Sunday, May 31, 2015

Lastekaitsepäeval

Lapsi peaks kaitsma küll. Nende endi eest. Aina rohkem tundub mulle, et me kasvatame kolme Tillut Vabameest - pidevalt käib üks tõuklemine, rabelemine ja nügimine, mille käigus saab ühtelugu keegi viga. Kogemata. Unistajal on huul paistes, sest ta põrkas kokku Lillebrori kuklaga. Lillebror jällegi kukkus eile õhtul hambaid pestes (vendade kaasabil) endal hambaharja läbi igeme. Läks hästi, et haav ei ole suulaes või kuskil muus, raskeminiparanevas kohas.

Loodetavasti õnnestub meil poisid juunis mõnel päeval kaelani jahedasse vette panna, rahunema ja ujumise mõttes ka.

Juunis juhtub veel:
  • Käime ühe sõbra juubelil. Suurt pidu vist küll ei tehta, aga ikkagi huvitav, vaheldus, äsjavalminud remont ja puha. Aitäh kutse eest. :)
  • Jõugu Juht läheb linnalaagrisse. Pidi olema keskkonnateemaline ja inglise keeles. Kuna meil talle inglisekeelset keskkonda muidu pakkuda pole, sobib see ju hästi.
  • Vanaemal tuleb sünnipäev. Sel teemal peab midagi ette võtma.
  • Jaanipäev tuleb, eks näeb, kas sel aastal samas kohas, kus varem, või kuskil mujal, kas vihmaga või vahelduse mõttes soe.
  • JJ ja Unistaja lähevad kuu lõpus piiblilugemise laagrisse. Loodetavasti on seal ka mõned nende sõbrad.
  • Veel sööme mmmmmaasikaid, teeme aiatöid ja muidutöid, oleme suvised ja loodetavasti tegusad.

Ootamatult on meile saabunud suvi

Või peaaegu. Eelmisel esmaspäeval ostis Mees poest kolm veepüstolit, siis peab ju suvi tulema? Lapsed said mitu päeva olla igatsetud suvemundris ja pärast riiete revideerimist (väikseksjäänud mujale, katkised kaltsukotti, kastist/venna sahtlist midagi juurde) ei mahtunud Lillebrori sahtlisse ära ei T-särgid ega lühikesed püksid. Mis teha, kui lapsel on kaks peaaegu ühesuurust vanemat venda, kellelt asju pärida!

Mina igatahes soovin, et meil oleks üks majahaldjas, kes muru niidaks. JJ sai küll niidukijuhtimisõiguse tasasel pinnal, aga majatagune ala paraku pole põrmugi tasane, korraga tuleb jälgida põõsaid ja mutimullahinnikuid ja paari suurt, väljakaevamatut kivi ja niiduki juhet ... eriti juhet. Muruniitmise vahele jõudsin siiski päris mitmed muud tööd ka ära teha, ainult kõrvitsad ootavad veel istutamist.

Ametliku kooliga on selleks õppeaastaks ühel pool ja meil on sellest hea meel. Mis edasi saab, seda näeme.

Pühapäevakooliga on ka ühel pool, aga selle lõpetamine läks meie jaoks nässu - kogesime täna kirikuteel tõelist sporditerrorit jalgratturite poolt. 45-minutise ootamise järel oli noorukese politseiniku juurde kogunenud kenake kamp pahuraid kodanikke, kes jäämas maha bussist, kes kiirustamas tsirkusse, meie olime kirikusse lootusetult hiljaks jäänud. Siis tuli meiekandi konstaabel ja ütles, et läheb vilkuritega ees, meie, liinibuss, see, see, too ja need autod sealt tulgu ilusti rahulikult järele. Tõepoolest, miks ei võiks vähemalt suuremate ajalehtede uudistes esikohal vilkuda igasuguste rallide ja maratonide rajad? Eriti kui neid igal aastal muudetakse ja maratonid toimuvad pühapäeval kirikussemineku ajal? URRRR!

Vähemalt said lapsed osaleda kirikuhoovis toimunud aardejahil ja kuskil toas läbiviidud koogisöömisel, tunnistused andis ppk õpetaja pärast nurga taga kätte.

Pärast kirikut saime lõunalekutse hästi kenade inimeste juurde. Ilus oli. Lapsed käisid vahepeal - kuna tolle maja noorim poeg on ka juba umbes täisealine ja õppis parajasti eksamiks - üle tee pastoraadis eakohasemas seltskonnas.

Hästi kenade inimeste keskmine poeg võttis üleeile naise ja ühtede sõprade väikevend*, kes pulmafotograafina leiba teenib, postitas esimese pulmapidi FB-sse. Hästi armas on näha noori õnnelikke inimesi, lausa kadedaks teeb - sest kuigi elukestva abielu vastu - tuttava lohuga padi, samal hetkel vastamisi helistamised, usaldus - ei saa miski, on värske armumise puhas ja pilvedelhõljuv õnn kordumatu ja tagasitulematu.

Suve saabumist märgib ka õhus hõljuv õietolm. Atsih!

_______
*kui meie kõik olime varastes kahekümnendates ja ma alles kirikunoortega suhtlema hakkasin, sain lutsumaja väikevenna olemasolust teada nii, et ema ei lubanud teda ujuma, tatine olevat (ütles vanem vend, JJ nimekaim) - nii et üheksakümne üheksanda aasta soojal suvel oli ta ilmselt ikka veel päris lapsuke. Kui meie pastor kuulub juba "nende vanemate inimeste" hulka, siis ilmselt kuulun sinna kohe varsti mina ka. Tt 2:3-5. Sobib.

Saturday, May 30, 2015

Koduõppeaasta kogemused

Üheksa kuud ametlikku koduõpet on läbi. Lapsed õppisid midagi, vanemad ka.

Juhul kui me koduõppega jätkame, tahaksin meeles pidada järgnevat:
  • igasugused töölehed ja muu pudipadi tuleks algusest peale alles hoida, kiirköitjas või mingis karbis - igatahes nii, et oleks võimalik pärast ettenäitamise jaoks kiiresti üles leida.
  • vastamisi tuleks hakata õpetajatega kokku leppima umbes poolteist kuud enne vastamisperioodi lõppu. Siis on võimalik vastamisi mõistlikult hajutada, koduõppelaps saab niiehknii mingeid asju õppida periooditi.
  • õpetavad lapsevanemad peaksid koolist antud õppekirjanduse kohe sügisel läbi vaatama ja tegema mingi plaani moodi asja. Ühtlasi - nagu Unistaja matemaatika tööraamatuga selgus - tuleb kontrollida materjalide vastavust õppekavaga. 
  • mingit oskusainet toetavat huviringi on vaja. Kunstiga saame ilmselt kodus ise hakkama, muusikaga ei tea veel (sõltub Mehe klaveriotsingute tulemustest), sport tuleks mingi trenni kujul organiseerida.
  • klassiüritused või mitte klassiüritused, see on huvitav küsimus. Mina olen esialgu kooli ja klassiga isiklikumate suhete loomise vastu, mitmel põhjusel.
  • natuke rohkem kui aasta kestnud kommet vähemalt kord kuus mingil põneval üritusel/põnevas kohas käia tuleb jätkata. 
  • ühtlasi on vaja ette võtta õppekava toetavaid käike, peamiselt loodusõpetuse ja koduloo teemal.
  • igasugused reisimised on head, ka neid saab koduõppimiseks ära kasutada. 
  • kontakt teiste koduõppeperedega on tore, aga sarnane maailmavaade on vajalik. Otsime jätkuvalt kristlikke koduõppeperesid, kes ei oleks sajaprotsendiliselt waldorfimeelsed (lehvitus Hiiumaale!).
  • me oleme paljude meelest veidrad. Tuleb harjuda, nii meil kui neil.
Igal juhul on koduõpe meile head teinud. Koduõppelaps saab tegutseda omas tempos, tal jääb ära suur hulk "vahtu" ja vigade kohta saab ta tagasisidet kohe. Koduõppevanem ei pea kell kaheksa õhtul tormama poodi mingit õppevahendit otsima ega muretsema sellepärast, kas lapse viimased tervete põlvedega püksid kuivavad homseks koolipäevaks ära või mitte (meie poiste pükstel on kombeks ära laguneda grupiviisiliselt, ikka kaks-kolm paari samal nädalal).

Mis saab sügisel, ei tea. Tegelikult me ei tea järgmise nädalavahetusegi plaane, rääkimata siis sellest, mis kolme kuu pärast juhtub. Esialgu jätkame suvise koduõppega ehk kõik kolm loevad emmele midagi ette, mängivad vahetevahel arendavaid arvutimänge, peame aialinnupäevikut ja tegeleme üldse loodusõpetuse ja kehalise kasvatusega keskmisest rohkem.

Thursday, May 28, 2015

Omast ja võõrast, öösel

Ritsik kirjutas pagulastest. Ma ei hakka kommentaari kirjutama, pikaks läheb.

Ega mul midagi väga sisukat öelda ei ole. Mõned narmad on, eks näeb, kas nad omavahel sõlmuvad. Ausalt, koos pärisnimedega. Mis siin ikka varjata.

Vanatädi Hilda - vanaisa Juhani õde - oli pagulane. Tema mees Franz oli selleks ajaks ilmselt juba surnud, kui Hilda otsustas, et pole mõtet - kui volgasakslase ja miski eestiaegse asjamehe lesk - jääda siia Siberisse saatmist ootama, ja põgenes koos kahe lapsega. Mis tee peal täpselt juhtus, ei tea enam keegi. Hilda tütar Tädi Hildi sai 80. sünnipäevaks minu kootud haapsalu salli. Kangesti tahaks teda veel näha, enne kui ... Hilda poeg Igo aga tundis ennast DP-staatuses halvasti, unustas kohe meelega eesti keele ära ja kasvatas oma lastest puhastverd ameeriklased. Igo tütretütar treenib USA olümpiatiimi jaoks, tütrepoeg mängib jällegi Harvardis pasunat. Me ikka FB-s suhtleme vahel, ma narrin nende ema natuke eesti keelega ka.

Kui võtate vastu väetimaid, võtate vastu Mind - või umbes nii Jeesus ütles. Sellele mõtlesin, kui Ailando üritas kooli tulla. "Kõik inimesed tahavad normaalselt elada, sõpru, peret, kodu ... Raha, tööd ... Et oleks lõbus ... Mis siis, et mõni on tumedama nahavärviga!" Ailando silmis peegeldus tema rahva igavene valu. Ailando rahval ei ole aastasadu olnud kodumaad, kuhu tagasi minna. Ei ole õieti rahvastki, nii palju on neid peljatud ja põlatud. Ometi tahavad mustlasedki lihtsalt elada. Kuna neil kodu ei ole, põgenevad nad oma keele ja kommete sisse. Mis teha, et nad siin suurte vaiksete valgete inimeste hulgas silma torkavad. Mis siis, et nad oma keelest ja kommetest võõrastele palju ei räägi. Ailando vanem vend märkis oma FB lehel ära Kristuse ülestõusmise ja õde jällegi postitab pilte, mis võiksid kuuluda ükskõik millisele näitsikule. Emaga - kelle noorim laps on JJ vanune - võiks lausa koos kohvi juua, nii asjalik ja sümpaatne naine on ta.

Meie pere kaalub majandus- ja kliimapõgenikeks saamist. Kas me oleme sellepärast halvad, et Lillebrori kõrvad ja minu liigesed Eesti seitse kuud kestvat talve ei talu? Või et ma nutma hakkasin, kui tänasest lehest suvalist oma peaaegu-Wahlheimat'i linnanime lugesin? (Wahlheimat on valitud kodumaa) Keegi märkis, et võõrsil elamise hind on poole südame jätmine välismaale. Jah, minu südamepool on Saksamaal ja seda on üsna võimatu muuta. Seal on kodutunne sama tugev kui Eestis, vahepeal isegi tugevam.

Muidugi, meie riik pole pagulaste jaoks valmis. Kes üldse on valmis sõja tagajärgedega tegelema?

Keel. Mis keelt nad seal Süürias üldse räägivad? Kui palju on Eestis selle keele oskajaid ja kui kalliks läheb nende tõlkimapalkamine? Lapsed muidugi õpivad kohaliku keele ära, sest nad on lapsed. Täiskasvanud peavad ka mingil määral õppima. Kes neid õpetab ja kuidas? Sotsosakonna poolt määratud tugiisik on tore inimene, aga kuidas ta oma toetatavatega suhtleb?

Majutus. Sotsiaalkortereid ei ole piisavalt. Kas nad üldse oskavad vesiklosetti kasutada? Linnainimesed jah, aga maapiirkondade omad? Üks on selge, ahiküttega majadesse neid panna ei tohi, ahju kütta nad ei oska, lämbuvad vingu kätte või põletavad majad maha nagu üks kümmekond aastat tagasi Eestisse maja ostnud saksa pere - muudkui kütsid ja kütsid, maja soojaks ei läinud, siis läksid kodust ära, ahi lagunes ära ...

Kultuur. Me võime neile ju Kaera-Jaani õpetada, aga muezzinid peavad ametliku öörahu ajal - selline asi on ju ikka olemas? - moka maas pidama. Punkt. Ühtlasi peaks eelkõige võimalike islamiusuliste suhtes rakendatama vihakõne seadust, millest viimasel ajal on räägitud. Selles mõttes, et kui meie peame nende vastu viisakad olema ja ei tohi nende kommete üle naerda, siis nemad olgu ka ontlikud ja ärgu praaligu, et meie siin oleme uskmatud ja ... noh, nagu mingi immigrantide kamp Rootsis või Taanis, kes jõuluõhtul kohalikke olla peksnud.

