Thursday, May 28, 2015

Omast ja võõrast, öösel

Ritsik kirjutas pagulastest. Ma ei hakka kommentaari kirjutama, pikaks läheb.

Ega mul midagi väga sisukat öelda ei ole. Mõned narmad on, eks näeb, kas nad omavahel sõlmuvad. Ausalt, koos pärisnimedega. Mis siin ikka varjata.

Vanatädi Hilda - vanaisa Juhani õde - oli pagulane. Tema mees Franz oli selleks ajaks ilmselt juba surnud, kui Hilda otsustas, et pole mõtet - kui volgasakslase ja miski eestiaegse asjamehe lesk - jääda siia Siberisse saatmist ootama, ja põgenes koos kahe lapsega. Mis tee peal täpselt juhtus, ei tea enam keegi. Hilda tütar Tädi Hildi sai 80. sünnipäevaks minu kootud haapsalu salli. Kangesti tahaks teda veel näha, enne kui ... Hilda poeg Igo aga tundis ennast DP-staatuses halvasti, unustas kohe meelega eesti keele ära ja kasvatas oma lastest puhastverd ameeriklased. Igo tütretütar treenib USA olümpiatiimi jaoks, tütrepoeg mängib jällegi Harvardis pasunat. Me ikka FB-s suhtleme vahel, ma narrin nende ema natuke eesti keelega ka.

Kui võtate vastu väetimaid, võtate vastu Mind - või umbes nii Jeesus ütles. Sellele mõtlesin, kui Ailando üritas kooli tulla. "Kõik inimesed tahavad normaalselt elada, sõpru, peret, kodu ... Raha, tööd ... Et oleks lõbus ... Mis siis, et mõni on tumedama nahavärviga!" Ailando silmis peegeldus tema rahva igavene valu. Ailando rahval ei ole aastasadu olnud kodumaad, kuhu tagasi minna. Ei ole õieti rahvastki, nii palju on neid peljatud ja põlatud. Ometi tahavad mustlasedki lihtsalt elada. Kuna neil kodu ei ole, põgenevad nad oma keele ja kommete sisse. Mis teha, et nad siin suurte vaiksete valgete inimeste hulgas silma torkavad. Mis siis, et nad oma keelest ja kommetest võõrastele palju ei räägi. Ailando vanem vend märkis oma FB lehel ära Kristuse ülestõusmise ja õde jällegi postitab pilte, mis võiksid kuuluda ükskõik millisele näitsikule. Emaga - kelle noorim laps on JJ vanune - võiks lausa koos kohvi juua, nii asjalik ja sümpaatne naine on ta.

Meie pere kaalub majandus- ja kliimapõgenikeks saamist. Kas me oleme sellepärast halvad, et Lillebrori kõrvad ja minu liigesed Eesti seitse kuud kestvat talve ei talu? Või et ma nutma hakkasin, kui tänasest lehest suvalist oma peaaegu-Wahlheimat'i linnanime lugesin? (Wahlheimat on valitud kodumaa) Keegi märkis, et võõrsil elamise hind on poole südame jätmine välismaale. Jah, minu südamepool on Saksamaal ja seda on üsna võimatu muuta. Seal on kodutunne sama tugev kui Eestis, vahepeal isegi tugevam.

Muidugi, meie riik pole pagulaste jaoks valmis. Kes üldse on valmis sõja tagajärgedega tegelema?

Keel. Mis keelt nad seal Süürias üldse räägivad? Kui palju on Eestis selle keele oskajaid ja kui kalliks läheb nende tõlkimapalkamine? Lapsed muidugi õpivad kohaliku keele ära, sest nad on lapsed. Täiskasvanud peavad ka mingil määral õppima. Kes neid õpetab ja kuidas? Sotsosakonna poolt määratud tugiisik on tore inimene, aga kuidas ta oma toetatavatega suhtleb?

Majutus. Sotsiaalkortereid ei ole piisavalt. Kas nad üldse oskavad vesiklosetti kasutada? Linnainimesed jah, aga maapiirkondade omad? Üks on selge, ahiküttega majadesse neid panna ei tohi, ahju kütta nad ei oska, lämbuvad vingu kätte või põletavad majad maha nagu üks kümmekond aastat tagasi Eestisse maja ostnud saksa pere - muudkui kütsid ja kütsid, maja soojaks ei läinud, siis läksid kodust ära, ahi lagunes ära ...

