistele peaaegu kohustusliku dinosauruste-faasi, keeldus juba kuueselt mängimast autodega ja protestib enam-vähem kogu kohustusliku kirjanduse vastu, sest see ei ole talle põnev. Kui kaks esimest "eripära" on veel sellised, mida keegi eriti märgata ei viitsi (välja arvatud sünnipäevakinkide osas, palun), siis kolmas on keerulisem - aga sellega saame hakkama. Õnneks on meie koduõpe piisavalt paindlik, et laps võib kohustuslikule raamatule valida alternatiivi, näiteks hetkel me otsime võimalust "Viplala" asemel midagi muud lugeda. "A nagu Aabel" on sama kirjaniku autor ja ma tegelikult ei usu, et JJ sellest nii palju mäletab nagu ta väidab. Näiteks.

Unistajale ei sobi suured seltskonnad, tema tuleb ka kõige ägedama peo vahelt täiskasvanute juurde rahu ja vaikust tankima. Puhkab ära ja mängib edasi. Sellega võib leppida ja peab leppima, et alati ei saa kohvitassi juures laste kõrvadele sobimatuid või salajutte rääkida.

Lillebrori tuleb elu eest hoida nohust, sest see muutub ülikiiresti kõrvapõletikuks, ja suurest füüsilisest pingutusest. Pole midagi teha, tema tervis on kord juba niisugune.

Me ei lepi sellega, et Lillebror jonnib ja püüab oma noorima-staatust ära kasutades ühtelugu oma tahtmist saada. Me ei lepi JJ tähelepanuprobleemi ja Unistaja kehatunnetuse-hädadega. Samuti ei peaks keegi leppima muidu igati terve lapse toidupirtsutustega (oi, Vanaema, keegi oleks võinud seda Sulle nii umbes 35 aastat tagasi öelda, pirtsutama harjunud laps oli väga paha olla), suvevarahommikuse terroriga vanema kui kaheaastase lapse poolt või suurema kui kuueaastase mitte-lugemisega. Siinkohal tuleks muidugi seletada, mis asi on siin lugemine - ma kindlasti ei oota, et kuueaastane laps soravalt ja huviga raamatuid loeb, aga asja idee võiks nagu selge olla, nii et ta värviraamatust või töövihikust aru saab (mõtlen lihtsaid töökäske nagu "värvi maja punaseks").

Laste kasvatamise eesmärk ei peaks olema, et lapsed oleksid kogu aeg lõpmata õnnelikud, ükskõik, mida nad arvavad endale parajasti sobivat. Lapsevanemaks olemise juurde kuulub piiride seadmine ja (paraku) üsna sage ümberhindamine, kas senised kasvatusmeetmed, piirid ja õpetused on ikka veel kohased/vajalikud/kasulikud või oleks tarvis nüüd katsetada millegi muuga, sest laps kasvab ja tema vajadused muutuvad. (näide: nii umbes viiekuusele beebile ei pea seadma suurt mingeid piire, aga niipea, kui laps hakkab roomama - ja see juhtub ju päris kiiresti -, on hädavajalik õpetada lapsele, et mõned asjad/kohad/ahvatlused on keelatud. Olen kord ammu kohanud kogu elu ainult lapsekindlas keskkonnas viibinud, "ei"-sõna mittetundvat kahe-pooleaastast noormeest ja see oli päris kole, elutoa vaip haises mitu nädalat lõhnaõlist ja emakene oli hirmus häiritud, et meie nõuderiiul on seina külge kinnitamata, seega otsaronivale lapsele ebaturvaline. Palun sellest mitte nii aru saada, et kõik potentsiaalselt ohtlikud esemed tuleks jätta lapse käeulatusse, lihtsalt tervet kodu ei ole mõtet lapsekindlaks muuta.) Lõpuks me tahame ju, et lapsest saaks oma eluga toimetulev inimene, kes oskab hakkama saada ka paari raskusega, ja nagu ütles üks meie sõber, igati tark ja lugupidamisevääriline mees: "Nad saavad õppida kergel viisil või raskel viisil. Kodus vanemate abil õppida (kuidas saada lahti jonnist vms) on kerge viis, saada õppetunde võib-olla mitte nii heatahtlikelt võõrastelt on raske. Me tahame, et meie lastel oleks kergem."

2 comments:

  1. Lugemisest: mulle ka lapsena "Viplala" ei meeldinud. Lugesin ta siiski pikkade hammastega läbi, aga mingil põhjusel hakkas vastu. Nüüd millalgi lugesin poistele ette ja ei olnudki nii hull.
    Oleme püüdnud teha nii, et kui soovitatud raamat peale vaadates ei meeldi, loeme ise esimese peatüki ette või laseme lapsel endal lugeda - äkki hakkab siiski meeldima. Kui ei, siis edasi lugema ei pea. Kahjuks ei ole noorema poisi, kes juba aastaid lugeda _oskab_, lugemasaamine siiski kuigi edukas - eelistab koomikseid. Ise loodan, et käib mingi klõps (nagu suuremal poisil, kes võttis veidi enne jõuluvaheaega Potteri esimese osa ette ja nüüd on kuuenda osaga 150. lk peal).

    Kodu lapsekindluse ja lastele seatavate piiride teemal olen Sinuga täiesti nõus. Ei saa/tohi last kogu aeg vati sees hoida, mõned ohtlikud olukorrad on parem kontrollitud moel ja enda silma all läbi elada. Hea, kui laps teab, mis on nuga, kus see on ja miks seda sellegipoolest võtta ei tohi.

    ReplyDelete
  2. JJ-le muidu "Viplala" meeldis, aga kuna mina olen selle juba ette lugenud, arvab ta, et mäletab juba kõike ja pole enam põnev. Paraku pole Aabeli-raamatu esimest osa eesti keeles olemas. Surusin talle "Pluki ja punase autokraana" pihku, sama autor, aga selle ettelugemisest on ligi 5 aastat, seda ta vast ei mäleta enam.

    ReplyDelete