Sunday, April 19, 2015

See nädal ...

... on olnud niruvõitu. Meil on Unistaja ja Lillebroriga kamba peale kolm nohu, kaks kurguvalu ja ebamäärane hulk peavalusid.

Koduõppimine lohiseb täies ulatuses. Mida sa õpid, kui pea on paks! Ometi tuleks aktiivselt korrata ja omendada, et õpetajatele hea mulje jätta. Me tegutseme ju suvel ka edasi, natukehaaval, et õpitu ikka meeles seisaks.

Jõugu Juht käis Sõbra pool, kes olevat kogu JJ külasoleku aja arvutis istunud. Ühtlasi on Sõbrale ostetud kolemäng GTA, mis minu teada pole üldse lastele, aga muidugi lubanud Sõber, et ta seal pahaks tegelaseks ei hakka ... Ma pole tööalaselt näinud veel ühtegi algklassilast, kes suudaks selles mängus pahaolemise-kiusatusele vastu seista. Igatahes rääkis JJ suure vaimustuse ja igatsusega kolm päeva vahetpidamata ainult arvutimängudest, kuni ma RÖÖGATASIN. Ilusasti ütlemine, et kulla laps, ma ei valda teemat, (või palun lase mul natuke oma mõtteid mõelda või praegu on sul tarvis loodusõpetust teha, tegeleme palun Eesti kaardiga) ei toiminud päris palju kordi. Hetkel, muide, avastab JJ üht mängu küll, aga see on ikka hulga sõbralikum kui GTA. Tutvustasin talle isegi hinnanguid Common Sense Media leheküljelt, aga see virtuaalilm on ikka nii vaimustav ...

Mees korraldas meile laenatud projektori ja täitsa koduse voodilina abil kodukino. Oli kena, võib isegi korrata. Tõsi, järgmisel korral peaks eelnevalt kuidagi valmistuma, näksimise osas või nii.

Leppisime kokku, et laupäeviti hakkavadki mehed süüa tegema. Tuleb leida retseptid, millest Mees, mina ja lapsed ühtmoodi aru saame. Mõnes retseptis nimelt on ühele või teisele tegevusele ainult vihjatud, arvestades, et küll söögitegija ise aru saab. Mees ei saa, oleme proovinud.

Redised ja spinat on ikka külvamata. No ma kavatsesin, aga siis tuli viirus ...

Vähemalt ronib tarmukas ronija taim agaralt ja on ennast juba kümme sentimeetrit pikemaks kasvatanud. Lehekaenaldes on mingisugused nupukesed, ega see hull ometi ei kavatse kohe õitsema minna? Enne võiks ju ära kohaneda.

2 comments:

  1. Appi, täielik äratundmine. Mul on üks tütarlaps siin, kes ei kadunud küll ära arvutisse, vaid raamatusse. Sõrmuste isanda (ilmselt pole eakohane lektüür) maeitea mitmes osa ja mina samamoodi üritasin vihjata Eesti kaardile ja loodusõpetusele. Ei kuule, ei näe, ei mäleta midagi. Konfiskeerisin lõpuks ajutiselt isegi raamatud ja palusin lapsel ujumistrennis aju puhata, et vahelduseks päris elus ka toimetada jaksaks.

    ReplyDelete
  2. Raamatussekadumine mind ei morjenda, sest siis on lapsel vähemalt põnev. Aga pidev vestluse juhtimine arvutimängudele - ja seda oskab JJ suurepäraselt, ta on sündinud diplomaat - on tapvalt igav.

    ReplyDelete