Sunday, December 27, 2015

Jõulunädal

Selle aasta jõul käis kuidagi lupsti ära. Veel jõulureedel oli olemine sant ja kodu kõntsane. Jõululaupäeva hommikul hanitäidise ja lihapallide jaoks saia masindades tundsin, et ikka natuke suur tükk sai ette võetud ... aga siis hakkasid mehed koristama ja mul tuli teine hingamine.

Hani sai valmis, muu kraam oli kah igati valmis, saime teada, et suurematele poistele on vaja hankida triiksärgid - noh, igaks juhuks võiks ju olemas olla - Unistaja piiiigistasime kõige suuremasse laste triiksärki ikka sisse, lipsud ette, kampsunid peale, istusime pidulikult autosse ... ja siis tegi auto bzzzz. Pidanuks tegema põrr. Arvatavasti bensiinipump, teist korda kolme kuu jooksul.

Kaminasaali lapsi lubada ei saanud. Vaatasime siis kõigi lemmikfilmi Vahtramäe Emilist, kelle nimi saksa keeles on millegipärast Michel, selle aja sees sai minul aedvili valmis, ja sõime pidulikult Noort Poola Hane. Seejärel toimus aktiivne tegevus kuuse all. Kell 17.26 oli see osa ka läbi, istusin arvuti taha ja avastasin, et kuigi Meest kui asja üht peamist koordineerijat kohal pole, toimub siiski youtube'is jõuluõhtu jumalateenistuse ülekanne. Halleluuja. Saime jutlust kuulata ja Lillebror rõõmustas, nähes esiridades istuvat Parimat Sõpra ringi sebimas.

Sel aastal Lillebror kingituste vähesuse üle ei protestinud, hoopis võttis ette Suure Asja - ütles, et kuna on jõulud, siis ta õhtuni pahandust ei tee, alles homme jälle. Tõepoolest, kui kingitused tutvutud, istus ta mingi aja elutoa põrandal ja sirvis süvenenult "Teekäijat" (kristlik ajakiri, soovitan soojalt) ja oli muidu ka täitsa kasutamiskõlblik laps.

Et õhtul oli aega, mängisime kõik "Katani asustajaid". Kolm käiku enne lõppu hakkasin mina ka aru saama, mismoodi see mäng käib.

Esimese püha varahommikul läks Mees bussiga linna, et meile auto laenata. Metsatagune asi meil siin, pole teada, millal bussid käivad, tuleb ära kasutada, kui käivad. Nii et koguduse jõululõunale saime minna küll. Mina kohtasin sel lõunal imelisi, fantastilisi, perfektseid ... oooooh ... hapukurke. Lapsed kohtasid üht sõpra, kes suurema osa ajast elab Korfu saarel ... või peaaegu, siitkandist vaadates on kõik see Kreeka sama kaugel. See Sõber oli kirikus ka täna ja kui poistel veab, siis saadakse temaga hommegi kokku. Jah, kui kedagi harva näha saab, tuleb seda ära kasutada.

Eile tundsin esimest korda pika aja jooksul, et ma olen tagasi. Kohe üleni tagasi - kus iganes varjuderiigi serval ma siis vahepeal ära käisin. Homme on linnaskäimise-päev, aga ülehomsest hakkame taas koduõppima ja natukehaaval tööd tegema ja tublid olema ja üldse.

Olge õnnistatud!

3 comments: