Saturday, April 30, 2016

Tuleb mai

Aprill on läbi, elagu aprill! Või umbes nii. Meie ei volberda, esiteks pole sellist harjumust, teiseks on homme ülivarane tõusmine ja pikk päev tulemas, kolmandaks meeldis mulle see artikkel. Lõket võib ükskõik mis päeval teha, 30. aprillil ka, aga luuaga me pühiks ikka majaesist.

Maikuu tundub juba praegu tihe. Nimelt on mais suurtel poistel vähemalt kahed võistlused ja terve hulk vastamise-päevi koolis, mis tuleb veel kokku leppida. Jõugu Juht läheb sünnipäevale ja kogu kambaga käime Kuurortlinnas Vanaisa vaatamas. Meil Mehega on mitu ühist tööasja ajada, loodetavasti saavad need olema edukamad kui viimane taoline üritus. Muuseumide Öö tuleb, ja selle kõige vahele peab veel mahtuma hästi palju aiatööde tegemist. Irmus! Ja tegelikult tahaks korra käia Mehega kahekesi õhtusel ajal Linnas ja tunda, et öö lõhnab ja vihma (paluks hästi vähe) sajab, on kevad ... Mis asjaoludel me seda peaksime tegema, ei tea, aga tore oleks, kui mingi meeldiv põhjus tekiks. Lapsed on ju juba nii suured, et neid saaks koju üksteist magama panema jätta küll.

Tänulik. Kolmekümnes päev.

Eile ... noh, mõnikord on põhjust tänulik olla, kui mõni üritus läbi saab. :)

Täna tegin midagi siinsamas arvutis, kui saabus Unistaja, käed nagu liimitud püksitaskute külge. Mis magnet neist poisslaste taskutes on, et käed kohe iseenesest sinna poevad, ei tea. Vaatasin siis oma keskmist poega ja selle asemel, et öelda: "Käed!", nagu ma selle halva kombe peletamiseks tavaliselt teen, tundsin sügavat tänumeelt, et ma võin olla Unistaja ja tema vendade ema. Meil on ikka nii toredad lapsed. (Ma pole muidugi objektiivne.)

Thursday, April 28, 2016

Kuidas me keerulisest loodusõpetuse-teemast üle saime

Trehvasin hiljuti väitele, et s*ksuaalkasvatus võrdub rasedusvastaste vahendite tutvustamisega. Üks mu sõber märkis selle kohta, et avaramat silmaringi oleks vaja. Tõepoolest, niisugune seisukoht on minu meelest lausa kuritegelik - väide, et Püha Kondoom kaitseb alati ja igas olukorras kõigi haiguste, õnnetuste ja ootamatute raseduste eest, on kahetsusväärselt levinud ja põhjustab ikka ja jälle segadust ja muret.

Ma tean õige mitut last, kes on oma vanemate juurde saabunud kõigist vahenditest hoolimata ja mõnel juhul ka ema sellise terviseseisundi puhul, kus arstide väitel on rasestumine absoluutselt võimatu. Kõik need lapsed on, Jumal tänatud, sündinud abieludesse ja kooseludesse, kus veel üks laps või praegusel hetkel laps ei ole olnud katastroofiks. Aga kui nad oleksid tekkinud paaridel, kes võib-olla paarid ei olegi, ainult kogemata koos õhtut veetma sattunud inimesed? Või ülearu noored? Tean kaht niisugust lugu, mis lõppesid abordiga. Mõlemale noorele naisele mõjus see kogemus väga, väga halvasti. No ja paljuke mina neid olukordi tean ... Ja pärast ühe verinoore kuti sama noore, väga äreva girlfriendi apteeki rasedustesti (oli negatiivne) järele saatmist - sest kõigist teadmistest ei ole kasu, kui teismelised hormoonid üle pea kokku löövad ja järelemõtlemiseks aega ei ole, aga hiljem ühegi lähedase täiskasvanu käest nõu küsida ei saa, sest lähedasi täiskasvanuid ei ole olemas - usun ma veel kindlamalt kui varem, et kõigepealt tuleb lastega rääkida armastusest.

