Minu ettekujutus koduõppest on umbes selline, et laps teeb pärast hommikusööki naks-naks oma õppetöö ära, vajadusel koos vanemaga, ja teeb terve ülejäänud päeva neid asju, mida ta teha tahab.
Jõugu Juht suhtub ka umbes nii, ainult et tema naks-naks käib ülehelikiirusel ja vajab pärast, khm, mõningast korrigeerimist.
Lillebror teeb niiehknii "kirjatööd" ainult sellepärast, et suured vennad teevad. No ja peaaegu kuuene võiks ju osata tähtede kirjutamisel rida hoida ja tähti-numbreid äratuntavalt kirjutada. Temaga probleemi pole.
Unistaja aga ... Väike taburet jalgade all natukene aitab, aga mitte piisavalt. Eriti mitte siis, kui Unistaja peaks midagi täiesti iseseisvalt tegema.
Muidugi oli pärast reisilttulemist tarvis Vanaemale ja Vanaisale rääkida, mis kõik toimus ja kuidas see kõik oli. Aga Vanaema tahab vahepeal rahu ja vaikust, telefoniga rääkida ja poes käia. Vanaisa tahab pikutada ja puhata. Selleks ajaks oli poistele antud ülesanded. JJ peab oma lobisemisandi õppima ka kirjalikult rakendama. Temal oli kohustus kirjutada kirjeldav kirjand teemal "Lennujaam". Infot selleks oli omandatud piisavalt. Unistaja võiks ka tasapisi hakata jutukesi kirjutama. Tal on tõeliselt suur käekiri, nii et üks A4 leht jutukesega "Kuidas ma reisil käisin" tundus jõukohane ülesanne, ega sinna üle kuue lause poleks ära mahtunud. Lillebror pidi joonistama pildi kas lennujaamast, loomaaiast või ripptrammist. Pildi, kus oleks kohe palju asju. Juhiseid sai antud mitu korda, põhjalikult ja iga lapse küsimustele vastates.
Esmaspäeva õhtul esitles JJ umbes poole võimaliku infoga ja väga loomingulise grammatikalähenemisega ... lõiku. Unistaja oli jahmunud, et tema poolt kirjutatud kaks neljasõnalist lauset, kaks sõna ja kaks tähte (sest Unistaja ei kirjuta sõnu lõpuni, kui mingi muu mõte pähe tuleb) ei olnudki piisav. Lillebror oli joonistanud väga üksildase väikese roosa lennuki portree (tema tavaline stiil, aga oleks aeg hakata pildile ka muid elemente lisama).
Järgnevale stseenile tõmbame halastuse mõttes eesriide ette.
Kui me lõpuks koju jõudsime, kirjutas nohune Unistaja lastetoa laua taga jutukese lõpuni. Ilus jutuke tuli. Samuti nohune JJ kirjutas kaminasaalis õmblusmasina otsas (Singer masin aastast 1927, jalaga, Vanaema Mahti pärand, kasutatav ka kui kirjutuslaud, töötab endiselt hästi) mustandit edasi, paigutas lauseid siia ja sinna ja saavutas lõpuks ka päris arvestatava puhtandi, mida Õpetaja Õunapuuhaldjale näidata. Lillebror pookles õnnetult elutoas lauakese taga pildi kallal, kuni valmis tore seltskond pingusid, elevante, linde, üks uss ja üks tiiger. Mina keetsin suppi ja puhisesin.
Järgmisel päeval jäi kunstitöö tegemine õhtusse. Mina küpsetasin kooki, lapsed maalisid ripptrammi. Toimis.
Täna hommikul oli nii Mehel kui minul varane ja lühike töö. Lapsed jäid koju magama ja helistasid, kui silmad lahti olid teinud (umbes kell 9). Andsin hommikusöögijuhised ja koduõppetööjuhised (lihtsad, alati iseseivaks tegemiseks mõeldud ülesanded), jõudsime koju kella ühe ringis. Unistaja oli selleks hetkeks oma kümneminutise tööga juba alustanud!
Oeh.
Õhtune kunstitöö sobib meile ilmselgelt hästi, lugemist, arutlemist ja igasuguste uute osade õppimist tuleb ju alati koos lapsega teha, aga mis imeasja pärast peab lapsel kahe lause mahakirjutamiseks lapsevanem kukil istuma? Nii autistlik see Unistaja ju ka ei tundu olevat* ... aga millal ta aja planeerimise ideest aru hakkab saama, seda ma küll ennustada ei julge. JJ puhul alati väga hästi toiminud ja Lillebrori puhul ka juba toimima hakanud lause: "Tee ruttu ja ilusti ära, siis on töö valmis ja oled vaba mees!" tundub Unistajale olevat mõistetamatu. Samas joonistas ta täna õhtul väga ilusa ja suurepäraselt värvitud ruumilise-triibulise lumememme. Aeglaselt, aga süvenenult. Ülesanne pakkus huvi, sellepärast. Ainult et ... me ei saa teha ainult huvipakkuvaid ülesandeid**. Tarvis on harjutada arvutamist ja õigekirja ja inglise keelt ... Vabaõpe ei pidavat kõigile sobima ja ega meie riiklik õppekava, mille järgi ikkagi kõik lapsed õppima peavad, seda sajaprotsendiliselt ei lubakski. No ja kui täielik vabaõpe olekski lubatud, siis kuni kuuenda klassini peaks ikka matemaatika selgeks saama (murrud, protsendid, pindalad-ruumalad), õigekiri ja funktsionaalne lugemisoskus on eluks vajalikud ja ütleme, Lissabonis käimisest ei ole palju kasu, kui laps seal umbkeelne ja -meelne on (et Lissabon on Portugali pealinn, seda võib teada, aga lõunamaalaste siesta- ja manjaanakultuuri peab teadma ja obrigado või vähemalt thänk-juu võiks osata õigel kohal öelda, oleks viisakas).
Eks me siis koduõpime rohkem õhtuses vahetuses, kui hommikune vahetus nässu läheb. Meie kliimas ei tundu kindel päevakava ka praktiline, sest kui ikka on ilus ilm, tuleb seda kasutada, ja kui kole ilm, tuleb õueaeg ära jätta. Peaasi, et kõik selgeks saab.
___________
*noh, ma olen päris-Aspergereid üsna lähedalt näinud, Unistaja sarnaneb nendega natuke, aga mitte alati ja mitte piisavalt. Hästi paljud tuttavad (kaasa arvatud minu kunagine praktikajuhendaja) ei usu üldse, et Unistajal mingeid autistlikke jooni on. Eks need avalduvadki ainult teatud olukordades ja siiski, Jumal tänatud, mitte alati.
** eelmisel aastal oli Mehel koolis üks laps, kellel oli lastud vist viienda klassini teha ainult seda, mis huvitas - tulemuseks, et arvutamisoskus oli täielikult omendamata. Mõned asjad tuleb ära õppida.
No comments:
Post a Comment