Sunday, January 31, 2016

Me käisime jälle vahepeal korraks ära

Lübeckis, Riia lennujaama kaudu. Me pilte peaaegu ei teinud, nii et neid mul pole.

Juhuslikke muljeid.
Sattusime kogemata dokumentideta võõrasse linna, tähendab, Vanaisa auto paberid jäid Vanaisa kappi ... ärge küsige, miks Vanaisa ei hoia pabereid autos, kus on nende koht. Õnneks ei kohanud me ühtki marutõbist politseinikku ja üks enam-vähem inglist sõber tõi dokumendid reedel Riiga ära ... noh, ta oli seal tööasjus niiehknii.

Seekord lõppes tsivilisatsioon, mille tundemärkideks on lumevabad teed ja korralikult toimivad kempsud, siit minnes juba Rõngus ja tagasi tulles Lübecki lennujaamas. Ma pean neile seal lennujaamas kaebuse kirjutama, saksa puhtust seal küll mitte kuskil näha ei olnud.

Meie lihtsad maapoisid tundsid kaks päeva suurt rõõmu lõõtsaga bussis lõõtsa peal sõitmisest. Kolmandal päeval ei olnud enam põnev, siis nad nõustusid ka aknast välja vaatama.

Teatrinukkude muuseumis tuli palju seletada - kes see Kasperle on ja mis asja Punch ja Judy ajavad ja miks, oh miks need aafriklased nukke koos kõigi anatoomiliste detailidega teinud on (nägu polnud üldse nii oluline).

Loodusmuuseumis oli võimalik võrrelda omavahel suurt hulka kivistunud vaalaselgroogi. Päris elus nastik oli ka klassi taga. Ämblikenäitus, mida veel mõne nädala eest reklaamiti, oli minu suureks rõõmuks juba maha võetud.

Niedereggeri martsipanimuuseum ei avaldanud lastele vähimatki muljest - sest mäkis ja mänguasjapoes me polnud veel käinud! - kuni ma sundisin nad muljeid saama. Vast jäi midagi meelde.

Lübeckis ja nagu lähemal uurimisel selgus, paljudes saksa linnades on uus komme - kui söögikoha uksel on kleeps kirjaga "nette Toilette", võib vajaduse korral rahulikult selle söögikoha kempsu kasutada. Lastega võõras linnas liikudes on see lihtsalt imeline. Me võib-olla valime on järgmisi linnatuure Saksamaal selles projektis osalevate söögikohtade arvu järgi.

Lillebror nägi esimest korda elus merisigu ja sai ühtlasi koristada meriseaväetist põrandalt. Võõrustajate notsikud said igatahes põhjalikult mängitatud.

Kui lastele lennujaamas öelda, et igavus on ootamise puhul normaalne, kannatage ära, siis nad kannatavadki ära. Igatahes läks pärast seda ütlemist elu tunduvalt ontlikumaks, ei pidanud kogu aeg kedagi taltsutama.

Travemünde rannas käimine on tasuline. Liiva peale minekuks tuleb pilet osta, aga õnneks mitte talvel. Oh neid turismipiirkondi ...

Raekojatuurile me kahjuks ei saanud, neil pidi seal personaliprobleem olema, ütles ähmis majatehnik, kes oli personaliprobleem tõttu määratud infoletti. 

Käisime läbi hästi palju kangialuseid ja tagahoove. Kangikäikude mõõdupuuks olevat keskajal olnud, et surnukirstuga peab läbi mahtuma. Meil surnukirstu polnud, aga püsti kõigist läbi ei saanud ja vähemalt ühe käigu läbis Mees igaks juhuks, külg ees - ta pole tegelikult üldse eriti laiaõlgne kuju, aga näe, kitsaks läks.

Ilm oli soe, 8-9 kraadi. Hommikusööki süües saime jälgida akna taga toimetavat kuldnokka.

Sakslased arrrrrrmastavad endiselt kivikõva leiba. Ükskõik, kas leib küpsetatakse ise või ostetakse pagariärist, korraga hangitakse seda koju suurem kogus ja seda süüakse, kuni hambad enam ei võta. Kilekotti pakkimine, et pehmem seisaks, on nende meelest võeh. Ma siis peitsin natuke koorikuid, millest laste ja Mehe hambad jagu ei saanud ... Piinlik ka võõrustajale öelda, et su koduküpsetatud leib sobiks päkapikkude lahinguleivaks.


Inimestest. Igasugustest.

Saime kogemuse, et väga põhimõttekindel ja oh kui valede toitumisideedega ökotädi (ostab sojatooteid ja margariini ja kiidab, et toitub tervislikult ...) võib olla imetore inimene. Me nimelt mõne aasta eest kogesime saksa ökoperet, kellega me üldse ei sobinud, selline kogemus teeb ärevaks.

Meie lapsed said palju saksa keeles suhelda. Võõrustajapere väikesed lapsed (14,12 ja 9 aastat vanad, kolmeliikmeline mõnevõrra vanem komplekt oli ka) said kogemuse, et rääkigu meie lapsed saksa keelt kui hästi tahes, otsetõlked võivad ikkagi segadust tekitada.

Sakslased on üldjuhul imetoredad ja häääästi sõbralikud ja viisakad inimesed. Hoopis ülearu paksu meigiga (no teate - ilus noor naine ja krohvitud nagu tõeline krõhva), teadmata päritoluga stujardess oli pirts ja ebaviisakas. Olin täitsa jahmunud, stjuardessid ju peavad kenad olema?

Üks lahke vanaproua, kellega me bussipeatuses vestlema sattusime, pidas meid pagulasteks. Minu käest pole keegi varem murelikult küsinud, kas me tõesti tahame Eestisse tagasi minna või meid ikka sunnitakse. :)

Pagulasi kui niisuguseid me teadlikult nägema ei juhtunud. Mõni pearätik, punt mustasilmseid lapsi kaasas, on saksa linnades harjunud nähtus, ja sihikindlalt ringi liikuvad aafriklased ajasid oma asju ka linna tundvate inimeste moega. Küll aga rääkis meie võõrustaja, et nüüd toob ta oma väikest blondipatsilist tütart õhtusest trennist ise ära, sest otse spordiklubi kõrval on pagulaste maja või midagi sellist, akende peal vahivad kogu aeg mehed, midagi neil päevad läbi teha ei ole, kes teab, mis mõtted mõnel võivad tulla väikest tüdrukut üksi liikumas nähes ... Mina jällegi ei ole kunagi varem Saksamaal käies märganud niisama ringiloivavate tumedasilmsete ja -habemeliste meeste gruppe. Väikesi, kahe- kuni neljaliikmelisi. Inimesi eemalt nähes saab ju aru, kas nad ajavad mingit asja, ootavad kedagi või töllerdavad niisama ... neil meestel paistis aega laialt käes olevat, ja tavaliste tööpäevade kohta liikus neid ikka natuke liiga palju ringi, ei saa arvata, et kõik oleksid türgi aedviljamüüjad lõunapausi ajal sõpradega lobisemas. Veel olid kahes kaubanduskeskuses kempsukoristajateks näojoonte järgi samast Aafrika piirkonnast pärinevad naised, kelle näoilmed ja olek paraku meenutasid kõige rohkem üht kunagi Poolas nähtud, hm, teetöölist - kahetsusväärsel moel läks mõte kohe sõprade poolt kirjeldatud Itaalia teeäärte peale, kus volüümikad aafriklannad lausa hulgakesi ootama pidavat ... Kes teab, kuidas ja mis asjaoludel need naised Saksamaale sattusid? Aga ma ei ole objektiivne, üks neist prouadest nimelt sussutas niigi lillelõhnast nõretavasse õhku veel ja veel õhuvärskendajat, see tegi väga kurjaks.