Võtsime Jõugu Juhiga loodusõpetuse õpiku ette. Unistaja ja Lillebrori ajasin igaks juhuks õue mängima - tõsiseid jutte räägime ühekaupa. JJ arvas, et äkki jätaks selle peatüki vahele ... Mina arvasin, et kehaosad on kehaosad, minu lapsepõlves oli mujal kui rannas palja kõhuga käimine häbiasi, aga näe, hiljuti oli see täitsa moes, äkki tuleb millalgi moodi ilma püksata käimine ... JJ kihistas naerda, siis luges info anatoomia kohta läbi ja täitis natukene töövihikut teemal "leia pildilt munasari". Uurisime erinevas arenguastmes beebide pilte. Rääkisin, kuidas seemnerakk on see, mis mõjutab, kas tuleb poiss või tüdruk. JJ arvas, et see asi on vist Jumala otsustada. Selle peale rääkisin mina talle kunstlikust viljastamisest ka, et kui inimesed lapsi ei saa, siis võib nii, aga see on kole keeruline asi ... JJ arvas, et see on küll huvitav, et inimesed on nii kaugele jõudnud, et oskavad lapsi ka rakkudest kokku panna. Aga kuidas varem ikka palju rohkem lapsi oli? Nojah, seal oli see kondoomipilt*. Ah neid ... asju on poes müügil ka. Pealegi on intiimsuhted enne abielu patt, teadis JJ. Laiendasin tema maailmapilti sel teemal juba õige mitmendat korda, et inimesed, kes Jumalast ja Jeesusest ei hooli, ei pea seda patuks, ja eks see on nende enda asi, pealegi tuleb kõigepealt saada tuttavaks Jumalaga ja alles siis hakata mõtlema, mis meil nüüd patt ongi ... Aga jah, lapsesaamise vältimiseks on erinevaid meetodeid, tabletid ja päevade lugemine, ega see munarakk igapäevaselt kah ei tule ... Veel panin talle südamele, et paluks kondoome, kui neid peaks kuskil jagatama,  mitte õhupallina kasutada nagu mõned lapsed vahel teevad ("Mii-daa?" küsis JJ), see on rumal - võtame ikka päris õhupalli. Ja mis on kõige tähtsam asi selle teemaga seoses? JJ arvas, et noorematele vendadele ei tohi rääkida. Mina arvasin, et parem on, kui lapsed üldse sellest omavahel ei räägi, teadmisi ja arusaamist jääb puudu. Küsitagu emmelt, issilt või kelleltki sümpaatselt abieluinimeselt kirikus, 19-aastaselt sõbralt parem mitte ja vanaemalt palun üldse mitte, vanaema minestab ära. Mhmh, ja vanaisa hakkab pahandama, arvas JJ. Lõpetuseks ütles JJ: "Ma sain aru küll, aga mulle ei meeldi see teema." Nojah, ega riikliku õppekava vastu ei saa.

Oli ilmne, et JJ-d puudutab perekonnaõpetus praegu eelkõige selle sotsiaalsest aspektist - kuidas leida sobiv kaaslane, mis vanuses kaaslast otsima hakata, kuidas oma elu abieluinimesena korraldada? Loo neistsamadest verinoortest lastest, kes musitamise käigus enam pidama ei saanud ja pärast mures olid (ja emme poiss-poole hiljem lühidalt läbi pragas, et ärgu see enam ühtegi tüdrukut niimoodi muretsema pangu! Kui poiss tahab olla mees, tuleb võtta ka täismehe vastutus! - tütarlapspool sai oma suures mures isegi aru, et mõtlematutel tegudel võib olla soovimatuid tagajärgi), kuulas ta küll kenasti ära, aga oli selge, et praegusel hetkel ei sobitu see kõik vähimalgi määral tema maailma. Kui ma mõtlen tagasi kõigi "oma" 11-aastaste peale ... jah, paar eksemplari on olnud küll, keda see temaatika võis puudutada. Paar paljudest. Kõik need paar või mitu on olnud emotsionaalses mõttes hüljatud lapsed. Ema on mõnikord nime poolest olemas olnud, võib-olla mingi isa aseaine ka, aga tegelikult on kodustel täiskasvanutel olnud kontrolli - ja rahamasina-funktsioon. Kogu oma s*ksuaalkasvatuse ongi need lapsed saanud kondoomireklaamidest - aga armastus, usaldus, kindlad kokkulepped, vastutus, millest me kodus üsna sageli räägime, kui jälle jutuks tuleb, mis asjaoludel kellegi sõbra vanemad omavahel tuttavaks on saanud või et eelpoolmainitud 19-aastasel sõbral on juba kindel pruut ...? Ma ei tea, kuidas Õpetaja Õunapuuhaldjas koolis neljandale klassile inimese paljunemisest räägib, aga teda tundes ma usun, et ilusasti. Rõhuga vastutusel ja armastusel.


