Saturday, October 31, 2015

Tuleb november

Meie peres on nii, et kui Mehe sünnipäevaga seotud üritused läbi saavad, siis võib hakata jõule ootama. See oleks siis ülehomsest. :)

Novembris me süütame tavalisest sagedamini küünlaid. Kirume ilma. Käime laste teadmata poes ja tekitame tasapisi pakke.

Selle aasta novembris me veel:
  • peame kõigepealt sõprade ringis ära Mehe sünnipäeva;
  • käime lastega Natuke Kaugemal Asuvas Väikelinnas (kus Mees kolm nädalat kollitab) ja selle ümbruses ekskursioonil;
  • teeme mitmesegast tööd;
  • mina jätkan pudipadi läbisorteerimist ja äraviskamist - olen saavutanud juba umbes kolme poekoti jagu prahti, tubli mina;
  • koduõpime hästi süstemaatiliselt;
  • võib-olla käib keegi meist mõnel sünnipäeval;
  • Lillebror käib iga-aastases südamekontrollis, loodetavasti on tema arsti kulm seekord jälle vähem kortsus (nagu igal aastal - prognoos on siiani läinud aiana paremaks);
  • võtame vastu ühe komplekti sohvasurfajaid.
Ilma sohvasurfamata ja sünnipäevata võib ka külla tulla. 

Thursday, October 29, 2015

Mõni päev ja mõni teine päev

Mõnel päeval läheb kõik nii, nagu peab, see tähendab, hästi. Maja on soe, pesu kuivab, söök saab õigel ajal valmis, plaanid saavad teostatud, lapsed on head ja arukad ...

Ja siis on see teist sorti päev. Need armastavad lausa pundis käia. Selline päev, kui päevaplaan nihkub ootamatute tööasjade pärast paigast. Kui söök saab valmis liiga vara või liiga hilja. Kui mõni anonüümseks jääda sooviv laps ei saa üldse aru, mida tähendavad sõnaliigid, ja mõni teine anonüümseks jääda sooviv laps kirjutab loodusõpetuse töövihikusse täielikku jama kokku - sest ega raamatust loetu ja töövihikusse kirjutatav ei tohi omavahel kokku minna, eieiei, ikka loominguline peab olema! Ja selgub, et anonüümseks jääda sooviv vanaema on kaks kuud muudkui ühele lapsele eesti keeles ette öelnud, mida töövihikusse kirjutada, ja seetõttu pole laps peaaegu mitte midagi omendanud ei koma ega millegi muu kohta - aga üks anonüümseks jääda sooviv ema on siiralt arvanud, et laps teebki õigesti, kõik teemad on tegelikult juba teisest klassist tuttavad ... Ja anonüümseks jääda sooviv kass on oksendanud ühe lapse voodisse ja see tähendab plaanivälist madratsikeeramist ja voodipesuvahetust ja selle kõige käigus selgub, et voodialuse kasimine on pikemat aega kolme anonüümseks jääda sooviva lapse poolt potjomkini küla stiilis ... Sealt äraimetud magum opus'te autorid ei soovinud anonüümseks jääda, täitsa tavalised ämblikud olid, kes olid seal ilmselt juba kaua saanud segamatult oma munakookoneid imetleda.

Vähemalt kavatsen ma nüüd plaanikohaselt ära küürida köögipõranda ja teha kogu kambaga pärast üht vähemmäärivat kunstitööd. Homme läheb Unistaja kooli eesti keele kontrolltööd tegema, ma hetkel hästi ei kujuta ette, mida ta oskab ja mida mitte (vt ülespoole, anonüümseks jääda sooviv vanaema ...).

Novembris ja veebruaris tahavad kõik pooleli jätta. No ma ei tea, kui juba oktoobris on sellised päevad, mis siis novembris saama hakkab? Või on eile ja täna lihtsalt kehv kuuseis olnud. Äkki läheb varsti hoopis paremaks.

Wednesday, October 28, 2015

Kaos lastetoas ja miks see nii on

Meie lastetoas valitseb suurema osa ajast täielik kaos. Kusagil ripendab kellegi pidžaama. Siin-seal on mänguasjad maitsekalt segatud juhuslike sokkide ja surnud pabertaskurättidega. Kindlasti on keset põrandat pooleliolev Legoprojekt. Vaatepilt on kokkuvõttes kole.

Probleemi põhjus number üks on minu isiklik äärmine vastumeelsus koristamise suhtes. Ma ei salli koristamist ja kasimist põrmugi. Muidugi, ma kasin aeg-ajalt üldkasutatavaid ruume - vastavalt nende määrdumusastmele ja külaliste saabumisele, sest meie võime oma kõntsas elada, külalised pole seda jubedust küll millegagi ära teeninud -, aga mingit regulaarset koristamise-aega või oh õudust, laupäevaennelõunast koristamist meil ei ole ega tule. Punkt.

Koristamatusest olulisem põhjus on, et kolme poisslapse peale on kogunenud umbes miljon mänguasja, mille hädavajalikkus avastatakse peamiselt siis, kui ma neid garaaživiimiseks/äraviskamiseks sorteerima hakkan. Oi, meil ei olnudki meeles, et nende asjadega oli tore mängida! Pealegi tuleb mõnikord külla väike OO, kes on beebimänguasjade-eas ja tema jaoks tuleb ju ometi asju alles hoida!

Kolmas ja kõige hullem põhjus on, et ma ei salli (lisaks koristamisele) ajutist mööblit. Meie magamistoa riidekapp kingiti nii umbes 1935. aastal mu vanaemale pulmadeks. Raamaturiiulid tegi Mees ise, täispuidust, mõttega, et need sobivad kõikjale ja kestavad umbes igavesti. Laste kolmekorruseline nari on kapitaalne ja täiskasvanute mõõdus, tellisime just sellise, mis kestaks ... noh, ka umbes igavesti. Tüüpiline lastetoamööbel, mida poest saab, on aga miski saepuruplaadist jubedus, mis ei olegi mõeldud kauem kestma kui lapse teismeliseks saamiseni. Disaini poolest on need riiulisüsteemid kah ... lühiealised. Nii et meie lastetoas ongi mittekasutatavast uksest sisseehitatud raamaturiiul, hiiglaslik nari, kapitaalne kummut ja kirjutuslaud, kah sisse ehitatud - Mees tegi. Ihupesude jaoks on mingi inetu sahtliline, aga see vähemalt ei ole muust mööblist väga erinevat värvi. Mitte ühtegi mänguasja-panipaika ei ole, kui karja plastmasskaste mitte arvestada. Viimased tekkisid majja nii, et mingi hetkeni polnud meil üldse kaste, siis olid pappkastid ja siis näppis Unistaja pappkastid peenikeseks puruks. Mina ahmisin õhku ja palusin, et Mees Linnast kähku midagi tooks. Noh, ta käis Jyskis ... ja nii meil need koledad, kuid hädapärast kõlbulikud kastid ongi. Paraku ei õigusta see süsteem ennast enam ammu.

Vaadates asja positiivset külge, autodega ei mängita meil kah enam ammu ja tegelikult ei sobi peale Legode suurt mitte ükski mänguasi, nii et pole erilist hirmu, et pudipadi juurde tekiks. Kui ainult olemasoleva kraami kuidagi süsteemi ja ära paigutada saaks ...

Olen avatud ideedele, kuidas tekitada täispuidust, isevalmistatav (sest tellimine ei ole hetkel eelarves) panipaik/kapp/riiul/misiganes lastetuppa, kus on umbes kaks meetripikkust vaba seinaosa, mille kohal seinal peaks olema ruumi ka Mendelejevi tabeli, maailmakaardi, mõne loodusplakati ja noolemängu tarbeks? Ühtlasi peaks see mööblitükk sobima kuhugi ka nii umbes viiekümne aasta pärast, sest mööbel tehakse päriselt ka igaveseks ja pärandatavaks või vähemalt laste poolt retro-nime all edasimüüdavaks. Kui tuleks mõni hea mõte, siis saaks selle ju plaani võtta. Omalt poolt luban, et jätkan külmkapi otsast alustatud projekti "sodi majast välja" ja loobin halastamatult minema kõik mõlkis mudelautod ja ilma kõrvadeta käpikjänesed, mille olemasolu keegi enam õieti ei mäleta.

