Wednesday, March 11, 2015

Kas arvad, et on elul ots, kui ükskord kaotan kinda?

Nii laulis keegi Bullerby lastest. Alles eelmisel nädalal ütlesin Armsale Inglise Keele Õpetajale, et meil kindad märkimisväärselt ei kao, küll aga lähevad püksipõlved - ja täna Vanaema juurest lahkuma hakates ei olnud Unistaja parema käe kinnast ei taskus (kus ta Unistaja arvates pidi olema), nagi all ega teises toas. Kuna päev oli olnud pikk ja tüütu, sisaldanud endas jaburat logistikat ja mitmeid rohkem ja vähem tulemuslikke asjatamisi, võtsime üsna piredatena ette kindaotsingud. Kojumineku seisukohast täiesti vales suunas.

Õnneks on inimestel kena komme leitud kindaid aiapostide otsa torgata. Vaatlesime autost kõiki aiaposte ühel pool teed ... ja seal, kus Unistaja oli kenasti mööda sebrat üle tee tulnud, teisel pool teed. Mees märkis, et sebrast alates maanduvad kõik tänavalt leitud riideesemed koolimajas. Ta on seal kunagi natuke aega töötanud, teab.

Siis ... polnud ühtegi parkimiskohta, aga ühe vihmaveetoru küljes rippus kinnas. Võtsin allesoleva eksemplari näidiseks kaasa ja läksin asja uurima, Mees seisis senikaua autoga peaaegu vale koha peal (peatumine oli vist lubatud). Teel kindani tundsin, et lõhnab, vihma sajab, on kevad Tartu peal - selle tänavanurga peal lõhnasid küll peaasjalikult heitgaasid, aga igatahes oli õhul karakterit. Öö õnneks veel käes ei olnud. Vihm oli õnneks tagasihoidlik. Ja seal vihmaveetoru küljes, kenasti krõpsuga kinnitatud, kadunud kinnas oligi. Vasaku käe omast natuke porisem ja mulle tundus, et ka lapikum, aga igatahes veel täiesti ühes tükis.

Aitäh tundmatule kindariputajale.

No comments:

Post a Comment