Arvatavasti mitte pagulane, aga muidu omamoodi proua läks mööda ühes ostukeskuses - me oleme nüüd näinud hulgaliselt mänguasjapoode seestpoolt. Oli ema kahe lapsega, üks oli vast neljane tüdruk, tumedad lokid ja kingalusikaga selga aetud teksa-miniseelik, nagu neid Eestiski pisiplikadel seljas näha võib. Teine laps oli vist poiss. Aga see emakene ... Korraliku mosleminaise kombel olid juuksed ja kael varjatud, no hästi. Ilmastikukohane kampsun. Ja samasugune kingalusikaga selga aetud* miniseelik nagu tütrekesel! Mis loogika selles on, et juukseid peab varjama, aga tagumik tohib poolpaljas olla, ma aru ei saa. Ei läinud küsima ka, mis ma ikka oma nina topin.

Lübecki kesklinna teepoes töötab eestlane, Peetri kiriku suveniirimüüja on kunagi Eestis käinud, aga ühes putkas müüs Mutzeneid hoopiski poolakas. Võõrustaja elektrik aga oli pärit Ukrainast.

Kokkuvõtteks.

Oleme tänulikud kõigile ja kõigele, kes ja mis seda reisi võimaldasid. Kui nüüd Jõugu Juhi sünnipäevarahade eest vastomandatud droonile varuosi ka leiaks (propellerid on imetillukesed ja haprast plastmassist, kaks krõksu on juba käinud) ja korraliku kodu-töö-ringid-koduõppe rutiini taastatud saaks, siis on kõik lausa väga hästi.

_______
*võib-olla on tänapäeva seelikumaterjalid mugavamad, aga ülikitsast ülimini olen minagi kunagi kandnud ja tagantjärele küll aru ei saa, kuidas ma selle pitsitusega hakkama sain, veel vähem, kuidas ma selle mini endale selga venitasin.

Saturday, January 23, 2016

Oli Pidu

Osales 14 poisikest. Noorimad olid viiesed, vanimad kaheteistkümnesed. Köögis kohvetas kaheksa lapsevanemat.

Kuna enam-vähem kõik olid omavahel kuskiltpidi tuttavad, ei pidanud lapsi peaaegu üldse karjatama. Veheldi mõõkadega, söödi kausitäite viisi popkorni, maadeldi, diskotati pimedas lastetoas ja tehti veel midagi, ma ei tea, mida täpselt, olin pigem köögis.

Seekord ei vajanud Unistaja vaikset aega täiskasvanute seltsis - halleluuja.

Lillebror kaebas ja hädaldas, aga ma ütleksin, et keskmisest tavapäevast siiski vähem.

Jõugu Juht ilmutas tähelepanuväärset kurtust ema hääle suhtes, aga lõpuks siiski kuulas sõna - mitte et oleks midagi koledat olnud, kuna minu häälematerjal kambast üle ei ulatunud, käskisin tal sõbrad koogisöömiseks kokku koguda.

Mehel ei olnud aega šokolaadikooki süüa, aga arvesse võttes asjaolu, et see sisaldab hulgaliselt mandlipuru ja mandlipuruga on ta ennegi hambaplomme ära tõmmanud ja me läheme esmaspäeval enne kukke ja koitu teele ... ta sööb saia Nutellaga.

Mina ei söönud meelega midagi, sest üks kohaleolev isa on varem olnud külas just neil kordadel, mil ma olen saanud hambaprobleemid - ühel korral hammustasin kirsikiviga ühe hamba pooleks ja teisel korral tuli tollestsamast hambast poole hamba suurune (sest teine pool tuli ära, saate ju aru küll) plomm välja. Sellised kokkusattumused teevad ärevaks.

Viineripirukad hingati mõne hetkega sisse. Dipiaedviljad läksid ka üsna hästi. Jõugu Juht sõi kokku viis tükki šokolaadikooki. Aga õuna-lehttainasaiakesed - sest ma tegelikult lehttainaga ümberkäimist ei valda ja tainast ostsime liiga palju - ununesid praeahju. Ei läinud kõrbema, lihtsalt unustasime pakkuda. Palun vabandust.

Emad rääkisid lastest ja ühe emaga arutasime ka kirvega mehe küsimust. Ta teab küll seda, keda mina kahtlustasin. Isad rääkisid gaasikateldest ja muust sellisest. Lapsed rääkisid mingil hetkel arvutamisest. Diskotamise käigus olevat toimunud olukord "Larry tantsis. Ja siis tantsis Spiro ja siis tantsisin mina."* Unistaja tantsis. Ja siis taheti panna seda lugu, et meri onn, meri jääb, aga seda ei tulnud.

Järgmine Pidu saab olema Lillebrori seitsmes sünnipäev. Õnneks mitte kohe järgmisel nädalal, saame natukene kosumisaega.

________
*pärineb ühest Gerald Durrelli Korfu-raamatust, aga ma hetkel ei tea, millisest neist.

Thursday, January 21, 2016

Rindeteated

Sünnipäevasöök nr 1 on valmistaud ja suure heakskiiduga ära söödud. Asendasin küll loomaliha sealihaga, sest see oli poes olemas, ja pohlad punaste sõstardega, sest need olid sügavkülmas olemas ja on pealegi JJ lemmikmarjad, aga sobis kõigile. Homme ei saa seda teha, puutööring kestab kaua ja saame hilja koju.

Kingitused on pakitud.

Külalised on kutsutud.

Sünnipäevasöögi nr 2 jaoks on küpsetatud muretainapõhi, koogitainapõhi ja beseepõhi. Keedetud on põhjade vahele paigutatav tirki-punasesõstrakissell. Vaja on kloppida vahukoor, kõik põhjad, kissell ja koor omavahel ühendada ja koogile külmkapis koht leida. Homme hommikul süüakse sünnipäevatorti nimelt hommikusöögiks, see on üks meiepere sünnipäevatamise oluline osa.