Elamise õpetus. Kui mina peaksin kolima senitundmatusse riiki, ütleme eee ... Boliiviasse, millest ma peamiselt tean, et see asub kusagil soojas kohas, tahaksin ma, et keegi mulle seal elamist õpetaks. Et kummale poole teed tänavat ületades vaadata, milline on kohalik naistekempsu sümbol ja kust poest süüa ostetakse. Ükskõik, kui palju pagulasi Eestisse tuleb, keegi peab neid õpetama siin elama. Et siin on talvel külm, lumi ja libe - ja kuidas libedaga liikuda. Et poes on peamiselt sealiha. Et kempsupotis ei pesta kala (tõestisündinud lugu Tallinna kesklinna piirkonnast, osalisteks jahmunud eesti naine ja vihane vene mees ülemiselt korruselt - a mina pesin kala, lasin vett, nüüd kala teile ujus!). Et meie siin oleme elanud võrdlemisi isoleeritud elu aastasadu, mõningane piidlemine on normaalne, kannatage ära.

Hajutamine. Kogu see seltskond tuleks tõesti omavalitsuste vahel ära jaotada. Ühte linnaosasse koondamine on ohtlik. Muidugi tekiks siis olukord "meie valla ainuke neeger", aga siis oleks sel "ainukesel neegril" ka põhjust kohalikega suhelda ja vähemalt noorem ja intelligentsem rahvas hakkaks küll sallima - kui näeb, et kaugelt tulnul ei olegi saba ja sarvi, sest ta tahab samu asju nagu meiegi siin (vt ülaltpoolt, lugu Ailandost). Sõprussuhted on nii müstiline asi, et ma sel teemal parem ei spekuleeri.

Kas ma võtaksin pagulaste pere enda juurde elama? Mnjaa. Kui meil oleks ülemine korrus välja ehitatud ja vaba, oma kempsu, vannitoa ja kööginurgaga - jah, ilmselt küll, lastega ema igal juhul. Praegu on mulle oma pere privaatsus olulisem, pealegi on meil peale lastetoa  ja vannitoa kõik ruumid läbikäidavad, vana häärberi peaaegu-anfilaadne ruumijaotus, paraku. Aga Ailando ja vennakeste koolituleku ajal ei olnud mina nõus kartma. Oli neid, kes kartsid, ja on neid, kes siiani ei aktsepteeri - eks üks vend tegi meil ka tükka, kuni otsustas, et haridus pole siiski tema jaoks ...

Tegelikult usun ma pagulaste puhul küll, et erinevus rikastab. Kui tulevad sõjapõgenikud ja mitte lihtsalt kerge raha otsijad. Kui neile tööd leitakse. Kui me saame hakkama neile siinsete kommete pealesurumisega tutvustamisega. Kui.

Sest ühel päeval peame võib-olla meiegi põgenema.

Wednesday, May 27, 2015

Koduõppeaasta sai läbi. Filmiarvustus ka.

Vähemalt on kooli sisevõrgus nii Unistaja kui Jõugu Juhi nime taga kirjas, et klass on lõpetatud. Hindeid küll veel täpselt ei tea, aga tundub, et "viisi" on JJ-l rohkem. Äi pole hullu, see on meil esmakordne kogemus ja me ju teame, et Unistajal on raskusi oma tippvormi ajastamisega. Nagu Karina eelmise sissekande kommentaaris ütles, õpetaja võib küsida asju nii, nagu tema õpetas, aga mõni laps ei taju õpetaja ootust ... Unistaja ütles ka, et ta jättis loodusõpetuses mingile küsimusele igaks juhuks vastamata, et äkki ei ole õige.

Igatahes küsis täna kehalise kasvatuse õpetaja poiste hüppamisi ja palliviskamisi vaadates minu käest, kas sobib, kui mõlemat hinnatakse "neljaga". Otse loomulikult sobis, sest mingit kontrollitud sporti pole noormehed aasta aega teinud. Tuleval aastal pean ikka kuidagi üle saama oma spordi-sallimatusest ja leidma koha, kus raha tuulde loopida poisid trennis saaksid käia. Paluks midagi, kus ei peaks mitte kunagi minema võistlustele või mingit lisavarustust ostma, sest nii väga kui ma ka meie algklasside kehalise kasvatuse õpetajast ja vend T.-st (jookseb palju ja kaugel, köh) kui inimestest lugu pean, sporti pean ma parimal juhul tühikargamiseks.

Päeva tähistamiseks või tegelikult päris juhuslikult just täna käisime kogu kambaga kinos, vaatamas "Supilinna salaseltsi". Lõpuks ometi üks korralik Eestis tehtud lastefilm! Natuke Lindgrenilikkust, natuke märulit, natuke koledaid kohti ka. Lillebror küsis surnuaia-stseeni eel targu pissile ja hakkas viimse heitluse ajal nutma, aga ta ongi meil selline õrna hingega. Mina ka nutsin, sest peaosaline-tüdruk oli punaste juuste ja nöpsninaga ... Aga sellest sarnasusest saan aru ainult mina ja väga võib-olla keegi kõrvalisem veel, ma südamest loodan, et sarnasus ei ole lähedaste häirimiseks piisav. (ühesõnaga, meil oli kunagi üks õpilane, keda enam ei ole - oli Olivia Viikanti nägu tüdruk, armas, andekas ja tragi)  Kahjuks tundsin ära ainult ühe Supilinna pärislapse, BL-d näidati üsna alguses suures plaanis. Poisid pärast ütlesid, et ME hernemajast oli ka olnud. Lastel oli palju äratundmist ja palju küsimusi, kas salakäigud on päris ja kas sellist ainet saab olemas olla ... Minul oli ka küsimus, ma nimelt ei tea vanaisa maja. Peab otsima minema. Võib-olla piisab ka minu kunagise lastetoa aknast binokliga vaatamisest, sest Vanaema ja Vanaisa elavad siiamaani Supilinnast täpselt teisel pool Jõge. Muidu oli hea film, minge vaadake ka, kui veel näinud ei ole.

Edit pärast korralikku guugeldamist: Leidsin vist vanaisa maja üles. Supilinnast on ta küll üsna kaugel ja binokliga ei näeks teda mu lapsepõlvekodust kohe mitte kuidagi, aga esimesest lapsepõlvekodust (kust meid seoses Kõrvalasuva Tehase laiendamisega välja tõsteti, kui ma nii umbes kolmene olin, kohtusaaga ja muu juurdekuuluv) jääb see lausa ümber nurga, kui linna poole kõndida. Mäletan seda tänavat, planku, suuri puid ja üht täpilise jakiga last, maju ma kahjuks kolmeaastasena piisavalt ei uurinud. Vähemalt asub maja ikka õiges linnas, ma vahepeal juba kahtlustasin, et kuskil mujal.

