Sunday, October 18, 2015

Taskurätikuid läheb palju

Lugesin Indigoaalase juurest toredat väljendit "ärritunud nina sündroom". kas mul just see on, ei tea, aga põskkoopapõletik jätkub täie hooga. Keegi tuttava tuttav olevat põskkoopapõletikust vabanenud ingveri ja mee tarvitamisega. Ingver sobib, mee jätaksin vahele - no üldse ei meeldi tema lõhn ega maitse! Ainuke küsimus on, kas seda tuleb sisse võtta või peale määrida. Tõsine tatisus pole kunagi nii suur rõõm, kui pärast pikemat ninakoopavalu - kui voolab, siis ei valuta. Nii et vabandage mind, kui ma aktiivselt nuuskan, saab pea selgemaks ja valus ka enam ei ole.

Üleeileõhtune soome isa esitas teooria, et inimese kehas võib elutseda uss, keda näeb ainult bioresonants-meetodiga, ja see uss tekitab allergiaid. Ninakoopas jällegi pidi elutsema meduus, kes põhjustab probleeme ülemiste hingamisteedega. Eks igaüks usub seda, mis talle sobib. Muidu oli päris kena perekond, ainult voodipesusid polnud taibanud kaasa võtta. Autos oleks ruumi küll olnud, ma arvan.

Meie püüame siin kah kena perekond olla. Vahetevahel õnnestub hästi, vahetevahel ajab juukseid katkuma. Lillebror valdab näiteks ilma igasuguse ettevalmistuse või õpetuseta suurepäraselt vinguviiulit! Iga asja peale on kriuks ja kräun, või siis jälle tuleb kaisulapseks ja on nii armas, et lausa hirm hakkab. Ma südamest loodan, et tal on käes see arengukriis, mis muidu seitsmestel pidavat tulema ... kuigi alaäge jonniiga algas sellel lapsel umbes aastaseks saades (sest siis õppis ta kompetentselt turvahälli sisse ja sealt välja ronima) ja kestab minu meelest siiamaani. Kui ta just parajasti nunnu ja terane ei ole, see on õnneks valdav.

Unistaja on vaheldumisi abivalmis ja autistlik. Rutiinivälised sündmused löövad ta minimaalselt 24 tunniks rööpast välja. Kui ta aga rööpasse tagasi saab, toimetab ta tuttavas keskkonnast vägagi kompetentselt ja muidugi keegi ei usu, et tal autistlikud jooned on ... Ppk õpetaja käest sai kiita, et tegutseb asjalikult ja käitub mõistlikult. Jah, seal rühmas on üks päris-autistlik laps ja üks laps, kes vist mujal kui kirikus viisakat käitumist ei näegi. Samas on sellise lapse puhul suur õnn ja rõõm, et ta omast vabast tahtest ja täiesti iseseisvalt kohale ilmub ja tunnis osaleb.

Jõugu Juhti on aina raskem arvutist eemal hoida. Õnneks ta veel aktsepteerib minu ja Mehe seisukohta, et iga päev ikka ei saa küll. Kui arvutis ei ole, loeb nohinal raamatuid, selle tulemust on näha - laupäeval kirjutas ta peaaegu veatu etteütluse. Halleluuja.

Mees tegi peaaegu lõpuni vannitoa puitosa, mille ehitamist me alustasime kolm aastat ja kolm kuud tagasi. Keegi just jagas FB-s, et kui üks mees on lubanud midagi teha, siis ta teeb seda ka, pole tarvis talle seda iga kuue kuu tagant meelde tuletada. Nii ongi.

Homsest algab uus päevakava, mille järgi kollitab Mees kuus nädalat jutti Naabermaakonna väikelinnades. Koduõppimise mõttes sõidame kunagi novembris temaga kaasa ja külastame kohalikke vaatamisväärsusi, aga sinnamaani peame leppima asjaoluga, et Linnas käin nädala sees ainult mina. Noh, kuni ma mingeid veetorujuppe ostma ega majakindlustuslepingut sõlmima ei pea ...

2 comments:

  1. Kui mul põsekoopapõletikud olid siis ma tihti kasutasin keedumuna oma nina peal. Ma tean, nii lugedes kõlab kindlasti väga naljakalt, aga ma lihtsalt keetsin muna ära ja siis mässisin selle koorimata muna õhemat sorti räti (taskuräti) sisse, et ta mu nahka ära ei põletaks ja siis panin selle oma nina ja põskede peale. See tihti leevendas ja kiirendas kogu põletiku protsessi.

    Aga tihti oli ka nii, et kui see põletik kord käes oli siis oli ja polnud seal midagi suurt teha kui lihtsalt oodata kui kõik 'stages' läbitud olid.

    Lemmik lause:'Unistaja on vaheldumisi abivalmis ja autistlik.' Ma ei tea, kõlab kuidagi nii armsalt ja otsekoheselt :)

    ReplyDelete
  2. Jah, mina panen ka keedumuna nina peale. Leevendab küll. Mul on kahjuks nii, et niipea, kui ma ninaotsa õue pistan, läheb haigus taas hullemaks - aga kassi on vaja lasta õue ja tuppa, pesu on vaja riputada ja korjata, lapsi on vaja õuest sööma hõigata, keldris on vaja käia (meil on kelder kaks sammu majast eemal), tööl on vaja kah käia.

    Unistajaga ongi nii. Ühel hetkel on ta imetore laps, kes abistab ja märkab ja toimetab asjalikult, aga järgmisel hetkel käitub ta nii, et ma mõtlengi omaette: "Autist on autist." Mis siis, et ta päris autist ei ole ja võib-olla ei saa Aspergerigi kriteeriume täis, mingid autistlikud kokkujooksmise-hood tal siiski esinevad. Tänu Jumalale, et neid on vähem kui varem.

    ReplyDelete