Lühike vastus on, et ei võrdu.
Natuke pikem vastus, et kindlasti ei võrdu.
Päris pikk vastus algab sellest, et lugesin FB koduõppefoorumist ühe mureliku ema küsimust ja mul jäi kummitama üks ise lohakaltloetud lause. Mõte oli selles, et koduõpe peaks nagu kindlasti ja alati waldorf ka olema. Algses lauses, muide, seda niimoodi välja toodud ei ole, kui korralikult lugeda. Meie pühapäevase kogemuse foonil muidugi võibki tunduda, et koduõppeinimesed on kindlasti waldorfpedagoogika suured austajad. Võib-olla on see Eestis nii, võib-olla mitte, ma ei tea, kui paljud koduõppevanemad lähtuvad waldorfist, kui paljud millestki muust.
Mujal maailmas ei ole päris nii ja meie lähtumegi pigem millestki muust. Juhuslikult siia sattunud veendunud waldorfimeelsed võib-olla ahmivad õhku, aga võib-olla ei ahmi ka, loodetavasti on nad salliv rahvas. Igatahes usun mina (ja Mees ka) sellesse, et lapsi ei tohi "läbi hammaste" kasvatada meetoditega, millesse vanemad ei usu. Kui vanemad tegelikult koduõppesse ei usu, pole mingit mõtet seda pingutada, niiehknii ei tule midagi head välja. Kui vanemad ei usu "preisi sõjakooli" nagu meil ja seda ikkagi rakendada püüavad, on neil lõpuks hirmsad südametunnistusepiinad ja lapsed käituvad ikka halvasti. Kui vanemad ei usu liigse ekraaniaja kahjulikkusse, võib neile seda lõputult tõestada, aga lapse päevaplaanis on ikka 3-4 tundi arvutimängude jaoks. Kui vanemad jällegi usuvad, et laps areneb harmooniliselt ainult ilma igasuguste ekraanideta, noh, las usuvad, veendunud roheinimesi on ka vaja.
Meie koduõppes on omal kohal töövihikud, lapsevanema poolt määratud õppimine ja lauatagune töö. Päevaplaani ja kindla õppimiskorra osas oleme veel kohanemas, kindlasti ei planeeri ma kellegi päeva ära pooletunnise täpsusega nagu see pere, aga meil on ka kõigest kolm last. Kunst, käsitöö, muusika ja liikumine on meil pigem tagaplaanil, siiani on neid juhtunud spontaanselt, aga eks sealgi tuleb lapsevanema sekkumist rakendada. Muidu juhtub nii, et Unistaja joonistab aina põnevamaid lohesid, aga koer, hobune ja lammas tulevad kõik täiesti ühte nägu.
Põhjused, miks vanemad otsustavad lapsed koduõppele jätta, on erinevad, aga lõpuks peaks iga pere valima õpetamismeetodid, mis nii laste kui vanemate jaoks toimivad ja millesse vanemad usuvad. Sest kui vanemad ajavad enda arvates õiget asja, on nad rahul ja rõõmsameelsed. Kui vanemad on rahul ja rõõmsameelsed, on lastel parem. Ja kui lastel on hea, noh, siis on kodus tore olla.
Hiljuti jäi silma selline artikkel:
http://notyouraverageal.hubpages.com/hub/10-Reasons-Families-Choose-to-Homeschool
Hästi lühidalt kokkuvõetuna oli seal ära toodud kümme peamist põhjust, miks vanemad otsustavad koduõppe kasuks. Need olid:
1. võimalus rohkem osaleda oma laste elus
2. vabadus
3. soov saavutada õnnelikkust (peres lihtsalt ei oldud õnnelikud, kui lapsed olid koolis)
4. religioossed põhjused
5. laste arenguprobleemidest tulenevad põhjused
6. laste huvialade tõttu
7. laste turvalisuse pärast
8. pere heaolu tõttu
9. sest see on tore
10. laste heaolule mõeldes.
Meie põhjused on peaaegu kõik ülaltoodud, peale 6., mille puhul on mõeldud milleski väga andekaid lapsi. Mis iganes põhjused teistel koduõppeperedel on, lähtume ikka isiklikust usust ja sellest, mis selles konkreetses peres toimib. Või kes on veendunud kooli-usku, palun väga. Kui nii tundub parem, miks mitte.
Esimesel hetkel tundus selline küsimus peaaegu imelik. Ma olen ka näinud koduõppijaid ja kohe palju nii siin kui seal ja enamus neist ei olnud mingil juhul waldorfid. Aga Eesti on vist nii väike ja mitte eriti koduõppe kalduvusega, seal võib ju selline kiiks tekkida küll.
ReplyDeleteJah, kuna koduõppe talvepäeval osalenud pered olid suuremalt jaolt waldorfimeelsed ja väga suur osa FB koduõppefoorumis vestlejaid on ka, kipub küll sedamoodi paistma, et Eestis on paljudel waldorfi-veendumus. Samas ei ole ju need olukorrad kogu koduõppekogukond, vaid ainult mingi osa. Mul lihtsalt tekkis ühest tõepoolest valesti loetud lausest selline mõtisklus.
ReplyDeletePõhjuste loetelus on minu jaoks üllatav/mõistetamatu neljas. Siira uudishimuga (üks mu lähedane on tõsikristlikus abielus), miks selline põhjus?
ReplyDeleteNojah, ega ma ju pikemalt ei seletanud/tõlkinud. On peresid, kes võtavad väga tõsiselt Piiblis kirjas olevat vanemate kohustust ise oma laste hariduse eest hoolt kanda ja peavad seda otseseks viiteks koduõppele. On ka peresid, kelle usu seisukohast on vastuvõetamatud osad koolis õpetatavad "tarkused" ja kes soovivad lapsi nendest võimalikult kaua eemal hoida, aga kristlikku kooli läheduses või isegi terves riigis olemas ei ole.
ReplyDeleteMeie lapsed olid kristliku suunitlusega koolis, kus arvatavasti ei soovitata viienda klassi inimeseõpetuse tunnis, et tegelege kõik rõõmsalt ja julgelt eneserahuldamisega, siis on teie seksuaalelu hiljem põnevam ja mitmekesisem (on riigikoole, kus taolised materjalid on kasutusel), aga kus juhtus siiski sündmusi (nii tunnis kui tunniväliselt), mis tekitasid küsimuse, mis maailmavaateid seal ikkagi kujundatakse. Peamine maailmavaate kujundaja on muidugi kodu, aga meie peres on Unistaja, kes matkib eelistatavalt huvitavat, tähendab, ebaharilikku, ja hea/normidele vastav käitumine on juba nähtud ...
Muidu on need usupõhjused meie peres jah pigem tagaplaanil, sest kristlikke koole on läheduses teisigi, ja Poiste Kooli kristliku suuna osa oli tegelikult väga tore. Paraku ei laienenud see kõikjale. Tegelikult oli nii ka, et poisid kooliasjadest palju ei rääkinud ja e-kooli täitmisega oli õpetajatel ka nii nagu oli, minul oli küll tunne, et lapsed käivad koolis nagu mustas augus, mis vanemate vastutusest laste hariduse eest me siin räägime, kui me ei teagi, mis koolis tehti! Praegu on ka selles suhtes kuidagi parem tunne, et me tõesti võtame vastutuse nende laste eest, kelle Jumal on meile andnud.