Tuesday, October 27, 2015

Ninatark muna

Ühes koolis, kus Mees kunagi töötas, juhtus eelkoolis järgmine lugu. Õpetaja näitas lastele ahvi pilti. Keegi kuueaastane olevat selle peale teatanud, et see ei ole ahv, see on gorilla, maailma suurim inimahv. Õpetaja oli natuke aega olnud tumm.

Täna juhtus meil Lillebroriga nii. Vanaema juures vedeles keset põrandat Lillebrori meisterdatud tiivuline paberolevus, kes meenutas iga nurga alt kõige rohkem pteranodonit. Mul ei tulnud see nimi meelde, seepärast käskisin Lillebroril ära koristada tema pterosaurus. Seepeale porises Lillebror: "Emme, sa ütled selle kohta kogu aeg pterosaurus, aga see on ju hoopis mustpea-loorpapagoi!"

Mnjah. Ma pole loorpapagoidest kunagi varem isegi kuulnud, rääkimata sellest, et neil võiksid olla mustad pead ... või et nad võiksid meenutada pteranodonit. Või on viimase puhul viga Lillebrori joonistusstiilis "mõte loeb, teostus on teisejärguline".

Monday, October 26, 2015

Puhas leht

Meie lastest on enamik klassikalisi muinasjutte siiani mööda läinud. Varem pole ma neid eriti ette lugenud, iselugemisega on aga nii, et Lillebror loeb üksikuid lauseid ilusa pildi juurest, Unistaja loeb seda, mida kästakse, ja Jõugu Juht eelistab pikka lugu samade tegelastega, ideaaljuhul mitmes köites.

Otsustasin, et loen praegu portsu muinasjutte ette, sest JJ veel kuulab ja Lillebrorile juba jääb meelde. Alustuseks võtsime juhuslikult olemas olnud "Soome muinasjutud" sarjast "Saja rahva lood" - sest soomlased käisid külas ja see nagu sobis. Klassikalises vestmise-stiilis muinasjuttu on muide väga mõnus ja suupärane ette lugeda. Lisaks muinasjuttudele leidsin ERR arhiivist üles lastelavastuse "Päikeselaegas", mis ühekordselt vaadates tundus poistele päris huvitav.

Nüüd võtsime ette Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud", välja antud 1951 - Vanaema lapsepõlveraamatu. Vahepeal tuleb seletada, vahepeal on lastel midagi kommenteerida - nagu ikka. Siis aga ühe kaval-mees-käis-põrgus-ja-tõi-endale-sealt-varanduse-jutu vahele pahvatas JJ nördinult: "Miks ta sealt kõik niimoodi ära varastab?"

Tõepoolest. Nii võib juhtuda, kui laps väikesena klassikaliste muinasjuttudega tuimestamata jääb. Et Oavarre-Jack on üks igavene varas ja paljude muinasjututegelaste peamine edu ja õnne valem on leida rikas abikaasa, seda me oleme ju kõik kuskilt lugenud. Et aga laps - kümneaastane laps - saab aru, et "vanamehe" varanduse mujaletassimine pole tegelikult eetiline tegu või peaks seda vähemalt kuidagimoodi põhjendatama, selle peale ma poleks tulnud. Muidugi, ju vanad eestlased kõik teadsid, et "vanamehe" varandus oli õelal teel saadud, pealegi peab muinasjutus alati väike ja vaene õnne (=rikkuse) leidma, siis saab sula searasva süüa ja kahe kasuka vahel magada. Aga puhta lehena muinasjuttu kuulaval lapsel võivad tekkida ootamatud küsimused. Mõisajunkruga lustilöömise tõttu häbissesattumist kartva pruudi asja ma suutsin vaikselt ära siluda, selle kohta vähemalt küsimusi ei tekkinud.

Ma pean nüüd natuke mõtlema, kas ma loen neile pärast seda raamatut veel muinasjutte või läheme jälle millegi natuke tänapäevasema juurde, näiteks Alcotti "Väikesed mehed" oleks üks sümpaatne raamat ...

Sunday, October 25, 2015

"Noh, kas sul peigmeest kah on?"

Teise Vanaisa sünnipäeval mõne nädala eest käis laua taga ka üks pudel ringi. Komme on niisugune. Arutati, kellele valada, kellele mitte - noh, kes roolis ei ole, need võivad. Siis pöördus igati soliidne vanem härra Onu Peeter meie laste poole: "Aga poisid, teile võib ju valada küll?" Enne enda laua alla naermist - sest õhkkond oli mõnus ja lapsed tundsid ennast ülearugi vabalt, ja otse loomulikult on lõpmata naljakas mõte, et väikestele poistele võiks konjakit kallata - olid lapsed sekundi jahmunud. Mina olin ka. Õnneks nii jahmunud, et ei taibanud kohe laste kaitseks midagi öelda, ja hästi läks, sest kohe sai ka Onu Peeter - muidu meie pere suhtes absoluutselt lugupidamisevääriliselt käitunud mees - aru, et midagi läks vist viltu, ja Onu Peetri proua silus kohe olukorda sõnadega: "Ärge pange tähele, lapsed, onu tegi rumalat nalja." Siis sai Unistaja naerukrambid ja teised kaks takkajärele, ebamugavus loodetavasti ei kestnud piisavalt kaua.

Need, kes nüüd peast haaravad ja mõtlevad, et on ikka kanamamma küll ... lugege edasi.

Minu vanemate ühed parimad sõbrad minu lapsepõlves ja mingil määral siiamaani (nii palju kui tervis lubab, enam väga ei luba) olid, ütleme, Tädi Mare ja Onu Väino. Nimed muudetud. Nende lapsed olid minust paar numbrit suuremad - just parajad, et hea tuju korral väntsutada või mängitada, halva tuju korral kiusata või ignoreerida. Selle ma elasin üle. Tädi Mare oli tol ajal kaunis ja elegantne daam, kes oli ka väga lahke südamega. Tädi Mare meeldis mulle väga. Onu Väino aga ... Ma ei mäleta, kui sageli juhtus pragamist teemal: "Mis sa pirtsutad, paha tüdruk, muidugi tahad sa onu põlve peale istuda," aga ju tuli ette sedagi. Kindel aga on see, et Onu Väinot mäletan ma kolmes olekus - pitsi tõstmas, rõõmsas pitsitõstmise ootuses või lihtsalt nilbena, kui pitsi tõsta ei saanud. Mis nalju ta minu pihta tegi, ei mäleta ma sõna-sõnalt. Peigmehe-teema oli neist igatahes kõige süütum, allapoole-vööd vihjetest ma lihtsalt ei saanud aru. Igal juhul oli selle kõige eesmärk tekitada lapsele piinlikkustunnet - väikesele lapsele, muide. Esimene mälestus Onu Väinost ja temaga seostuvast hirmusegusest, mõistetamatust häbitundest on mul vast nelja-aastasena. Igatahes olin ma väiksem kui Lillebror praegu. Ma usun, et minu armas kolleeg sotsiaalpedagoog nimetaks niisugust käitumist vihateoks väikese inimese vastu. Mina nimetaksin seda lihtsalt alatuseks ja alandamiseks - teha pisikese tüdruku kohta nalja, millest laps ei saa, ei tohigi aru saada, last näiliselt vestlusse tõmmates, sõbralikkuse maski all ... ja ma mäletan Onu Väinu mürisevat, räuskavat naeru. HÄ-HÄ-HÄÄ!

Ei, ta ei puutunud mind kunagi nii, nagu ei tohiks. Ma ei usu, et ta oleks olnud pedofiil või midagi taolist. Pigem oli ta lihtsalt üks õel, labane mees, kes püüdis ennast nõrgema kiusamisega populaarseks teha. Õel, labane alkoholilembene mees.

Ah et miks keegi mind ei kaitsnud? Noh, tõsteti pitsi ja kõigil täiskasvanutel oli jube lõbus, kui see ülearu tark ja muidu hellik "vanainimeste laps*" piinlikkusest vingerdas. Pealegi oli Vanaema üles kasvanud alkohoolikust isaga ja mis see natuke naljategemist lapsele ikka teeb?

Onu Väinot teadlikult vältima hakkasin vist umbes kümneselt ja olen üsna kindel, et nii umbes 20 aastat on mul õnnestunud täielikult pääseda temaga ühes ruumis viibimisest. Vanaema alguses porises - nad on ju sinu vastu alati nii kenad olnud -, hiljem leppis. Praegu, seda teksti kirjutades tuli mul õudne mõte - mis siis, kui Vanaema või Vanaisa sureb enne, kui Onu Väino? Siis võib see mees viimati veel matustele tulla ja tahab mulle käesurumisega kaastunnet avaldada? Matusekülalisi ilmselt ei saa valida nii, nagu pulmalisi ...