Kultuur. Me võime neile ju Kaera-Jaani õpetada, aga muezzinid peavad ametliku öörahu ajal - selline asi on ju ikka olemas? - moka maas pidama. Punkt. Ühtlasi peaks eelkõige võimalike islamiusuliste suhtes rakendatama vihakõne seadust, millest viimasel ajal on räägitud. Selles mõttes, et kui meie peame nende vastu viisakad olema ja ei tohi nende kommete üle naerda, siis nemad olgu ka ontlikud ja ärgu praaligu, et meie siin oleme uskmatud ja ... noh, nagu mingi immigrantide kamp Rootsis või Taanis, kes jõuluõhtul kohalikke olla peksnud.

Elamise õpetus. Kui mina peaksin kolima senitundmatusse riiki, ütleme eee ... Boliiviasse, millest ma peamiselt tean, et see asub kusagil soojas kohas, tahaksin ma, et keegi mulle seal elamist õpetaks. Et kummale poole teed tänavat ületades vaadata, milline on kohalik naistekempsu sümbol ja kust poest süüa ostetakse. Ükskõik, kui palju pagulasi Eestisse tuleb, keegi peab neid õpetama siin elama. Et siin on talvel külm, lumi ja libe - ja kuidas libedaga liikuda. Et poes on peamiselt sealiha. Et kempsupotis ei pesta kala (tõestisündinud lugu Tallinna kesklinna piirkonnast, osalisteks jahmunud eesti naine ja vihane vene mees ülemiselt korruselt - a mina pesin kala, lasin vett, nüüd kala teile ujus!). Et meie siin oleme elanud võrdlemisi isoleeritud elu aastasadu, mõningane piidlemine on normaalne, kannatage ära.

Hajutamine. Kogu see seltskond tuleks tõesti omavalitsuste vahel ära jaotada. Ühte linnaosasse koondamine on ohtlik. Muidugi tekiks siis olukord "meie valla ainuke neeger", aga siis oleks sel "ainukesel neegril" ka põhjust kohalikega suhelda ja vähemalt noorem ja intelligentsem rahvas hakkaks küll sallima - kui näeb, et kaugelt tulnul ei olegi saba ja sarvi, sest ta tahab samu asju nagu meiegi siin (vt ülaltpoolt, lugu Ailandost). Sõprussuhted on nii müstiline asi, et ma sel teemal parem ei spekuleeri.

Kas ma võtaksin pagulaste pere enda juurde elama? Mnjaa. Kui meil oleks ülemine korrus välja ehitatud ja vaba, oma kempsu, vannitoa ja kööginurgaga - jah, ilmselt küll, lastega ema igal juhul. Praegu on mulle oma pere privaatsus olulisem, pealegi on meil peale lastetoa  ja vannitoa kõik ruumid läbikäidavad, vana häärberi peaaegu-anfilaadne ruumijaotus, paraku. Aga Ailando ja vennakeste koolituleku ajal ei olnud mina nõus kartma. Oli neid, kes kartsid, ja on neid, kes siiani ei aktsepteeri - eks üks vend tegi meil ka tükka, kuni otsustas, et haridus pole siiski tema jaoks ...

Tegelikult usun ma pagulaste puhul küll, et erinevus rikastab. Kui tulevad sõjapõgenikud ja mitte lihtsalt kerge raha otsijad. Kui neile tööd leitakse. Kui me saame hakkama neile siinsete kommete pealesurumisega tutvustamisega. Kui.

Sest ühel päeval peame võib-olla meiegi põgenema.

4 comments:

  1. Reet, sa võtsid need sõnad mu suust ja panid täpselt niimoodi kirja, nagu ma oleksin tahtnud neid panna!

    ReplyDelete
  2. Eee, aitäh, aga kelle suust ma sõnu kiskumas käisin? Kas me oleme tuttavad? :)

    ReplyDelete
  3. Ei ole, aga ma olen selline salalugeja, aeg-ajalt viskan pilgu peale :) Mulle üldiselt su blogi meeldib, nii et.. :)

    ReplyDelete
  4. Asooh, aitäh hea sõna eest. Eks ma püüan.

    ReplyDelete