Monday, August 31, 2015

Suve viimnepäev

Lõkkeasemes vedelevad mõned papptaldrikud, mis millegipärast eileõhtusest lõkkelõpetusest puutumata jäid.

Heki ääres võib leida juhuslikke komme.

Kurgirohu sinistes õites käib tihe tegevus.

Kenasti kokkukogutud, kompostiviimist ootavate arbuusikoorte peal pole ei herilasi ega kärbseid, õhk on vist ikka külm.

Ühe õunapuu otsas on näha õunu.

Metsast tulles korjasin juustest poole tunni jooksul kolm põdrakärbest. Võeh.

Lastel on ilmne peopohmelus - kõik kolm on kahtlaselt vaiksed ja uimase olemisega. Pole ka ime, kui poole ööni Monopoli mängitakse.

Tööle sõites nägin, et äkitselt on Mõisapargi äärsete puude alla tekkinud hulgaliselt kollaseid lehti.


Septembris me:
  • alustame korralise koduõppega;
  • peame pereringis Unistaja sünnipäeva, sõpradega on madin juba peetud;
  • keedame purkipistmiseks kohe palju borši;
  • kohaneme uute graafikutega;
  • käime Teadlaste Ööl;
  • käime metsas;
  • võib-olla käib Lillebror sünnipäeval;
  • püüame olla kokkuhoidlikud ja kokkuhoidvad.
Ilusat septembrit teile ka!

Friday, August 28, 2015

Pesutriikimisest

Tuli meelde, et ma kunagi kavatsesin kirjutada pesutriikimisest. Täna on laisk päev, ma siis kirjutan. Homme, muide, triigin.

Mujaltpoolt on meelde jäänud korduma kippuvad küsimused, millele jagub muidugi arvamuse-tüüpi vastuseid täpselt sama palju, kui on inimesi.

Kas üldse triikida?
Ausõna, see on igaühe otsustada. Mul on tunne, et triikimine justnagu lõpetaks pesupesemise protsessi - noh, nagu pakendite äraviskamine ja laua pühkimine lõpetab söögivalmistamise protsessi. Mulle muidugi triikimine meeldib, nii et tegelikult ma ei ole objektiivne.

Miks triikida?
Vaata ülespoole. Mulle meeldib. Kusagilt lugesin ka, et juhul kui mingi hallitusseen soovib pesu vahele pesa teha, siis triikimata pesu on palju hallitusesõbralikum kui triigitud pesu. Võib-olla ongi hügieenilisem. Selle teooria järgi peaks meil - niiske õhuga metsas, puumajas, kus kogu aeg kuskil midagi kopitab* - kõike triikima, aga ma ausalt ei jõua. Mul on aga sõber Meremehe Naine, kes kunagi ammu just peamiselt lasteriideid triikis või selleks tööks abivalmis triikimiskarusid rakendas. Siis oli tal küll ainult kaks last, võib-olla on ta nüüd nelja lapse emana loobunud, pole küsinud. Karina jällegi teadis, et triikimine on ressursside raiskamine, nii et ökomeelsus on hea põhjus, miks mitte triikida. Jällegi, igaüks ise otsustab.

Mida triikida?
Minu olematutesse kappidesse mahuvad triigitud linad ja köögirätikud paremini ära kui kortsunud eksemplarid. Mees kannab põhimõtteliselt ühevärvilisi särke, kuigi triibulised on ka päris soliidsed, need näevad triigitud peast kindlasti viisakamad välja. Ruudulised töömehesärgid ja lillelised havai särgid pole meie kummagi maitse. T-särke ja üldse lasteriideid (peale kolme triiksärgi, mis neil on, sest neid läheb harva vaja) ma ei triigi. Häbiväärsel kombel isegi ei pressi käsitsi kootud kampsuneid, kuigi peaks. Vanaema triikis vanasti aluspesu ka. Kindlasti peaks triikima suuri valgeid laudlinu, mida mõnelpool endiselt pidulikumal puhul kasutatakse. Lisaks triikimisele tuleks neid muidugi ka venitada ja soputada, kui nad linased juhtuvad olema.

