Olukorrast (sest sõbrad küsivad)

Raamatutes saavad emad terveks kiiresti. Ühel hetkel on maailm veel must ja lohutu, ema ei jõua kättki liigutada ja Valentin nutab nii, et ta ei kuule sedagi, kuidas Kõuts raevunud põetajaga kassi ja hiirt mängib. Ja järgmisel päeval seisab ema päikesepaistes, naerab ja vangutab öistest retkedest kriimulise aknalaua peale pead. (Magda Szabo "Saaresinine") Vahepeal on ainult veidike huikamist imerohi, poolminestatud Valentini kojuviimine ja sügav uni. Lonks saaresinist ja ema on korda tehtud.

Päriselus suudab ema juba natuke aega ülevel istuda (noh, nagu Alfredo ema Leonooreke). Ei jää enam 15-minutiluse ärkveloleku järel magama. Sööb ühe juustuvõileiva asemel kaks ja julgeb juustutaldrikut laua taga edasi anda ja midagi ei pudenegi tee peal maha. Jaksab üle vaadata mõned eesti keele harjutused ja öelda järjekindlalt: "Käed!", sest poisslaste käsi kohe kisub püksitaskusse. Kellegagi vestelda ema veel ei saa, sest kõrvus kohiseb endiselt hullupööra. Kui hästi läheb, triigib ema homme isale mõned särgid ja vahetab kogu pere heaolu mõttes ära lina köögilaual. Karta on küll, et asjassepuutuv isa peab triikimise ajal juures olema, sest emal on kalduvus iga natukese aja tagant ära minestada.

Kokkuvõte:
Põskkoopad on röntgenipildi järgi korras.
Vereproov on kah peaaegu korras, täpsustamiseks imeti täna ka.
EKG on korras.
Enesetunne paraneb - ega pärast 10 päeva kõrget palavikku eriti muid valikuid ei ole.
Palavik tundub kah tagasi andvat. Millest ta tekkis, mõistatab meie väga tore ja kompetentne perearst siiamaani.
Kolmiknärv vihjab aeg-ajalt, et ta on olemas. Kolmiknärviraviks võetav närvirohi põhjustab aktiivset tinnitust ja minestamisi. (Pühapäeva hommikul koges Mees elus esimest korda elus, kuidas on minestavat inimest püüda. Tundub, et ta mingit väga õudset traumat ei saanud.) Selle vastu jällegi peaks võtma üht ravimit, mida pearingluse vastu võtab ka mu 82-aastane isa ...
On väike lootus, et jõule saab siin majas normaalselt pidada. Esialgu ma veel küll lubadusi ei tahaks anda.