Monday, May 25, 2015

Tjah

Unistaja käis täna koolis vastamas. Seekord inimese-ja loodusõpetust. Eesti presidenti ja pealinna teadis, inimese kehaosi teadis, veeringluse skeemi ei teadnud. Muidu nagu teab, et vesi aurab ja siis on pilved ja pilv sajab alla ja läheb maa sisse ja aurab ja ... aga skeemi me tõesti joonistanud pole.

Pärast me jalutasime natuke kahekesi poe poole. Unistaja soovis vestelda Hitleri motiividest sõjapidamisel ja Boko Haramist.

***
mõttepaus

***

mõttepaus kestab

***

Riikliku õppekavaga haakuv vabaõpe autistlike laste puhul ei tööta, aga vabatahtlik vabaõpe - toimib ju! Maailmapoliitilistest sündmustest on Unistaja saanud teada oma lemmik-infokanali - teleka - kaudu. Lastele suunatud uudistesaade "logo! Die Welt und ich" on selle koha pealt absoluutselt suurepärane. Olen väga tänulik, et Unistaja on multikatest ära õppinud saksa keele (ta muide tabas keelekonstruktsioone juba kolmeselt, ise ei rääkinud veel õieti eesti keeltki, aga saksa keelt taipas õhust), ja sama tänulik, et ta suudab saksakeelsetest saadetest infot välja noppida ja meelde jätta. Küll seal kunagi räägitakse veeringlusest ka.

Sunday, May 24, 2015

Kiire aeg

Eelmises sissekandes kirjeldasin väikest osa tegevustest, mis tegemist ootavad. Tegelikult on midagi ikka juba ära ka tehtud, lihtsalt ongi kiire aeg.

Jõugu Juht on edukalt vastanud ära kõik Õpetaja Õunapuuhaldja poolt õpetatavad ained, muusika ja kunsti. Veel on vaja vastata inglise keel ja kehaline kasvatus.

Unistaja on natuke vähem edukalt, aga ikkagi hästi vastanud ära eesti keele, matemaatika, inglise keele ja muusika. Homme näitame ette kunstitööd ja noormees demonstreerib oma teadmisi loodus- ja inimeseõpetuses. Kehaline kasvatus on ka veel teha. Mis sellest matemaatika "neljast" ikka, suvel saab korrutustabeli arvutimängude abil selgeks.

Lillebror on teinud pahandust. Suslik nagu ta on. Eks ta saab aru, et elu on hetkel närvilisevõitu. Õnneks mitte midagi pöördumatut.

Oleme kohtunud toredate inimestega ja omandanud mitmeid taimi. Muuhulgas 25 kuusekest ühelt kirglikult iluaianduse-huviliselt. Tema aias tundsin ennast nagu botaanikaaias ja otsustasin, et ma ei hakka endale üldse mingeid komplekse tekitama - et minul on ilupõõsastest peamiselt sirelihekk, mõned alakaalulised jasmiinid ja pundar kibuvitsu, tundub küll hale, aga noh, minu prioriteedid on teises kohas, näiteks porgandipeenras. Ma siiski olen tänulik, kui mind valgustatakse, et see on kirjulehine puu ja see jällegi leinavorm.

Kirikus mõtlesin, et huvitav, kümmekond või rohkem aastat kestnud rasedate järjepidevus koguduses paistab olevat katkenud. Või kes teab, tänapäeva mood ja noorte figuurid on sellised, et kuidagi ei saa aru, kas keegi on rase või lihtsalt paksemaks läinud. Noori abielunaisi on iseenesest küllalt (see on ju tore), kes võiksid beebisid saada.

Eile käisime Mehega ära toomas Mehe ostetud piljardilauda. Uuuuuhhh. Mees tõdes, et seitsmemeetrise pikasabalise kaubiku juhtimine ei ole nagu tõeliselt suure Corsa juhtimine, ja mina, et Mereäärses Kuurortlinnas pole vihmaga tõesti mitte midagi teha. Nüüd tuleb mõelda, kuhu see laud üles panna (kuni teismelistetuba ülemisel korrusel valmis saab, millal iganes see juhtub) ja mis värvi riie talle valida. Originaalriie on katki ja roheline meie maja sisekujundusega ei sobi. Kas keegi on kunagi öelnud, et isiklikuks tarvitamiseks hangitud piljardi katteriie ei tohi olla, ütleme, taevassinine?

Mõni asi väiksemas ja suuremas maailmas muidugi kurvastab ka. Aeg-ajalt tulebki leppida, et maailm tüürib aina kindlamalt Rooma riigi langusaegade kommete poole, et mõne inimesega saabki inimese moodi suhelda ainult väga akadeemilisel ja kuival tasemel, ja et aastad muudkui lähevad ... ja lähevad (Vaatasin peeglisse. See oli viga). Eks ma siis tõmban ennast nukralt jälle oma kilbi alla tagasi. Vähemalt on mul hea maksisuuruses kilp, sinna alla mahub päris palju armsaid ja mõistlikke inimesi.

Saturday, May 23, 2015

Oi heldeke

... kala on joomata,
toas laiali kila ja kola.
Ja vannist veel välja on toomata
puuhobune, saapad ja tola!

See peaks olema Leelo Tungla luuletus, ma kirjavahemärkide õigsuse eest ei vastuta.

Vaja oleks
  • Jõugu Juhiga korrata inglise keelt;
  • Unistajaga vaadata läbi loodus- ja inimeseõpetuse teemad, pluss lasta tal lõpetada mõned poolikud kunstitööd;
  • mõlema koolipoisiga harjutada koordinatsiooniharjutusi;
  • ja seoses eelmise punktiga vaadata üle nende olemasolevad või -olematud dressid (sest katkiste pükstega kooli kehalist kasvatust vastama ei minda*)
  • kasida köök;
  • kududa kangas mahalõikamise-kohani ära;
  • kangas maha lõigata, üks oranž tellimustöö ära lõpetada ja tellijale ära viia;
  • kasvuhoone läbi kaevata, tassida sinna umbes pool tonni kompostimulda;
  • tomatid kasvuhoonesse istutada;
  • kaevata mõned ruutmeetrid uudismaad ja kõrvitsalised sinna kolida;
  • osa kõrvitsaid muidugi kompostihunniku otsa istutada;
  • maniakaalselt muru niita;
  • sõstrapõõsaste alused ära rohida;
  • tappa igal õhtul keskmiselt viiskümmend tigu;
  • istutada peenrale salatitaimed;
  • külvata potti salatiseemneid;
  • vaarikad lõpuni rohida;
  • pesu triikida;
  • teha ja paika panna veel kuupmeeter oksamultši;
  • osta Lillebrorile tänavakingad, koduõue-jalatsid ja uued sandaalid;
  • osta aiatöökingad mulle;
  • osta tänavakingad Mehele (miks, oh miks ei müüda enam mõistlikke musti meestekingi, mille hinna ja kvaliteedi suhe oleks adekvaatne? väga kole oleks osta 50 euroga sama tõugu kingad, mis aasta tagasi maksid umbes 20 eurot, sest ära lagunevad nad täpselt samamoodi)
  • pesta põrandaid;
  • vedada kuuri nii umbes kuus või seitse ruumi puid;
  • teha veel mitmeid asju, mis praegu meelde ei tule.
Umbes homme õhtuks. Jah, mõned tegevused on edasilükatavad ja mõnes asjas saavad Mees ja lapsed abistada, aga ... Mõnes.



Ma lähen teen ühe tassi teed, rullin hommehommikused ensaimada-saiad ära ja hakkan siis endale soojadeks suveõhtuteks valget pitskampsunit kuduma.  Kell kümme õhtul ei tee ma aiatöid niikuinii! Ja keda see nimekiri ära väsitas, võib rahulikult endale oma valitud sooja (või minu poolest ka külma) joogi võtta ja oma vaja-teha-nimekirja teha. Ma südamest loodan, et teie asjadel on natukenegi rohkem lootust tehtud saada.


________
*tegelikult väga inimlik lähenemine, õpetaja usub, et meie lapsed elavad peamiselt puu otsas, ei nõua referaate ega mingit muud koledust, lihtsalt tahab näha, kas poisid joosta ja hüpata oskavad

Monday, May 18, 2015

Kiitlemine

Jõugu Juht sai eesti keele tasemetöö eest "5" - 99,1%. Suur norimine ja tuupimine on ennast ära tasunud, tundub, et noormees hakkab saama kirjaoskajaks.

Võrdluseks: teise klassi (eelmisel kevadel) tasemetöö eest oleks ta hinnetega koolis saanud parimal juhul "kolme", see töö oli ikka kohe täitsa vigane. Kui ta oli kuuene ja kõik tähed süstemaatiliselt ära segas, käis mul korraks juba peast läbi sõnake "düsleksia", aga ilmselt ikka nii pole. Jumal tänatud!

Homme tuleb matemaatika. Põnev!

Sunday, May 17, 2015

Tarmukas ronija taim avas õie

Nii ongi. Kuna õis on esialgu avatud ainult poolest saadik, pole ma talle veel suminal ligi läinud.

Aiablogimisest veel nii palju, et Mehe kollitus Lähedalasuvad Väikelinnas sai läbi. Koolitatavad premeerisid teda selle eest (hea meel, et hing sees) puntra karulaugutaimede ja ühe söödava kuslapuuga. Karulauku olen ma ammu aeda tahtnud, aga kuna mul polnud ette valmistatud sobivat kohta, olin ignoreerinud kõiki Vanaema pakkumisi. Nüüd tuli koht tekitada. Vale koht sai, aga las olla, meil on ruumi palju. Söödava kuslapuuga ei oska ma suurt midagi peale hakata, aga see õitseb agaralt, eks me siis proovime, kui naabrimehe mesilased ta üles leiavad ... Veel omandasime kaks viinamarjaistikut, ise, poest. Lubati, et kannatavad kuni -30 ja rohkemgi. Ma südamest loodan, et me ei pea seda kunagi proovima, kas see lubadus ka vett peab. Mulle ei meeldi külm ilm. Sellepärast pole ma sel nädalal ka aias muud teinud kui rabarberi pealt tigusid korjanud - mis mõttes on meil maikuus selline ilm?

Koduõpperindel läheb hetkel tõusvas tempos. Jõugu Juht käis koolis tasemetööd kirjutamas, tulemust veel ei tea - küll ma küsin Õpetaja Õunapuuhaldja käest. Päev enne tasemetööd tuvastasime, et JJ ei tea, et "kuldnokk", "varsakabi" ja muud taolised liiginimed käivad eesti keeles väikese tähega. Oeh.

Unistaja läheb homme teise klassi tasemetööd kirjutama. Ega seda ju riiklikus mõttes tegema ei pea, aga koolis on mingi aastat kokkuvõttev töö ette nähtud ja mind ennast huvitab, kuidas Unistaja hakkama saab. Igatahes poolitamisest pole ta siiani aru saanud. Tõsi, kui me eile vist viis harjutust järjest läbi poolitasime, siis ta viimases tegi ainult kaks sisulist viga, hakkas looma, tundub. Veel vehime teha mingeid kunstitöid - ma ei salli paberist meisterdamist!!!!!!! - ja koputame muusikarütme. Midagi loodetavasti jääb külge.

Lillebror sai läbi "Jassi passi". Huhh. Järgmiseks raamatuks valis ta "Pätu". Sobib küll, loeb ilusti. Käeliselt on aga täiesti hirmsas seisus nagu terve oma elu - normaalset, rahulikku värvimist oleme treeninud juba paar aastat, aga Lillebrori värvitud pildid on endiselt sarvilised ja värvimine toimub kõigis suundades korraga. Õnneks veel aega on, napilt kuuesed vist veel võivad sirgeldada.

Mees sai kollitusega läbi, seda ma juba ütlesin, ja ostis preemiaks perekonnale piljardilaua. Keegi tahtis ilmselt lahti saada, sest tegelikult see laud kingitakse ära, maksis vähem kui üks euro. Kuidas see laud nüüd Mereäärsest Kuurortlinnast kätte saada - kuna meie kärukonksuga auto tegi täna hommikul kirikuteel müstilisi asju ja ootab, millal asjatundja üle vaatab -, on veel lahtine. Lauamüüja kirjutas, et väga ladustada ei taha. Eks me kavatseme ikka kuu aja jooksul ta ära tuua, see ei ole meie meelest väga kaua ... Kuhu panna, see pole küsimus, garaažis on ruumi küllalt ja kui kunagi juhtub katuse-teemaline ime, siis tekib teisele korrusele üüratu lage ruum, mida ma olen juba Maja omandamisest saadik planeerinud teismeliste lesilaks. Kott-toolid, piljard, redel päris üles teleskoobi ja lugemispesa juurde - ei, teleskoopi meil veel ei ole, aga on üks paljutõotav laepealne.