Millal triikida?
Lumesajuse ilmaga, taustaks laulmas Suzanne Vega ja laps kenasti põrandal mängimas. Mul on Saksamaal elamisest täpselt selline mälestus. Tegelikult tuleks triikida siis, kui sobib, aga kindlasti mitte kaks minutit enne pidulikule üritusele minemist. :) Mina triigin laupäeva ennelõunati, siis on elekter kriips odavam ja hea rahulik aeg. Muide, ma põhimõtteliselt ei korista laupäeviti regulaarselt, lapsepõlvetrauma. Vanaema jällegi triigib kõike niipea, kui pesu nöörilt tuleb.

Kes peaks triikima?
See, kes tahab. Mulle triikimine meeldib, Mehele mitte. Järelikult triigin meil mina. Jõugu Juht oskab minu teada käterätikuid triikida, aga ma ei pea veel vajalikuks teda rakendada. Tal on muid kohustusi, mille täitmisel on ta päris usin.

Kas pesutriikimine on nüri tegevus?
Nojah, ega ta just eriline vaimne väljakutse ei ole. Seetõttu saab triikimise kõrvalt vaadata telerit või kuulata mingit huvitavat raadiosaadet (või jutlust), koduõpetada ja/või lastega lobiseda. Lapsena sättisin ennast alati triikiva Vanaema juurde - sel ajal püsis Vanaema paigal ja tal oli aega vestelda.

Kuidas täpselt triikida?
Hm, selleks peab olema keegi Peterburis toatüdrukuna töötanud vanatädi, et õigeid võtteid selgeks saada. Mina arvan, et kõige tähtsam on saada asi sirgeks ja pärast ka kenasti kokku voltida, et ta kapis viisakas püsiks. Linast riiet kuumemaga ja soovitatavalt niiskest peast - kas kellelgi on kümneaastase kasutamise järel triikraua auru- ja pritsimisdüüsid enam lahti? Ma kahtlen selles. Imelikku kunstmaterjali soovitatavalt üldse mitte. Kui on kahtlusi, küsi ema käest, ema rollis võib antud juhul olla ka keegi kogenum triikija.

Millega triikida?
Ma vanaaegset pressrauda pole proovinud, ilmselt oleks see minu jaoks ka liiga raske. Ikka triikrauaga. Kodumasinapoodides müüakse igasuguseid triikraudu, mõni tundub hinna järgi oskavat ka pesu kappi ära viia. Iirimaal oli meil midagi taolist, mulle see eriti ei meeldinud. Minu triikraua nimi on Melissa ja ta on kindlasti üle 10 aasta vana. Ostetud sai ta vist välimuse (ilus sinise triibuga) ja hinna järgi. Aurudüüsid on umbes jah, aga muidu töötab hästi. Eks igaühele sobib oma, arvatavasti on neil mitmesajaeurostel ka mingid boonused, mida tavatriikija arvatagi ei oska.

Mille peal triikida?
Kui on voodipesu, köögirätikud jms kandilised asjad, siis kõlbab hästi köögilaud koos vana titatekiga, nagu Vanaema triikida tavatseb. Triiksärkide puhul meeldib mulle siiski triikimislaud. Ideaalis peaks sellel olema veel mingi ekstra varrukajupp, aga noh, mul pole, ja suurt midagi hullu ei ole juhtunud. Kuna mul eraldi pesutuba pole, on triikimislaual veel see hea omadus, et selle saab pärast triikimist võrdlemisi väikeseks kokku voltida ja harjakappi pista. Sinna, kus peaks olema tolmuimeja, aga viimast läheb palju sagedamini vaja ja kesse viitsib muudkui kapiust kulutada? Nii et tolmuimeja elab meil hoopis seal, kus teda viimati tarvitati, on teine selline rändleva eluviisiga kodumasin.

Mis järjekorras triikida?
Vanaema ütleks, et siid ja kunstmaterjal enne, linane viimasena ... aga minul on üks puuvill kõik. Triigin nii, nagu kuhjas on, ongi vaheldus - uskuge mind, kaheksa triiksärki järjest on täielik tüütus. Kui järjekorda valin, siis triigin enne pakilisemad asjad, voodipesu võib järgmist laupäeva ka oodata, kui kiire on või enam ei viitsi.

Kas inimene peab oskama triikida?
Jeih. Ma arvan, et sellega on nagu tapeedikleepimisega - parem on, kui oskad, aga kui leiad kellegi, kes selle töö Sinu eest rõõmuga ära teeb, pole ka midagi katki. Mitte keegi ei pea elama tapetseeritud toas ja mitte keegi ei pea kodus kasutama triikimist vajavaid tekstiile. Triikraud võiks muidugi igaks juhuks kodus või lahkelt laenaval naabril olemas olla.

