Monday, February 2, 2015

Vaene Vanaema ...

JJ oli tänahommikupoolikuse iseseisva töö vahele Vanaemale avaldanud oma karjääriplaanid. Vanaema olevat selle peale ohanud ja öelnud, et ametit õppida sa küll ei saa, sa ei käi ju koolis!

Pärisin õhtul (telefonitsi, sest JJ kurtis alles koduteel) Vanaemalt aru. Vanaema jäi oma juurde: "Sinu lapsed ei saa ju mitte mingit kooliharidust!"

Võttis üsna palju seletamist ja loengupidamist, nagu Vanaema seda nimetas, enne kui ta uuesti ohkas ja selleks korraks lubas poistega koolikohustuse mittetäitmise teemal enam mitte rääkida. See oli meil nii umbes neljas sellesisuline vestlus sügisest saadik.

Vanaema, muidugi, on meeleheitel. Tema usub siiamaani siiralt oma kooliaegseid tõdesid, riigi poolt õpikusse vormitud ja õpetajate poolt lehtriga pähe kallatud. Usk on oopium rahvale. Tubli täiskasvanu peab töötama kodumaa heaks täisajaga. Ainus õppimise koht on kool, sellest väljaspool on millegi omendamine võimatu. Kodus pole vaja söögitegemise peale aega raisata, täisväärtuslikud poolfabrikaadid on saadaval kõigis hästivarustatud kauplustes* - ja nii edasi. Nüüd on tema hull tütar oma laste haridusvõimalused eluks ajaks ära rikkunud, muidugi püüab ta lapsi mõjutada, et need nõuaksid võimalust koolis käia.

Vanaema ei teadnud, et ühtlustatud haridus kui niisugune on ühtpidi Fordi tehaste liinitööliste harimiseks tekitatud (ütleb Mees) ja teistpidi Hitleri-Saksamaa leiutis. Kolmandat pidi on see viis, kuidas riik saab kerge vaevaga kontrollida ja määrata seda, mida lapsed õpivad ja kuidas nad mõtlema hakkavad (ütles ühes oma loengus kadunud Henn Mikkin, keda ma meenutan sügava tänutunde, austuse ja kahetsusega - noh, et ta enam ei ela. Väärt õppejõud oli.). Neljandat pidi oli kooli privileeg ühiskonnas, kus igasuguseid oskusi ja infot valdasid vähesed. Tänapäeval on info kõigile kättesaadav ja oskused õpitavad. Isegi Poiste Lasteaiaõpetaja ütles, et vähemalt põhikooli lõpuni suudab iga kõrgharidusega lapsevanem oma last ise õpetada ... Kuivõrd Vanaema minult seda infot vastu võttis, ei tea. Küll aga jäi ta uskuma fakti, et koduõppelaps saab palju rohkem vahetut tähelepanu ja üks-ühele tööd kui kooliõppelaps. Lisasin paar mõtet tema enda koolimeenutustest ja vähemalt selleks korraks jätkus. Nimelt võib kooliõppelaps umbes alates kuuendast klassist, kehvema õpetaja puhul varem, vastata "kolmele" ja sellegipoolest aines läbi saada. Koduõppelaps õpib seni, kuni tal on asi enam-vähem selge. Sest koduõppevanemad võtavad endale aega, et lapsega tegeleda. Kooliõpetajal selleks võimalust ei ole ja ausalt, kui laps käib koolis, tundub vastutus lasuvat kellegi teise õlgadel. Mina olin küll kaks aastat väga laisk lapsevanem (mitte et töövihikuid jms materjale oleks mulle palju näha toodud, aga tegelikult pidanuks me palju rohkem laste koolitöödele tähelepanu pöörama). Nüüd on minu ja Mehe asi vastutada, et JJ saaks silbitamise täiesti selgeks, Unistaja õpiks ära korrutamise ja Lillebror hakkaks korralikult lugema. Vanaema, muide, polnud siiani aru saanud, et tegelikult õpetasin lapsed lugema mina, mitte lasteaed või kool. :S

Selleks korraks rahunes Vanaema maha. Tõenäoline järgmine selleteemaline vestlus tuleb aprillis, kui sõbrannad hakkavad sagedamini külas käima. Vanaemal nimelt on väga häbi, et lapselapsed koolis ei käi, ja ta kardab väga, mis siis ometi saab, kui keegi sellest teada saab.

Vaene Vanaema. Juba tema hingerahu pärast tuleb pingutada, et kevadel tunnistuselt ikka head hinded vastu vaataksid. Vanaema enda kooliaegsed tunnistused ja kooliskäimise käigus omendamata jäänud oskused vaikime maha, eks ole - nendest rääkimine oleks nagu ebapedagoogiline ...

______
*Umbes aasta tagasi tellis Lillebror lõunaks lihapalle. Vanaema läks rõõmsalt poodi ja tõi mingisugused valmiskäkid. Lillebror vaatas neid jahmunult, maitses ja sülitas välja. Vanaema päris minult pisarsilmil aru, mis sorti lihapalle mina siis ostan, ja oli väga häiritud, kui kuulis, et mina teen lihapalle ise ja poe-lihapallidest ei tea midagi.

2 comments:

  1. Oeh. Palju jõudu ja tarkust ja õnnistust! Ja pikka meelt Vanaemaga suhtlemiseks.
    Mina küll ei arva, et su poisid millestki ilma jääma peaks. Ma lihtsalt jätkuvalt imetlen teie otsusekindlust, sest koduõpe nõuab minu hinnangul ikka parasjagu palju planeerimist ja mõtlemist ja otsimist ja... Hädaolukorras tuleks sellega kindlasti toime, aga tavaolukorras näib mulle, et see võtaks selgelt rohkem ressurssi, kui mul on pakkuda...

    ReplyDelete
  2. Vanaema on maailma kõige kenam inimene või umbes nii, aga tema tütar olla on jah keeruline, eriti kuna tema isiklik sügav veendumus paistab olevat, et tütar peab olema vähemalt mõttemaailma poolest tema enda kloon (tüüplause: "Kuidas sulle saab söögitegemine meeldida? Minule ju ei meeldi."). Paraku on tütar väga suures osas Vanaema isepäise ema ehk Vanaema Mahti moodi ja kuna meie maailmakord õnneks soodustab isepäisust, pole üldse raske seda omadust kõigis eluvaldkondades rakendada.

    Poisid ise nukrutsevad, et Naabripoisid tulevad oma vanavanemate juurde alles suvevaheajal, aga meie hakkame Linnast igapäevaselt ära sõitma umbes siis, kui sõpradel tunnid-trennid lõpevad - et sotsiaalset suhtlemist jääb nagu väheks. Tegelikult (kui päris vajadusest lähtuda) ei jää, aga nad ei saa sellest aru.

    Suurem planeerimine tuleb hiljem, kui nad suuremad on, ja kui võib-olla kool enam õpikuid-töövihikuid ei anna. Hetkel saab laisematel päevadel teha töövihikutesse vajalike kohtade juurde linnukesed ja öelda, et toimeta aga ise.

    ReplyDelete