Olen kuulnud "aeglaseks eluks" nimetatavat olukorda, kus ei kulutata raha. Kohe üldse mitte. Kuigi mõte rahavabast elust meeldib mulle ka kohe väga (mitte segi ajada vaesusega!), mõtlen hetkel siiski midagi muud. Ka ei mõtle ma siin pahasemate hetkede soovi olla käsn kuskil merepõhjas - ilma suhete, tunnete ja kohustusteta. Kasvad oma mitusada aastat omaette külmas ja pimeduses ja lõpuks nühib keegi naftamiljonär sinuga selga. Omal moel päris ahvatlev, kui meel inimeste peale paha on.
Nädal tagasi käis Jõugu Juhi sünnipäeval üks tore ema, kes rääkis säravi silmi, kuidas tal oli olnud see üritus ja too üritus ja siis tuleb teha veel noid asju ... Ja see ema jõuab küpsetada, poegi kantseldada, pragada ja kallistada! Tema võsuke, tõsi küll, hakkas poole õhtu pealt ära vajuma, sest temagi elus oli viimasel ajal olnud hulgaliselt väsitavaid sündmusi.
Siis on mul üks armas kolleeg, kes teeb hingega oma tööd, kasvatab lapsi, osaleb siin ja seal komiteedes, veab üht põnevat huviseltsi ja jaksab selle kõige peale veel ka ilus olla! Müstika.
Mina tunnen, et meie praegunegi elukorraldus, eriti see kuu, mil Mees alustab igal oma tööpäeval tunde koduvanavallatult vara (kuigi peab Jumalat tänama, et ta pagareid või kokki erialaselt ei õpeta, neil algab esimene praktikatund vististi sel ajal, kui normaalsed inimesed alles vannituppa tuiguvad ja püüavad aru saada, mis asjaoludel neid taas keset ööd üles aeti), on liiga kiire elu.
On talv ja kõigest kevadeootusest hoolimata - kuulsin eelmisel nädalal isegi üht optimistlikku tihast - on veebruar minu elus alati olnud madalseisu aeg. Juba kerge lumesaju nägemine ajab kurgu kipitama ja varbad külmetama. Tahaksin olla talveunes või kui seda ei saa, istuda, selg vastu sooja ahju, ja kududa. Ahju kütta, palun, võiks keegi teine. Koduõppida võiksid lapsed ise ja söök peaks ka kuidagi iseenesest laua peale saama.
Pikemas perspektiivis püüdlengi selle poole, et saaksime elada aeglast elu - rahulikult, aasta- ja päevaaegade rütmis. Kulgeda. Tekib ainult küsimus, kuskohast leida aeglase elu kogukonda, sest kuigi me oma sõpru armastame ja nemad loodetavasti armastavad meid ka, on kole raske kokku saada, kui ühtede elu käib rütmis trenn-kool-kontor-pank-koolitus-komandeering-esinemine ja teised kaevavad kevadel maad ja sügisel tassivad kõrvitsaid tuppa ... tasakesi. Või on see siiski soodsam pinnas sõprussuhete edendamiseks? Näiteks ühe perekondlikel-beebilistel põhjustel tavapärasest aeglasemat elu elava sõbrannaga sain üle mitme aasta ainult seetõttu kohvikus käia, et ka minu elu on nüüd ikkagi aeglasem ja me suutsime lõpuks leida päeva, mil mõlemal oligi aega.
Muidugi on oht muutudagi ootajaks, kellel on alati aega rõõmustada, kui keegi kiire elu elaja oma karussellilt hetkeks maha astub - aga vähemalt kolmelapselises peres pole ilmselt tarvis karta, et elu täiesti aeglaseks muutub. Ikka on kellelgi mõni võistlus või huviring või vähemalt kopsuarsti aeg, mis sunnib ema-Maksikest talveunest ärkama ja imestama, mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga*.
Homme läheme perekondlikult kinno ja varsti ehk saab porruseemned mulda panna ... Ja see viimane on puhtalt aeglase elu juurde kuuluv tegevus.
_______
*James Krüss "Minu vaarisa ja mina" - üks lugu räägib ümisejast Maksikesest, kes ühel talvel magamise asemel hoopis ringi vaatab. Raamat on geniaalne, soovitan soojalt.
No comments:
Post a Comment