Kas teiste inimeste pesutriikimine/mittetriikimine on minu asi?
Ei. Kui Sa just ei juhtu olema väga ökoinimene või sügavalt veendunud, et triikimine on alati õudne orjus. Sellisel juhul on arusaadav, kui Sa püüad kedagi veenda sellest orjusest vabanema. :) Tegelikult on nii, et igaüks triigib, kui tahab, ja seda, mida tahab või vajalikuks peab.
_______
*kindlasti on võimalik mingite ehitusnippidega maja täiesti kopituskindlaks saada. Kardetavasti aga tähendavad need võtted päris palju lammutamist ja veel rohkem rahakulu. Esialgu tundub lammutamine pluss rahakulu suurem probleem kui natuke sagedasem tuulutamine.

Head asjad

Ma võiksin praegu arutleda mitme asja üle, millest mõni niisama häirib ja mõni lausa haiget teeb, aga mis ma ikka ... Valusatest asjadest ei või piisavalt täpselt rääkida (seisus kohustab) ja mõni muu asi vast ei olegi rääkimist väärt.

Räägin hoopis headest asjadest, mis viimasel ajal rõõmu teevad. Reedene rõõm või nii. Mul pühapäeval võib-olla pole aega nädalat kokku võtta, või jaksu, sest Unistaja sünnipäevaga seoses toimub meil Pidu.

Üleeile olime kõik kodus. Ilm oli esimese sügisese päeva moodi. Küll mulle meeldis, käisin kummikute ja pika seelikuga aias ringi, oli niiske, aga mitte liiga märg, soe, aga mitte palav ... Nagu midagi vanainglise elustiili kirjeldavast romaanist või nii, ainult läbi kolme põlve pärandatud riided ja kaasa jalutav peniloom olid puudu. Jalutamise käigus istutasin uude peenrasse 112 maasikapoega. Siis selgus, et maasikapoegi oli peenras väga palju rohkem kui mul kuskil vähegi tsiviliseeritumas aianurgas ruumi on. Ruumi, muide, on veel umbes hektar, aga seal peaks eelnevalt natuke kaevama ja see natuke võtab aega. Postitasin FB-sse hõike, et anna ära maasikataimekesi. Eile viisime Linnas erinevatesse kohtadesse kokku 370 taime. :) Kui nad nüüd kõik kasvama ka läheksid, oleks ju tore.

Üle-üleeile käisime arvatavasti viimast korda sel suvel ujumas. Vesi on juba minu maitsele liiga külm, kuigi ilmad on üsna kaua soojad olnud. Tuleval suvel jälle. Ujuma minnes - õnneks kodus - avastasin, et olen oma bikiinide ühe poole kuhugi ära kaotanud. Jumal tänatud kunagi ostetud trikoo eest ja selle eest, et ma olen praegu sellega sobitumiseks piisavalt paks. Nimelt selgus trikoo puhul pärast ostmist, et see nagu lotendab või nii. Ma olin siis vist mõnevõrra kõhnem, alakaaluliste inimeste häda.

Kolleeg andis mulle imelise kurgisalati retsepti. Natuke tuleb kohendada, aga ilmselt saab see salat mõneks ajaks meie pere peatoiduseks.

Hommikul pakuti kohvi kõrvale saiakesi metsmaasikamoosiga. Mmmmm. Olen nõus hakkama meie raiesmiku hooldajaks, et metsmaasikad ikka edasi kasvaksid - ühed sõbrad käisid seal ka ja arvasid, et tuleval aastal on seal peamiselt metsvaarikad.

Ühes maasikataimesaajad tulevad võib-olla homme külla. Oli ka juba aeg, me tunneme mis aastast? Vahepeal muidugi vahetasime töökohti ja kaotasime üksteist silmist, saime kumbki mõningal määral lapsi ja nüüd suhtleme jälle.

Herneid me sel aastal ei saanud, aga oad kasvavad rõõmuga. Kui ilma peab. On ka lootus, et kõrvitsabeebid kasvavadki veel kõrvitsateks. Mitte et kõrvits eriti maitserikas vili oleks, aga midagi äärmiselt rahuldustpakkuvat on selles, kui saad ühe liigutusega noppida 15 kilo aedvilja. :)

Suurem kõrvitsa kaalus 27 kg, väike 270 grammi. Terve seltskond kõrvitsaid jäi tol aastal kaalu poolest nende kahe vahele. :)


Lapsed on viimast nädalat vabaõppel. Just praegu teeb keegi kaminasaalis klaveriga eksperimente. Suurema osa õpikutest tõin küll töölkäimise käigus koju ära ja tuvastasin, et matemaatikaõpik on kolmandas klassis endiselt õudselt kirju ja hüplik, aga neljanda klassi eesti keeles on päris muhedat lugemist. Jõugu Juht küsis õpikuid nähes esimese asjana: "Kas prantsuse keele õpik on ka?" ja oli päris pettunud, kui seletasin, et prantsuse keeles neljas klass õpikut ei kasuta. Prantsuse keele õpetaja oli esialgu väga mures, kus ja kes sellele lapsele keelt õpetama hakkab, aga kui ma mainisin, et olen paar aastat õppinud ja suudan JJ-le esmase enesetutvustamise ikka ära õpetada, veeres ka õpetajal kivi südamelt - ta vähemalt oli seda nägu. JJ tunnistas küll, et ainus sõna, mida ta praeguseks prantsuse keeles teab, on "m****" (üks autojuht olevat seda väga tabavalt kasutanud, kui parkis otse lampkasti, kirjutab Peter Mayle), aga küll ma talle mõned paremini lõhnavad sõnad ka selgeks õpetan.

Lillebror räägib praeguseks paremat saksa keelt kui Unistaja. Tähendab, Unistaja küsib, kuidas on saksa keeles miski asi, ja Lillebror tõlgib üsna õigesti.

Muidu on ka hästi. Ma loodan.

Wednesday, August 26, 2015

Oh kooliaeg?

Eelmisel nädalal oli Linna asja ja kõik need koolilaada-sooduspakkumised jäid kuidagi silma. Muidugi on iseküsimus, kui soodsad need hinnad praegu on ja mis kasu on kolm senti odavamast Lotte pildiga vihikust, kui minu lapsele Lotte praktiliselt midagi ei ütle ja niiehknii pannakse vihikule paber ümber?

Igatahes tundsin seal vihikupakkumiste vahel konnates äkitselt sügavat tänutunnet koduõppe eest. Koduõppelaps vajab peaaegu sama palju vihikuid kui kooliõppelaps, vendadega jagada saab kunstitarbeid. Aga. Koduõppelapse jaoks ei ole vaja kogu vihikuvirna kohe, nüüd ja praegu ära osta, vaid võib varuda vajaduspõhiselt - siis, kui vaja on.

Mäletan, kuidas Vanaema mulle vihikuid ostis - ikka kakskümmend joonelist ja kakskümmend ruudulist, sest äkki pärast enam ei saa. Lõpuks jäi mingi seltskond vihikuid lihtsalt seisma, sest gümnaasiumis läksin üle kaustikutele. Vanaema vist tarvitas enda jaoks ära.

Meie poistel on endiselt hunnikute viisi kunstitarbeid, aga vihikute vastu ma polegi veel huvi tundnud. Eks me vajaduspõhiselt vaatame, eesti keele kaustik näiteks läheb uuel õppeaastal edasi. Paneme harjutustele kuupäevad juurde ja ettenäitamise ajaks Õpetajate tarbeks järjehoidjad vahele. Ainuke teadaolev kohe vajaminev koolitarve on tindipliiats Unistajale - Jõugu Juht kirjutab pastakaga ja siiani pole Õpetaja Õunapuuhaldjas pahandanud.

Samuti ei pea me õhtul kell üheksa poodi tormama, sest lapsuke avastas, et homseks on vaja ... mida iganes. Koduõpe on ikka üks õnnistatud asi.

Sunday, August 23, 2015

Ikaldus

On olnud üsna meelehärmane nädal. Üks tööalane asi, mis kõigi eelduste kohaselt pidanuks hästi edenema, ei edenenud kohe üldse mitte. Kuna ilm on hirmus kuiv, kipuvad tomatid ja värskelt istutatud maasikataimed ära kuivama, kasta või ära kasta - või kesse teab, äkki oleks kastmata jättes ammu herbaarium valmis? Ja mis kõige koledam - sel aastal ei saa me vist ühtegi kõrvitsat ega zucchinit. Oskan ainult süüdistada meiekandi väga külmi öid, mis taimede kasvu koledal kombel pidurdavad. Või võib veel loota, et rusikasuurusel kõrvitsal tekib kasvuspurt ja ta jõuab enne öökülmade tulekut paarikümnekiloseks nunnuks kasvada? Ühesõnaga, meie majapidamises valitseb paras ikaldus.