____________
*muide, see pole ainuke puudus, mis sellel töövihikul on ... müüt, et kooliõpikutes ei ole vigu, on kahjuks puhtakujuline müüt, mida millegipärast laialt usutakse.

Tänulik. Kahekümne kaheksas päev.

Esmaspäeval ei juhtunud midagi erilist. See on tore.

Teisipäeval pidas sadu vahet just sel ajal, mil kogu kool evakueerumisõppuse asjus õue marssis.

Kolmapäeval oli ilm nagu kuld, Mees tõi Vanaema käest oksapurustamismasina ja me kahandasime oma hiiglaslikku oksavirna kohe palju. Pärast alustasin vaarikate rohimisega, et värske multš umbrohuvabale pinnale panna. Mehed tegid süüa - Unistaja pannkooke ja JJ muffineid.

Täna olin tänulik metsmaasikamoosi ja puravikuhoidise mälestuse eest. Ja ujumisoskuse eest, mille omandasin nii umbes 32 aastat tagasi Palojärves oma onunaise käe all. Onunaisele enam isiklikult aitäh öelda ei saa, aga olgu ta tänatud seal, kuhu ta nüüd läinud on. Veel olin tänulik kahe pikakoivalise näitsiku eest, kes oma vanaema kirstu kõrval nina nuuskasid - on hämmastav, et tädiarmastust saab tunda ka siis, kui eluteede lahknemise (ja olgem ausad, isikliku ettevõtmatuse pärast ka) tõttu pole ma kuigivõrd tädi olnud. Näitsikute ema eest olin muidugi kah tänulik - lapsepõlves, enne kui tema äketse suureks teismeliseks sai ja sama äketse mehele läks, olime üsnagi sõbrad, mina olin hilisema suurekssaamisega ja ei osanud siis meie erinevaks pööranud elu-olukordadega midagi pihta hakata. Äkki veel vanemas eas leiame midagi ühist ...?

Sunday, April 24, 2016

Tänulik. Kahekümne neljas päev.

Viimaste päevade pikad õuesolemised on Seltsimees Kolmiknärvi ainult mõõdukalt närvitsema ajanud. Ei sähvi, tänan küsimast, tuimalt valutab - seda on ennegi juhtunud, küll maha rahuneb. Tore, et valutamine on rahulik, mäletan natuke liiga hästi, kui õudne see võib olla.

Täna kirikus olin südamest tänulik, et mitte meie lapsed ei olnud need, kes Lillebrori Sõbra Õe tõsiselt endast välja ajasid. Kui ta suure nutuga tuli, siis mõtlesin esimese asjana, mida see anonüümseks jääda sooviv ägeda puberteedi hoogude all kannatav tegelinski öelda võis ... aga hoopis keegi eakaaslastest oli kogemata haiget teinud. Huhh. Et miks ma meie omasid kahtlustasin - meie kamp mängib väga sageli Lillebrori Sõbra ja tema Õega, asjassepuutuvad vanemad isegi kunagi küsisid, kas me võiks äkki koos kuhugi kaugemale reisile minna. Noh, Lottemaa-sõidu võiks kooskõlastada küll, kaugemaid kohti ... vaatame.

Tegelikult on ikka häid asju ka, kannikesed õitsevad nagu pöörased ja mu karulauk on elus ja täitsa kasvab.


Saturday, April 23, 2016

Kempsukultuurist (ving ja hala)

Ilmselt ei ole ma daam. Tõeline daam kempsus ei käi või kui, siis ainult nina puuderdamas. Mul pole puudritki ... Tõeline daam ei mainiks probleeme, mis kempsudega sageli kipub olema - väga sageli Eestis, aga kindlasti ka mujal Ida-Euroopas ja natuke teise nurga alt ka Prantsusmaal*. Ma muid kohti väga ei tea.