Mina tahan teha kõike, korraga ja palju. Koristada ja koduõpetada ja süüa teha ja aiatöid teha ja kangast kududa ja ... Vanaema leidis kastitäie linast lõime, see on ütlemata põnev. Paraku on hetke esmane prioriteet koolis vastamas käimine - miks peab koduõppelaps kooliaasta lõpetama koos teistega, kui õpetajatel on niigi kiire aeg? Miks ei võiks koduõppelapsed vastata oma ained ära juunis, kui muud lapsed on laiali ja õpetajad koristavad klasse ja nakitsevad tulevaastaste tööplaanide kallal? Teine prioriteet on igapäevane kodune elu. Söök ja pesumajandus ja ahjukütmine ja kassitoit. Aiatööd ja korralik koristamine on seal kuskil tagaotsas, aga muru kasvab kahjuks ikkagi kohinal. Vähemalt viimased seemned katsun lähipäevil mulda saada. Ega kõik taimed iseenesest ei kasva, nagu üks ronija siin.

Asooh, Muuseumiööl käisime ka. Muusikat ei kohanud. Kappasime läbi neli kesklinna muuseumi, millest esimene oli tuttav ja rahvast üsna paksult täis, teine ei jätnud erilist muljet (sest meil on kodus ka antiikmööbel ja lapsed on ilmselt 19. sajandi elust arusaamiseks liiga väikesed), kolmas meeldis väga, sest seal sai rõdule, ja neljandas saime kokku sõpradega, keda pole ammu näinud. Oi, see oli tore.

Muidu on ajakirjandust ja inimeste arvamusi lugedes tunne, et maailm võiks järgmises peatuses palun korraks seisma jääda, ma hüppaks maha. Huvitav, kas kusagil Austraalia outbackis on veel elu normaalne, tähendab, mõistliku perekonna pliit ei pea olema joodikukindel, aknaraamide värvimiseks ei pea arhitektilt nõu küsima ja laste koolihariduse omandamise viis ei ole kellegi kõrvalise asi? Ja kui keeruline on sealkandis ämblike ja madude hävitamine, kas pesapallikurikast jätkub või peab tulirelvaga laskmise ära õppima? Ilmselt oleks kõige lihtsam ajakirjandust mitte lugeda. Aga kuskil maailmas võiks ju olla koht, kus inimesed lihtsalt elavad, igaüks ajab oma asja, keegi kellelegi absurdseid seadusi peale ei suru ja riik ei ürita iga hinna eest hakata väikeseks Rootsiks (pärast "Minu Stockholmi" lugemist on minu arvamus Rootsi riigist väga madal, loodetavasti ei ole see mulje adekvaatne)? Palun?

Thursday, May 14, 2015

Kui mul oleks tütar vol 2

Muidugi tahaksin ma, et mitte kunagi ei peaks koolipsihholoog minu tütre kohta klassijuhatajale mainima: "Ole hea, ütle oma Liisale, et ta püksid jalga paneks!", sest Liisakese retuusid pole tiheduselt mitte retuusid, vaid sukkpüksid, ja psihholoog on möödaminnes saand täpselt tutvuda Liisakese aluspükste mustriga. (tõestisündinud lugu, mitu korda juhtunud - viimase Liisa puhul sobis klassijuhataja paremini püksteküsimust mainima kui psihholoog)

Aga veel rohkem tahan ma, et mu seni veel olematu tütar võiks elada ühiskonnas,
  • kus noore tütarlapse (kogemata) paljas taguots või paigaltnihkunud dekoltee ei anna kellelegi luba selle tütarlapse suhtes inetult käituda; 
  • kus ükski ema ei vaimustuks oma varateismelise poja valimatult avalduma hakkavast s*ksuaalsusest: "Ta on nii äksi täis, temast on saamas mees!"; 
  • kus vanaemad ei räägiks veel mähkme-eas poja-ja tütrepoegade kohta: "Ta on nii kena poiss, kui tema kord tüdrukuid murdma hakkab, siis ..."
  • kus kõigile täiskasvanutele oleks selge, et kooliealine poisterahvas ei puuduta väikest tüdrukut muidu, kui sülle/kukile tõstmise eesmärgil või üle tee minnes käest kinni võttes.
  • kus kodud, õpilaskodud, asenduskodud ja suvelaagrid oleksid laste jaoks turvalised kohad.
Ma ei taha ajakirjandusest ja blogidest läbi jooksnud võimaliku kuriteo teemal eriliselt sõna võtta, sest ma ei tea täpselt, mis toimus. Nii palju ütlen, et mitte ükski normaalselt kasvatatud 13-aastane poiss ei tee väikeste tüdrukute suhtes koledusi. Ja ükski turvaliselt kasvanud algklassiealine tüdrukuke ei oska s*ksuaalseid koledusi lihtsalt niisama, ilma ise nägemata või kogemata kirjeldada. JA täiskasvanu, kelle otsese vastutuse all olevate lastega sama täiskasvanu vastutamise ajal väidetavalt midagi koledat juhtub, asub väiteid uurima ja olukorraga ausalt tegelema. Punkt.

Ülaltoodud emade ja vanaemade tsitaadid on paraku päriselust pärit. Minu lugupidamine niisuguseid seisukohti väljendavate isikute suhtes on ... napp.

Muide, kõigi eelduste kohaselt ei saa minu tulevase tütre nimeks Liisa. Aga kesse teab, Bullerby lapsed ja üks erakordselt armas tüdrukukene Õpetaja Taaviemme klassis ... Kõik võib olla. Igatahes tahan ma hoolitseda selle eest, et võimalikul mitte-Liisa aluspesu muster oleks eksponeeritud vaid väga valitud isikutele väga vähestes olukordades. Vahetund koolikoridoris nende hulka ei kuulu.

Sunday, May 10, 2015

Emadepäev ja muidu ka

Et jõulude tähistamisel on minul kui peamisel söögitegijal ja kingipakkijal oluline roll, on selge. Sünnipäevadest pole ma kunagi eriti hoolinud - kuigi need on tore põhjus sõpru külla kutsuda, on nad paraku ka meeldetuletuseks, et aastad muudkui lähevad ja lähevad ... Emadepäeva suhtes on mul aga enda arvates õigustatud ootused. Näiteks võiks meie pargis massiliselt kasvavatest ülastest mõnikord ka kasu olla. No ja et emal võiks ühel päeval aastas olla puhkus oma kodus, ilma igasuguse streigita, tundub ka inimõigusena.

Muidugi, emadepäeval on kombeks emasid üllatada. Iseenesest on ka see üllatav, kui kõik mehed, nii suured kui väikesed, emadepäeva sujuvalt ära unustavad ja väiksemad mehed vahetult enne emadepäeva hoolega pahandust teevad, nii et juba emadepäevale eelneval õhtul on ema häiritud. Või - ajaloolise tõe huvides - üks suuremat sorti mees arvab, et küpsiste ja eelmaitsestatud kohupiima ostmisest emadepäeva õnnestumiseks piisab, ema juhendagu ise endale pühendatud koogi valmistamist ... Kui siis ka keegi kassidest üllataval kombel ema väga kallite talvesaabaste peale pissib ... siis on ema meeldivalt üllatunud, et taskurätikud polegi majast veel otsas - nädala sees oli nimelt üks lastest väga lopsakas ja häälekas nohus.