Teismelisena ja hiljemgi kogesin minagi alkoholijoobes meeste poolt mitmesegast ahistamist. Eredalt on meeles bussipeatuses ligi kakerdanud ja käe 14-aastase minu mantlipõue pistnud mees, kes minu jahmunud eemaletõmbumise peale järgi lohises ja ohtrasõnaliselt vabandama kukkus, et ta katsunud mind sellepärast, et ta purjus on ... Vaatasin talle sõnatult otsa ja lihtsalt kõndisin jalgsi koju. Samas peatuses bussi oodanud isa- ja õpetajamõõtu täiskasvanud vaatasid kõik kramplikult kõrvale. Hiljem, nii umbes 17-aastaselt (ja sealt edasi) olin kuidagi omandanud enesekindluse ennast küünte, hästisihitud kõrvakiilude ja - lihtsamal juhul - selgesõnalise "Ei!"-ga kaitsta, aga vastikus joobnute vastu jäi ja süvenes. See hais ja need loppis põsed ...

Kui järele mõelda, siis ahistamise-sarnane olukord oli ka täditütre kolhoosi-stiilis pulm, kuhu ma 12-aastaselt sattusin ja kus nii meeste kui naiste enam-vähem kõik jutud ainult labasustest koosnevat tundusidki - mitte et ma siiski oleksin kõigest aru saanud. Esinilbitsejast pulmaisa meenutas, kui järele mõelda, teatud nurga alt Onu Väinot ja mitu tema labast nalja käisid ka minu kui noorima külalise pihta. Ei, loomulikult ei astunud keegi vahele, kõik täiskasvanud õhetasid näost ja tõstsid rõõmsalt pitsi. Onu Ennu tütre pulma paar aastat hiljem ma keeldusin minemast.

Mis veel puutub Onu Väinosse, siis olen Vanaema südamest palunud, et ta püüaks iga hinna eest vältida Väino ja minu laste omavahelist kokkupuutumist ja - kuna mingil hetkel oli reaalne oht, et Väino võib laste hoiulolemise ajal läbi astuda - lausa õpetanud, mida öelda, kui keegi onu peaks hakkama esitama rumalaid küsimusi pruutide kohta: "Õigel mehel on elu jooksul üksainus pruut ja sellega ta abiellub. Meil on selle otsuse tegemiseks veel vara." Õnneks ei ole neid sõnu tarvis läinud, aga mõtegi sellest, et mingi Väino minu laste arvel nalja teeks ... ma näen täna öösel ilmselt õudusunenägusid.

Ma ei usu, et ma oleksin ainus laps, keda üks väino** on sihipäraselt alandanud. Kunagi lugesin samal teemal isegi mingit artiklit, aga ei suuda seda enam netiavarustest leida. Nii või teisiti võivad lapsed väärida pahandamist, karistamist või ignoreerimist, aga ükski laps ei ole ilmaski teinud midagi nii õudset, et teda peaks labasustega pilkama ja alandama täiskasvanu, kes sadistlikul moel oma tegevust naudib. Olgu see täiskasvanu purjus või kaine.

Olen sügavalt tänulik, et minu lastel ei teki meie pere ja sõprade kaudu sisuliselt üldse mingeid olukordi, kus keegi joobnud isik neid narrima tikuks. Onu Peetri apsakas muidu viisakas ja väärikas laudkonnas on tegelikult andestatud ja aru saadud, laste poolt siiralt tobedaks naerdud pealegi. Ma lihtsalt loodan ... loodan, et mul igal järgmisel korral, kui peaksin õelat lapsekiusamist märkama, jätkub julgust vahele astuda. Olgu selleks kiusajaks siis mingi Väino või keegi noorem. Olgu see siis minu või kellegi teise laps.

Ja veel - ei, ma ei kavatse Onu Väinolt sel teemal aru pärida. Tema elus on praegu väga raske aeg, pole tarvis seda elu veel keerulisemaks ajada. No ja see ei muudaks ilmselt midagi. Oleks siis päris onu või muidu lähedane inimene. Vanaemalt pole mõtet aru pärida, ta ei mäleta neid olukordi. Tuleb lihtsalt palvetada ja andestada ... Kunagi.
______
*nii ütles minu kohta alati Vanaema - no mõtelge, ta oli minu sündimise ajal juba 36, kus selle häbi ots, et nii vana naine lapse sai! Nõukogudeaegne mõtteviis, muud ei oska ma selle kohta öelda.
** siinkohal palun vabandust kõigi meeldivate Väinode ees. Paraku on Onu Väinol olemas väga armas ja tore pärisnimekaim, keda terve meie pere sügavalt austab, sellepärast panin talle sellise hm, varjunime. Midagi paremat ei tulnud pähe.

Kesine koolivaheaeg

Mida muud öelda vaheajanädala kohta, kui ilm on kas liiga külm või liiga märg, sõbrad kas haiged või kuskil ära ja lõpuks jääd ka ise haigeks?

Haigeks on siiani jäänud küll ainult Unistaja, aga hetkel piisavalt, et ma homme helistan igaks juhuks perearstile, võib-olla on vaja laps ette näidata.

Mulle on sügisene koolivaheaeg alati kuidagi mõttetu tundunud, just meie tavalise oktoobri-ilma pärast. Et kooliskäivad lapsed nädala jagu normaalselt välja magada saavad, on muidugi tore. Räägitakse, et mõned pered käivad vaheajal ka reisil - noh, me pole ilmaski lastega sügisvaheajal kuhugi saanud, alati on keegi haige või on rahaline seis olematu või ... aga eks see on meie isiklik probleem.

Tegelikult käisid meil nädala alguses taas sohvasurfarid. Taas soomlased, aga seekord oli neid kaks. Kenad tagasihoidlikud noored inimesed. Loodetavasti neile ka sobis.

Veel osalesin mina tuleohutuskoolitusel, kus sain teada, kuidas avada ust, mille taga võib olla, aga võib ka mitte olla tulekahju. Lugesin raamatuid. Tekitasin endale "aju" ehk suure kaustiku, kuhu päevhaaval söök, erilised koduõppeasjad ja vajalikud mitterutiinsed majapidamistööd sisse kanda. Esialgu toimib, külmkapp sai puhtaks ja vaibapesemine seisis kah meeles. Tänu kirjapandud plaanidele oleme tekitanud ka kuhjakese jagu kunstitöid.

Mees käis Lähedalasuvas Väikelinnas kollitamas. Üsna harjumatu on tulla koju nii, et Mees on juba kohal - mina käin lastega Linnas ja trenniaegade tõttu saabume mitmel argipäeval üle mõistuse hilja, aga Mees tuleb teise autoga teisest suunast ja palju mõistlikumal kellaajal.

Lapsed vaatasid filme "Tagasi tulevikku" ja "Tagasi tulevikku II". Meeldis. Muidu ei erine koduõppelapse koolivaheaeg suurt koduõppelapsed koolinädalast, natukehaaval toimub ikkagi õppetöö - eriti sellepärast, et tuleval nädalal tuleb minna Kooli üht-teist vastama.

Tarmukas ronija taim kiivi, mis pole ammu blogitähelepanu saanud, on vist avastanud, et tal on sügis, vähemalt poetab ta usinasti lehti. Lehepoetamine ei tundu sõltuvat kastmisest. Olen natuke nõutu, kas kiivi tahab tõesti talveks jahedamasse ruumi kolida ja kui, siis kuskohast ma talle selle ruumi võtan?

Kassid on seoses külmade ilmade saabumisega otsustanud kolida magama meie voodisse. Peaaegu igal ööl sel nädalal on kas meie peal või jalutsis olnud pisike, nurruv raskus. Mulle sobib.

Loomadest veel niipalju, et eile möödus meie väravast üks tugevalt lonkav kährikkoer - sest pesukaru eesti metsas ju ometi ei ela? -, lapsed olevat ühel päeval pidanud higileajavat võitlust kapsaussiga ja punane Findus tundub olevat täiesti välja koolitatud - kui ta saabub, jääb ta ootava njauga eesukse juurde ja võtab rahulolevalt vastu pakutava toidu, tuppa enam ei tüki.

