Kassiblogimist ka

Meil on kolm kassi: triibuline paks Sassu, kes on 13-aastane, eakohaselt väärikas ja väga viisakas daam, must Mimi, kes on pisikesest peale seisukohal, et tema ise on kass ja teised lihtsalt leppigu sellega, ja Valge Mini, kes on kohati täielik blondiin, aga õnneks ka väga lepliku meelega. Nii Mimi kui Valge Mini on saamas umbes seitsmeaastaseks, täpsemalt ei tea.

Pärast peaaegu kahe aasta tagust karulist tegevust (karu käis õunu söömas ja jättis, khm, visiitkaardi) meie aias on must Mimi otsustanud, et tema peab minu turvalisust aias valvama. Mimi võtab asja täie tõsidusega, kui olen üksi aiatöid tegemas, sebib ta pidevalt minu ümber ja näub aeg-ajalt äreva häälega. Aeg-ajalt soovib Mimi kõrgemalt ringi vaadata, siis ta lihtsalt hüppab mulle kukla peale - rohib inimene on kummargil - ja tantsiskleb seal ringi. Õhemate riietega pole see just meeldiv.

Valge Mini pealt avastasin täna õhtul seltskonna kirpe. Valge kassi peal paistab must kirp hästi välja. Kirburohtu majas muidugi pole - Murphy -, linna (ja apteeki) läheme jälle alles pühapäeval. Vanaema on väitnud, et kirp kardab uppumissurma. On hämmastav, kui palju vett mahub ühte valgesse kasukasse. Sama hämmastav on, kui palju vett nõrgub põrandale dušikabiinist põgenenud kassist. Aga meeldivalt hämmastav on, et pärast mõningast kassileotamist ulpis veepinnal tõesti suurem hulk surnud kirpe. Valge Mini on tegelikult kergesti pestav kass, ta ei hädalda eriti valjusti ega ründa pesijat. Kui ma ta pärast käterätikust jälle välja keerasin, meenutas ta välimus kõige rohkem eks-presidendiproua üht krapsakamat soengut.

Aastaid tagasi, kui Valge Mini oli väga noor ja alles meile saabunud - kahtlustame, et ta oli kellegi puhkaja poolt sügisel maha jäetud suvekass -, elas ta kohanemise mõttes ühes kolikambris, kus oli ahi katki. Praeguseks seda ahju enam pole, Mees võtab hoogu, et uus ehitada. Igatahes oli sealt toast otseühendus korstnaga ja kass on ju uudishimulik ... Pesime halli loomakese enam-vähem valgeks tagasi, aga igaks juhuks ostsime järgmisel päeval pudeli kassišampooni. Seda läks ka kohe vaja, sest korsten ahvatles ja valge Mini oli taas muutunud Halliks Miniks. Pärast teist pesu suutis ta oma pisikeses blondis peas ilmselt siiski seose tekitada ja rohkem ta korstnaid avastamas pole käinud. Toda kassišampooni aga ei läinudki rohkem vaja, sest kassid on ju üldiselt isepuhastuvad loomad. Paar aastat hiljem kallasid ühed väikesed tegevust otsivad käed suurema osa sellest pudelist vanni tühjaks.

Niisugune nägi ta tookord, pärast korstent välja.

Selline on ta oma loomulikus olekus, pilt on tehtud sel kevadel. Tubli kudumiskassina istus ta sageli kangastelgede otsas ja jälgis, kas ma teen tööd ikka korralikult.