Ikaldus

On olnud üsna meelehärmane nädal. Üks tööalane asi, mis kõigi eelduste kohaselt pidanuks hästi edenema, ei edenenud kohe üldse mitte. Kuna ilm on hirmus kuiv, kipuvad tomatid ja värskelt istutatud maasikataimed ära kuivama, kasta või ära kasta - või kesse teab, äkki oleks kastmata jättes ammu herbaarium valmis? Ja mis kõige koledam - sel aastal ei saa me vist ühtegi kõrvitsat ega zucchinit. Oskan ainult süüdistada meiekandi väga külmi öid, mis taimede kasvu koledal kombel pidurdavad. Või võib veel loota, et rusikasuurusel kõrvitsal tekib kasvuspurt ja ta jõuab enne öökülmade tulekut paarikümnekiloseks nunnuks kasvada? Ühesõnaga, meie majapidamises valitseb paras ikaldus.

Metsas mustikaid muidugi on, paraku on mustikas meil kõige ebapopulaarsem mari. Seeni ka eriti ei ole, sest kuiv on. Magusat sorti õunad tulevad puust rabinal maha, kõik ussitanud ja pisikesed. Vähemalt mõned porgandid on peenras. Äsja mullast tõmmatud porgandi lõhn on peaaegu et parim lõhn üldse. Täiesti võrreldav nöörilt korjatud puhta pesu, unise kutsika, värskete kaneelisaiade ja kevadiste kannikeste lõhnaga.

Seene-ikaldusest saime tegelikult teada, kui käisime lastele metsas elamusturismi tegemas. Minu metsafilosoofia on, et metsa minnakse toitu hankima. Nii efektiivselt kui võimalik. Laste miljonile küsimusele vastamine ja nende tempos tuterdamine paraku sellega üldse ei sobi, seetõttu saavad lapsed metsa siis, kui Mees ka tuleb. Teda seened ja mustikad eriti ei huvita, aga pilvikut ja kitsemamplit tutvustada oskab ta küll. Kui vihma tuleb, siis läheme jälle - mina kappan oma tuttavaid kuusealuseid mööda, Mees näitab lastele, kus on sammal ja kus mustikas.

Veel ladusime puid. Kohe palju puid. Otsustasime, et riigipühal koorem halge kuuri laduda on väga eestlaslik. Veebruaris, analoogse riigipüha ajal me tavaliselt roogime lund ...