Pidu peetakse laupäeval, loodetavasti tuleb poisterohke ja lärmakas üritus. Lapsevanemad hoiavad oma kohvitassidega ettevaatlikult seinte äärde. Paari aasta eest igatahes istusime meie K.-ga (üks ema, sõber ja muidu väga tore inimene) diivanil ja vestlesime seltskondlikult, ühe kõrvaga teisest toast kostvat eee müra kuulatades, kui äkitselt kargas üks poisslaps - ei kuulunud meist kummagi juurde - üle diivani seljatoe diivani taha, sõjakirves käes, ja mõne hetke pärast jälle sealt välja ning kadus teisest toast kostva müra poole.

Peo Asjus on suur osa elamisest juba koristatud ja suur osa parkimiskohtadest lumest puhtaks lükatud. Samuti on Peo Asjus tehtud poenimekiri - midagi ununeb kindlasti ära! - ja mõeldud välja mõned mängud. Ssssshhh  - üks oleks näiteks toiduasjanduste pimesi ära arvamine, teine vatipallikeste pimesi ühest mahutist teise tõstmine, supilusikaga. Vatipallikesed tuleb veel osta.

Peo Asjus on puudu ettekujutus, kui palju rahvast tuleb, sest mitmed vanemad pole suurt midagi teatanud, kas ja kuidas laps saabub. Peangi vaatama minema, kas meil on piisavalt ühekordseid nõusid, korralikke päris kahvleid näiteks on meil kaheksateist, seda tean ma täpselt. Nii et kui tulevad kõik, kes pole mittetulemisest teada andnud, läheb lauanõudega kitsaks.

Olemas on ettekujutus, mida süüa pakkuda. Jõugu Juht tellis kaks šokolaadikooki. Mina lisasin juurde küpsisetordi, sest see on lihtne ja lõbus. Viineripirukad poe-lehttainast võiksid õnnestuda, ja muidugi meie alatised dipiaedviljad. Lastele sobib mööda joostes porgand pihku haarata ja olgu see kuitahes igav, ma arrrrrmastan dipikastmes kurki, porgandit ja lillkapsast!

Reisi Asjus on tehtud web-check-in, üle loetud kaasavõetavad kotid ja hoiatatud, et poisid ei tohi homme sahtlist puhtaid siniseid teksasid võtta, nendega minnakse reisile. Öömaja on kokku lepitud ja lisaks öömajale üks imelik onku, kes püüab mind ja Meest veenda Saksamaale tööle ja elama kolima, ta olevat valmis töökohad otsima. Ma pean talle ikka otse välja ütlema, et sparglikoristajateks me ei lähe. Lillebrorile proovisin vihmakindlat jopet selga, sobib. Ta praegu käib kombega, aga Lübeckisse lubatakse tulevaks nädalaks kuni 8 kraadi sooja, last ei saa ometi ära hautada! Muid asju nagu asjade pakkimine ja lemmikpoodide asukoha tuvastamine (Hugendubel, ma tulen!) teen pühapäeval, sest siis teevad süüa mehed. See on ka natuke nagu traditsioon või nii. Khm. Äkki läheb hästi.

Monday, January 18, 2016

Esimese maailma probleemid vol 2

Lillebror tegi ahju tuld, aga unustas suurtelt vendadelt paluda, et emb-kumb neist siibri lahti teeks.

Mees võitis ebay oksjoni, aga kauba müüja ajas sõrad vastu ja ütles, et tema postiga ei saada ... ese asus Plymouthis, nii et isegi Alice'i jaoks ilmselt liiga kaugel meie eest järel käia ja rohkem sõpru mul Inglismaal ei ole.

Mees käis juuksuris. Mis nende meestejuuksuritega on, ma ei tea, seekord lõigati Mehele pähe üsna nilbe lakutav soeng viiekümnendate filmidest, kukal aga nägi välja nii, nagu oleks purjus traktorist selle kallal oksakääre rakendanud. Ma üritasin asja parandada ... juukselõikusmasin suri maha. Pügasin pardliga. Nüüd saab Mehe kukla seisundis kahtlustada vähemalt kainet traktoristi, aga võib-olla isegi lüpsjat.

Ma eksin endiselt köö65555555555555555ygis ära, sest laud on vale koha peal.

Must kass hüppas klaviatuuri peale.

On selgunud, et ei mina ega Lillebror ei kannata rohelisi banaane. Aga need maitsevad ju niiiii hästi! :(

Piimakott läks külmkapis katki.

Telekas ei näita pilti, kahtlustame satelliidivastuvõtja pead.

Panin soojema ilma puhul selga uue kapuutsiga mantli. Selle sees oli väga paha olla. Tuvastasin probleeme: vöökoht on paigutatud alumise roide peale ja õuuudsed dressikäiseotsad on külge õmmeldud nii, et randmete ümber on pumps. Nagu kannaks mõlema käe küljes vererõhuaparaati!

Mees ei leidnud mantli õgvendamiseks puuvillast niiti ja unustas osta pesupulbrit.

Aga.

Musta kassi pea lõhnab endiselt väga hästi, nagu kassipea ikka.

Mees on ka lakutud soenguga Mees.

Siiber sai siiski üsna ruttu lahti.

Lahendasin mantli hädad nii, et vööd see mantel minu seljas üldse ei vaja, eemaldasin ka vööaasad, ja varrukatest jäi pärast dressikäiseotste eemaldamist piisavalt järele, et nad ära palistada ja kasutamiskõlblikuks kuulutada. Mul on pika randme ja karvase äärega miau-kindad, nii et külm tuul varrukast sisse ei pääse. Pealegi ei kavatse ma mitte kunagi minna Amsterdami kanali äärde jalgrattaga sõitma, nagu selle mantli algne konstruktsioon paistab ette nägevat.

Kui nüüd veel mõned kutsutud külalised oma tulekust JJ-le teada annaksid, et teaks toitu ja muud planeerida, ja tulevaks nädalaks korralikku pehmet ilma saaks, siis oleks kõik ju korras. :)

Saturday, January 16, 2016

Esimese maailma probleemid, sest ma lubasin Indigoaalasele, et teen rohkem nalja

Kõigepealt avastasin hommikul, et maavillased kampsunid olid läinud pesema vale programmiga. Mitte päris nukukampsuniteks vilditud, aga kuidagi tihedamad ja pisemad tundusid teised küll.

Siis sai Mehel kohv otsa, aga tal oli vaja veel tabletti võtta. Ohverdasin oma tassi ... aga minule enam ei jäänud.

Siis hakkasime mööbeldama. Nimelt oli Mees kööki akna alla ühe minu poolt ammu vihatud laua asemele tekitanud riiuli. Teises valguses selgus, et peitsimine polnud ikkagi nii hästi õnnestunud, nagu pidanuks. Urr. Siis selgus, et härra matemaatik oli teinud väikese valearvestuse ja 80 cm laiusesse vahesse tuli piiiigistada 83,5 cm lai riiul. Nihutasime kokaraamaturiiulit natuke ja nõudepesumasinat natuke ja saime uue riiuli paika.

Kõige selle nihutamise käigus selgus - tegelikult ma teadsin seda enne ka -, et mul on kaugelt liiga palju kokaraamatuid ja ajakirjadest välja tõmmatud retsepte.

