Tuesday, August 11, 2015

Olukord, kus mul on piinlik olla Eesti Vabariigi kodanik

Muidugi olin ma häiritud, kui üks mu lapsukestest linkis sotsiaalmeedias fotot, kus kaks noort inimest narko- või alkojoobes olles olid kaotanud enesekontrolli ja tegelesid avalikult asjadega, mida loomuliku armusuhte puhul avalikkusega ei jagata. Ei teagi, kelle isik kõige rohkem muret tekitas, kas pildistatud, pildistaja või lapsuke, kes jagas ja "laikis".

Muidugi olen ma häiritud, et kuigi meil on suurel hulgal alkohoolikuid, reklaamitakse alkoholi ikka veel. Olen lausa ühelt õpetajalt! kuulnud lauset: "Mis mees see on, kes viina ei võta!" Õnneks ei ole me enam ammu kolleegid.

Muidugi olen ma häiritud meie valitsuse osk(amat)usest prioriteete seada. Siinkohal võib tõesti öelda, et pea ei ole prügikast, "rahva poolt valitute" väärituid tegusid on kogunenud liiga palju, et neid meeles pidada.

Muidugi olen ma häiritud prügist, mille on loodusesse loopinud üldjuhul needsamad Eesti Vabariigi kodanikud. Ja Eesti Vabariigi kodanike poolt hüljatud koduloomadest. Ja sellest, kui noored mehed ei taipa poodi minnes mütsi peast võtta ja hullem veel, rusikaga vastu klientide rõõmuks ülespandud akvaariumi taovad (eile Kaubamajakas juhtus, ei olnud laps ega nähtavalt poolemeelne mees).

Aga tõeliselt piinlik on mul olla kodanik riigis, kus petuskeemid ja -skeemitajad on seaduse kaitse all. JOKK-süsteemid nagu liigkasuvõtmine, igasugused "jaga ja võida" mängud ja SMS-"teenused" on justkui ametlikult lubatud. Kuna süsteemilooja ratsa rikkakssaamise viisi kirjeldus on kusagil keldris kolme luku taga teadetetahvlil ("Pöidlaküüdi teejuht galaktikas" näiteks kirjeldab sellist juriidiliselt täiesti korrektset olukorda) olemas, peab kuskil Lõunamere saartel registreeritud firma omanik ennast õigeks meheks.

Kes ometi on selliseid inimesi kasvatanud? See oli retooriline karjatus, mul tuleb meelde terve seltskond endisi õpilasi, kellega puutusin kokku liiga vähe ja liiga ebaisiklikult, et nende libedat olemist muuta oleksin suutnud.

Üks meie laiendatud perekonna liige langes mõne aasta eest liigkasuvõtmise ohvriks. Eks ta on ise ka loru, muud ei oska arvata. Teine juhtum on praegu õhus. Eakas pereliige olevat kogemata kuhugi oma telefoninumbri sisestanud ja selle peale saadetud sõnumile reageerinud, teadmata, et sõnumist puudub ülioluline osa infost (see on keldris teadetetahvlil, Mees kontrollis). Mees püüab nüüd pereliikmelt petuskeemi abil röövitud raha sõnumisaatja firma käest tagasi saada. E-mailid "teenust osutavalt firmalt" on olnud agrammatilised, ülbed ja enesekindlad. Samas on tegu ilmselgelt eesti keelt emakeele tasemel õppinud isikuga, automaattõlk või mitte-eesti taustaga isik teeks hoopis teistsuguseid vigu.

Piinlik on.

Piinlik on sellepärast, et kusagil on seltskond pettureid, kes on tõesti ühel kaugel soojal saarel registreerinud firma, mis tegeleb sihipärase petmisega. Veel piinlikum on, et selle firma heaks töötab üks (keelekasutuse põhjal) arvatavasti noor inimene, kes on hariduse saanud Eesti Vabariigis. Piinlik on selle inimese pärast. Kas ta julgeks oma esimese klassi õpetajale selgitada, mis tööd ta teeb? Detailselt? Kui tal oleks, ütleme, viieaastane õepoeg, kas ta julgeks oma töö olemusest rääkida sellele lapsele? Või oleks tal häbi ja ta valetaks, et töötab näiteks prügivedajana? Viimane on igal juhul ausam ja väärilisem viis raha teenida. Või mis prügivedu, Pudeli-Vovka teenib ka ausamal viisil raha. Sealsamas pöidlaküüdi teejuhis oli üks hea lahendus, mida teha projektijuhtide, stilistide, müügiesindajate ja igasuguste muude taoliste tegelastega. Tahaks ikka ... midagi leebemat.

Enda pärast on kah piinlik, sest tõsisemalt häiritud olen ma taolistest sündmustest ikka siis, kui need mind või minu lähedasi puudutavad. Tegelikult on ligimesed ju kõik, toosama õnnetu komahädalisest petis ka.

No comments:

Post a Comment