Siiski on viimase paari aasta emadepäevadega võrreldes ka positiivseid arenguid toimunud. Näiteks teavad kõik lapsed nüüd, et kirikus kätteantud nartsissikubust tuleb mõni õis kõigepealt eraldada isiklikule emale, mitte lilled rõõmsalt kõigile muudele tädidele ära jagada. Meie koguduses on nimelt kombes, et lapsed jagavad emadepäeval kõigile naisterahvastele lilli. (Lillebror üritas lille kinkida ka pastori 10-aastasele tütrele, kuid see piiga ennast vist veel naisterahvaks ei pea.) Samuti ei pidanud ma täna hommikul mitte kellegi voodiriideid vahetama - veel eelmisel kevadel tavatses üks anonüümseks jääda sooviv poisslaps hommikuselt unise peaga voodisse pissida - mitte et poleks aru saanud, mida teha tuleb, vaid sellepärast, et polnud viitsimist kempsu minna. Ka pole tulnud ühtegi leinateadet ega kingitud mulle tundmatu otstarbega plönni, ja ppk-s valmistatud juukseklambrid tegid lausa rõõmu.

Muidu on elu ju päris ilus. Päike paistab, olen saanud teha hulgaliselt aiatöid ja kohtunud hulga meeldivate inimestega. Sel nädalal oleme tuvastanud kaks ilusat musta kassi meie lähedal, üks ilmselt päris noor tömpsabaline eksemplar elab lausa naabermajas. Ma armastan üldiselt kõiki kasse, aga üleni mustad on kohe eriliselt ilusad. Täna nägime ka esimest korda sel aastal konna. Konni ma armastan ka väga.

Homme ostan Jõugu Juhile kudumisvardad ja palvetan, et mütsikandmise hooaeg oleks sügiseni läbi. Ma nimelt ei ole nõus talle uut mütsi kuduma, kui ma eelmise alles nädal tagasi valmis sain. Noormees põhimõtteliselt oskab kududa, äkki ta ei kaota isekootut nädala ajaga ära. Ainult et aega võtab see asi kindlasti.

Edit järgmisel päeval:  No tõepoolest, millegi nii totra peale pole ma küll kunagi tulnud. Olgu see emadepäev mis ta on, oma peres ema olla on ikkagi parim amet.

Thursday, May 7, 2015

Lugemisest

Eile õhtul linkis üks mu "lapsukestest", kellest nüüdseks on saanud arukas ja intelligentne noor naine, FB-s üht artiklit, mille peale ei oskagi nutta ega naerda. Artikkel asub siin. Jutu sisu on lühidalt järgmine - ega ma omas jahmatuses ja õõvastuses sõna-sõnalt läbi ei lugenud -, et unejutu lugemine paneb ebasoodsasse olukorda lapsed, kellele unejuttu ei loeta, seega peaksid lugemishimulised vanemad ennast taltsutama ja mitte püüdma oma lastele paremaid tingimusi luua. Ma kohe ei osanudki selle kohta suurt midagi arvata, tundus nagu midagi mingist ulmekirjandusest. Või Põhja-Koreast ...

Täna linkis keegi koduõppefoorumisse sellise artikli. Jah, ettelugemine on kasulik!

Mul on koolis Jõugu Juhist natuke vanem laps, kes sai sel õppeaastal minu kabinetis vist esmakordselt kogemuse, et ekstra temale loetakse ette. Eks õpetajad ikka loevad klassis, aga see lugemine ei ole loetud ühe konkreetse lapse pärast. See laps pole ainus, kelle vanemad ette ei loe. Mul on mitte-lugevaid vanemaid aastate jooksul üsna palju olnud. Polevat aega. Kas peaks? (suure jahmatusega öeldud) Ja: "Minu lapsed teevad sporti, milleks neile lugemine?"  Kõik nende mittelugevate vanemate lapsed on keskmisest märgatavalt madalama õppeedukusega ja igasuguse raamatu taha tuleb neid malakaga ajada. Mõnel juhul on kaasnenud lausa käitumisprobleemide või ränkade õpiraskuste tõttu mujale kooli saatmine.

Tegelikult ei taga unejutt ega muidu ettelugemine hästi käitumist ega häid hindeid. Isegi raamatuhuvi ei taga, ütleb üks sõber, kelle teismeline muidu mõnus poeg olevat elus läbi lugenud ainult ühe raamatu. Küll aga loob ettelugemine mõnusa turvalise olemise ja hoiab paremaid suhteid lapse ja vanema(te) vahel. Meil on kombeks lugeda unejuttu, tähendab, mina loen. Peaaegu igal õhtul, sõltumata sellest, kus me oleme. Raamatud on aja jooksul muutunud keerukamaks, kui kuueaastasele JJ-le (ja neljasele Unistajale ja kahesele Lillebrorile) lugesin "Doktor Dolittle"'it, siis kuueaastane Lillebror kannatas vapralt välja Gerald Durrelli Korfu-seiklused ja nõudis lisagi. Tuleb lugeda vanima lapse tasemel, kuulsin kuskilt. Üks kolleeg jällegi teadis rääkida, et ette võiks lugeda kuni 12-aastasele lapsele. Noh, Mees pole laps, aga ma olen talle ette lugenud peaaegu kogu Pratchetti, HP raamatud, Robin Hobbi Fitzi ja Narri seiklused ja midagi ilmselt veel, mis praegu meelde ei tule. Mees ise nimelt eriline raamatukoi ei ole, aga ettelugemist kuulab küll. Nii et võib-olla loen ette, kuni Lillebror naise võtab. :)

Lugemisest olen ma varem kirjutanud niimoodi:

http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2013/12/nohikud-ei-mingit-kahtlust.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2012/02/oiget-raamatut-on-vaja.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2012/08/raamatud-mida-lastele-lugeda.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2012/08/raamatud-mida-lastele-lugeda-teine-osa.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2012/08/iselugemise-raamatud-algajale-lugejale.html

Lugemise-ajaloost veel niipalju, et mina olevat õppinud lugema (väiketähti ka) kolme aasta ja kahe kuu vanuselt, Mees umbes neljaselt - Mees ise ei mäleta täpsemalt, aga mina ei mäleta aega, mil ma lugeda poleks osanud, nii et Vanaema jutt võib õige olla. JJ sai lugemise selgeks kuue aasta ja ühe kuu vanuselt, Unistaja viie aasta kahe kuu vanuselt, Lillebror vist nelja-pooleselt. JJ-l oli väiksemana märkimisväärselt halb nägemismälu, aga ta mäletab siiamaani peaaegu kõiki etteloetud raamatuid, Unistaja ja Lillebror rakendasid hästi vaatlusmeetodit ja seetõttu läks nende lugemaõpetamine palju libedamalt. Tegelikult sai Lillebror juba napilt kolmesena tähtede kokkulugemise ideele pihta, aga mina mõtlesin, et võtaks ette ühe lapse korraga.