Nüüd pole veinikastmeveine enam kuhugi panna, varem olid nad kenasti aknaaluse laua all.

Viisin kartulikoori ja muud taolist komposti. Tee kompostihunnikuni oli täiesti rookimata, lumi oli sügav.

No ja siis läksid mehed välja lund rookima (nüüd ma saan jälle kompostihunnikule ligi) ja puid tooma ja ma ei saanud hakata köögipõrandat pesema - puud tuuakse eelkõige kööki, meil on seal üks sobiv koht, aga mis sa pesed, kui kogu aeg trambitakse pestavast pinnast üle ...

Mees vaatab üle õla ja küsib, mis veel - küll neid tuleb juurde, pool päeva veel ees.

Õige vaatenurga tagasisaamiseks soovitan lugeda näiteks Ene Hioni raamatut "Valged varesed" või Salme Ranniko "Mälestuste radadel". Vaat neil olid probleemid ja ikkagi elasid edasi. Aga nüüd saadi puud sisse, ma lähen kööki küürima.

Edit õhtul: Köök sai puhtaks, aga siis me tõstsime laua teise kohta ja ma nüüd eksin köögis ühtelugu ära. Tähendab, vale tunne on.

Siis praadis Mees meile leiba ja pärast Lillebrori esimest hammustust oli selge, et ühest loksuvast hambast tuleb lahti saada kontrollitult, mitte juhuslikult, muidu võib see leivasöömise käigus pahandust teha. Järgnesid korduvad katsetused hambale niiti ümber saada, sest Mehe sõrmed ei mahtunud hambale õigetpidi ümber ja mina ei raatsinud suure jõuga tõmmata. Lõpuks saime niidi ümber ja juhtus olukord "kui on kuus, kargab suust!". Järgnes põhjalik otsimine - kuhugi valamu kanti see hammas lendas, aga kuhu täpselt?

No ja nüüd on väljas häbematul kombel miinus seitseteist. Kes lubas, ma küsin?

Friday, January 15, 2016

Koledatest sündmustest, teise nurga alt.

Ma ei ole varjanud, kui väga ma armastan Saksamaad. See on minu lemmik-puhkusemaa, peamine võimalik emigreerumismaa, sealne kultuur ja keel on mulle nii tuttavad kui 1500 kilomeetri kauguselt olla saavad.

Aastavahetuse sündmustest ja sakslaste üldisest pagulaslembusest kirjutamist olen ma edasi lükanud. Me käime Lübeckis ära, siis ma tean, kuidas nende pagulastega tegelikult ühes tavalises linnas on. Raske on leida mõistlikku ajalehte või uudisteportaali, mis kirjutaks sündmustest objektiivselt.

Kölni ja Hamburgi sündmused olid kohe eriti šokeerivad, kuni asjatundjad rääkima hakkasid. Mulle hirmsasti meeldis Mihhail Lotmani see artikkel - seletas ära, mis asjaga oli tegemist. Jaht, juhmus, lollus. On ju teada, et grupi IQ on grupi kõige rumalama liikme IQ jagatud grupiliikmete arvuga. Või umbes nii.

Kuskil mujal, ma ei mäleta, kus, kirjutati, et massiahistamine on noorte meeste s*ksuaalse (vabandage, ma endiselt ei soovi, et keegi satuks siia valedel eesmärkidel) frustratsiooni tagajärg. Vaesed külapoisid peavad umbes kolmekümnenda eluaastani elama tsölibaadis ja kuidas nad siis oma eluga hakkama saavad, kui naiste ligi ei tohi minna? Selle peale sain ma kurjaks. Vaadake, inimest eristab loomast kõige rohkem enesekontrolli olemasolu. Inimene on inimene siis, kui ta kontrollib ja suunab oma tunge. Mida paremini see õnnestub, seda paremat elu võib see inimene elada. Teiseks, tsölibaadis elamine ei tapa kedagi. Tean mitut pealtkolmekümnest toredat ja absoluutselt mehelikku meest, kelle teele pole siiani kohast kaasat sattunud. Kui nad on vähegi lugupidamiseväärilised baptistid, siis elavad nad hm, pühameestena. Üks neist märkis kunagi nukralt, et muidugi oleks tore, kui keegi kõrval oleks, aga kui õiget ei ole, siis valet pole vaja: "Mul jääb lihtsalt energiat üle ja ma kasutan seda mujale." Karjääritegemiseks, vist.

Kolme peagi puberteeti jõudva poja emana muretsen juba ette massihulluste ja eiteamillest vaimustumise pärast. Ega neid igavesti liivakastis kühvli ja ämbriga tegutsemas hoida ei saa, see on selge. Sellegipoolest loodan südamest, et nad pääsevad igasuguse machokultuuri haardest ja õpetan juba praegu, et tüdrukuid ei näpita. Et keegi ei mõtleks minu poegadest nii, nagu mina mõtlen neist massiahistamises osalenud elajatest.

 Jah, lugesite õigesti, elajatest. Mõtlesin, mida nendega tegelikult teha tuleks - kui neid oleks võimalik tuvastada, massina tegutsemine ju kaitseb. Euroopa Liidust igaveseks väljasaatmine on kõige leebem ja noh, nunnum karistus, mida tuleks rakendada iga mitte-EL-kodaniku puhul, kes sooritab isikuvastase kuriteo. Ebainimlikud tingimused kodumaal ei loe, nende vabatahtlikult tehtud tegu oli ebainimlik. Mõtisklesin veel kirve ja munaviilutaja teemadel. Araabia kultuuri kuriteo karistuseks sobiks muidugi araabia kultuuri moodi karistus, avalik piitsutamine või midagi sellist. Paraku tähendaks tsiviliseeritud maailmas sellise karistuse rakendamine kuradile sõrme andmist, tekiks pretsedent, mis looks võimaluse eiteamilliste sündmuste arenguks. Lõpuks jõudsin selleni, mida tahaksin näha (lisaks loomavagunis väljasaatmisele, muidugi). Ma annaksin need mehed vanade naiste kätte. Kusagil maailmas peab ju olema tõelisi eitesid, "Nukitsamehe" Moori moodi moore, kes suudaksid noori mehi alandada samaväärselt, nagu nemad alandasid üldse mitte milleski süüdi olevaid naisi. Elagu siis oma machokultuuri ja igavese mälestusega eitede irvitamisest. Küsimus on ainult selles, kuskohast leida piisaval hulgal moore?

Thursday, January 14, 2016

Kolmiknärvist

Minu Seltsimees Kolmiknärvi olukord on praegu selline, et tal tundub olevat tõsisemat sorti ravimisõltuvus. Õnneks on ta viisakas - kui ma oma tabletipooliku võtmata unustan, annab ta kerge valutuikega märku: "Kuule, ma lähen närvi. Anna rohtu!"