Metsas mustikaid muidugi on, paraku on mustikas meil kõige ebapopulaarsem mari. Seeni ka eriti ei ole, sest kuiv on. Magusat sorti õunad tulevad puust rabinal maha, kõik ussitanud ja pisikesed. Vähemalt mõned porgandid on peenras. Äsja mullast tõmmatud porgandi lõhn on peaaegu et parim lõhn üldse. Täiesti võrreldav nöörilt korjatud puhta pesu, unise kutsika, värskete kaneelisaiade ja kevadiste kannikeste lõhnaga.

Seene-ikaldusest saime tegelikult teada, kui käisime lastele metsas elamusturismi tegemas. Minu metsafilosoofia on, et metsa minnakse toitu hankima. Nii efektiivselt kui võimalik. Laste miljonile küsimusele vastamine ja nende tempos tuterdamine paraku sellega üldse ei sobi, seetõttu saavad lapsed metsa siis, kui Mees ka tuleb. Teda seened ja mustikad eriti ei huvita, aga pilvikut ja kitsemamplit tutvustada oskab ta küll. Kui vihma tuleb, siis läheme jälle - mina kappan oma tuttavaid kuusealuseid mööda, Mees näitab lastele, kus on sammal ja kus mustikas.

Veel ladusime puid. Kohe palju puid. Otsustasime, et riigipühal koorem halge kuuri laduda on väga eestlaslik. Veebruaris, analoogse riigipüha ajal me tavaliselt roogime lund ...

Sunday, August 16, 2015

Suvi kestab veel

Vahepeal jäi paar nädalat üles kirjutamata. Ega seal peale reisi palju märkimisväärseid sündmusi polnudki.

Sel nädalal saime käia mere ääres. Paraku selgus, et me pole seal üksi. Olime arvanud, et Lillebrori tervisehädad tulid kuumusest. Nüüd selgus, et kuskilt Lüneburgi ja Hamelni vahelt oli ta üles korjanud üsna vastiku olemisega kõhuviiruse, mis hakkas traditsiooniliselt külge Mehele, vähem traditsiooniliselt (aga palju kergemal kujul) mulle ja kõige hullemini Teisele Vanaisale. Kuhu kõhuviirus pärast Vanaisa edasi liikus, me ei tea.

Veel käisin metsas ja tulin tagasi sellepärast, et korv läks liiga raskeks. Kukeseened.

Jõugu Juht ja Unistaja käisid peaaegu Vallakeskuses. Jalgratastega. Ega nad varem nii pikka matka polegi ette võtnud ja poleks seekordki, aga meil sai piim otsa ja Mees läks koos Lillebroriga autoga poodi ja ülejäänud lapsed väntasid järele. Ikkagi turvalisem tunne, kui issi on autoga samas kandis liikvel. Päris Vallakeskusse nad ei jõudnud, sest Mees käsutas nad poest tagasi tulles koju tulema. Õige kah, ilmaaegu pole mõtet kolada, seal on üks vastik saeveski sissesõit.

Sain ühelt endiselt õpilaselt hiiglasliku toakase. Küll see on ilus. Pärast mõtlesin, et on kena komme küll õpetajatele lilli kinkida, aga niisuguses mõõdus ma pole neid veel saanud. Tegelikult polevat lilleke enam tuppa ära mahtunud, ma täitsa usun seda juttu, meil on kah kaminasaal nüüd naksti sisustatud. Veel nägin õpilase kena lapsukest - huvitav, kui paljudel sellest lennust üldse praeguseks juba lapsed on? Nad ju alles kõik nii noored. - ja vägevat kassi.

Kassidest rääkides, otsustasime, et kuna punane Findus ei ilmuta huvi mujale märgistama minna, hakkame talle siiski igapäevaselt õues süüa andma. Äkki ta siis õpib ära, et ei pea tuppa tormama ja kahe suutäie vahel tagumise otsaga sihtima. Saab ehk tugevamaks ka, praegu annavad teised kõutsid talle koledasti kere peale.