Igatahes, ettelugemine on hea. Juba sellepärast, et tänapäeva mänguasja- ja meediauputuses ei pruugi lapsele jääda piisavalt aega, et iseseisvalt kõiki häid raamatuid läbi lugeda. Kujutage ette lapsepõlve ilma Puhhi ja Notsu, Pipi, naksitrallide, Laupa, põrsas Wilburi, taks Suitsutoru ja kaltsunukk Emiliata ... Või ärge parem kujutage, see oleks ju liiga kole!

Wednesday, May 6, 2015

Guljaši moodi asi

Juba teist korda sel nädalal läksin poodi ilma nimekirjata. Hullem veel, mul puudus ka igasugune ettekujutus, mida peaks õhtuks süüa tegema. Tulemus ei olnud just kõige säästlikum, aga maitses päris hea.

Konsumis müüdi maitsestatud karbonaadi, kilohind 2.99. Need kilesse sulatatud lihatükid näevad välja koledad, aga kui kile ümber ära võtta, vere moodi vedelik minema pesta ja liha kuivaks patsutada, on välimus üsna kena. Veel ostsin 500-grammise tomatipasta, paar peotäit lahtisi šampinjone ja paki sügavkülma-friikartuleid. Vahel harva võib. Muu vajalik kraam oli kodus olemas.

Kodus tükeldas Mees lihakäntsaka paarisentimeetrise küljepikkusega kuubikuteks, läbikasvanud ja peki moodi osa eraldas kasside tarbeks. Kuumutasin potis õli, panin potti umbes 600 grammi lihatükke, praadisin liha pruuniks. Lisasin kaks suurt sibulat (tükelda oma soovi järgi), paar küüslauguküünt ja natuke sellerit. Pruunistasin natuke neid ka, siis kallasin kõige otsa tomatipasta ja natuke vett. Siis lisasin ühe tükeldatud paprika, panin kaane peale ja jätsin podisema. Mees pani friikartulid ahju. Tuli meelde maitsestada. Õnneks proovisin enne liha küpsust hambaga, selgus, et maitsestatud liha on peamiselt soolane. Jätsin soola lisamata, aga lisasin pipart, oreganot, cayenne'i pipart, suhkrut ja sortsu veiniäädikat. Oleks võinud veel loorberit ja/või tšillit panna, aga mul läks loorber meelest ära ja tšillit meie Lillebroriga väga ei armasta. Viimasena panin potti tükeldatud seened.

Sündis süüa küll. Ülejäänud lihatükid pistsin sügavkülma ja tarvitan kunagi edaspidi supi sees - poisid ei ole veel nii suured, et me kilo liha korraga ära sööksime.

Homme igatahes pakutakse kanapuljongi-aedviljasuppi kodusest puljongist ja minu elu esimest napoleonikooki, kui ma vähegi viitsin sellega mässata.

Sunday, May 3, 2015

Kuhu aeg kaob, mina ei tea

Tarmukas ronija taim ronib, tänan küsimast. Püüan teda ühtlasemalt ronima suunata.

Eelmisel nädalal istutatud ploomipuu teeb õit. Ilmselt sattus hea ja elujõuline istik.

Projekt "Maasikapeenrad" on hetkel valmis, varupeenral ootab ärapaigutamist veel kümmekond taimekest, aga uuel nädalal on võimalik alustada projekti "Hernepeenrad". Siiani olid nimelt tulevaste herneste koha peal sügisel päästetud maasikalapsed.

Töörahva püha mööduski aiatööde tähe all. Nüüd on tarvis kusagilt saada koorem sõnnikut, siis saab kasvatada kurki või mida iganes, millele meeldib betoonkastis kasvada. Meil nimelt oli aias üks vaba vundament, Mees kühveldas sellest päev otsa kõikvõimalikku sodi välja. SeeKesSiinMajasEnnemElas ütles kunagi, et vundamendi peal olevat kunagi olnud saun. Suurte akendega saun, tundus, lapsed korjasid pangede viisi klaasikilde.

Veel käisime restoranis. Meeldis. Järgmisena läheme näiteks tsirkusse, kui see Linna tulema peaks ja seal õnnetuid loomi ei ole.

Meil käisid külalised ja taas kord tõdesin, et väikesed tüdrukud on midagi hoopis muud kui väikesed poisid. Lillebrori Sõbra Õde on küll alles kolmveerandneljane, aga väga naiselik ja iseteadev väike neiu. Ühtpidi oleks sellist Llloosat tegelast (jah, ma tean, et B oskab r-i öelda!) väga põnev kasvatada, teistpidi päris hirmutav - olen ju harjunud meeste ühikas ainuke naisterahvas olema!

Sarjast "Tõlkepärlid" kogesin täna taas erakordselt halba filmitõlget. Ema ütles lapsele: "Mine pane oma moosised* selga!" Iiiiiiiiik! Läheb samasse kategooriasse nagu kunagi loetud raamatust: "Riided olid märjaks saanud, me panime nad kuuma pressi alla." Mis asja alusel tõlgib perefilme inimene, kes ei tunne USA üsna levinud pereslängi ja iiri autori raamatuid inimene, kes ei tea, mis asi on "hot press"? (see oli retooriline küsimus, ma juba aiman, kiirustamine ja üldse)

Jõugu Juht kiitis, et inglise keeles raamatulugemisest on nii palju kasu, nüüd ta saab aru, mida temast arvutimängudes tahetakse. Suurepärane! Varsti hakkame temaga võidu koletõlgete üle oigama. :) Täna ta vaatas veel ülejäänud pere seltsis filmi edasi, kuni mina tõlkeõuduse pärast vingerdasin.

_________
*te ju teate, mida tegelikult mõeldi, eks ole?

Friday, May 1, 2015

Ootamatult on meile saabunud mai

Kui varasematel aastatel on vahel olnud nii, et aprillis käib korralik kuumalaine ära ja maikuuks on juba suvetunne kätte saadud, siis sel aastal nii ei ole. Paraku pole sellest aru saanud umbrohi ja muruhein, mis kasvavad nähtava kiirusega nagu pöörased. Täiesti ilmselt hakkame me maikuus muru niitma.

Lisaks muruniitmisele teeme järgmisi asju:
  • organiseerime kaks suuremat poissi kooli vastama;
  • osaleme muuseumiööl;
  • käime võib-olla tööasjus Tallinnas, aga võib-olla laiendame tööasja pereürituseks;
  • teeme üldse hästi palju aiatöid, kuni sääski veel pole;
  • sööme loodetavasti palju rabarberit ja rediseid.