Külm ilm ja külmad toad teda nii viisakana ei hoia, aeg-ajalt on siiski tunda sellist ... närvivalu eelvalu. Kuni peavalu püsib kümnepallisüsteemis hinnates 4-5 piires, pole suurt hullu midagi, laseb täitsa elada. Kunagi igiammu tegutses Seltsimees Kolmiknärv ka, lausa kolm päeva järjest, aga noh, siis polnud mul ei lapsi ega Maailma Parimat Perearsti, arvasin, et peangi lihtsalt ära kannatama. Kesse peavaluga arsti juurde läheb! Üks massaažianniga tuttav võttis siis mu peanaha põhjalikult mudida, tund aega vist mudis ja sikutas - Seltsimees Kolmiknärv rahunes täielikult maha. Õnnetuseks on meie teed selle tuttavaga väga põhjalikult lahku viinud - teda tabas tõbi, mille puhul on suhtlemine väääga keeruline. Ei tea ju, kuhu suunda see polaarsus parajasti keerab ja mis mõtteid ta endaga kaasa toob. Mingil hetkel meie lihtsalt ei jaksanud enam.

Kolmiknärvi rahustamiseks pistan rohtu nimega karbamasepiin, mis peamiselt on üldse epilepsiaravim. Infoleht hirmutas terve karja kõrvaltoimetega, mina kogesin neist peamiselt intensiivset tinnitust, ebamäärast iiveldust ja tasakaaluhäireid. Tinnitus on vakka jäänud ja tasakaal on ka täiesti olemas, julgesin ükspäev isegi autot juhtida (infolehel on kirjas, et ei tohi, aga ravimikogused on imepisikesed ...). Küll aga saab ainult kõrvaltoimete (ja kasuka) kaela ajada seda, et ma suutsin kellegagi kümme minutit vestelda ega märganud tema ilmselt juba märkimisväärset ümarust. Täna tuli titesõnum - palju õnne, viis last on vahva!

Seltsimees Kolmiknärvi isik aga on see, mis paneb mind kahtlema meie pere võimekuses veel mõni lapsuke kaelakandjaks kasvatada. Mis siis, kui majas on beebi, Mehel on tihe töögraafik ja mina olen Närviga siruli? Või on pisike laps piisavalt suureks energiaallikaks, et ema suudab puhtalt tahtejõuga piinavast haigusest üle olla ja lapse elementaarsed vajadused siiski rahuldada? Ma enam ei mäleta, kui õudne mul siis oli, kui Lillebror oli napilt kahene ja mul angiin liigestesse ja südamesse pööras, nii et randmed ja põlved ei paindunud ja kohvitass oli liiga raske tõsta. Kuidagi ikka toimetasin, käed sidemetes, aga kas see oli ka piisav? Lihtsalt ei ole meeles! Praegu oli ju lihtne, lapsed on suured, saavad ise külmikust asjad kätte ja arvuti tööle pandud, pole vaja kusagilt päästa ega midagi ... Siit küsimus Truudele Blogilugejatele: kas te olete kuulnud, et keegi närvilise kolmiknärviga inimene on oma varasema elukvaliteedi täiesti tagasi saanud? Jätame kõrvale selle v-tähega haiguse*, mis meid kõiki ükskord tabab ja milleni arenemine siiski veel natuke kauem aega peaks võtma kui lapse toimetulevaks kasvatamine. Oleks ju tore taas sajaprotsendiliselt elada ja tegutseda.

________
*vanadus, öeldi Vanaisale mingi kaebuse kohta.

Monday, January 11, 2016

Siit ja sealt

Pärast eelmise nädala piinarikast teisipäeva, kui me hanepoeg Unistajaga muudkui mööda poode käisime ja mitte kusagilt talle normaalseid linnasaapaid ei saanud, läksin täna igaks juhuks Võru tänava sõbrapoodi ja seal need nr 34 mustad sõjaväesaapa moodi asjad olid. Täitsa parajad.

Esimest korda meie siinelamise ajaloos külmus kanalisatsioon kinni. Järelikult ei tohi vett tilkuma jätta. Mees siis rakendas sihipäraselt fööni, mille ta mulle jõuluks kinkis. Fööniga olen ka vähemalt kolm korda pesupesumasina torusid sulatanud. Meie vannituba nimelt asub igavesti viletsa keldri peal ja ilmselt on kuskil keldriseinas mingi uus salapragu või vajumine toimunud. Tuleval suvel otsib Mees prao üles ja parandab ära. Mis teha, Maja on soise koha peale ehitatud.

Keegi kassidest hankis ükspäev endale kvaliteettoitu - kaelushiir maitseb ilmselt hästi, ainult pea jäetakse alati alles, et mul oleks midagi koristada. Hiirtoit on teatavasti kassile tervislik ja aeg-ajalt trügib see toit ise tuppa, ole ainult mees kass ja püüa kinni!

Käisin täna Jõugu Juhile sünnipäeva puhul kingitavat raamatut otsimas. Nõuded: peab olema paljutõotavalt paks, natuke nagu muinasjutt ja natuke nagu päriselu. Palun soovitusi. JJ muinasjuturaamatumaitse on muide umbes samasugune nagu minul, viimati ta näris end rõõmsalt ja huviga läbi "Meremaa võluri" triloogiast, natuke kiiksuga huumor ("Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla." - need kuukameeleonide hemorroidid on nii üle võlli keeratud nali, et enam ei ole vastik, tulebki teiselt poolt absurdina välja!) meeldib ka, aga näiteks "Eragoni" pani pärast pikemat piinlemist kõrvale. Viimast pole mina ka suutnud lugeda, iiigav on.

Seltsimees Kolmiknärv on seisukohal, et ventilaatori võiks välja lülitada ja külmkapi ukse kinni panna. Külm ei meeldi, tuul meeldib veel vähem. Homme panen kapuutsiga mantli selga. Vähemalt suutsin ma Kolmiknärvist ja selle raviks manustatud tabletipoolikust hoolimata täna autoga sõita. Teoreetiliselt võttes ei tohi selle ravimi võtmise ajal autot juhtida, aga praktiliselt võtan ma poole miinimumdoosist, nii et ... Minestamisoht tundub ka olevat minimaalne, tänan küsimast.

Lillebrori Eelkooliõpetaja arvas täna jälle, et Lillebroril pole eelkoolis midagi teha, ta ju oskab kõike! Lugeda ja arvutada oskab jah, aga teiste järele oodata ei oska. Ilusaid ühtlasi tähti maalida ka ei oska, teeb siuh-säuh, kõik üksteise otsa kõverdi hunnikusse. Õpetaja sõna kuulata juba natuke oskab. Vaat neid asju peabki õppima! No ja kui esimese klassi programm jääbki igavaks, eks me siis teeme natuke teist klassi ja kolmandat ja vahele üldse saksa ja inglise keelt, mis tavakooli esimeses klassis üldjuhul ette nähtud ei ole, ja saame ikkagi aja sisustatud. Juhul kui ta tuleval aastal koduõppel on.

Friday, January 8, 2016

Mis on füüsika õigustus?

