Wednesday, May 27, 2015

Koduõppeaasta sai läbi. Filmiarvustus ka.

Vähemalt on kooli sisevõrgus nii Unistaja kui Jõugu Juhi nime taga kirjas, et klass on lõpetatud. Hindeid küll veel täpselt ei tea, aga tundub, et "viisi" on JJ-l rohkem. Äi pole hullu, see on meil esmakordne kogemus ja me ju teame, et Unistajal on raskusi oma tippvormi ajastamisega. Nagu Karina eelmise sissekande kommentaaris ütles, õpetaja võib küsida asju nii, nagu tema õpetas, aga mõni laps ei taju õpetaja ootust ... Unistaja ütles ka, et ta jättis loodusõpetuses mingile küsimusele igaks juhuks vastamata, et äkki ei ole õige.

Igatahes küsis täna kehalise kasvatuse õpetaja poiste hüppamisi ja palliviskamisi vaadates minu käest, kas sobib, kui mõlemat hinnatakse "neljaga". Otse loomulikult sobis, sest mingit kontrollitud sporti pole noormehed aasta aega teinud. Tuleval aastal pean ikka kuidagi üle saama oma spordi-sallimatusest ja leidma koha, kus raha tuulde loopida poisid trennis saaksid käia. Paluks midagi, kus ei peaks mitte kunagi minema võistlustele või mingit lisavarustust ostma, sest nii väga kui ma ka meie algklasside kehalise kasvatuse õpetajast ja vend T.-st (jookseb palju ja kaugel, köh) kui inimestest lugu pean, sporti pean ma parimal juhul tühikargamiseks.

Päeva tähistamiseks või tegelikult päris juhuslikult just täna käisime kogu kambaga kinos, vaatamas "Supilinna salaseltsi". Lõpuks ometi üks korralik Eestis tehtud lastefilm! Natuke Lindgrenilikkust, natuke märulit, natuke koledaid kohti ka. Lillebror küsis surnuaia-stseeni eel targu pissile ja hakkas viimse heitluse ajal nutma, aga ta ongi meil selline õrna hingega. Mina ka nutsin, sest peaosaline-tüdruk oli punaste juuste ja nöpsninaga ... Aga sellest sarnasusest saan aru ainult mina ja väga võib-olla keegi kõrvalisem veel, ma südamest loodan, et sarnasus ei ole lähedaste häirimiseks piisav. (ühesõnaga, meil oli kunagi üks õpilane, keda enam ei ole - oli Olivia Viikanti nägu tüdruk, armas, andekas ja tragi)  Kahjuks tundsin ära ainult ühe Supilinna pärislapse, BL-d näidati üsna alguses suures plaanis. Poisid pärast ütlesid, et ME hernemajast oli ka olnud. Lastel oli palju äratundmist ja palju küsimusi, kas salakäigud on päris ja kas sellist ainet saab olemas olla ... Minul oli ka küsimus, ma nimelt ei tea vanaisa maja. Peab otsima minema. Võib-olla piisab ka minu kunagise lastetoa aknast binokliga vaatamisest, sest Vanaema ja Vanaisa elavad siiamaani Supilinnast täpselt teisel pool Jõge. Muidu oli hea film, minge vaadake ka, kui veel näinud ei ole.

Edit pärast korralikku guugeldamist: Leidsin vist vanaisa maja üles. Supilinnast on ta küll üsna kaugel ja binokliga ei näeks teda mu lapsepõlvekodust kohe mitte kuidagi, aga esimesest lapsepõlvekodust (kust meid seoses Kõrvalasuva Tehase laiendamisega välja tõsteti, kui ma nii umbes kolmene olin, kohtusaaga ja muu juurdekuuluv) jääb see lausa ümber nurga, kui linna poole kõndida. Mäletan seda tänavat, planku, suuri puid ja üht täpilise jakiga last, maju ma kahjuks kolmeaastasena piisavalt ei uurinud. Vähemalt asub maja ikka õiges linnas, ma vahepeal juba kahtlustasin, et kuskil mujal.

4 comments:

  1. Juhuu! Mõnusat (koduõppe)suve!

    ReplyDelete
  2. See vanaisa maja asukoht on minu jaoks ka kõige suurem mõistatus praegu. Kuidas Sa küll välja nuputasid :)

    ReplyDelete
  3. Guugeldasin ja tuhlasin FB-s,Tuule tänaval on. Kui Google Mapsis minna Orava tänava peale plangu taha, siis on seal minu meelest isegi võttegruppi näha.

    ReplyDelete
  4. Tänud! Lappasin mõttes lapsepõlveaegsed tehasepiirkonnad läbi, aga Jänese kant jäi vist vahele :)

    ReplyDelete