Ühesõnaga, et kempsu oleks võimalik sihipäraselt tarvitada, peaks seal olema eelkõige puhas - puhas nagu kasitud viimase poole tunni jooksul! Teiseks peaks see olema seestpoolt turvaliselt suletav - ma pole loendanud, aga tunde järgi on kaubanduskeskustes lugematu arv kempse, mille riive-haake-lukke ei kontrollitagi sageli ja mis seeläbi on katki mis katki. Nagu oleks põhikoolis ja peaks paluma laia seelikuga sõbrannal ukse vahele seista ... Siis peaks olemas olema piisavas koguses paberit. Udupeened paberihoidjad pole üldse vajalikud, tavalisest rullihoidjast piisab. Otse loomulikult peaks üheinimesekempsus olema piisavalt ruumi, et kaheksandat kuud lapseootel ema mahuks sinna koos kaheaastase tütrekese, kasuka ja kolme poekotiga, ja saaks veel ringi ka pöörata. Tartu Kaubamajas olete käinud? Ka pärast remonti tunnen ma ennast sealsetes kolmanda korruse tualettides erakordselt paksuna, sest kempsus toimetamiseks ei ole ruumi. Veel peaks olema üks nagi mantli ja teine käekoti jaoks - kotinagi soovitatavalt paberihoidja kõrval, äkki on tarvis midagi koti kallal õiendada või heliseb ebasobival hetkel telefon ... Ja muidugi kätepesuvõimalus, seebi ja (võimaluse korral) sooja veega.

Kui see nimekiri ette võtta, põrub enamik avalikke tualette. Mina olengi see tädi, kes käib ja kräunub kaubanduskeskuste infolettides, et kujutage ette, tualett nägi nii välja, nagu seda poleks kaks tundi puhastatud! Aga. Kui mõnes kohas ikkagi saab asju mõistlikult korraldada, siis peab saama igal pool. Et oleks puhas, mugav ja turvaline. Saksamaal saab, aga seal on muidugi ka tööl koristajad-teenindajad, kes õhuvärskendajat sussutades ringi käivad ja pärast iga klienti kabiini üle vaatavad. Viimast õnneks mitte kõikjal! Aaaaga - kuidas Palamusel saab? Sattusin sinna sügisese laada ajal - oli puhas, turvaliselt lukustatav, paberiga, pesuvõimalusega. Nagu peab! Isegi raha ei võetud! Ja kuidas, ütleme, Jõe keskus saab? Puhas on, paber on, uks käib kinni ja ümberkeeramise-ruum on ka, ainult mantlinagidega on kehvavõitu. Kuidas RMK saab? Need paar puhkeala-kuivkäimlat, kuhu mina olen sattunud, on olnud vägagi viisakad, kui suudad ämblikukartuse alla suruda.

Täna küsisin ühel enam-vähem õueüritusel tualeti asukohta. Näidati, et vaat see ehitustööliste hädaabiputka seal ... õnneks ei olnud ma piisavalt meeleheitel, need putkad on arvatavasti juba tehasest välja tulles õõvastavad. Igatahes oli see uskumatu! 21. sajandi Euroopas, asustatud kohas! Metsa vahele põõsa taha on igatahes puhtam minna, ainult et igal pool metsa ei ole.

Ja pole mõtet arvata, et teatris või restoranis on parem - loodetavasti ehitatakse "Ugala" kempsud ümber nii, et enam ei ole hädalisel otsevaadet kõrvalkabiini, ja "Taverna" tualett oli kah ... äkki oli koristaja haige või midagi.

Omas kodus on iseasi, see on meie kõnts ja meie ämblikuvõrgud, aga enne külaliste saabumist ma küürin küll hoolega.

Küsimus suurele ringile (tegelikult, vastata võivad ka mitterasedad): kus avalikes kohtades te olete märganud puhtaid, piisavalt ruumikaid ja turvalise olemisega kempse?

Veel - ma tean, et me kõik oleme kunagi käinud mitmesugustes õõvastavates peldikutes, aga ausalt, enamik neid olid kasutusel nõukogude ajal, kui tuli rõõmus olla, et üldse kempsu leidis. Tänapäeval peaksid asjad olema teistmoodi.

________
*Lõuna-Prantsusmaal kasutatakse ikka veel kahe jalajäljega auku - olgugi valgest portselanist, on see absurd ja umbes nii ma Les Baux-de-Provence'is kellelegi asjapulgale ka ütlesin - muide, normaalne kemps oli teises küla otsas täitsa olemas, aga seda millegipärast ei mainitud. Igasugusel ekstreemturismil on piirid ... mul on pealegi põlveliigesed haiged.

Friday, April 22, 2016

Tänulik. Kahekümne teine päev.

Maakaevamine on praegu lõpmata kerge - hiljutine sadu on teinud mulla mõnusalt niiskeks ja sõmeraks, aga umbrohi pole veel jõudnud juuri tugevaks ega lehti-varsi suureks kasvatada. Eile kaevasin läbi ligi pool uuest maasikapeenrast, kus siiani on kasvanud ainult naat ja nõges - jah, see tuleb suur peenar või kaks suurt peenart, veetsin seal päris mitu tundi.

Täna jällegi juhtus nii. Kõigil meie lastel on kaks nime. Üks on see, mida meie ja kõik teised kasutame. Teine ripendab kah seal küljes, näiteks juhuks, kui esimene nimi peaks kaotsi minema. Jõugu Juhil on tavaline, mõnevõrra rahvusvaheline, aga tema põlvkonnas mitte eriti sagedasti esinev nimi. Unistajal on jällegi tavaline, üpris rahvusvaheline ja põlvkonnas massiliselt esinev nimi - meie koguduses on koos Unistajaga vist 4 sellist! No aga üks on juba gümnaasiumipoiss ja üks on kaksik, keda kutsutakse niiehknii: "Eeee, sina, ma ei tea, kumb sa oled ..." Lillebroriga nii hästi ei läinud. Kõik ilusad poisslapsenimed olid nimelt otsas! Me siis mõtlesime ja arutasime ja siis tuli mulle meelde üks mõnevõrra tuntud inimene, kellel on täitsa haruldane nimi ... Nii et nüüd ongi Lillebroril nimi, mis pole kohe üldse ei rahvusvaheline ega tavaline ja esineb Eestis üldse alla viie korra. Ühtlasi ei saa paljud inimesed aru, et see on Lillebrori nimi ja et see üldse nimi on (võõrtähti ei ole ja mingit imelikku tähendust a la Kaos ka ei ole!) - mu ülemuski helistas hiljuti ja hakkas rääkima kellestki Lillebrori teist, niisama ripendavat lisanime kandvast lapsest, kelle puhul tuleks tulevane klassijuhataja ära otsustada ... ma pidin päris pikalt mõtlema, enne kui ma aru sain, et jutt käib minu lapsest. :) Noh, mu oma süü.

Igatahes. Olles elanud kaua aega teadmises, et Lillebror jagab veidrat nime vaid ühe inimesega, sain täna puhtjuhuslikult teada, et Linnas elab veel üks meesterahvas, kes sellist nime kannab. Lillebror kindlasti rõõmustab.

Wednesday, April 20, 2016

Tänulik. Kahekümnes päev.

Mul on suurepärane aiatööjope. Ostetud kunagi krooniajal sõbrapoest üsna ulmelise summa eest, mõeldes, et sellega saab hakata lastega kelgumäel käima. Siis selgus, et ma ikkagi ei ole jopeinimene ja et lapsed on talvel ainult kodus õues (no ma olin siis veel kodune ja laste kaelani lume sees müttamised vahetusid köhimisega, ja siis ma läksin tööle ja enam polnud aega mänguväljakulgi käia). Jope leidis rakenduse aiatöödel.

Täna oli väga tore olla soojas ja kuivas, istutada ümber maasikapoegi ja kuulata, kuidas raheterad krõp-krõp-krõp kapuutsi pihta sajavad. Muld, muide, oli soe, nii et kätel polnud ka halb.

Lähituleviku suurem töö saab olema maakaevamine ja suurem investeering järjekordne pakk maasikakangast, sest varupeenardel ootab oma kohta veel ca 170 maasikapoega. Varupeenrad tähendab seda, et sügisel ei õnnestunud mul kõigile maasikapoegadele uut kodu ega isiklikku peenart hankida, suskasin need pojakesed siis niisama mulla sisse, aga seal pole ei korda, väetist ega kangast, pealegi peaks nende kohtade peale tulema hoopis oad, herned ja muu taoline. Kangas jällegi tundub olevat päris hea kaitse tigude vastu, meie aia tigudele millegipärast ei meeldi kanga peal roomata.