Ritsiku juures oli juttu, kuidas koolides ajalugu õpetatakse. Mitut moodi, tõdeti. Ühel oli hea, teisel halb kogemus. Nagu ikka.

Minul on ajalooga olnud hea, vilets, jabur, uskumatult totter ja väga hea kogemus. Vastavalt õpetajale siis. Uskumatult totter kogemus oli üks vuntsikas onku, kes õpetas meile 1990/1991. õppeaastal vankumatu kindlameelsusega parteikongresse. Õigemini, lähenes asjale nagu Dolores Umbridge Sigatüükas - käskis tunni alguses õpikud avada ja lugeda, ise avas ajalehe. Oma peamised ajalooteadmised hankisin ma siiski romaanidest.

Hoopis kurvem lugu oli ainega, mida viienda klassi (ja mõnel juhul ka neljanda klassi) poisid huviga ootavad, Mees ja muud temasugused eluks hädavajalikuks peavad ja mina esimesest pilgust peale jälestan. Tõsi, ma annan endale aru, et tänu füüsikale ja füüsikute pingutustele on meil pesumasin, seesama kompjuuter siin ja kenasti neljal rattal veerev auto, aga ikkagi ...

Esimene füüsikaõpetaja jättis mind ükskõikseks. Oli mingi mees. Esimene teema, mida puudutati ja mis meelde jäi, oli pump. Mis pump, kes pump, mingi joonis, nooled, asjandused ... Et lahatud pump pildil pidi olema sugulane surnuaias sageli nähtud veepumbaga, ei vaevunud keegi ütlema ja ise ma selle peale ei tulnud - koolil ei olnud päriseluga mitte mingit seost, selle ma olin juba ära õppinud. Tagantjärele mõeldes vaatasin kogu õpetajate juttu ja tegevust nagu ebahuvitavat filmi hambaarsti ooteruumis. Nojah, räägivad .. laske mind siit ära minna, siis on päris maailm ja päris elu. Raamatutes! Isegi Erakordne Matemaatikaõpetaja oli küll fantastiline pedagoog, aga et matemaatikal võiks olla mingi kontakt selle eluga, mida elatakse klassist ja kirjutuslauast eemal, see minuni ei jõudnud.

Tagasi füüsika juurde ... Kõigepealt rikkus selle minu jaoks ära pump, siis ebaadekvaatsed õpetajad. Igal aastal õpetas meid üks kuni mitu erinevat õpetajat, kes selle vastalise pubekakambaga toime ei tulnud. Kõige hullem oli minu jaoks vist tolleaegne direktor. Mind ei häirinud mitte see, et ta kaardikepi mu laua pihta pooleks lõi - tunnistan, et lobisesin pinginaabriga ega kuulanud õpetaja segast juttu vähimalgi määral -, vaid tema põhimõte anda meile poolikuid ülesandeid ja siis tigetseda, kui mitte keegi neid lahendada ei osanud. Näiteks: kui kaua sõidab auto Tartust Elvasse, kui tema kiirus on 60 kilomeetrit tunnis? Selle kallal murdsime pead mitu tundi, sest mitte keegi klassist vist ei teadnud, kui kaugel on Tartu Elvast!

Kümnendas klassis anti meid mõistliku füüsiku käe alla. Selleks ajaks olin vähemalt mina selle aine suhtes täiesti immuunne. Niiehknii tuli hakata õppima justkui nullist, sest varasemad aastad polnud ühtki mälestust jätnud. Mõistlik füüsik serveeris oma ainet parajates portsudes, lasi nende portsude peale ettearvatavate küsimustega kontrolltöö teha ja lubas "viiele" äravastatud materjalid hiljem ilusti unustada. Seost pärismaailmaga ei tekkinud tema tundides ka. Tegelikult oli ta hea õpetaja, b-klassi poisid käisid tänu temale vist isegi olümpiaadil või midagi sellist - meie olime humanitaarid.

Ülikoolis ei valinud ma eriala otseselt nii, nagu üks kursusekaaslane - et seal ei olnud matemaatika eksamit -, aga füüsika oli küll üks neist ainetest, kuhu astumist ma isegi ei kaalunud. Koos kehakultuuri ja vene keelega. Ka neis oli olnud hulk eeeee minuga mittesobivaid õpetajaid. Kas särav õpetajaisiksus oleks suutnud füüsika mulle vastuvõetavaks ja põnevaks teha, ei tea. Kas minu praegune päriselu-suutmatus lahendada ruumilisi ülesandeid on füüsika-ignorantsi põhjus või tagajärg, ka ei tea. Igatahes võiks mul olla kahju, et ma füüsikast midagi ei tea ... aga mul ei ole, sest tõsisemalt huvituma ei hakka ma sellest ilmselt kunagi. Ja kui mul on küsimusi, siis selleks on füüsikaolümpiaade võitnud Mees ja Wikipedia. Aitäh neile, et nad füüsika minust eemal hoiavad.

Thursday, January 7, 2016

Kole külm on

Äketse tuli meile hirmus külm. Lapsed paistavad põlvnevat jääkarust, nemad möllavad kolmveerand tundi päevas ikka lumega. Mina toas mütsi pähe ei pane, sest ma vihkanvihkanvihkan mütse ja muide peakatteid - kõige jõledam on talvemütsidest vist läkiläki -, aga jahe on küll.

Meil köevad iga päev kõik kolm ahju, pliit ja väike raudahi esikus. Kaminasse teeme täna ka tule. Kui meil poleks aktiivmaja, siis kütaks ära küll. Meil, nojah, on aktiivmaja. Köetavat pinda on hetkel umbes 135 ruutmeetrit, aga sellesse avaneb 3 välisust ja maja on muidugi soojustamata, aknad vahetamata. Aknaid me pole vahetanud mõnes mõttes põhimõtte pärast - kui vanad aknad korralikult lahti-kinni käivad, mis neist siis vahetada? No ja olles kuulnud ühtede ja teiste sõprade aknavahetuskogemusi ja isegi -kahetsusi, ei ahvatle need eriti kogu palka töömeeste taskusse pistma. Välisustega on nii, et tuulekoja ma tahan kinni ehitada - äkki tuleval suvel saab - ja veranda peaks kah kunagi köetavaks saama. Aga vaat välissoojustus on kahtlane. Muidugi tuleks seda teha. Kõigepealt tuleks leida paik, kust saab tellida vanaaegseid laiu voodrilaudu. Teiseks tuleks leida mittesuitsetavad, alkoholivabad ja viisaka sõnavaraga töömehed, kes suudaksid olemasolevad vanad voodrilauad niimoodi Maja küljest eemaldada, et nad ka terveks jääksid, sest võimalikult palju tuleks tagasi panna. No ja siis tuleks leida hunnik raha, et seda kõike kinni maksta. Meil pole.