Uuel nädalal käiakse koolis vastamas, peetakse Mehe sünnipäeva nii omakeskis kui külalistega, ja loodetavasti saab mul valmis Weasley kampsun Jõugu Juhile.

Thursday, October 22, 2015

Lihapallid

Ritsik vist küsis minult hiljuti lihapalliretsepti. Ma arvan, et seda võib laiema avalikkusega ka jagada.

Sa vajad suurt kaussi, töökorras praeahju koos plaadi või suure vormiga ja köögikombaini. Ilma on selle toidu valmistamine päris tüütu.

Pane kaussi umbes pool kilo (400 - 600 grammi, nagu juhtub) hakkliha. See võib ilmselt olla ükskõik mis sort, aga mina räägin siin lihast, mitte lihasegust (nagu need perenaise või peremehe või peresulase või kelle möginad, kus liha on vähe ja muud palju). Minul on tavaliselt seahakkliha või mingi sea ja veise segu, vastavalt sellele, mis juhtub soodusmüügis olema.

Tekita köögikombainis 3-4 peotäit riivsaia või riivleiba või nende segu vastavalt sellele, mida Sul üle on. Kalla riivsai liha peale kaussi. Sega riivsaia sisse natuke soola, pipart ja mõnuga karripulbrit. Kui Sa karrit ei armasta või teeb see eksootik Sind ärevaks, võid esialgu panna pool teelusikatäit või karri hoopis ära jätta. Sega natuke, koksa sisse üks muna.

Nüüd puhasta ja purusta köögikombainis kaks keskmist õuna, 2-3 küüslauguküünt, 1-2 sellerivart ja kaks keskmist sibulat. Kummuta see märg mass liha-riivsaia peale ja asu sõtkuma. Põhimõtteliselt võid veel purustada ja segule lisada peotäie või kaks kreeka pähkleid, aga mulle need väga ei meeldi. Kui Sul on sidrunit, võid lisada veel riivitud sidrunikoort ja teelusikatäie või kaks sidrunimahla. Samuti võid hakkida sisse peotäie peterselli, kui on.

Sõtku tainas korralikult segi. Pane praeahi 200 kraadi peale sooja. Kata ahjuplaat või suur vorm küpsetuspaberiga, on pärast kergem pesta. Vormi tainast kolme-neljasentimeetrise läbimõõduga pallikesed ja lao need plaadile. Pista plaat pallikestega ahju. Kuna ma ei tea, kui äkilise loomuga Su ahi on, ei hakka ma mingit küpsetusaega soovitama, eks Sa ise näed, millal pallikesed kenasti pruunid on.

Kui peres juhtub olema keegi, kes üht või teist aedvilja ei söö, siis võib selle ju ära jätta. Me siin allergiliste sohvasurfarite puhul proovisime, kõlbavad süüa nii ilma sibulata kui ilma õunata.

Algne retsept pärineb ajakirja "Good Food" 2003. aasta jõulunumbrist. Seal tuli lihamassist vormida vorstikesed ja keerata need külmsuitsupeekonisse (meil müüakse sellist näiteks ameerika peekoni nime all), aga kesse viitsib? Pallikestena on võimalusi ka rohkem, ma vahel küpsetan kohe mitmest kilost lihast korraga ja pistan suurema osa sügavkülma, siis saab neid kasutada frikadellidena ja näiteks tomatikastme ja makaronidega.

Wednesday, October 21, 2015

Kui hea raamat!

Kes mind isiklikult tunneb, see juba teab, et absoluutselt kõigi idamaade kultuur, maailmavaade ja üldine olemus tekitab minus parimal juhul nõutust (mis mõttes peavad kempsuskäimiseks eraldi sussid olema?), aga päris sagedasti võõristust, põlastust ... kuni raevuni välja (hiina ühelapsepoliitika tagajärjel tehtavad tüdrukbeebide tapmised). Tunnistan, et need ei ole ilusad tunded. Ühtlasi püüan ennast natuke välja vabandada väitega, et ühekaupa võttes on need idamaised inimesed kindlasti päris kenad nagu inimesed mujalgi maailmas. Sellegipoolest ei ole mul vähimatki tahtmist põhjapoolkeral kunagi sattuda kaugemale ida poole kui turistina Krimmi - kui just teisiti ei saa ja seal juhtub rahuaeg olema.

Uudishimu minu idamaa-tunnete hulka ei kuulu, aga "Minu"-sarja raamatuid loen küll. Üldharivas mõttes ja mõne üksiku hea kogemuse pärast. "Minu"-sari tundub muidu selline ebaühtlane, paljusid raamatuid kirjutavad ju inimesed, kes sellega igapäevaselt ei tegele, aga idee poolest mulle meeldib. Mis siis, et kõige eredamalt on meelde jäänud raamatud, mille autorid tundusid lausa ebasümpaatsed.

Igatahes võtsin ma eile raamatukogust järjekordse "Minu"-teose - Maarja Yano "Minu Tokyo". Ma muidu valin neid raamatuid selle järgi, mis parajasti näpu vahele jääb, aga selle raamatu autor on mulle blogi kaudu sümpaatne. Õhtuks oli raamat läbi loetud. Kohe alguses läks nii, et laste trennisttulemine ei olnud väga tore sündmus, sest siis ei saanud enam edasi lugeda.

Ma ei mõista ega hakka arvatavasti ilmaski mõistma Jaapanit, aga see raamat oli lihtsalt täiesti õigesti kirjutatud. Nii, nagu ühest paigast kirjutada tuleb - läbi inimeste ja läbi iseenda. Muidugi, nii nagu Justin Petrone "Minu Eesti" kohta on öeldud, et raamatu pealkiri võinuks hoopis olla "Minu Epp", võiks ka selle raamatu pealkiri olla täiendatud hoopis sõnadega "Minu Sho", aga ikkagi. Peoga vahetusüliõpilase uljust, teise peoga emotsioone, näpuotsaga olmet ja kuhjaga inimesi. Inimeste kombeid, mõtteid, võrdlusi muu maailmaga ja selle taustal diskreetselt jutustatud armastuslugu, mis jääb õhku kohas, kus eriti põnevaks lähebki - aga noore eesti-jaapani pere lugu on hoopis teine lugu kui see, kuidas nooruke eestlanna aastaks Jaapanisse läks ja seal armastuse leidis. Blogi kaudu on küll uudishimulistel võimalik teada saada, et praegu elavad nad Eestis, on rikastunud koera ja kassi võrra, kuid muidugi on põnev mõtiskleda, milline oleks Sho kirjutatud "Minu Maarja" - või nojah, "Minu Eesti, jaapanlase silme läbi".

Natuke häiris - et norida ka - alkoholijoobes inimeste rohkus. Aga võib-olla paljud üliõpilased nii elavadki, ma enam ei mäleta. Igasugused häirimised aga kustutab lugu sushibaari kassist. tegelikult ma arvan, et see autor võiks veel mõne raamatu kirjutada. Jutuvestmise and tundub täitsa olemas olevat.

Sunday, October 18, 2015

Taskurätikuid läheb palju

Lugesin Indigoaalase juurest toredat väljendit "ärritunud nina sündroom". kas mul just see on, ei tea, aga põskkoopapõletik jätkub täie hooga. Keegi tuttava tuttav olevat põskkoopapõletikust vabanenud ingveri ja mee tarvitamisega. Ingver sobib, mee jätaksin vahele - no üldse ei meeldi tema lõhn ega maitse! Ainuke küsimus on, kas seda tuleb sisse võtta või peale määrida. Tõsine tatisus pole kunagi nii suur rõõm, kui pärast pikemat ninakoopavalu - kui voolab, siis ei valuta. Nii et vabandage mind, kui ma aktiivselt nuuskan, saab pea selgemaks ja valus ka enam ei ole.

Üleeileõhtune soome isa esitas teooria, et inimese kehas võib elutseda uss, keda näeb ainult bioresonants-meetodiga, ja see uss tekitab allergiaid. Ninakoopas jällegi pidi elutsema meduus, kes põhjustab probleeme ülemiste hingamisteedega. Eks igaüks usub seda, mis talle sobib. Muidu oli päris kena perekond, ainult voodipesusid polnud taibanud kaasa võtta. Autos oleks ruumi küll olnud, ma arvan.