Kas see oli vana Hiina tarkus, et kui tahad olla õnnelik, hakka aednikuks?

Või siis nii

Eile sain juhuslikult teada, et siia lugema satub ka inimesi, kellega meil on hirrrrrrmus erinevad arusaamad. Nojah. Nagu öeldud, tekib ka minul mõne inimese blogi lugedes kõigepealt mõte "Möh?", miks minu blogi peaks teistsugune olema. Aga ma ei lisa neid inimesi enda blogirulli ... aga minul ja sellel teistsuguste arusaamadega inimesel ei peagi olema sama ettekujutus, keda nimekirjas hoida!

Eks kõik on isikliku usu küsimus. Mina arvan, et kenad inimesed lubavad igaühel uskuda seda, mis ta usub, ja ei karda, et keegi - eriti inimene, kes suhtleb väga mitmesugustest kogukondadest jne inimestega üldjuhul üsna sõbralikul ja aktsepteerival moel - sellega oma laste elud ära rikuks. No aga kui keegi on oma veendumustes kindlam kui Lasnamäe pensionär Edgar Savisaares*, siis on temaga diskuteerimine täiesti mõttetu (kui kellegi eesmärk on mitte mõista ja aktsepteerida, vaid ümber veenda ja "valesid seisukohti" kahetsema sundida). Niipalju siis sallivusest ...

Palun ela Sina oma elu. Mina elan oma elu. Kui me kokku saame ja teineteist mõistame, siis on see tore. Kui me aga üksteisest aru ei saa, pole sinna midagi parata. Teinekord võiksid küsida täpsustavaid küsimusi, kui Sulle midagi segaseks jääb. Räägin Sinuga hea meelega, mulle üldiselt inimesed meeldivad.

_________
*andke andeks, mul ei tulnud praegu paremat mõtet pähe. Ei tahaks nagu päris madalale laskuda - hijabite teema või nii ...





Tuesday, April 19, 2016

Tänulik. Üheksateistkümnes päev. Ja natuke midagi veel.

Eile olin väsinud ja jätsin kirjutamata, et mõnikord olen lihtsalt Kuulava Kõrva rollis. Ja kui minust kui Kuulavast Kõrvast on natukegi kasu, siis tekitab see minus küll tänumeelt. Ühtpidi, et keegi usaldab mulle oma muresid, ja teistpidi, et ära kuulates ja loodetavasti õige koha peal ahhetades saan toeks olla. Me palvetame küll ka, jah.

Täna jällegi ... kuulsin tuttavate teismeliste hädade kohta ja mõtlesin, et tagantjärele tuleb olla tänulik, et minu teismeaeg pikaks venis ja et ma ihulise küpsemise mõttes hilisõieline olin. Sellega pälvisin poistelt ainult ühemõtteliselt negatiivset tähelepanu, ei üritanud keegi minu silmis isane olla ega midagi. Sest nagu kuulda on, kipuvad teismelised poisid oma mehekskasvamist valede võtetega tõestama - mitte tütarlapsele lilli viies või talle ust avades (kussasellega!), vaid kasutades sõnu, mida võiks äärmisel juhul oodata bordellikülastajalt* ...

Õudselt kahju on, et noored poisid oma ebakindlust niimoodi varjata üritavad - ometigi on kõik asjassepuutuvad korralike perede lapsed ja tegelikult pole neil ühtegi põhjust ennast ebakindlalt tunda. Olen kunagi tööalaselt üht (küll teistsuguse rõhuasetusega) labatsemise-olukorda klaarinud. Kui hinge tõmbasin, palus Kooli Kõige Toredam Poiss: "Aitab kah, meil hakkas juba piinlik." Mõnikord peab piinlik hakkama, et aru saadaks, miks miski on vale. Ma tahaksin väga, et minu lapsed - nii päris- kui koolilapsed - ilma piinlikkuseta aru saaksid, et mõnd tegu lihtsalt ei tohi teha.