Selle asemel elame me loomulikku talve-elu. Esiteks, talvel kantakse talveriideid. Kesse hull keset Eesti talve t-särgiga käib? Loomulikult kantakse kampsunit ja villaseid sokke. Lapsed kannavad öösel pikkade varrukate ja pikkade pükstega pidžaamasid, villased sokid on jalas terve talve jooksul. Voodis on igaühel vähemalt kaks tekki. See on normaalne. Paljajalu käiakse jälle maikuise soojalaine ajal, ma arvan.

Teiseks, talvel süüakse talvesööke. Supid, võimalusel vürtsikapoolsed. Ühepajatoidud, vormiroad. Küpsetised. Jäätist ja rohelist salatit me talvel üldjuhul ei söö. Juuakse soojemaid jooke, näiteks on Mees õpetanud lapsed inglise moodi piimaga teed jooma.

Kolmandaks, ahju tuleb kütta vajaduse korral mitu korda päevas. Oleneb ahju hingeelust, meie vannitoa ahi näiteks on selline mittestandardne (Mehe esimene ahjuvasikas, natuke aia taha läinud, aga meie vajaduse katab) ja aeglase arusaamisega, kaks kütmist on talle hädavajalik. Põlemise ajal ei maksa sooja oodata mujalt kui ahjusuu eest, sooja andma hakkab ahi ikka alles pärast siibri kinnipanekut. Kõige parem on siis, kui ahjuukse kinnipanemise hetkel on koldes ilus ämbritäis süsi. Ahjudest ja nendega ümberkäimisest lugege targemate juurest, ma kogu ahjundusteooriat ei tea.

Neljandaks, puid tuuakse korraga palju sisse, siis on nad kütmise ajaks soojaks läinud ja põlevad paremini. Mees ja Jõugu Juht lõhuvad pliidipuud ka peenemaks, et paremini süttiks.

Muidugi on õnn ja rõõm, et kõik meist ei pea praegu igapäevaselt kuskil käima. Kui kogu pere on terve päeva ära, siis on õhtuks kindlasti toas alla 10 kraadi sooja (mis endiselt pole mütsivääriline!) ja torud külmunud. Üksikutest torudest hullem on veepumba külmumine, aga pump on jällegi ainus, millel on isiklik küte - jupike põrandaküttekaablit* ümber mässitud, kui pump ära külmub nagu täna hommikul oli, siis lülitame kaabli soojendama ja paari tunniga on vesi tagasi. Muidugi peaks sellise oma kaevuga Maja veepump asuma puhtas, valges ja soojas keldris, kus tema ümber oleks palju askeldamisruumi ja teises seinas hoiaks pererahvas näiteks suuski, sukeldumisvarustust ja muid hooajakaupu. Paraku on meie Maja kelder üks suur õnnetus ja asub kaevu suhtes täpselt valel pool maja - nii see pump õue eraldi majakesse saigi.

Tegelikult oligi pump täna hommikuks külmunud, aga sulas kahe tunniga lahti. Arvatavasti ei külmunud mitte pump ise, vaid kaevust tulev veetoru, aga tema kõige külmumisaltimas kohas on kah kaabel. Ega see külmumine-sulamine neile muidugi head ei tee. Õhtul jättis Mees vannitoas kui viimases veevõtupunktis kraanid tilkuma, aga ju keegi tubli laps käis öösel kempsus ja keeras hoolikalt kõik kinni ... (vrd. Vahtramäe Emil ja Trisseputka sündmus)

Peame vastu, köögi akna all on 14-15 kraadi (tähendab, kaugemal toa pool on umbes 18) ja järgmiseks nädalaks lubavad nii accuweather kui wetterzentrale ainult 10 kraadi külma. Siis saab kasse ka taas õue lubada, praegu on ka punane Findus toas külmavarjus, hetkel magab meie voodis ja on väga õnnelik. Aga ilma kampsunita ja villaste sokkideta hakkame elama taas mais.

_______
*ma ei ole spetsialist, ei julge soovitada, aga meie kaabli peal oli kirjas, et üle 45 kraadi ta ei soojenda - sedamoodi ta midagi põlema küll ei pane. Aga eks kogu see elektriasjandus ole ohtlik, ööseks ma teda tööle ei jätaks.

Sunday, January 3, 2016

Olla "kellegi inimene"

"Minu inimesed" - need on sõbrad, head tuttavad. Kolleegid, kellega koostöö sujub. Ka juhuslikud kohtumised, mis jätavad hea tunde.

Minule on paar kolleegi öelnud, et ma olevat "nende inimene". Paljuke sellist juttu ikka räägitakse, kui koolikell kuklasse kõliseb ja kiire on. Olen nende eest tänulik. Kolleegide hulgas on "minu inimesi" ikka rohkem, ka neid, kellega muud kui krõbisevuseni asjalikku juttu räägitud ei olegi. Nad lihtsalt on nii toredad ja me ajame sama asja.

Sõprade hulgas on "minu inimesi" kohe hulgi. Loomulikult. Ma loodan, et mina olen ka neist "kellegi inimene". Aga kuidas selleks saada ...?

Ükskord lähenesin kellelegi sõbraliku uudishimu ja hea sõnaga. Vastuseks sain kõvasti ninast hammustada. Rohkem me päris mitme aasta jooksul vestelnud ei ole. Ju ma siis ei olnud "tema inimene". Mis siis, et meil on tõesti palju ühist ja me satume sageli samasse elementi. Kellegi teise poole pöördudes olin esmaselt paluja rollis, hiljem tuttava tuttav ja sugulase sõber - see, minu suhtes palju kõrgemal positsioonil isik säilitas minu suhtes, ma usun, sõbraliku uudishimu hoiaku ja vaieldamatult on ta "minu inimene".

Ma arrrrrmastan "oma inimesi". Nendega võiks lausa koos süüa teha. Neid võiks ahnelt ja armastusega koguda - mitte ilmtingimata näoraamatusse või salmikusse, aga südamesse. Kui ainult suudaks säilitada sõbralikku ja siirast uudishimu, kuni inimene "omaks" saab. Ja ei saaks ninast hammustada või hullem, pika katseaja möödudes ukse taha tõstetud. On sedagi juhtunud ja kardetavasti olen seda isegi teinud.

Täna lugesin FB-st eks-presidendiproua poolt ülesriputatud soovitust (ei, ma ei jälgi teda, aga seda teeb üks väga armas inimene, kelle suhtes ma veel ei tea, kas ta "minu inimene" on, aga tõenäosus selleks on suur): "Üks tark arst ütles: "Parim ravim inimeste jaoks on ARMASTUS." Keegi küsis: "Aga kui see ei tööta?" Ta naeratas ja vastas: "Suurenda kogust."" Tõsi, tekst on kohmakavõitu ja "diip", aga mõte on siiski õige.

Kui ainult jätkuks jaksu ja enesedistsipliini lihtsalt inimesi armastada, ja kui sellest kasu ei ole - kui nad näiteks ninast hammustavad -, armastada rohkem ... Ma ei ole siinkohal nõus arutlema teolt tabatud kurjategija armastamise üle. Mul, patusel, on raskusi kõigi üldjoontes kenadegi inimeste piisava armastamisega. Ega elu ei peagi lihtne olema, aga ...