Meie püüame siin kah kena perekond olla. Vahetevahel õnnestub hästi, vahetevahel ajab juukseid katkuma. Lillebror valdab näiteks ilma igasuguse ettevalmistuse või õpetuseta suurepäraselt vinguviiulit! Iga asja peale on kriuks ja kräun, või siis jälle tuleb kaisulapseks ja on nii armas, et lausa hirm hakkab. Ma südamest loodan, et tal on käes see arengukriis, mis muidu seitsmestel pidavat tulema ... kuigi alaäge jonniiga algas sellel lapsel umbes aastaseks saades (sest siis õppis ta kompetentselt turvahälli sisse ja sealt välja ronima) ja kestab minu meelest siiamaani. Kui ta just parajasti nunnu ja terane ei ole, see on õnneks valdav.

Unistaja on vaheldumisi abivalmis ja autistlik. Rutiinivälised sündmused löövad ta minimaalselt 24 tunniks rööpast välja. Kui ta aga rööpasse tagasi saab, toimetab ta tuttavas keskkonnast vägagi kompetentselt ja muidugi keegi ei usu, et tal autistlikud jooned on ... Ppk õpetaja käest sai kiita, et tegutseb asjalikult ja käitub mõistlikult. Jah, seal rühmas on üks päris-autistlik laps ja üks laps, kes vist mujal kui kirikus viisakat käitumist ei näegi. Samas on sellise lapse puhul suur õnn ja rõõm, et ta omast vabast tahtest ja täiesti iseseisvalt kohale ilmub ja tunnis osaleb.

Jõugu Juhti on aina raskem arvutist eemal hoida. Õnneks ta veel aktsepteerib minu ja Mehe seisukohta, et iga päev ikka ei saa küll. Kui arvutis ei ole, loeb nohinal raamatuid, selle tulemust on näha - laupäeval kirjutas ta peaaegu veatu etteütluse. Halleluuja.

Mees tegi peaaegu lõpuni vannitoa puitosa, mille ehitamist me alustasime kolm aastat ja kolm kuud tagasi. Keegi just jagas FB-s, et kui üks mees on lubanud midagi teha, siis ta teeb seda ka, pole tarvis talle seda iga kuue kuu tagant meelde tuletada. Nii ongi.

Homsest algab uus päevakava, mille järgi kollitab Mees kuus nädalat jutti Naabermaakonna väikelinnades. Koduõppimise mõttes sõidame kunagi novembris temaga kaasa ja külastame kohalikke vaatamisväärsusi, aga sinnamaani peame leppima asjaoluga, et Linnas käin nädala sees ainult mina. Noh, kuni ma mingeid veetorujuppe ostma ega majakindlustuslepingut sõlmima ei pea ...

Thursday, October 15, 2015

Sohvasurfamisest

Meie perel on reisimine võimalik peamiselt nii, et öömaja eest maksma ei pea. Viiekesi on ka külaliskorter või kämping paras väljaminek, ja raha peab ju jätkuma ka jäätise, uute Laupa-lugude ja mitmesegaste muuseumide külastamiseks.

Päris igal pool meil sõpru ei ole. Ma enam ei mäleta, kuidas me sattusime lehele couchsurfing.org, aga see tundus hea mõte.

Tegelikult on nii, et minu elu esimene kogemus puruvõõraste inimeste külalislahkusest juhtus, kui ma olin umbes üheksane. Vanaema Mahtil oli Lätis keegi tuttav, kelle juurde me saabusime päev enne meie saabumisest teavitavat kirja - nõukogude postisüsteem oli kord juba selline ja telefone kodudes polnud. Igatahes polnud tuttavat tädikest kodus, kell oli õhtu ja meie mõnevõrra nõutud. Naabermajast ilmus välja üks hääldamatu nimega ümarik proua, kes luges meid üle, korraldas, kes kuhu magama saab, ja pakkus hommikusöögiks pannkooke. Veel paarkümmend aastat vahetasid Vanaema ja sõbralik proua jõulukaarte. :)

Hiljem tekkis selliseid kogemusi veel ja kuna ma olen vist pärinud Vanaema kombe kes iganes hoobilt perekond integreerida (see peletas efektiivselt kõiki minu võimalikke kallimaid, kuni ma välja kolisin ja natuke aega hiljem Mehega koos elama hakkasin ... perekonnaga tutvustamine toimus siis, kui Mehe hambahari oli juba minu topsis - ee, me ei olnud siis veel kristlased), oli võõrastele inimestele öömaja pakkumine ja ise nende juures ööbimine loogiline lahendus.

Tegelikult on see sohvasurfamise-asi imelihtne - registreeru, täida oma profiil, pane kirja, mis sorti inimesi ootad*, ja asu surfama. Muidugi, ilus oleks ise öömaja pakkuda, mitte ainult öömajavõimalust otsida. Öömaja ei pea ilmtingimata olema eraldi vannitoaga külalistetuba, elutoa diivan sobib väga hästi. Meil näiteks ööbivad külalised kaminasaalis, millest läbiminek on ainus viis lastetuppa pääseda. Seda me hoiatame ka profiilis, seal nimelt on eraldi osa pealkirjaga "My Home" (minu kodu). Külalistele seltskonna, söögi-joogi ja ekskursiooni pakkumine on täitsa vabatahtlik, tavaliselt hommikusööki ikka antakse.

Meie sõber Silas Hannoveri lähedalt (saab kohe 9) ütles sohvasurfamise kohta nii: "See on, nagu külastaksid sõpru, keda sa veel ei tunne." Enamasti nii ongi.

Meie oleme ise külalistena kogenud täiesti imelisi vastuvõtte imelistes kodudes imeliste inimeste poolt ... ja ühte viisakalt öeldes kummalist kodu, kus meid pandi magama kööki ja üldse oli kogu olukord ütlemata ebamugav. Külalised, kes meil on käinud, on üldjuhul olnud väga kenad inimesed, aga eks üht-teist ärevakstegevat on olnud neiski. Näiteks põrutas üks seltskond soome tudengeid Linnast 20 kilomeetrit vales suunas, enne kui taipas kaarti ja minu antud juhiseid vaadata. Täpselt samal teemal vestlesin äsja telefonis meie hommeõhtuste soomlastega, kuni mulle hakkas tunduma, et me peame nad ise Linnast kohale lootsima - huvitav, kas soomlastel on mingid erilised kaardid, kus peale Tartu-Tallinn maantee muud teed peal ei ole? Ükskord ammu ignoreeris väga ee omapärane ameeriklastest abielupaar sihikindlalt minu antud juhiseid, kuidas meile pääseda, ja ma pidin nende ärapäästmiseks eiteakuskohast 20 km tühja sõitma. Õnneks on palju rohkem olnud toredaid inimesi ja nii mõnegagi oleme siiani sõbrad, mõnd lausa juba uuestigi näinud.

Hetkel on meil kuidagi tihe külastusperiood - homme saabub soome isa viie lapsega, esmaspäeval mingid soome noored, ja kunagi novembris paar tšehhi tudengit. Mõne nädala eest käis seltskond saksa jalgrattureid. See kõik on heas mõttes põnev.
_________
* selles mõttes, et näiteks üksikutel naistel on turvaline kirja panna, et paluks ainult naissoost reisilisi. Nahavärvi või rahvuse põhjal valida ei ole viisakas.

Wednesday, October 14, 2015

Meie pere loogika

Kõigepealt ohkasin esikupõrandat küürides nukralt taga oma varalahkunud aurumoppi. Jõugu Juht kõõlus pesemata põrandaosa peal ja küsis, kui palju uus mopp maksta võiks. Mina arvasin, et sadakond eurot vast ikka, aga sadat eurot meil pole - noh, igatahes mitte mingite luksus-kodumasinate jaoks.

Kaks tundi hiljem mängis Mees natuke leheküljel skyscanner.net ja selle tulemusena läheme me jaanuaris Lübeckisse. Lennupiletid edasi-tagasi maksavad meie perele sada eurot. Pluss sõit Riiga ja tagasi pluss auto parkimine pluss kulud reisi peal. Ööbimise, ma loodan, lahendab couchsurfing.org.

Eks ole? Kodumasina jaoks raha pole. Mitme muu isegi vajalikuma asja jaoks raha pole. Reisimise jaoks äketse on.

Me pole kunagi rahaga arukad olnud ... või kuidas võtta. Me ei osta kutsimutsi kotte ega käi restoranides või seiklusparkides, poes vaatame allahindlusi ja mõtleme mitu korda, kas ja mida üldse osta. Aga raamatutest ja reisimisest ei saa ju loobuda? Eriti, kui seda nii odavalt pakutakse?