Muide, mis puutub labasusse, siis hetkel murrab meil släng uksest ja aknast sisse. Paari päeva eest RÖÖGATASIN pärast umbes seitsmendat rahulikku korrigeerimist JJ peale ja seletasin siis rahulikult edasi, et tarbetuid slängisme kasutavad minu hästi keeruliste perede lapsed** ja kodus ma tõesti ei tahaks kuulda muud kui ilusat eesti keelt ... või ilusat saksa, inglise ja prantsuse keelt. Merci für attention. Vähemalt pole ühtki "essat" enam kuulda olnud, aga tänaseks oli Lillebrorile õpetatud, et esimeses klassis on nuubid meisterdamised ... oeh.

______
*isiklikult ei saa ma üldse aru, miks peaks keegi mees olema nii hale ja meeleheitel, et ta bordelli satub. Ainuke vabandus on akadeemiline uudishimu, nagu üks sõber kunagi ammu rääkis, et ta oli kohaga tutvumise mõttes läbi astunud ... ta jättis täpsustamata, kas ta pakutavat kaupa ka tarbis, ma meie vastastikuse lugupidamise huvides loodan, et mitte. (me vestlesime sellest rohkem kui 15 aastat tagasi, vallalised psühholoogid räägivadki omavahel imelikke jutte)
** jah, mu lapsed teavad, milles emme töö seisneb. Siiski valmistasin ma neile pettumuse, kui nad küsisid, milliseid lollusi nad teha võiksid - emme, sa ju tegeled lastega, kes on lollusi teinud, anna ideid ... mitte midagi ei tulnud pähe.

Sunday, April 17, 2016

Pühapäev

Metshaned eemal põllu peal. Tasapisi rohekaks muutuvad võsaservad. Heinamaadel jahti pidavad kassid. Kirik. Sõbrad. Hea jutlus. Palveosadus. Nõudepesuosadus. Lapsed. Vanaema ja linane kangapats*. Värskelt lõhnav pesu. Oma kassid. Rõõm sõbra edust, mis on ületanud uudisekünnise ka peavoolumeedias. Ebaküdooniaglasuuriga ahjupraad. Šokolaadikildudega muffinid. Kudumisvardad - kampsun Jõugu Juhile. Üks magus mõnevõrra hambutu haigutus juba kell pool üheksa õhtul ja suur kalli väikestelt kätelt. Jumal on hea.



____________
*kangapats on pats vajalikust arvust lõimelõngadest, mis alles ootab ülesajamist, niide ja sukka panemist ja kudumist.

Saturday, April 16, 2016

Tänulik. Kuueteistkümnes päev.

Ma pole paar päeva eraldi üles kirjutanud, aga olen olnud tänulik juhuslike kohtumiste eest. Ja MG ilusa naeratuse eest. Ja eelnevast täiesti sõltumatult meie aias kasvavate kannikeste eest, mida on nii lõpmata palju ja mis tegelikult peaks alles õitsemise alguses olema.

Ja praegu olen ma tänulik selle eest, et minu teisme-ea ajal polnud interneedust selle praeguses vormis veel olemas* ja et minul ei ole lõpmata tobedat teismelist tütart, kes koma funktsiooni tundmata blogi üritaks pidada ... Ma ikka vahetevahel satun kõikvõimalikele jaburustele, need on need, mille kohta ma Ritsiku juures ütlesin, et esimene reaktsioon on möh? ja siis loen edasi, et uskuma jääda, et on küll möh. Ärge teie lugege, ma ei pane linki ka. Küll ta kasvab, ma paari aasta pärast vaatan jälle, äkki siis on koma selgeks saanud. Liitsõnade peale ma väga ei loodaks ...

Wednesday, April 13, 2016

Suured ootused

Kõigepealt vaatasime Jõugu Juhiga seda artiklit. Seletasin, kes seal kes on ja mida suurt nad teinud on - kõigi puhul muidugi ei piisavalt teadnud, aga selleks ajaks jäi JJ juba rahule ka seletusega, et see oli USA president ja too oli naisõiguslane ...

Siis tuli puder. Pudrusöömise ajal seletas JJ issile ka, kui lahe see on, et nii palju kuulsaid inimesi on olnud koduõppel ja et äkki saavad nemad ka kuulsaks. (kuulsuse-huvi mahavõtmisega me tegeleme) Kõige rohkem olid JJ-le meelde jäänud leiutajad, tema tahaks ka midagi leiutada. Näiteks viisi, kuidas äikest kinni püüda. Möh? Noh, välku, et sellest elektrit kätte saada.

