Sunday, January 4, 2015

Koduõppe talvepäev. Muljeid.

Teate, tegelikult mulle ei meeldi pühapäeval tavapärasest tund aega varem tõusta ja jumalateenistusest ilma jääda. Veel vähem meeldib mulle, kui minu väike armas must kass planeeritud tõusmisajast viis minutit varem otsustab, et voodisammas on üks hea otsaronimisepuu, kribinal üles põrutab ja siis voodi ülemise raami peale kõõluma jääb, endal niisugune njau peas, et küll nüüd kargaks kellelegi pähe ...

Nii et päev ei alanud just meeliülendavalt. Lisaks muule oli vahepealne tore kevadilm asendunud libeduse, tuule ja ebamäärast sorti sademetega.

Kõigest hoolimata jõudsime peaaegu õigeks ajaks pärale, tänavat rookiv naisterahvas lubas lahkesti parkida (sest enamik lubavaid ja keelavaid liiklusmärke olid lumest loetamatud) ja leidsime koha üles.

Rakvere Vanalinna Kool asub ühes ütlemata armsas majas. Sellises majas, nagu maja peakski olema. Soe on seal ja hubane. Üks lahke olemisega daam juhatas sisse, siia pange üleriided, siin harjutatakse pilli, siin saavad lapsed joonistada. Lapsed jäid esialgu joonistamise-tuppa raamatuid vaatama, meie orienteerusime mööda maja edasi.

Edasi võttis meid vastu kõigi koduõppurite hea haldjas - või peaks ütlema ingel, ikkagi kristlane? - Ingrid ja pärast nii umbes pooletunnist kohanemis- ja saabumisaega hakkasime peale. Esialgu toimus tutvumine. Kui juba kolmas pere ütles, et neil on kolm poissi, üheksane, kaheksane ja väike (või umbes nii), hakkas mul natuke imelik - aga selgus, et järgmistes peredes oli tüdrukuid ka. Ega rahvast palju ei olnud, koduõppijad on mööda riiki laiali ja ilmaolud ei soosinud rändamist.

Teise päevakorrapunktina rääkis üks Wikipediaga seotud pereisa Wikipediast kui õppevahendist. Päris häid mõtteid jagas, mulle täitsa meeldis. Eks igas asjas ole oma häid ja halbu külgi, ja eks iga asi sobib kasutamiseks mingil ajahetkel - algkooli jaoks peaks neid mõtteid ilmselt kuidagimoodi kohandama -, aga igatahes oli see kasulik kuulata.

Vahepeal käisin vaatamas, mis lapsed teevad. Mängutoas ei olnud, joonistamistoas ka ei olnud. Olid imbunud pilliõpperuumi ja oh õudust, ka pillid kätte saanud*. Olukorda valitses väga meeldiva naeratusega noormees (hiljem selgus, et meid uksel vastuvõtnud naisterahva poeg), kes ütles, et saavad hakkama küll. Nojah ...

Siis pakuti suppi, mis jäi kirikusöömaaegadega harjunutele** napiks, aga maitses kenasti, ja laste kontserti. Jõugu Juht näppis üsna enesekindlalt kitarri ja Unistaja tegi midagi kandlega. Muust seltskonnast polevat ka osad lapsed varem pilli õppinud, teadis JJ rääkida -, aga "Sepapoisid" kukkus kamba peale täitsa äratuntavalt välja ja kõlas kokku ka! Pärast arvas JJ, et ta ikka tahaks väga kitarri õppida. Peab uurima, kas JJ Sõbra Venna õpetaja on nõus mittekonventsionaalse, muusikakoolivälise õpetamisega või teab kedagi, kes sellist asja lubab ...

Lillebror kontserdil ei osalenud, tuli ja teatas, et tema oskab nüüd ka "kannelit" mängida. Selle kohta täpsem info puudub, aga millalgi muusikaõppe vahepeal oli noormees käinud köögis kokaga flirtimas ja saanud tasuks jupi toorest kartulit. Kokk kiitis, et väga võluv laps olevat. Aitäh, meie meelest on ka.

Pärast toimus veel vestlust vabaõppe, kooli kui niisuguse, lastekaitseseaduse ja veel millegi teemal. Kuna kogu ülejäänud seltskond tundus kas väga või vähemalt keskmiselt waldorfimeelne olevat, oli üsna veider esindada veendunult mitte-lapsekeskset ja mitte-waldorfipõhist koduõpet. Eks igaüks valib oma filosoofia, lapsed ei lase ennast üldjuhul vanemate kasvatusmeetoditest segada ja kasvavad päris toredateks inimesteks. /ma nüüd olen natuke aega tähendusrikkalt vait, sest ... aga ma pidin vait olema, ma siis olen/

Lapsed muutusid lõpupoole rahutuks, aga suutsid selle summa peale - lapsi oli küllaltki suur hulk koos - märkimisväärselt sõbralikult hakkama saada.

Õhtul olid teeolud sama ebameeldivad kui hommikul. Koos ekslemisega Rakvere linna peal - kusagil peab ju bensiinijaam olema! - kulus kogu üritusele umbes täpselt 11 tundi.

Kokkuvõtteks:
kole oli ilm.
ilus oli poiste kaasatus muusikategemisse.
huvitav oli üks koerosaline ja fakt, et üks siitkandi koduõppepereema on kunagi olnud minu kooliõde (kellest mul, vabandage, mälestused täiesti puuduvad, aga ega mul neid tollest ajast üldse palju ei ole).
kahju oli sellest, et ühtegi siitkandi poisteperet ei olnud.

Aitäh ja järgmisel korral vast jälle.


_________
* meie laste kokkupuude muusikariistadega on siiani olnud ülinapp. Eks koolis mingit kannelt näidati ja kunagi väga ammu said nad ühe Tallinna sõbra juures natuke viiuleid kiusata, aga rohkemat muusikategemist pole meil kunagi juhtunud. Minus tekitavad muusikariistad tegelikult tõsist aukartust, tunduvad teised hirrrrmus õrnad ja hinnalised.
** tuvastasime poolteist aastat tagasi uut kirikuhoonet vaadates, et meie ilmselt sööme palju rohkem kui muud kristlased, sest varasema koguduse vajaduste järgi ehitatud majas oli köök imetilluke. Pärast vajalikke ümberehitusi katab köök enam-vähem meie vajadused ära, aga igapühapäevane lookas kohvikulaud on meid selgelt ära hellitanud.

No comments:

Post a Comment