Sunday, October 11, 2015

Saabus talv

Ootamatult saabus meile talv. Hommikuti on heinamaad olnud valged. Ühel hommikul või ööl oli lausa lund sadanud! Küll vähe, aga oktoobri alguses on kolm helvest ka liiga palju. Lund, palun, võiks sadada advendiajast JJ sünnipäevani. Tähendab, mõnel päeval selles ajavahemikus, et jõulud oleksid valged ja kelgutamishuvilised saaksid oma liud ära lasta.

Talve saabumist tähistasime perekondliku haigeolemisega. Mees oli kõige haigem, kaks ööd oli mul tunne, et magan ahju kõrval. Lapsed pääsesid kergemalt, mind tabas traditsiooniline põskkoopapõletik. Seekord õnneks lühiajaline eksemplar, ninavalu kestis kõigest mõned tunnid.

Haigusest hoolimata sai Lillebror käia eelkoolis, aga sellest ma juba kirjutasin.

Unistaja on teinud oma elu lugemisrekordi ja jõudnud viie nädalaga läbi lugeda lausa kolm Harry Potteri raamatut.

JJ käis Sõbra sünnipäeval. Veel jõudis JJ olla haige, küpsetada kuhja pannkooke, lugeda läbi raamatu "Varastatud oranž jalgratas", teha matemaatika kontrolltööd ja olla üksi kodus. Tegus noor mees suudab palju!

Mina tutvusin olude sunnil ühe väga toreda hambaarstiga. Tema nimi on Margit Tarro ja ta võtab vastu Elva Maxillas. Kui kolmandiku hamba suurune plomm võtab ette postilt lahkumise reede õhtul kell seitse, siis tuleb lappimiseks sõita kuhu iganes. Doktor Tarrol igatahes ilmnes arstide juures haruldane omadus - ta kuulas ära, mille pärast ma laupäeva varahommikul 60 kilomeetri kaugusele olin sõitnud! Kahjuks pole ma taolisi arste elus palju kohanud. Veel kahjumaks (kas nii võib öelda?) ei tegutse see tore arst Linnas. Kuna meie pere hambaarst on 85-aastane, võib mingil hetkel tekkida vajadus leida uus tore arst, aga 60 kilomeetrit on natuke nagu kauge käia.

Muidu läheb, tänan küsimast, kenasti. Sõbrad on head, päike paistab ja kassid on pehmed. Kaalume mõtet lisada perre veel üks must kass, aga kuna meil juba on kolm kassi, tuleks arvestada nende arvamusega ja neile ei meeldi varjupaika kaasa tulla ... Nii et see asi on keeruline. Aga kui teil veel kassi pole, siis praegu on parim aeg kass koju viia. Ülaltoodud lingil on palju kauneid kasse. :)

Thursday, October 8, 2015

Mida kõike küla peal süüa tehakse 2

Eelmisel sügisel kirjutasin sellise postituse. Nüüd olen jälle üsna tubli olnud ja nädalamenüü kirja pannud. Nädal pole küll veel läbi, aga kui meid ei taba külalised või viiruse ägenemine (pole aega!), siis ma ei näe põhjust, miks ei peaks etteantud menüü pühapäevani kestma.

Hommiku- ja lõunasöögid on taas juhuslikud, sest kõik inimesed ei söö kõigil päevadel kõigi söögikordade ajal. Siia panen kirja õhtusöögid.

Tegelikult võiks juba eelmisest pühapäevast alustada.

P - ahjus küpsetatud kanakoivad tomatikastmes ja kaneelisaiad.
E - pannkoogid (JJ ja Lillebror tegid), magusalt ja soolaselt.
T - Jamie Oliveri kõrvitsasupp ja moosisai. Suppi modifitseerisin nii, et salveid ma kahjuks poest ei leidnud, see jäi ära, värske rosmariini asemel kasutasin kuivatatut ja parmesani asemel mingit teadmata nimega huvitavat juustu, mis kodus olemas oli.
K - suvikõrvitsapirukas ja mirabellikompott. Minul oli see retsept saadud ühelt sõbralt, seetõttu tegin sõbra õpetuse järgi - suvikõrvitsa riivisin, mitte ei lõiganud viiludeks, ja maitseks raputasin basiilikut.
N - aedviljasupp ja prantsuse sai, ahjuõunad.
R - soe peekoni-pastasalat (Angeelika Kang, "Salatiraamat", lk 53) ja kohupiimakreem.
L - ahju-aedvili ja šokolaadivaht (Ingrid Wikholm, "Maitseelamused Provence'is", lk 95).
P - röstitud porgandid ja peedid pluss sealiha Jamie Oliveri järgi ja banaanismuuti.

Tuleval nädalal teen millalgi seda salatit ja kõrvitsaquiche'i, samuti täiesti imelisi lihapalle, sest meile tuleb üks Soome isa viie lapsega. Lihapallid on suurepärane sohvasurfi-söök, sest nende juurde saab serveerida kõikvõimalikke salateid jm lisasid ja mõni lisadest ikka sobib. Loodetavasti peab mu praeahi vastu - täna saiaküpsetamise käigus näitas ahjutermomeeter mingil hetkel 140 ja siis jälle 220 kraadi, muutus ahju temperatuurinupu asendis oli vast 20 kraadi jagu ...

Wednesday, October 7, 2015

Blogikriis

Kunagi ammu, kui ma selle blogiga alustasin, oli mul olemas ettekujutus, millest kirjutada ja kuidas. Asjalikult, aga vast mitte liiga kuivalt. Natuke, ma loodan, õnnestus. Siis fookus kuidagi nihkus ja siia tekkis miski laialivalguv perekonnakroonika, millel pole praeguseks enam ei saba ega sarvi. Kas teie mäletate, millal ma viimati mõne retseptilaadse idee kirja panin? Või millal jagasin teiega viimati väärt lugemist Internetiavarustest?

Vat just.

Noored blogijannad, kes seda blogiasja tõsiselt võtavad, kirjutavad, kui palju aega nad blogimisele kulutavad. Valivad kujundust, teevad ilupilte ... Oeh. Pilte tahaks lisada küll, kui keegi ainult pildikasti akulaadija üles leiaks. Mis siis, et ma eriti ilusaid pilte teha ei oska. Aga näiteks ... kui rohkem kui aasta tagasi olid suuremad lapsed kodust ära ja Lillebror Mehe kõrval aias mingit asja ajas ... see oli hetk, mil ma kibedalt kahetsesin, et ma ei ela, fotoaparaat näpus. Meelde jääb küll, aga tahaks jagada ka, see oli nii ilus isa-poja suhtlemine.

Igatahes mõtisklesin ma siin natuke, mida ma selle blogiga teha tahan. Kinni panna oleks nagu tobe. Ma loodan, et siin loevad need, kellele ühel või teisel põhjusel sobib, ja kellele üldse ei sobi, need lähevad loevad midagi muud. Eks ole? Mina teen küll tavaliselt nii.

Kui ma nüüd jätkan, siis ma tahan rohkem kirja panna toiduretsepte või toidu-ideid - retseptideks on neid tõesti raske nimetada, võtke peotäis seda ja punt toda ... no ei ole täpne. Tahaksin pakkuda Truudel Blogilugejatele laupäevast lugemist, sest tegelikult saan ma FB ja muude kanalite kaudu hulgaliselt väärt artikleid. Neljapäevane nipp on üks sedasorti asi, millega tuleks tegeleda. Ja teisipäevane tänu. Jah, algriimid mulle meeldivad. Tegelikult on väga kasulik võtta aeg maha ja mõelda järele, mille eest olla tänulik.

Veel loodan mingil hetkel saavutada uue kujunduse - varasem kohvitassimuster kadus iseenesest ära ja tagasi ei tulnud - ja ikkagi natuke pildimaterjali ka tekitada. Siis, kui. Momendil on saabunud südaöö ja oleks arukas minna magama, eriti kuna Mees ja lapsed jagasid oma viirust lahkesti mullegi.

Atsih.

Tuesday, October 6, 2015

Lillebror käis eelkoolis

Laste kasvatamise juures üks hullemaid asju on see, kui kiiresti nad kasvavad ja kui ruttu peab jälle mingeid otsuseid tegema. Alles see oli, kui me Mehega arutasime, kas Lillebror kunagi kauges tulevikus eelkooli panna ... ja täna oli esimene tund.

