Või umbes nii. Igatahes otsustasime ära kasutada Mehe kollituse ja Lähedalasuvas Väikelinnas "Viplala" näitamise kokkulangemise. Mõnda aega tuhnisin Internetis, tuvastasin, et kollituslinnas pole novembris suurt midagi teha, ja otsustasin pesakonna viia natuke kaugemale muuseumidesse.
Nii et tavapärase lauataguse õppimise asemel külastasime täna kolme muuseumi, pitsarestorani ja kino.
Wittensteini ajakeskuses oli päev just alanud, kui meie kohale jõudsime. Unistaja avas ukse. Uksel mütsi peast kahmav blond, üsna klassikalisel moel riides poisike on alati paras tädimagnet. Poisikesi oli veel. Lahke proua, ei saanudki aru, kas ta oli muuseumipedagoog, juhataja või muidu asjapulk, tervitas meid südamlikult, võttis perepileti eest 12 eurot ja juhatas kõigepealt muinasaega. Poisid said mängida piksejumalat. Siis näidati meile filmi Manivaldist, kes käis lõbu ja lusti pärast viikingiks. Nunuh. Järgmistel korrustel läks ajalugu edasi, aga seal pidin juba ise giidi tegema. Pärast saime kiita, et nii hästi on ette valmistatud ... mis hästi, ma olen väheke raamatuid lugenud ja harjunud oma lastele kõike seletama. Pole ju kasu, kui niisama öelda, et näe, vaata - nad ju ei viitsi pikemaid seletusi lugeda! Suurim atraktsioon oli orduaegne kemps, aga ma ei ütle, miks, minge vaadake ise. Kahjuks on õigus neil, kes ütlevad, et usuteemadesse suhtutakse selles asutuses lausa halvasti. Jäi mulje, et filmide autorid olid kas maausulised või kirglikud ateistid, no ja eks stiil ole muidugi maitseasi. Usun, et olustik anti siiski õigesti edasi ja noh ... Tanel Padar pole kahjuks üheski olukorras minu tüüp. Palun vabandust nendelt, kellele see pühaduseteotusena tundub.
Meie veetsime seal tornis kaks ja pool tundi. Lastele meeldis. Ma arvan, et korra elus võib seal ära käia küll, idee on hea, kempsud puhtad ja inimesed lahked.
Järgmine päevakorrapunkt oli Eesti Piimandusmuuseum. Jõugu Juht unistas, et äkki saab seal maitsta äsjalüpstud piima ... Pidin tema lootusi jahutama, sest vaevalt et seal mõni pidevalt lüpsivalmis lehm käepärast on. Meile müüdi taas perepilet, 4 eurot, ja öeldi, et midagi puutuda ei tohi. Me natuke ikka sõrmeotsaga katsusime, aga väntasid ei vändanud ja kaste lahti ei koukinud. Piimandusmuuseum on selline ... klassikaline muuseum, kus seinad on täis tähtsate meeste pilte, saavutusi piimatootmises ja piimanduskoolide diplomeid. Natuke oli võimasinaid ka ja mina nägin esimest korda pärast lapsepõlve koorelahutajat nii, et ma ka aru sain, et see koorelahutaja on. Juustukoja osas tundsid lapsed kohe ära, mille jaoks miski on - ilmselt on millalgi õhtuses lastesaates juustuvalmistamist näidatud. Muidugi oleks kõige sobivam olnud selle muuseumi peale minna õppekäigule juustutööstusse, üks sellises paigas töötav sõber on meil ju täitsa olemas, aga jäi nagu kaugeks. Mingil hetkel saabus lahke - sokikuduja! - piletiproua ja tõi meile igaühele topsikese kohalikku jäätist. Väga hea oli. Selles muuseumis läks meil tund aega. Kindlasti võiks korra elus ka seal ära käia, suurema seltskonnaga minnes ka mingi töötoa võtta.
Siis oli veel pool tundi aega. Vihma sadas ja külm oli. Läksime Põltsamaa muuseumi - noh, et midagi teha oleks. Seal võeti raha 3.50 ja pakuti põhimõtteliselt suurt, kola täis ruumi. Või umbes nii. Kaalupomme tohtis tõsta. Ma ei tea, kas pasunaid ka tohtis puhuda, aga seda poisid tegid ... ma parem ei mõtle pasunate küljes olevatele võimalikele antiiksetele pisikutele, eks ole. Sain tutvustada kahhelkivi ja nukralt nentida, et kui üks pikanäpuline metsaülem (see, kes elas Majas enne meie nüüdseid naabreid*) ei oleks neid ära virutanud, oleks meie majas ehk samasugustest kividest ahjud.
Mees helistas, oli tänaseks ära kollitanud. Otsustasime sööma minna Lähedalasuvasse Väikelinna. Leidsime pitsarestorani, mille maksipitsa toitis meid kõiki ilusasti ära. Pitsa valmistati kenasti koha peal, soovi korral sai isegi pealt vaadata. Kodulehte neil vist kahjuks pole, vähemalt ei suuda ma seda leida.
Kino alguseni oli aega. Kohe kino näitamise maja kõrval oli pudipadipood, kuhu me läksime sisse nina soojendama ... ja siis läks nagu anekdoodis kalastamisvarustuse müügist. Jõugu Juht omandas võileivahinnaga rulluisud ja siis küsis müüjahärra, kas põlve- ja küünarnukikaitsed ka ikka olemas on. Noh, need sai ka võileivahinnaga. Mina jätsin nunnud messingküünlajalad siiski ostmata. Mis siis, et erinevalt JJ-st oleks mul küünlajalgadele koht olemas. Kus JJ rulluisklema hakkab, ei tea ta esialgu ise ka, Mees arvas, et garaažis ümber piljardilaua saab ju harjutada ...
Väikelinna kultuurikeskuses sagis ringi hämmastaval hulgal väikesi tüdrukuid. Sellest hoolimata oli filmi ajal saalis hiirvaikne. Peamine hääletegija oligi vist Lillebror, kes muretses ühe ja teise asja pärast. Film lõppes muidugi õnnelikult, isegi ämblik tinistati tagasi ja lõpuks sadas maalilisel moel lund. Peaks ühe peaaegu-kohaliku sugulase käest küsima, kas Amsterdamis sajab päriselt ka talvel lund.
Koju jõudsime peaaegu täpselt kell kaheksa õhtul. Olime väsinud, kuid ... mnjah, kolm väsinud väikest poissi ja mõnevõrra ärakurnatud vanemad ei anna omavahel just õnnelikku kooslust. Aga mis me sellest enam, seekord ei saanud keegi sinikaid ega midagi. Homme koduõpime laua taga ... ja kui ma suudan välja mõelda, mis see võiks olla, meisterdame midagi ekskursioonil nähtust.
________
*um, meie praegused naabrid elasid kunagi meie Majas, aga siis vahetus riigikord ja vahetus asjakorraldus ja nad ehitasid endale üldse metsa äärde majakese ja siis ostsime meie Maja ära ... aga enne neid elas siin jah üks metsaülem, kes oli ära kolides ka Hollandi kividest ahjud kaasa võtnud.
No comments:
Post a Comment