Kaevasin valmis ja istutasin täis kaks maasikapeenart. Kuna ma teen neid peenraid lapikeste kaupa, on vaja teha veel vähemalt neli, aga võib-olla kuus peenart. Järgmist peenart kaevates murdsin mädarõikajuurega ära oma vanaemalt (vanaema Mahti) päritud hargi. Mitte varre, vaid metalli nii, et koduste vahenditega seda enam ei paranda. Ka viiskümmend aastat vanad tööriistad lagunevad ...

Täna tegid Jõugu Juht ja Unistaja Pahanduse. Pahanduse tulemus oli valjusti nuttev Lillebror: "Emme, mul jookseb peast verd!" Õnneks oleme peahaavu varemgi näinud, samasugune kramm põlve otsas poleks ilmselt veritseda viitsinudki. Tegin mõlemale pahategijale ülesandeks kirjutada üks pool A4 paberist selle kohta, mida tohib, ja teine selle kohta, mida ei tohi. Jõugu Juht kui kiirem ja sõnaosavam (aga ka see, kes olukorra tõsidust taipas ja südamest kahetses) sai omadega ruttu valmis. Üsna kõrgel kohal oli ootuspärane lause: "Ei tohi venda peaga vastu diivaninurka visata." "Tohib" all oli terve hulk väga toredaid ja arukaid tegevusi, sealhulgas rüütlite mängimine, joonistamine, koristamine ja muruniitmine. Need kirjatükid hoiame alles ja laseme vähemalt mõnda aega sealt järele vaadata, kumma poole alla aktuaalne tegevus käib, kui olukord peaks jälle kontrolli alt välja minema.

Saturday, August 15, 2015

Üks äärmiselt imelik küsimus

Sõprade juures Saksamaal märkasin nähtust, millest olen ennegi kuulnud, aga mitte eriti sageli kogenud.

Nimelt oli nende kempsus kuhjake ajakirju ja raamatuid, mõni järjehoidjaga. Ilmselt selleks, et omaette istuja saaks rahus lugeda. Lapsena, kui tualettpaber oli defitsiit, kasutati meilgi vahel ajalehte ja mäletan, et päris tore oli uurida, mida siis lehes ka kirjutati - enne, kui see leht sihipärase kasutuse leidis ja kanalisatsiooni sügavustesse uhuti. Mitte, et tol ajal oleks lehes midagi lapsele põnevat olnud, vahel mõni ilus lehma - või kanapilt, kui trehvas artikkel tublidest kolhoosnikest.

Niisama lugemiseks kempsus hoitavat aja- ja muidukirjandust pole mina vist varem kusagil nägema juhtunudki. Või kui, siis pole meelde jäänud. Niisama külas olles polegi ju nii sageli tualetti asja, et detailid meelde peaks jääma, mitu päeva kellegi kodus elades on teine asi.

Igatahes hakkasin omaette mõtlema, kas kemps võiks äkki olla hea koht, kus hoida siit-sealt majja siginenud ajakirju, mida ära visata ei täi, aga mis muidu võtavad enda alla liiga palju riiuliruumi (rääkimata ebamugavast formaadist!) ja ununevad üldse ära? Et äkki keegi mõtisklemise ja keskendumise vahele tahaks lehitseda?

Mida teie arvate, kas tualetis lugemine on normaalne nähtus või mitte? Ja kui, siis mis tundub olevat kohane kempsukirjandus?

***
Ja kui te nüüd mõtlete, et täitsa põrunud tädi, küsib lugejate käest, mida nad potil istudes loevad, siis jah, see küsimus tundub mulle endale ka veider, aga samas võiks üks ajakirjanduse-riiul olla ju päris tore sisustuselement?

Friday, August 14, 2015

Me käisime vahepeal korraks ära

Jalgade trampimine ja mõtisklemine viisid sinnamaani, et käisime vahepeal ära. Ikka Saksamaal. Vahepeal saabus küll ka Eestisse suvi, aga kesse teadis?

