Friday, January 15, 2016

Koledatest sündmustest, teise nurga alt.

Ma ei ole varjanud, kui väga ma armastan Saksamaad. See on minu lemmik-puhkusemaa, peamine võimalik emigreerumismaa, sealne kultuur ja keel on mulle nii tuttavad kui 1500 kilomeetri kauguselt olla saavad.

Aastavahetuse sündmustest ja sakslaste üldisest pagulaslembusest kirjutamist olen ma edasi lükanud. Me käime Lübeckis ära, siis ma tean, kuidas nende pagulastega tegelikult ühes tavalises linnas on. Raske on leida mõistlikku ajalehte või uudisteportaali, mis kirjutaks sündmustest objektiivselt.

Kölni ja Hamburgi sündmused olid kohe eriti šokeerivad, kuni asjatundjad rääkima hakkasid. Mulle hirmsasti meeldis Mihhail Lotmani see artikkel - seletas ära, mis asjaga oli tegemist. Jaht, juhmus, lollus. On ju teada, et grupi IQ on grupi kõige rumalama liikme IQ jagatud grupiliikmete arvuga. Või umbes nii.

Kuskil mujal, ma ei mäleta, kus, kirjutati, et massiahistamine on noorte meeste s*ksuaalse (vabandage, ma endiselt ei soovi, et keegi satuks siia valedel eesmärkidel) frustratsiooni tagajärg. Vaesed külapoisid peavad umbes kolmekümnenda eluaastani elama tsölibaadis ja kuidas nad siis oma eluga hakkama saavad, kui naiste ligi ei tohi minna? Selle peale sain ma kurjaks. Vaadake, inimest eristab loomast kõige rohkem enesekontrolli olemasolu. Inimene on inimene siis, kui ta kontrollib ja suunab oma tunge. Mida paremini see õnnestub, seda paremat elu võib see inimene elada. Teiseks, tsölibaadis elamine ei tapa kedagi. Tean mitut pealtkolmekümnest toredat ja absoluutselt mehelikku meest, kelle teele pole siiani kohast kaasat sattunud. Kui nad on vähegi lugupidamiseväärilised baptistid, siis elavad nad hm, pühameestena. Üks neist märkis kunagi nukralt, et muidugi oleks tore, kui keegi kõrval oleks, aga kui õiget ei ole, siis valet pole vaja: "Mul jääb lihtsalt energiat üle ja ma kasutan seda mujale." Karjääritegemiseks, vist.

Kolme peagi puberteeti jõudva poja emana muretsen juba ette massihulluste ja eiteamillest vaimustumise pärast. Ega neid igavesti liivakastis kühvli ja ämbriga tegutsemas hoida ei saa, see on selge. Sellegipoolest loodan südamest, et nad pääsevad igasuguse machokultuuri haardest ja õpetan juba praegu, et tüdrukuid ei näpita. Et keegi ei mõtleks minu poegadest nii, nagu mina mõtlen neist massiahistamises osalenud elajatest.

 Jah, lugesite õigesti, elajatest. Mõtlesin, mida nendega tegelikult teha tuleks - kui neid oleks võimalik tuvastada, massina tegutsemine ju kaitseb. Euroopa Liidust igaveseks väljasaatmine on kõige leebem ja noh, nunnum karistus, mida tuleks rakendada iga mitte-EL-kodaniku puhul, kes sooritab isikuvastase kuriteo. Ebainimlikud tingimused kodumaal ei loe, nende vabatahtlikult tehtud tegu oli ebainimlik. Mõtisklesin veel kirve ja munaviilutaja teemadel. Araabia kultuuri kuriteo karistuseks sobiks muidugi araabia kultuuri moodi karistus, avalik piitsutamine või midagi sellist. Paraku tähendaks tsiviliseeritud maailmas sellise karistuse rakendamine kuradile sõrme andmist, tekiks pretsedent, mis looks võimaluse eiteamilliste sündmuste arenguks. Lõpuks jõudsin selleni, mida tahaksin näha (lisaks loomavagunis väljasaatmisele, muidugi). Ma annaksin need mehed vanade naiste kätte. Kusagil maailmas peab ju olema tõelisi eitesid, "Nukitsamehe" Moori moodi moore, kes suudaksid noori mehi alandada samaväärselt, nagu nemad alandasid üldse mitte milleski süüdi olevaid naisi. Elagu siis oma machokultuuri ja igavese mälestusega eitede irvitamisest. Küsimus on ainult selles, kuskohast leida piisaval hulgal moore?