Selle võiks võtta palveteemaks - et võiks inimestes, kaugeis, lähedastes, ära tunda Jumala loodut.

Aastavahetuse nädal

Meil on tõsiseid raskusi aklimatiseerumisega. Kümme päeva tagasi oli veel õues +10. Nüüd on ... toas. Aktiivmaja rõõmud, mis teha.

Tegelikult on ikka natukene soojem, kraadiklaas on kleepimata-soojustamata akna all. Köögiaken, see peab igaks juhuks suutma lahti käia. Aga et seda natukest soojemat kätte saada, kütame, kütame ja kütame.

Täna tuli lumi kah maha. Võeh.

Esmaspäeval käisid suuremad poisid koos Sõbraga kinos "Star Wars"'i vaatamas. Tore, et lapsed juba nii suured on, mina ei pea enam selliseid ebahuvitavaid filme vaatama. Minu maitsele on varasemates osades liiga palju madinat ja liiga vähe inimlikkust. Meie Mehega käisime kino asemel hoopis poes. Ukselinke ei saanud, aga kapuutsiga mantli mulle saime. Sedasorti, millega Hollandis kanali ääres jalgrattaga sõidetakse. Minu nõudmistest - kapuutsiga, õiget värvi, soe, villane, nööpidega, printsesslõike moodi ja ilma tobedate detailideta - on täidetud neli, kas ta soe kah on, see selgub Lübeckis, sest pagunite ja dressipluusi-varrukaotstega asi igapäevaselt tänaval käimiseks ei sünni. Villane kahjuks ei ole, aga selle hinnaga ja sealt poest (Terranova, 39.99) pole seda mõtet lootagi. Boonuseks nunnu lambalik vooder.

Teisipäeval tegime aiatöid. Meil kasvab magamistoa akna all üks mitmeladvaline kuusk, millel on paha komme ladvad kohevaks ajada ja telekapilti segama hakata. Jõugu Juht võttis Mehe juhendamisel ühe ladva maha ja siis jagasid Mees ja Unistaja selle maasikapeenarde kaitseks sobivateks juppideks. Meie Lillebroriga vedasime kohale ja mina panin oksad paika. Kui hästi või halvasti õnnestus, see selgub kevadel. Õnneks on mul suurem seltskond maasikapoegi varupeenardel, vast päriselt maasikatest ilma ei jää.

Kolmapäeval käisime kaks korda Linnas. Kõigepealt kirikus, sest seal on tore. Siis tulime koju kana sööma ja Mr Beani vaatama. Kolmveerand kaheteistkümneks uuesti Linna, Vanaema ja Vanaisa juurde minu vana lastetoa akna miljonivaadet ära kasutama. Pärast tegid poisid ja mehed natuke õues ka pauku. Hämmastaval kombel Vanaisa ei pahandanud, ju on tal lapsepõlvest muudki mälestused peale seedripuude otsa ronimise (Jah, Siber. Kaks korda, mõlema põhiküüditamisega. 14 aastat, 7 erinevat vanglat). Pärast kojujõudmist tegid suuremad poisid Mehe juhendamisel natuke meie aias ka pauku. Meie Lillebrori ja musta Mimiga vaatasime lastetoa aknal pealt. Punane Findus tuli lootusrikkalt lähemale, kui poisse aias nägi, aga pärast esimest mürtsu kadus nagu keravälk*.

Siis oligi uus aasta ja läks külmaks. Minu jaoks on täiesti müstiliselt põnevad need inimesed, kes uusaastapäeva alustavad reipalt ja tegusalt, jõuavad looduskaunites kohtades jalutamas käia ja puha. Võimalik, et nad ongi sellised korralikud, kes eelmisel õhtul kell üheksa paigaldavad endile kõrvatropid ja kobivad magama, ilu ja tulestik siia või sinna. Mina tean uue aasta esimest päeva lapsest peale suure vedelemise ja telekavahtimise päevana. Ahju tuli ka kütta, muidugi.

Tubliks hakkasime me laupäeval, tegime etteütlusi ja puha. Lillebror tegi 18 viga, Unistaja 7 ja Jõugu Juht 8. Üsna ootuspärane hulk. Mis on aga tore - Lillebror oli küll pahane, aga ei jätnud enam sõnades tähti vahele (ta pole siiani pidanud oluliseks sõnadesse kõiki tähti sisse kirjutada, tuleb välja), Unistaja sai naksti aru, mis mehhanismiga kirjutatakse "jõudsime" ja "kuldsed", ja Jõugu Juht oskab põhimõtteliselt nüüd tegijanimesid kirjutada. Järgmisel nädalal oleme taas tublid, vähemalt ahjukütmises.

______
* ärge muretsege, Findus andis andeks ja tundub, et ta mingeid tõsiseid kahjustusi ei saanud. Esimene mürts oli ka selline ... miniversioon, tal oli aega kaugemale lipata.

Friday, January 1, 2016

Head uut aastat, jah

Mulle ei ole kunagi - vähemalt täiskasvanuna - meeldinud uusaasta asukoht. Miks mingi suvaline hetk, mis pole ei pööripäev ega midagi? Vaatasin Wikipediast, uusaasta 1. jaanuaril olla Rooma konsulite ametisseastumise hetke järgi määratud. Vanade keltide Samhain kui lõikusaja lõpp ja talvepoolaasta algus on selle kõrval küll märgatavalt sümpaatsem ... palun, siiski ilma kogu paganliku kombestikuta, isegi see natuke, mis ma sellest tean, ajab kananaha ihule.

Nojah. Minu trots siia või sinna, seinale riputasime uue kalendri ja jaanuaris juhtub:
  • suurem osa pereliikmeid külastab hambaarsti;
  • suuremad poisid käivad sünnipäeval;
  • ise peame Jõugu Juhi sünnipäeva;
  • minu sünnipäeva ... ei tea veel, kas ma viitsin päev pärast JJ pidu ja vahetult enne lennukile minemist midagi korraldama hakata;
  • mõlemad vanemad poisid käivad koolis vastamas - JJ inglise keelt ja võib-olla muusikat, Unistaja inimeseõpetust ja kah võib-olla muusikat;
  • kardetavasti roogime lund;
  • kütame, kütame ja kütame;
  • käime natukeseks ära, Lübeckis. Sellega seoses on mul küsimus, kas mõni Truu Blogilugeja, kes oskab ahju kütta, oleks huvitatud 25.-29. jaanuaril paari päeva veetmisest maalilises* vanas mõisas kolme võluva** kassi seltsis? Ma muudkui loodan, et just sel ajal tuleb suur sulaperiood ja torude pärast muretsema ei pea, aga jaanuari lõpus sageli sulaperioode ei tule. :(
_______
*loe: kohutavalt räämas
**kuni me ei mõtle nende pissimisharjumustele ... pffft.