Ma siiralt loodan, et tegu on ajakirjandusliku liialdusega, aga ausalt öeldes arvan ma poliitikutest üsna samamoodi nagu ajakirjandusest - et esineb ühte ja teist.
Ajaloolise tõe huvides rõhutan, et ma ei ole mitte kunagi valinud ühtegi keskerakondlast. See artikkel ... Uskumatu!
Tsiteerin: "Ja laste agressiivsus täpselt samamoodi peegeldab seda, olgu ta siis
tänaval, olgu ta koolikiusamine, see on samasugune positiivne nähtus
põhimõtteliselt – ainult et keegi sai kannatada, keegi sai peksa. Kiviajal oleks ta lihtsalt mättasse löödud ja ta poleks järglasi
saanud, aga kuna meil on teatud sotsiaalabi struktuurid, sotsiaalne
võrgustik, meil on meditsiin, siis saavad hakkama ja jäävad ellu ka
need, kes on absoluutselt saamatud, küündimatud, lollid ja samasugustega
saavad nad järglasi."
Käsi püsti, kes veel on selle definitsiooni põhjal absoluutselt saamatud, küündimatud ja lollid. Ma varem arvasin, et tean, miks Klassi Kõige Jõhkram Poiss ja Peotipsi minu ja nii mõnegi teise elu õige mitu aastat kibedaks teha püüdsid - neil olidki endal mingid tõsised kompleksid*, mida nad kellegi pelglikuloomulise tampimise abil korvata püüdsid. Nüüd tuleb välja, et ma olen ise saamatu, küündimatu ja loll ja oleksin pidanud saama õigel ajal mättasse löödud, aga meditsiin päästis mind koolikiusamisest ja võimaldab mul ka järglasi üles kasvatada. Vinge!
_____
*Kõige Jõhkramal Poisil oli veider eesnimi, aga isa polnud tal kuuldavasti üldse. Peotipsi puhul oli minu suur süü selles, et mul olid alati paremad hinded kui temal. Vähemalt nii ma siiani arvasin. Muide, praeguseks on mõlemad toimetulevad täiskasvanud. Ma ei pea vajalikuks nendega 30 aastat tagasi toimunud sigaduste pärast kontakti võtta, vähesed suudavad elu ära elada nii, et kellelegi kogemata või meelega liiga ei tee.
No comments:
Post a Comment