Vaadake, me ju tegelikult ei tea, mida elu toob. Võib juhtuda, et Kogu Gäng läheb tuleval sügisel igapäevaselt kooli. Võib juhtuda, et esimene igapäevane kooliskäimine saabub meil siis, kui esimene lapsühik ametit hakkab õppima - kutsekoolis? Kõrgkoolis? Pole aimugi. Võib juhtuda igasuguseid vahepealseid võimalusi. Igatahes on lapsele kasulik saada hästi turvaline ja mõnus teadmine, kuidas koolis asjad käivad. Kui läheb tarvis, siis pääseme pidevate pahanduste, seletuste ja solvumiste jadast, mis saatsid Unistaja esimesi koolinädalaid. Kui tarvis ei lähe, mis siis ikka.

Minul on praegu küll tunne, et esimeses klassis poleks Lillebroril suurt midagi teha peale ilukirjaoskuste omendamise. Minu töökoolist antava aabitsa luges ta vist juba nelja-aastaselt läbi ja ma olen päris kindel, et 1. septembri pidulikul aktusel kõlaks aabitsajagamise ajal Lillebrori pettunud: "Määh, seda ma olen juba lugenud." Seega, kui võimalik on, jääks ta esialgu koduõppele, kooliasju teeks minimaalselt, keskenduks inglise keele intensiivõppele ja käelisele tegevusele. Kuni õppekava järele jõuab. Aga nagu ma juba ütlesin, meil pole aimugi, mis tuleval sügisel saab.

Igatahes oli Lillebror veel paar nädalat tagasi eelkooli suhtes väga negatiivselt meelestatud. Teatas, et tema ei lähe ja kõik. Iga paari päeva tagant meeldetuletamine ja Teisele Vanaisale uudise positiivsena serveerimine kandsid vilja. Eile õhtul vaatasime kooli kodulehelt, mis nägu on Eelkooliõpetaja, ja Lillebror teatas pärast Õpetaja pildi põhjalikumat uurimist, et ta juba natuke väga tahab minna.

Pakkisime pidulikult kandekotti pinali pliiatsitega ja vahetusjalatsid. Kotiteema kohta arvas Lillebror pärast, et ta tahaks ikka seljakotti. Ma olen temaga nõus, järgmisel poetiirul katsume leida sellise, mis sobiks eelkoolis käimiseks, reisimiseks või koolikotiks - vastavalt vajadusele.

Pärast mõningast töötegemist hõikasin sotsiaalpedagoogile, et lähen nüüd lapsevanemat jooksma (nagu libahunti või marti jooksma) ja läksin võtsin kõigepealt kaks last Vanaema juurest kaasa (Jõugu Juht ja Mees olid gripilaadse enesetundega kodus siruli). Unistaja Linna teise otsa trenni. Mh, varsti hakkavad JJ-ga koos jalgsi või bussiga käima, ma ei saa igal teisipäeval tööpäevast tervet tundi laste transpordi jaoks näpistada. Siis sõitsime Lillebroriga kooli poole. Loomulikult diametraalselt teises Linna otsas!

Autos pidasin Lillebrorile igaks juhuks loengut kempsuküsimisest (sest suurest ärevusest märjakstehtud pükse on eelkoolis ja esimeses klassis ette tulnud), tunnis sõnasaamisest ja teiste laste vastu kenaolemisest. Ei või ju iial teada. Kooli- ja muidukogemusega Unistaja oli hiljuti pühapäevakoolis lollusi teinud, kes teab, mis Lillebrorile pähe tuleb. Lillebror ütles jah ja noh ja arvas, et seda kempsuküsimise asja peaks õpetaja käest üle küsima, et mis on viisakas öelda. Lubasin, et ju õpetaja ise räägib, mida on tarvis teada.

Koolimajas viipas südamlikult naeratav õppealajuhataja* meid edasi - te vist teate, kuhu minna, olete siin ennegi käinud? Tegelikult ei teadnud midagi nii täpselt, sest kui JJ eelkoolis käis, pandi ülerõivad garderoobi, aga nagu mu ülemus hiljem märkis, on see meil tõesti nii õudne (viimane suur ehitusobjekt, mis ootab raha või ehitusluba või ma ei teagi, mida, muud kooliruumid on päris kenad), et ärgem lapsi ehmatagem. Lootsisin siis Lillebrori klassi ja küsisin Eelkooliõpetaja käest järele - jah, ülerõivad jäetakse seekord klassi. Ahah.

Pärast mõningat katsetamist siin ja seal leidsime Lillebrorile koha. Lapsevanemad juhatati üle koridori Õpetaja Taaviemme klassi. Tegin kanaema ja tormasin veel lapsele taskurätipakki viima, sest nohu tal nagu oli.

Õppealajuhataja rääkis koolist. Rääkis prantsuse keelest ja rääkis üldse kõigest, millest rääkida andis. Mina kuulasin mitte just uut infot, aga avastasin enda jaoks küll ühe peletava fakti - esimene klass teeb meil üle mõistuse palju sporti. Lillebrori väike väga haige süda** ei luba isegi pikemalt kulli mängida, igasugusest trennist rääkimata (et juhul kui ta peaks tuleval sügisel hakkama igapäevaselt koolis käima ...). Novembris on kardioloogi aeg, eks ma siis küsin seda asja täpsemalt. Tegelikult istusin ma suurema osa õppealajuhataja kõnest, üks silm kellal, ja mõtlesin, kuidas Lillebror ennast seal klassis täiesti võõraste inimeste hulgas tunneb.

Siis suunati vanemad vaatama pikapäevakooli ruumi ja mina tuvastasin vanemate hulgas ühe lapsepõlveaegse tuttava. Maailm on pisike. 

Ja juba avaski naeratav Eelkooliõpetaja klassiukse ja viipas lapsevanemad lastele järele. Kõik tundusid rõõmsad, Lillebror sealhulgas. Esimese asjana teatas Lillebror mulle, et talle meeldis siin väga. Edasi tuli natuke kangutada, aga tegevused olid olnud ootuspärased - tutvumine, joonistamine, mäng - ja muidugi pidi Lillebror üle seletama, mis ta nimi siis õieti on. Noh, pole hullu, meil on olnud koolis Bandobras ja Ärmaline ... või umbes nii.

Pärast Unistaja teisest Linna otsast auto peale korjamist jäi Lillebror üsna vaikseks ja uinus üsna pea. Ilmselt oli kooliskäimine väsitav.

Tuleval nädalal jälle, seekord juba kaks tundi.

__________
*meil on vahel mõningad omavahelised naljad ka - mul on erakordselt tore ülemus.
**ütleme nii, et iga kord on kardioloogi kulm aina vähem kortsus, aga algne prognoos beebi-Lillebrorile oli väga hirmutav ja lühike. Jumal teeb imesid.

Sunday, October 4, 2015

Kuutõbisuse raske vorm

Kõigepealt otsustas täiskuud tähistada meie auto. Bensiinipump lakkas päevapealt töötamast. Auto seisab juba nädal aega kurvalt köögi akna all ja ootab midagi suurt, mis ta Linna remonti veaks. Paraku on Vanaisa auto meie tank kõrval nagu kirp ja võiks äärmisel juhul vedada nööri otsas plastmassist parti ...

Siis käitusid lapsed suurema osa nädalast igal võimalikul hetkel päris hullusti. Muhke küll palju ei tulnud, aga Browni liikumist on suutelised tekitama ka kolm ühikut.

Siis läks vahelduse mõttes peaaegu hästi, Vanaisa kiitis üüratusuure napoleonikoogi heaks.

Siis ... jagati Metsa tänava tahatuppa kolm uinakut. Mitte ükski neist ei tabanud mind ega Meest. Oli märkimisväärselt ebameeldiv olla imeilusa sügisilmaga täitsa vaba ja puhkusel, ei pesuriputamist ega midagi, lastel oli ülevoolavalt palju energiat, aga lapsevanemad tuikusid kohvitassist kohvitassini. Täielik raiskamine ju!

Kaunist pilti pakkusid korraks Lillebror ja Lotte. See nägi välja umbes nii nagu sellel pildil. Ritsik arvas, et meil oleks ikka koera vaja. Mina arvan, et oleks peaaegu jah, aga ... porikäpad ja kaka ja koolitamine? Tegelikult ma isegi uurisin korraks, kui palju mulle sümpaatne kutsikas võiks maksta. Sattusin vist kutsikavabrikandi otsa, sest küsimus "paberite" kohta ajas inimese teisel pool telefoni väga kurjaks. Ma olen siiani arvanud, et paberiteta koer ei maksa suurt midagi, see on ju õnnetus, kui tõukoer planeerimata pesakonna saab ... aga ju on peniloom kellegi jaoks ka elatusallikas. Ma arvan, et juhul, kui meile peab tulema koer, tuleb ta meile õigel ajal. Sel nädalal ei olnud veel see aeg.

