Meie lastest on enamik klassikalisi muinasjutte siiani mööda läinud. Varem pole ma neid eriti ette lugenud, iselugemisega on aga nii, et Lillebror loeb üksikuid lauseid ilusa pildi juurest, Unistaja loeb seda, mida kästakse, ja Jõugu Juht eelistab pikka lugu samade tegelastega, ideaaljuhul mitmes köites.
Otsustasin, et loen praegu portsu muinasjutte ette, sest JJ veel kuulab ja Lillebrorile juba jääb meelde. Alustuseks võtsime juhuslikult olemas olnud "Soome muinasjutud" sarjast "Saja rahva lood" - sest soomlased käisid külas ja see nagu sobis. Klassikalises vestmise-stiilis muinasjuttu on muide väga mõnus ja suupärane ette lugeda. Lisaks muinasjuttudele leidsin ERR arhiivist üles lastelavastuse "Päikeselaegas", mis ühekordselt vaadates tundus poistele päris huvitav.
Nüüd võtsime ette Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud", välja antud 1951 - Vanaema lapsepõlveraamatu. Vahepeal tuleb seletada, vahepeal on lastel midagi kommenteerida - nagu ikka. Siis aga ühe kaval-mees-käis-põrgus-ja-tõi-endale-sealt-varanduse-jutu vahele pahvatas JJ nördinult: "Miks ta sealt kõik niimoodi ära varastab?"
Tõepoolest. Nii võib juhtuda, kui laps väikesena klassikaliste muinasjuttudega tuimestamata jääb. Et Oavarre-Jack on üks igavene varas ja paljude muinasjututegelaste peamine edu ja õnne valem on leida rikas abikaasa, seda me oleme ju kõik kuskilt lugenud. Et aga laps - kümneaastane laps - saab aru, et "vanamehe" varanduse mujaletassimine pole tegelikult eetiline tegu või peaks seda vähemalt kuidagimoodi põhjendatama, selle peale ma poleks tulnud. Muidugi, ju vanad eestlased kõik teadsid, et "vanamehe" varandus oli õelal teel saadud, pealegi peab muinasjutus alati väike ja vaene õnne (=rikkuse) leidma, siis saab sula searasva süüa ja kahe kasuka vahel magada. Aga puhta lehena muinasjuttu kuulaval lapsel võivad tekkida ootamatud küsimused. Mõisajunkruga lustilöömise tõttu häbissesattumist kartva pruudi asja ma suutsin vaikselt ära siluda, selle kohta vähemalt küsimusi ei tekkinud.
Ma pean nüüd natuke mõtlema, kas ma loen neile pärast seda raamatut veel muinasjutte või läheme jälle millegi natuke tänapäevasema juurde, näiteks Alcotti "Väikesed mehed" oleks üks sümpaatne raamat ...
Ma ei sallinud väiksena muinasjutte. Ma polnud ei äärmiselt vaene aga silmapaistvalt loll, printsess ammugi mitte, mistõttu ei tõotanud klassikalised muinasjutud mulle tulevikuks miskit head.
ReplyDeleteMuinasjutud avastasin enda jaoks alles (vara)teismelisena, kui vanaema kinkis mulle jõuludeks Anderseni muinasjuttude kogumiku.
Mina lugesin kõike, mis piisavalt kaua paigal seisis, ja mingit hulka "enam-vähem" meeldivaid raamatuid ka kaastundest - et neil nukker ei ole, kui ma Puhhi kümnendat korda loen, aga noid pole kolmandatki korda läbi lugenud ... Muinasjutud kuulusid kah sellesse mittelemmikute gruppi, aga ilmselt lugesin iga kodus leidunud muinasjuturaamatut viis-kuus korda küll. Mulle meeldisid kõige rohkem need jutud, kus printsess või muidu tubli naisterahvas printsi oma kannatlikkusega ära pidi päästma, näiteks "Helepunane lilleke". Ma küll ei tea, kas ma Meest millestki päästnud olen, aga kannatlikkust pole Jumal minu tungivatest nõudmistest hoolimata siiani andnud. Nii et samastumise-moment polnud vist oluline.
ReplyDeleteHeh, kannatlikkust kasvab ju iga poja ja tütrega juurde emadele, see on puhas treenimise värk, kui kaasasündinud flegma pole. :)
ReplyDeleteAga muinasjutud mulle meeldisid küll, nagu kõik teisedki raamatud. Ainult reisikirjad ei meeldinud, seal polnud terve raamatu kohta üldse otsest kõnet ja tundus igav (algklassides vähemalt).
Muinasjuttudega seostus mul kaua aega see, et ju need ikka päriselust võetud on. Nimelt mu vanemad said kolmanda lapse. Nad oleks pidanud ka muinasjutte lugema, sest nagu muinasjuttudest kõigile teada peaks olema, on kolmas laps ju lollike! Enamustes juttudes ju oli nii...
Mu väike õde tõesti ei olnud sama tark kui mina. Alles aastaid hiljem jõudis mulle kohale, et minust 5 aastat noorem inimene ei saagi 5 aastat nooremana täpselt sama "tark" olla :D Praegu on täitsa tore ja asjalik inimene :)
Aga üldiselt tegin ikka plaane, milliseid soove soovida, kui peaksin seitsmevärvilise õiekese leidma või mõne džinniga kokku juhtuma. Või mõne kalaga. Viimaseks sooviks ma oleksin siis uut seitsmevärvilist õiekest soovinud :)