Mõnikord - eriti siis, kui ilm on ootamatult ja pettumustvalmistavalt vastik - tekivad tunded ja mõtted, mis meie eluga päris hästi ei klapi. Ma olen sellest natuke varem ka kirjutanud.
Võib-olla oleks imelihtne käia kaheksast viieni tööl, elada linnas kolmetoalises korteris, pidada ainult ühte kassi, mitte igatseda neljandat (ja viiendat) last ja lasta lastel koolis-lasteaias saada kogu negatiivset kogemust, mida koolist positiivse kõrval saada saab?
Ega meie praegune elu ju ei taga, et Jõugu Juhi lähenev puberteet kergesti möödub, et Unistaja ei järgi kolleegide soovitusi nurga taga suitsu teha ja et Lillebror inetustest puutumata jääks. Viimaseid on suured vennad juba praegu kuhjaviisi koju toonud.
JJ kurtis täna, et tema on ainus oma huviringis, kellel pole nutitelefoni. Ei ole ja ei tule ka, vähemalt veel neli aastat ei tule. Õpetaja Õunapuuhaldja klassi hingekirjas on ta ka üks väheseid, kes lisaks kohustuslikule kirjandusele raamatuid loeb ... ja üldse on ta ilmselt mitte-keskmine.
Keskmised teismelised tarbivad palju alkoholi ja neil on ohtlik s*ksuaalkäitumine ...
Lillebrorile saadeti kutse liituda ühe väidetavalt heal tasemel lasteaiaga. Sisenesin süsteemi ja ütlesin, et tänan ei, meil pole seda tarvis. Igaks juhuks jätsin alles kohasoovi Suurte Poiste Lasteaeda - juhuks, kui midagi meie elus peaks kardinaalselt muutuma. Ma siiski loodan, et ei muutu, ja selle koha saab keegi laps, kellel seda reaalselt vaja on. Lillebroril on purgis röövik, kellele ta igapäevaselt lehti toob, ja "Jassi pass" saab enne suve läbi loetud.
Unistaja smugeldas ennast täna JJ Sõbra juurde külla, sest Vanaema käskis. Muidu on Unistaja elu üpris stressivaba, erinevalt eelmisest õppeaastast on tal pahandusi ainult siis, kui ta taas oma autistlikke jooni rõhutada püüab, näiteks kooliasjade tegemisel abipakkumisest keeldub ja kõik kästule risti vastupidiselt teeb, sest tema maailma loogika järgi tundus nii õige (mis emme ütleb, pole tähtis!).
Mees teeb tööd, aga naudib ka vahepeal muutuvast graafikust tekkivaid vabu päevi. Talle meeldib kollitamas käia ja muul ajal põhikoolisundusest juba vabanenud noori õpetada.
Mina ... ajan juttu oma kiivitaimega, mis on tõesti tragi ja väga karvane, tegutsen aia- ja kodurindel ja koon kabuvaimustusega kangast.
Ja kõigi nende kõhkluste ja keskmise-mõtete peale saabub vannitoast üks pisike kõhn kogu, pidžaamapluus diskreetsuse mõttes ümber puusade seotud - sest alasti meil ei käida ja nüüd juba seisab see ka Lillebroril meeles -, ja esitab küsimusi juustepesu ja dusikabiinis toimetava ämbliku kohta.
Ja siis tuleb meelde, et eelmisel reedel kukkusid kõik kolm üksteise järel kasvuhoone taga olevasse kraavi ja said just parajal määral märjaks. Ja naabrite õunik hobune kappas tee peal. Ja homme hommikul magame kõik kella kaheksani, sest minul on töövaba (ehk siis projektitöödega tegelemise) päev ja Mees lahkub kollitama alles kell üheksa. Ja kuna midagi paremat pähe ei tulnud, siis seikleme nüüd unejutu ajal Gerald Durrelliga Paraguais.
Oma Bullerby peab iga pere ise kombineerima- kui seda tahetakse. Meie tahame ikka veel. Võib-olla kuni nende aastateni, mil kogu pesakond ütleme, jaanuaris ja oktoobris kohale sõidab, lapselapsed ülelugemiseks ette näitab, ja suurte kotitäite moosipurkide ja villaste sokkidega lahkub. Ma jõuluks kõiki külla ei oota, tulevaste miniate vanemad on ju ka olemas. Ehk saavad ka lapselapsed siin kannikeste vahel joosta ja kurgepoegade arvu mõistatada. Kui nad nutitelefonitu elu kiuste ikkagi tahavad tagasi tulla. Vast annavad andeks ...
No comments:
Post a Comment