Sunday, July 19, 2015

Pole enam minu asi, aga ikkagi ...

14 aastat tagasi müüsime Linnas korteri. Oli teine nappide vahenditega renoveeritud, aga mulle meeldis ja kuna meie praeguse kodu stiil läheb ka sinnakanti, siis ma usun, et Mehele ka. Aknad olid puidust, originaalid, aga minu isa (tuntud nüüd kui Vanaisa) poolt täiesti tuultpidavateks kõpitsetud. Uksed olid puidust. Põranda lihvisin üsna ise, Meest ma tegelikult korteri ostmise ja remondi ajal ei tundnudki. Oli jah korter nagu raudteevagun, köök ja kõik toad üksteise järel reas, aga üksi või kahekesi kannatas elada küll. Vannituba, jah, polnud. Kui mina korteri ostsin, polnud toimivat kempsugi, nii et mis sellest pesukausist ikka ... Kõrged laed olid ja suuuuured aknad.

Köök oli kitsas, aga kahvatu sidrunkollane, roheliseks peitsitud mööbli ja tumeroheliste plaatidega. Plaate oli vähe, samuti seinapinda. Elutuba oli hele elevandiluukarva, sinise bordüüri ja erksinise soemüüriga (kogemata, aga harjusin ära). Magamistuba oli otse loomulikult helesinine, samuti kitsas ja pikk nagu köök. Meie sammastega voodi laius on valitud tolle korteri magamistoa järgi - laiem voodi poleks mahtunud, korstna puhastusluuk tuli ette. Magamistoa taga olid mu kangasteljed. Tolles toas läks peitsipurk põrandale ümber, nii et põrand sai märgatavalt tumedam kui ma tahtsin. Mis siis, peaasi, et mitte värvitud! Seinad olid ... vist miskitmoodi roosad. Pildid on kõik paberist ja eiteakus, võib-olla kunagi saab näha, aga võib-olla ei saa ka.

Praegu meil sisekujunduses rohelist pole, see on üle läinud, aga just neil päevil otsustasin, et mu kangastelgede ruum saab olema kahvatukollane. Mõlemad magamistoad on helesinised. Elevandiluukarva hele toon ootab oma aega, siin majas valitseb rohkem hm, virsik. Mööbel on endiselt täispuidust.

Ja vaadake nüüd seda linki.

http://www.kv.ee/muua-korgete-lagedega-kolmetoaline-renoveeritud-ko-2579876.html?nr=35&search_key=4b178eb86fb7b465764b6c8089cb47ef

Vannituba on selge areng paremuse poole, ja uus välisuks ja puha. Aga see sisekujundus ... ütleme, et kui ma ei teaks, mis korteriga on tegu, siis ära ma seda ei tunneks. Ega kellelegi ette kirjutada ei saa, mis poest ta oma mööbli ostab või millise tapeedi seina kleebib, aga võõras on. Kohe väga võõras.

Ma polegi kunagi varem ringi käinud üheski majas/korteris, kus ma aastaid varem elanud olen. (küll sai veider lause, parandage, kui oskate) Iirimaa kodus elavad samad inimesed ja minu hoiulapse Racheli FB-piltide järgi otsustades pole palju muutunud. Saksamaa kodu oli nii steriilne ja isikupäratu, et seal saab uute elanikega asi olla ainult paremaks läinud. Vanematekodu remontidele olen kaasa elanud, nii et sealsed muutused ei ehmata. Üüri-kööktoas korra käisin küll, kui juba CH seal elas, aga CH polnud korteriga suurt midagi rabavat ette võtnud. No ja Hiinalinna korterit ma õieti ei mäletagi, nii vähe aega elasin. Aga esimene Päris Oma Kodu, ise remonditud ja ise elatud ... Võõras on.

Ma arvan, et kui me siit peaksime kunagi omal tahtel ära minema, siis ma aastate pärast tagasi vaatama tulla ei taha. Oleme teinud tööd ja on tulnud armastus. Raske oleks leppida, et neid palke ja koiaukudega põrandalaudu armastab keegi teine.

1 comment:

  1. Mina lugesin kohe täitsa huviga, sest ise ka müüme korterit parajasti. Selle vahega, et korter on veel müümata, aga juba kujundatud-sisustatud kellegi teise poolt ja kellegi teise maitse järgi. Meist jäi linna kehvemas seisus korter, kui ta praegu on, remondid-ümberehitused-aknavahetused on teostanud aastate jooksul üürnikud, kulud mõistagi kaetud kahasse. Meie kleebitud sinine tapeet elutuppa ja tuult mittepidavad aknad (mida toppisime esimese lapse sündides, et temperatuur tõuseks üle +15 kraadi) on ammu minevik, mida ainult pilte vaadates saame meenutada...

    ReplyDelete