Mõningad asjad juhtusid esmakordselt, näiteks nägi Lillebror enda väitel elus esimest korda jaanalindu - selles pisikeses loomaaias, mis asub siitpoolt minnes Leedus Via Baltica 19. kilomeetril. Minul juhtus esimest korda elus tõeline KEVIN!!!! moment. Tõsi, kõik lapsed, Pingu, minu kudumistöö, unejuturaamat ja mõningane proviant olid kaasas. Lasteriiete kotid saime koju jõudes ilusasti voodi alt kätte. Õnneks müüakse ka mujal maailmas T-särke, kampsuni-ilma polnudki ja käsilastega pidžaamad ma kavatsesin poistele niiehknii osta. Mees sõitis elus esimest ja loodetavasti viimast korda kiirteel vastassuunas. Kui õues on 36 kraadi kuuma, vett ega toitu kaasas pole - sestmepidimekahekümneminutipärastpoodiminema - ja raadiost öeldakse, et see ummik võib kesta hiliste öötundideni, siis tuleb leida põgenemistee. Jõugu Juht ja Unistaja said esimest korda elus kõigest aru, kui saksakeelsete eakaaslastega mängisid, suutsid ka ennast hästi väljendada.

Veel tuvastasime, et Kummerowi järv, mida koolis õpetati, on mudase ja kivise põhjaga, et Hamelni linn on turistidele suurepärane paik, ja et Magdeburgi külje all on armas kodune jäätisekohvik. Nägime, kuidas esines žonglöör ja muidu tsirkusetegija Arne Feuerschlund, kelle käpiklohe ei tahtnud tuld pursata, häbenes teine. Sattusime puhtjuhuslikult vaatama rotimuusikali "Rats". Sõime vähemalt 50 euro eest jäätist - ei, mitte kõike selles viidatud kohvikus! Ikka natuke hajutatult. Ostsime raamatuid. Käisime soolamuuseumis ja Bückeburgi lossis. Otsisime dinosauruste jälgi ja eksisime natuke ära ka, sest Mehe tahvelarvuti navigatsioonisüsteem Tobe Wullie armastab jalakäijate tsoone ja nurgataguseid põiktänavaid. Vähemalt Varssavist oskas ta läbi minna, aitäh sellegi eest.

 Läänemere sealpoolne ots oli külm. 


Minu varba juures on üks saurusejälg, Lillebror seisab teises. Aga neid oli seal vanas kivimurrus veel palju, dinod olid tammunud risti ja põiki.



Mees filmis rotimuusikali natuke oma telefoniga. Pildi kvaliteet on loodetavasti piisavalt halb, et mitte häirida piraatvideote pärast muretsejaid, aga mingi mulje vast tekib.

Edit järgmisel päeval. Hm, palun vabandust, tundub, et üleslaadimise järel kenasti mänginud video otsustas siiski mitte töötada. Nüüd läheb üles teine katse, teise brauseri abil.

Tuesday, August 11, 2015

Olukord, kus mul on piinlik olla Eesti Vabariigi kodanik

Muidugi olin ma häiritud, kui üks mu lapsukestest linkis sotsiaalmeedias fotot, kus kaks noort inimest narko- või alkojoobes olles olid kaotanud enesekontrolli ja tegelesid avalikult asjadega, mida loomuliku armusuhte puhul avalikkusega ei jagata. Ei teagi, kelle isik kõige rohkem muret tekitas, kas pildistatud, pildistaja või lapsuke, kes jagas ja "laikis".

Muidugi olen ma häiritud, et kuigi meil on suurel hulgal alkohoolikuid, reklaamitakse alkoholi ikka veel. Olen lausa ühelt õpetajalt! kuulnud lauset: "Mis mees see on, kes viina ei võta!" Õnneks ei ole me enam ammu kolleegid.

Muidugi olen ma häiritud meie valitsuse osk(amat)usest prioriteete seada. Siinkohal võib tõesti öelda, et pea ei ole prügikast, "rahva poolt valitute" väärituid tegusid on kogunenud liiga palju, et neid meeles pidada.

Muidugi olen ma häiritud prügist, mille on loodusesse loopinud üldjuhul needsamad Eesti Vabariigi kodanikud. Ja Eesti Vabariigi kodanike poolt hüljatud koduloomadest. Ja sellest, kui noored mehed ei taipa poodi minnes mütsi peast võtta ja hullem veel, rusikaga vastu klientide rõõmuks ülespandud akvaariumi taovad (eile Kaubamajakas juhtus, ei olnud laps ega nähtavalt poolemeelne mees).