3 comments:

  1. "Mõtisklesin veel kirve ja munaviilutaja teemadel." Jäin selle koha peal korraks pidama ja mõtisklesin ka mõned minutid munaviilutajatest.
    Sul on ilmselt Lübeckis lihtsam võrdluspilti saada kui mul siin Braunschweigis, sest mina saabusin siia enam-vähem pagulaslaine ajal, seega ma täpselt ei tea, kui multi-kulti mu linn enne oli.
    IRLi poolt kardetud burkasid pole ma kordagi näinud ning tänavapildis on mul türlklasel ja süürlasel raske vahet teha, aga araabia keelt olen vist küll viimastel kuudel veidi rohkem kuulnud. Samas pead anda ei saa, võib-olla ma varem lihtsalt ei pannud tähele või panin türgi keelega ühte patta.

    ReplyDelete
  2. Tead, ma elasin kunagi Maini-äärses Frankfurdis. Seal oli türklasi ja muid eestlase silmale võõrapärase välimusega inimesi päris palju, huvitaval kombel oli ka seal raudteejaam õhtusel ajal üsna ebameeldiv koht, aga vahel oli tarvis ümber istumiseks sealt läbi minna. Noh, see oli muidugi 20 aastat tagasi, aga ka meie ridaelamute rajoonist paarisaja meetri kaugusel olid suured kortermajad, mille juures liikus ringi suur hulk pearätikutega naisi. Oletan, et türklased, ega mina ka araabia ja türgi keelel vahet ei tee.
    Süddeutsche Zeitungis oli üks hea artikkel marokolastest (http://www.sueddeutsche.de/panorama/tatverdaechtige-in-koeln-warum-viele-marokkaner-unter-den-koelner-verdaechtigen-sind-1.2814644). Idee selles, et Marokost sõjapagulaseks ei saa, liiga turvaline riik, aga marokolased tahavad ka rikkasse Euroopasse, sellepärast nad maskeerivad ennast süürlasteks ja trügivad Saksamaale, püüavad paari aastaga võimalikult palju raha kokku ajada, et siis tehtud meestena koju tagasi minna. (või oli see veel mõnes muus artiklis, ma lugesin neid hulgi) Aga ainult varastamine ja mustalt töötamine ei tundu tore, tahaks pruuti ka, saksa naised annavad segaseid signaale ... Mh, tulevad võõrasse kultuuri, siis õppigu selle kultuuri kombed ära! Urr.

    Lübeckis me sohvasurfame ühe kirjade järgi päris avatud südame ja meelega naisterahva juures, äkki ta oskab ka rääkida, mis ja kuidas. Me oleme kunagi ammu talvisel ajal Lübeckis käinud, 10 aasta tagune Lübecki kesklinn tundus igal juhul turvalisem ja omasem kui 20 aasta tagune Frankfurt. Omasem selles mõttes, et valjuhäälselt kaupa pakkuvad või niisama omavahel meie mõistes karjudes vestlevad tõmmud mehed on vaikseloomulise eestlase jaoks siiski harjumatu vaatepilt.

    ReplyDelete
  3. Seda süürlasteks maskeerimist olevat päris palju ja ehkki ma saan vägagi hästi aru soovist marjamaale pääseda, ei suuda ma samuti mõista neid, kes selle protsessi käigus ei näi aduvat, et tol marjamaal on teised reeglid ja neid tuleb austada. See näitab paraku vaid tulija kultuuritust ning ma ei pea siin mitte silmas näiteks marokolaste üldist kultuuri vaid üksikisikutasandi olematut lastetuba. Selliseid isendeid läheb ka Eestist väljamaale õnne otsima. Lällav kalevipoeg või rongijaamas röökiv marokolane. Poteito-potaato...
    Suured rongijaamad on aga igalpool veidi kõhedust tekitavad kohad. Mulle ei meeldinud isegi Helsingi oma väga, sest sealgi liikus kahtlast rahvast ja hulganisti mustlastest kerjuspettureid.

    ReplyDelete