Sunday, July 19, 2015

Söök, võrratu söök ...

Kätte on jõudnud suve parim osa - hoidiste tegemise aeg. Maasikatega on küll, jah, üsna ühel pool, aga nüüd on vaarikad. Neid korjasime täna neli ja pool kilo Vanaema täiesti hooldamata aiast ja kõik need neli ja pool kilo moorivad hetkel pliidi peal potis. Areneb moos.

Metsas on maasikaid veel küllalt. Meie kodust mitte üle mõistuse kaugel avastasime nii-öelda eepilise maasikaraiesmiku. Ma pole mitte kunagi näinud sellises koguses metsmaasikaid kasvamas ega oma kodus laua peal ... ega näinud nii palju metsmaasikamoosi. Loodan, et Mees on ka uuel nädalal nõus mind sinna viima. Üksi ma ei julge, sest tee peal võib täheldada karulise tegevuse jälgi. Hobused ja põdrad, khm, poetavad teistsuguseid eee annetusi, inimesel pole nii palju materjali ja elevante meil teadaolevalt ei käi. Nii et karud, jah, on. Miks nad meie maanteed tualetina kasutavad, ma ei tea. Võib-olla meeldib neile avarus.

Loomadest veel nii palju, et reedel aeda marju korjama minnes kohtasin üht paksu pasknääri, kes parajasti suure punase maasikaga pirnipuu otsa lendas ja mulle parastavalt "KRÄÄKS!" hõikas. Meie toonekurepojad on mõlemad lendamise ära õppinud, aga eelistavad veel peamiselt pesal istuda. Kassid toovad ja tarbivad hiiri.

Neljapäeval käis Jõugu Juht sõbral külas, koos sõbraga ujumas ja Ahhaas. Unistaja sõpru sel päeval paraku kodus polnud. Lillebror oli sel päeval niisama Vanaema juures hea laps. Mees jagas koguduserahvast laagris tubadesse, mina olin seltskonna mõttes kaasas ja leidsin endale rakendust salati tarbeks vorsti hakkimisel.

Ühendust võttis üks ammukadunud sugulane. Kui järele mõelda, siis oli tema esimene laps, keda ma kunagi hoidsin ja khm, kasisin. Kasimist ta kindlasti enam ei vaja, hoidmisega on iseasi. Tuleval nädalal näeme, siis selgub, kas tema hing vajab hoidmist või mitte.

Lisaks vaarikatele kasvavad Vanaema aias ka kirsid. Kirsi-kohupiimakoogi (umbes selline, ma millegipärast praegu ei leia retsepti, mida olen harjunud kasutama - rohkema kohupiimaga) tarbeks kohupiimapakke avades leidsin pakist lubatud täiesti ohutu tavalise kohupiima asemel rosinatega kohupiima. Iiiiiik. Ma kannatan rosinad välja küll, kui mind on ette hoiatatud, aga ilma hoiatamata ei lähe mitte. Nokkisin rosinad loomulikult välja. Üks sõber, kelle abikaasa on ka Truu Blogilugeja, on seal Estoveris miski asjapulk, tuleb uurida, kuidas salarosinad kohupiima sisse said.

Veel saime eile teada, et vähemalt üht sorti maamesilaste mürgi vastu Mees allergiline ei ole. Teadasaamiseni kulunud tund oli minu elus ilmselt üks pikimaid, käisin iga mõne minuti järel vaatamas, ega Mehel mingeid sala-lööbeid või -paistetusi pole tekkinud. Mingi putuka nõelamise vastu on Mees tõesti allergiline, aga ta ise ka ei tea, kes putukas see on ... ja meil pole nagu eriti tahtmist järele proovida. Ta lubas küll, et ta enam mesilaste peale ei astu.

Nüüd läheb moos loodetavasti purki.

No comments:

Post a Comment