Siis ... jäid üksteise järel haigeks Lillebror, Jõugu Juht ja Mees. Mingi kurguviirus, ma usun. Vähemalt oleme me nüüd jälle kodus.

No ja selle kõige krooniks selgus, et napoleonikook oli vist mu praeahju luigelaul. Täna panin enda teada kahesajakraadisesse ahju vormitäie kanakoibi koos sibula-tomatikastmega ... et tund aega hiljem avastada ahjust parajast söömistemperatuuris toored koivad krõmpsuva sibulaga. No teate! Kakssada viiskümmend kraadi ahjunupu järgi tekitas sada seitsekümmend kraadi ahjutermomeetri järgi, koivad said küpseks ja isegi kaneelisaiapäeva saime tähistada, aga ilmselt on meil vaja uut pliiti. Kuna korraliku uue pliidi* ostmise jaoks ei ole meie eelarves isegi mitte kaugemas tulevikus vaba raha, tuleb koguda ja koguda ja seni jälgida olemasolevat praeahju sama kiivalt, nagu oleks ta puuküttega.

Järgmisel nädalal tunneme suurt rõõmu oma puukütte-ahjudest ja Jõugu Juht kirjutab arvatavasti matemaatika kontrolltööd. Kas ka koolimajas juba kütteperiood algab, pole teada. Varasemale kogemusele tuginedes panen homme hommikul kampsuni selga.

______
*ma alla Miele ei ole enam nõus. Kodumasin kestku ikka mitukümmend aastat!

Friday, October 2, 2015

15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla

Lugesin - sest mul on juhtumisi aega - seda meemi umbes kümnendast blogist ja tabasin ennast umbes kümnendat korda mõtlemast, kas mul siis on. Kirjutaks üles, äkki siis enam ei mõtle. Mitte et see oluline oleks ... ja mitte, et ma ennast enam märkimisväärselt nooreks peaks. Vähemalt ühel minuvanusel naisel peaks olema 23-aastane laps, ja 21-aastaste noorte emasid on minu aastakäigus kohe hulgi, kui nüüd vanustest rääkida.

Igatahes.

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8-12 klaasi.
Ei ole ja ei tule, sest meil alkoholi praktiliselt ei tarbita. Veinikastme vein on, viinasokiviin ja rummikoogirumm. Joomiseks ei sobi neist ükski.
2. Vähemalt üks ilus vaip.
Otse loomulikult, kõik meie vaibad on ilusad, sest on Vanaema või minu valmistatud. Päris kaltsuvaibad, päriselt kääridega vanadest T-särkidest lõigatud ja käsitelgedega kootud.
3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht.
Siis oli, kui kangasteljed üleval olid. Arvutitöökoht on Mehega kahe peale, seda kujundab ja koristab Mees.
4. Unikaalne leid kirbuturult.
Enamik meie mööblist on unikaalne, aga mitte kirbuturult. Viimati ostsin laadalt Kadri Kaerma pungissilmse lamba, see meeldib mulle väga, aga ma ei tea, kas see loeb.
5. Mugav madrats.
Laste madratsite kohta ei oska öelda. Abieluvoodi madrats on igivana ja vajaks väljavahetamist, kuigi omamoodi ahvatlev oleks seda kasutada seni, kuni selle vedrudel saab mängida "St Ungulantuse kellasid" või mõnd muud muusikateost. Tõsi, siis tuleks sellele leida mingi muu koht, sest Mees ärkab öösel niigi iga krõpsu peale, kujutage ette, et ma keeran unes külge ja vedrud teevad külje all meloodilisi hääli ...
6. Vähemalt üks kunstiteos.
Noh, see eelnimetatud lammas. Mõned Navitrolla piltide koopiad on, ja üks soome sohvasurfarite poolt kingitud vilditud päkapikk. Laste kunsti esineb vahel ka. Ah jaa, ja hulk Teiselt Vanaemalt päritud originaalmaale, mis ripuvad seinal, sest kuskil peavad nad ju olema. Tegelikult on päris kenad.
7.Üks elus asi.
Mul on Mees, kolm last, kolm kassi. Kui need asjadena arvesse ei lähe, siis noh, kiivi on, kamp sidrunipuukesi ja hiiglaslik, hullupööraselt õitsev toakask (aitäh, lapsuke!).
8. Fotod sulle kallitest inimestest
Mnjaa. Kas sõprade saadetud jõulukaart-fotod loevad?
9. Väike õmbluskomplekt.
Mul on vanaema Mahti "Singer" aastast 1926 (vist), mis töötab endiselt perfektselt, ainult krousija koguja-platega on ära kadunud.
10. Nõudekomplekt külaliste tarvis.
Ei ole. Vanavanaema pärand on küll, aga nood nõud on kahjuks üsna hirmsad, ei taha kasutada. Ma ei armasta eriliselt lauanõusid ja eelistan läbi ajada vähestega.
11. Kohvi ja/või teekann.
Presskann kohvi jaoks. Teega on nii, et mulle tundub jube terror öelda külalisele, et ma pakun teed, ja valmistada tee siis oma maitse järgi. Igaüks solgutab oma tassis teepalli või -kotikest nii palju, kui talle sobib.
12. Vähemalt üks pudel vahuveini
Millalgi oli, see, mis meile abiellumise puhul kingiti. Ma ei tea, kas ta tolmub endiselt kapis või me tegime sellega midagi. (abiellusime, khm, kaksteist ja natuke aastat tagasi)
13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga.
On. Hea lühikese teraga ja parajalt nüri, et ma endal sõrmi maha ei lõikaks. Lihunikupussidega toimetab Mees.
14. Taskulamp.
Meil on kolm väikest poissi ja me elame maal. Küsimusi?
15. Usaldusväärne tolmuimeja.
On.

Thursday, October 1, 2015

Ootamatu oktoober

September lõpeb alati kuidagi kiiresti, tundub mulle. Võib-olla on viga selles, et tal ongi ainult 30 päeva? Noh, samas on 30 päeva ka juunis ja aprillis ja veebruaris veel lausa palju vähem! Aa, novembris on ka 30 päeva, aga see ei sega, siis käib ajaarvestus esimese advendi järgi.

Oktoobris me:
  • käime Teise Vanaisa sünnipäeval Kuurortlinnas;
  • peame Mehe sünnipäeva;
  • elame mõned nädalad praegusest erineva rutiini järgi, sest Mees sai kollitustellimuse;
  • selle asjaolu tõttu koolivaheajale erilist tähelepanu ei pööra;
  • loodetavasti saame taas kaks liikuvat autot.
Selle viimase punktiga on nii, et me laename taas Vanaisa autot, mis on pisike ja väga ilus ja tehniliselt korras, aga a) meie auto remontivedamiseks pole tal piisavalt jõudu ja b) Vanaisa võiks ju natuke ise ka veel sõita saada, kuni tervis lubab. Paraku saab meie juurde ja meie juurest ära peaaegu ainult autoga ja bussisõit, ma vaatasin järele, maksab meie perele 44 eurot ots. !!!!!!!!!! Ja seda niimoodi, et Lillebror on koolieelik ja seeläbi tasuta!!!!!!!!!!! Talvel Saksamaal sõitsime SchönerTagNRW piletiga viiekesi ükskõik mis suunas ükskõik mitu korda päeva jooksul ükskõik mis ühistranspordivahendiga ja maksime 42 eurot!

Nii et nagu praegu selgus, on Eesti Vabariigis ühistranspordi kasutamine luksus, mida madalapalgalised pereinimesed endale lubada ei saa. Ühesõnaga, sõidame laenatud autoga edasi ja tagasi, makstes selle käigus bensiini eest umbes kolmandiku edasi-tagasi bussipiletite hinnast. Oma autoga oleks pool bussihinnast ja võimalus peale võtta hääletajaid. Mh seda bensiinipumpa. Õnneks sõidab Vanaisa tavaliselt tõesti ainult korra või kaks nädalas ehituspoodi või turule, muidu oleks meil suuremad süümepiinad.