Sohvasurfamisest

Meie perel on reisimine võimalik peamiselt nii, et öömaja eest maksma ei pea. Viiekesi on ka külaliskorter või kämping paras väljaminek, ja raha peab ju jätkuma ka jäätise, uute Laupa-lugude ja mitmesegaste muuseumide külastamiseks.

Päris igal pool meil sõpru ei ole. Ma enam ei mäleta, kuidas me sattusime lehele couchsurfing.org, aga see tundus hea mõte.

Tegelikult on nii, et minu elu esimene kogemus puruvõõraste inimeste külalislahkusest juhtus, kui ma olin umbes üheksane. Vanaema Mahtil oli Lätis keegi tuttav, kelle juurde me saabusime päev enne meie saabumisest teavitavat kirja - nõukogude postisüsteem oli kord juba selline ja telefone kodudes polnud. Igatahes polnud tuttavat tädikest kodus, kell oli õhtu ja meie mõnevõrra nõutud. Naabermajast ilmus välja üks hääldamatu nimega ümarik proua, kes luges meid üle, korraldas, kes kuhu magama saab, ja pakkus hommikusöögiks pannkooke. Veel paarkümmend aastat vahetasid Vanaema ja sõbralik proua jõulukaarte. :)

Hiljem tekkis selliseid kogemusi veel ja kuna ma olen vist pärinud Vanaema kombe kes iganes hoobilt perekond integreerida (see peletas efektiivselt kõiki minu võimalikke kallimaid, kuni ma välja kolisin ja natuke aega hiljem Mehega koos elama hakkasin ... perekonnaga tutvustamine toimus siis, kui Mehe hambahari oli juba minu topsis - ee, me ei olnud siis veel kristlased), oli võõrastele inimestele öömaja pakkumine ja ise nende juures ööbimine loogiline lahendus.

Tegelikult on see sohvasurfamise-asi imelihtne - registreeru, täida oma profiil, pane kirja, mis sorti inimesi ootad*, ja asu surfama. Muidugi, ilus oleks ise öömaja pakkuda, mitte ainult öömajavõimalust otsida. Öömaja ei pea ilmtingimata olema eraldi vannitoaga külalistetuba, elutoa diivan sobib väga hästi. Meil näiteks ööbivad külalised kaminasaalis, millest läbiminek on ainus viis lastetuppa pääseda. Seda me hoiatame ka profiilis, seal nimelt on eraldi osa pealkirjaga "My Home" (minu kodu). Külalistele seltskonna, söögi-joogi ja ekskursiooni pakkumine on täitsa vabatahtlik, tavaliselt hommikusööki ikka antakse.

Meie sõber Silas Hannoveri lähedalt (saab kohe 9) ütles sohvasurfamise kohta nii: "See on, nagu külastaksid sõpru, keda sa veel ei tunne." Enamasti nii ongi.

Meie oleme ise külalistena kogenud täiesti imelisi vastuvõtte imelistes kodudes imeliste inimeste poolt ... ja ühte viisakalt öeldes kummalist kodu, kus meid pandi magama kööki ja üldse oli kogu olukord ütlemata ebamugav. Külalised, kes meil on käinud, on üldjuhul olnud väga kenad inimesed, aga eks üht-teist ärevakstegevat on olnud neiski. Näiteks põrutas üks seltskond soome tudengeid Linnast 20 kilomeetrit vales suunas, enne kui taipas kaarti ja minu antud juhiseid vaadata. Täpselt samal teemal vestlesin äsja telefonis meie hommeõhtuste soomlastega, kuni mulle hakkas tunduma, et me peame nad ise Linnast kohale lootsima - huvitav, kas soomlastel on mingid erilised kaardid, kus peale Tartu-Tallinn maantee muud teed peal ei ole? Ükskord ammu ignoreeris väga ee omapärane ameeriklastest abielupaar sihikindlalt minu antud juhiseid, kuidas meile pääseda, ja ma pidin nende ärapäästmiseks eiteakuskohast 20 km tühja sõitma. Õnneks on palju rohkem olnud toredaid inimesi ja nii mõnegagi oleme siiani sõbrad, mõnd lausa juba uuestigi näinud.

Hetkel on meil kuidagi tihe külastusperiood - homme saabub soome isa viie lapsega, esmaspäeval mingid soome noored, ja kunagi novembris paar tšehhi tudengit. Mõne nädala eest käis seltskond saksa jalgrattureid. See kõik on heas mõttes põnev.
_________
* selles mõttes, et näiteks üksikutel naistel on turvaline kirja panna, et paluks ainult naissoost reisilisi. Nahavärvi või rahvuse põhjal valida ei ole viisakas.