Mis on füüsika õigustus?

Ritsiku juures oli juttu, kuidas koolides ajalugu õpetatakse. Mitut moodi, tõdeti. Ühel oli hea, teisel halb kogemus. Nagu ikka.

Minul on ajalooga olnud hea, vilets, jabur, uskumatult totter ja väga hea kogemus. Vastavalt õpetajale siis. Uskumatult totter kogemus oli üks vuntsikas onku, kes õpetas meile 1990/1991. õppeaastal vankumatu kindlameelsusega parteikongresse. Õigemini, lähenes asjale nagu Dolores Umbridge Sigatüükas - käskis tunni alguses õpikud avada ja lugeda, ise avas ajalehe. Oma peamised ajalooteadmised hankisin ma siiski romaanidest.

Hoopis kurvem lugu oli ainega, mida viienda klassi (ja mõnel juhul ka neljanda klassi) poisid huviga ootavad, Mees ja muud temasugused eluks hädavajalikuks peavad ja mina esimesest pilgust peale jälestan. Tõsi, ma annan endale aru, et tänu füüsikale ja füüsikute pingutustele on meil pesumasin, seesama kompjuuter siin ja kenasti neljal rattal veerev auto, aga ikkagi ...

Esimene füüsikaõpetaja jättis mind ükskõikseks. Oli mingi mees. Esimene teema, mida puudutati ja mis meelde jäi, oli pump. Mis pump, kes pump, mingi joonis, nooled, asjandused ... Et lahatud pump pildil pidi olema sugulane surnuaias sageli nähtud veepumbaga, ei vaevunud keegi ütlema ja ise ma selle peale ei tulnud - koolil ei olnud päriseluga mitte mingit seost, selle ma olin juba ära õppinud. Tagantjärele mõeldes vaatasin kogu õpetajate juttu ja tegevust nagu ebahuvitavat filmi hambaarsti ooteruumis. Nojah, räägivad .. laske mind siit ära minna, siis on päris maailm ja päris elu. Raamatutes! Isegi Erakordne Matemaatikaõpetaja oli küll fantastiline pedagoog, aga et matemaatikal võiks olla mingi kontakt selle eluga, mida elatakse klassist ja kirjutuslauast eemal, see minuni ei jõudnud.

Tagasi füüsika juurde ... Kõigepealt rikkus selle minu jaoks ära pump, siis ebaadekvaatsed õpetajad. Igal aastal õpetas meid üks kuni mitu erinevat õpetajat, kes selle vastalise pubekakambaga toime ei tulnud. Kõige hullem oli minu jaoks vist tolleaegne direktor. Mind ei häirinud mitte see, et ta kaardikepi mu laua pihta pooleks lõi - tunnistan, et lobisesin pinginaabriga ega kuulanud õpetaja segast juttu vähimalgi määral -, vaid tema põhimõte anda meile poolikuid ülesandeid ja siis tigetseda, kui mitte keegi neid lahendada ei osanud. Näiteks: kui kaua sõidab auto Tartust Elvasse, kui tema kiirus on 60 kilomeetrit tunnis? Selle kallal murdsime pead mitu tundi, sest mitte keegi klassist vist ei teadnud, kui kaugel on Tartu Elvast!

Kümnendas klassis anti meid mõistliku füüsiku käe alla. Selleks ajaks olin vähemalt mina selle aine suhtes täiesti immuunne. Niiehknii tuli hakata õppima justkui nullist, sest varasemad aastad polnud ühtki mälestust jätnud. Mõistlik füüsik serveeris oma ainet parajates portsudes, lasi nende portsude peale ettearvatavate küsimustega kontrolltöö teha ja lubas "viiele" äravastatud materjalid hiljem ilusti unustada. Seost pärismaailmaga ei tekkinud tema tundides ka. Tegelikult oli ta hea õpetaja, b-klassi poisid käisid tänu temale vist isegi olümpiaadil või midagi sellist - meie olime humanitaarid.

Ülikoolis ei valinud ma eriala otseselt nii, nagu üks kursusekaaslane - et seal ei olnud matemaatika eksamit -, aga füüsika oli küll üks neist ainetest, kuhu astumist ma isegi ei kaalunud. Koos kehakultuuri ja vene keelega. Ka neis oli olnud hulk eeeee minuga mittesobivaid õpetajaid. Kas särav õpetajaisiksus oleks suutnud füüsika mulle vastuvõetavaks ja põnevaks teha, ei tea. Kas minu praegune päriselu-suutmatus lahendada ruumilisi ülesandeid on füüsika-ignorantsi põhjus või tagajärg, ka ei tea. Igatahes võiks mul olla kahju, et ma füüsikast midagi ei tea ... aga mul ei ole, sest tõsisemalt huvituma ei hakka ma sellest ilmselt kunagi. Ja kui mul on küsimusi, siis selleks on füüsikaolümpiaade võitnud Mees ja Wikipedia. Aitäh neile, et nad füüsika minust eemal hoiavad.