Vahepeal jäi paar nädalat üles kirjutamata. Ega seal peale reisi palju märkimisväärseid sündmusi polnudki.
Sel nädalal saime käia mere ääres. Paraku selgus, et me pole seal üksi. Olime arvanud, et Lillebrori tervisehädad tulid kuumusest. Nüüd selgus, et kuskilt Lüneburgi ja Hamelni vahelt oli ta üles korjanud üsna vastiku olemisega kõhuviiruse, mis hakkas traditsiooniliselt külge Mehele, vähem traditsiooniliselt (aga palju kergemal kujul) mulle ja kõige hullemini Teisele Vanaisale. Kuhu kõhuviirus pärast Vanaisa edasi liikus, me ei tea.
Veel käisin metsas ja tulin tagasi sellepärast, et korv läks liiga raskeks. Kukeseened.
Jõugu Juht ja Unistaja käisid peaaegu Vallakeskuses. Jalgratastega. Ega nad varem nii pikka matka polegi ette võtnud ja poleks seekordki, aga meil sai piim otsa ja Mees läks koos Lillebroriga autoga poodi ja ülejäänud lapsed väntasid järele. Ikkagi turvalisem tunne, kui issi on autoga samas kandis liikvel. Päris Vallakeskusse nad ei jõudnud, sest Mees käsutas nad poest tagasi tulles koju tulema. Õige kah, ilmaaegu pole mõtet kolada, seal on üks vastik saeveski sissesõit.
Sain ühelt endiselt õpilaselt hiiglasliku toakase. Küll see on ilus. Pärast mõtlesin, et on kena komme küll õpetajatele lilli kinkida, aga niisuguses mõõdus ma pole neid veel saanud. Tegelikult polevat lilleke enam tuppa ära mahtunud, ma täitsa usun seda juttu, meil on kah kaminasaal nüüd naksti sisustatud. Veel nägin õpilase kena lapsukest - huvitav, kui paljudel sellest lennust üldse praeguseks juba lapsed on? Nad ju alles kõik nii noored. - ja vägevat kassi.
Kassidest rääkides, otsustasime, et kuna punane Findus ei ilmuta huvi mujale märgistama minna, hakkame talle siiski igapäevaselt õues süüa andma. Äkki ta siis õpib ära, et ei pea tuppa tormama ja kahe suutäie vahel tagumise otsaga sihtima. Saab ehk tugevamaks ka, praegu annavad teised kõutsid talle koledasti kere peale.
Kaevasin valmis ja istutasin täis kaks maasikapeenart. Kuna ma teen neid peenraid lapikeste kaupa, on vaja teha veel vähemalt neli, aga võib-olla kuus peenart. Järgmist peenart kaevates murdsin mädarõikajuurega ära oma vanaemalt (vanaema Mahti) päritud hargi. Mitte varre, vaid metalli nii, et koduste vahenditega seda enam ei paranda. Ka viiskümmend aastat vanad tööriistad lagunevad ...
Täna tegid Jõugu Juht ja Unistaja Pahanduse. Pahanduse tulemus oli valjusti nuttev Lillebror: "Emme, mul jookseb peast verd!" Õnneks oleme peahaavu varemgi näinud, samasugune kramm põlve otsas poleks ilmselt veritseda viitsinudki. Tegin mõlemale pahategijale ülesandeks kirjutada üks pool A4 paberist selle kohta, mida tohib, ja teine selle kohta, mida ei tohi. Jõugu Juht kui kiirem ja sõnaosavam (aga ka see, kes olukorra tõsidust taipas ja südamest kahetses) sai omadega ruttu valmis. Üsna kõrgel kohal oli ootuspärane lause: "Ei tohi venda peaga vastu diivaninurka visata." "Tohib" all oli terve hulk väga toredaid ja arukaid tegevusi, sealhulgas rüütlite mängimine, joonistamine, koristamine ja muruniitmine. Need kirjatükid hoiame alles ja laseme vähemalt mõnda aega sealt järele vaadata, kumma poole alla aktuaalne tegevus käib, kui olukord peaks jälle kontrolli alt välja minema.
No comments:
Post a Comment