Aga tõeliselt piinlik on mul olla kodanik riigis, kus petuskeemid ja -skeemitajad on seaduse kaitse all. JOKK-süsteemid nagu liigkasuvõtmine, igasugused "jaga ja võida" mängud ja SMS-"teenused" on justkui ametlikult lubatud. Kuna süsteemilooja ratsa rikkakssaamise viisi kirjeldus on kusagil keldris kolme luku taga teadetetahvlil ("Pöidlaküüdi teejuht galaktikas" näiteks kirjeldab sellist juriidiliselt täiesti korrektset olukorda) olemas, peab kuskil Lõunamere saartel registreeritud firma omanik ennast õigeks meheks.

Kes ometi on selliseid inimesi kasvatanud? See oli retooriline karjatus, mul tuleb meelde terve seltskond endisi õpilasi, kellega puutusin kokku liiga vähe ja liiga ebaisiklikult, et nende libedat olemist muuta oleksin suutnud.

Üks meie laiendatud perekonna liige langes mõne aasta eest liigkasuvõtmise ohvriks. Eks ta on ise ka loru, muud ei oska arvata. Teine juhtum on praegu õhus. Eakas pereliige olevat kogemata kuhugi oma telefoninumbri sisestanud ja selle peale saadetud sõnumile reageerinud, teadmata, et sõnumist puudub ülioluline osa infost (see on keldris teadetetahvlil, Mees kontrollis). Mees püüab nüüd pereliikmelt petuskeemi abil röövitud raha sõnumisaatja firma käest tagasi saada. E-mailid "teenust osutavalt firmalt" on olnud agrammatilised, ülbed ja enesekindlad. Samas on tegu ilmselgelt eesti keelt emakeele tasemel õppinud isikuga, automaattõlk või mitte-eesti taustaga isik teeks hoopis teistsuguseid vigu.

Piinlik on.

Piinlik on sellepärast, et kusagil on seltskond pettureid, kes on tõesti ühel kaugel soojal saarel registreerinud firma, mis tegeleb sihipärase petmisega. Veel piinlikum on, et selle firma heaks töötab üks (keelekasutuse põhjal) arvatavasti noor inimene, kes on hariduse saanud Eesti Vabariigis. Piinlik on selle inimese pärast. Kas ta julgeks oma esimese klassi õpetajale selgitada, mis tööd ta teeb? Detailselt? Kui tal oleks, ütleme, viieaastane õepoeg, kas ta julgeks oma töö olemusest rääkida sellele lapsele? Või oleks tal häbi ja ta valetaks, et töötab näiteks prügivedajana? Viimane on igal juhul ausam ja väärilisem viis raha teenida. Või mis prügivedu, Pudeli-Vovka teenib ka ausamal viisil raha. Sealsamas pöidlaküüdi teejuhis oli üks hea lahendus, mida teha projektijuhtide, stilistide, müügiesindajate ja igasuguste muude taoliste tegelastega. Tahaks ikka ... midagi leebemat.

Enda pärast on kah piinlik, sest tõsisemalt häiritud olen ma taolistest sündmustest ikka siis, kui need mind või minu lähedasi puudutavad. Tegelikult on ligimesed ju kõik, toosama õnnetu komahädalisest petis ka.

Saturday, August 8, 2015

Luksus

Luksus on magada omas voodis. Oma magamistoas, ilma et peaks kellegi pärast hirmsasti hiilima.

Luksus on korralik hommikukohv, mis ei ole liiga kange, liiga lahja ega liiga imelik, ja on serveeritud Supilinna Salaseltsi vanaisa kohvitassi seeriavennast.

Luksus on soojad saiakesed. Näiteks. Üldse hea toit, mis jõuab taldrikule mõni hetk pärast valmimist.

Luksus on pesta käsi korraliku seebiga, mis vahutab parasjagu ega kao kohe ära nagu mõni bensiinijaamakempsususs (s palataliseerimata, palun).

Luksus on vohav salat peenras ja esimene söödav õun.

Luksus on väike märg must kass, kes tuleb õuest, tatsub kõik kohad lillekujulisi jälgi täis, hüppab siis arvuti taga istuvale omanikule sülle ja pistab talle oma saba suhu.

Ja kui nii võtta, siis on tõeline luksus mittekraaklevad lapsed ehk rahulik magamisnohin lastetoast.


Me tulime nii umbes 23 tundi tagasi ühelt mõnevõrra hullumeelselt reisilt. Ma pean veel seedima, mis vormis seda kirjeldada. Ilusatest osadest kirjutan igal juhul, aga esialgu tahaks peamiselt magada. Homme läheme mere äärde. Õnneks oli täna päris hea pesukuivatamise-ilm.