No ja siis me rääkisime akudest ja Nobeli preemiast (Mees) ja Faraday puurist (Lillebror küsis, mina vastasin, see on üks väheseid füüsika-asju, millest mul mingi ettekujutus on) ja sellest, kuidas Paška või Šura või mis ta nimi oligi raamatus "Kus on rändurite kodu?" blasteriga kõrgepingeliini puruks laseb ja selle käigus ise kah elektrilöögi saab (mina - rändurite-raamat oli vist teine ulmeraamat, mille ma lapsena läbi lugesin) ja kondensaatoritest (Mees, mina ei tea, mis need on).

Tavainimene kirjeldas asja eile niimoodi. Nii ongi, lastele tuleb asju seletada, ega nad muidu aru ei saa. Muide, meie elektri-alases arutelus taas ei osalenud Unistaja, tema uuris pudrulusikat. Aga JJ-l on ka Unistaja tuleviku suhtes lootus - Unistajast võib saada maailmakuulus vibulaskja. Väga heaks saamise potentsiaal olevat olemas, ütles treener, ma selle maailmakuulsuse jätaks ehk vahele.

Hetkel üritatakse mängida mängu "Magic: The Gathering", või vähemalt sorteeritakse kaarte. Ma kahtlustan, et piisava huvi korral õpib Lillebror nende kaartide abil enne sügist inglise keele ära.

Tuesday, April 12, 2016

Tänulik. Kaheteistkümnes päev.

Vanaema aias õitseb terve kaldatäis puškiiniaid ja seal käis tänase päikesega vilgas tegevus. Õite hulgas sebis kari mesilasi, paar liblikat ja üks väärikalt paksu taguotsaga maamesilane. Ilus vaatepilt oli.

Monday, April 11, 2016

Tänulik. Üheteistkümnes päev.

Hommikul tundus Jõugu Juht olevat väga haige. Õhtuks oli haigusest järel peamiselt köha. Köha on ennegi tulnud ja läinud, küll läheb seegi kord.

Sunday, April 10, 2016

Tänulik. Kümnes päev.

Täna käisime kirikus. Kirikus on peaaegu alati väga tore. Lisaks tavalisele olen tänulik, et sain korraks näha armast Ritsikut, elasin üle pühapäevakooli tunni eest vastutamise ja sain infot paari toreda tulevase sündmuse kohta.

Saturday, April 9, 2016

Tänulik. Üheksas päev.

Ta peseb siiski!

Pärast mõningast uurimist, mis ühel mittetöötaval pesumasinal viga võiks olla, jõudsime otsusele, et Mees kruvib masinalt mootori maha ja viib remonti. Äkki ikka on viga harjades? Uue masina ostmine oleks tähendanud suuremat rahalist väljaminekut, mis ei ole hõredal ajal arukas, ja suuremat kolimist, mida ma eelistaksin lükata edasi hetkeni, mil Jõugu Juht on piisavalt suur, et aidata masinat tõsta. Kui me neli aastat tagasi pliiti vahetasime ja mul hirmus liigesepõletik (=tõstmine välistatud, peamiselt oligi põletik randmetes) oli, oli JJ Mehele täitsa tubli abiline, aga pesumasinas on ju need kivid ...

Selgus, et mootori mahakruvimine käis kähku, võttis vähem kui 15 minutit aega. Mees viis kolmapäeval mootori remonti, lubati reedeks valmis teha.

Reedel läksime rõõmsalt järele. Meid võttis vastu üks pahuravõitu meesterahvas, kes teatas, et nii kiiresti ei saa ühtegi asja, inimesed ootavad ikka kuu aega, kuni kodumasin korda saab ...! Ma sinna parandusse enam ei lähe. Võtsime mootori tagasi ja Mees ostis ära harjad, mis ausalt öeldes mitte ühegi mulle teadaoleva harjaga ei sarnane. Ju see on mingi füüsikute-mehhaanikute väljamõeldud mõiste.

Mees toimetas eile õhtul 10 minutit kruvikeerajaga mootori kallal, sai harjad paika. Veel 15 minutit läks mootori tagasipanekuks. Stepsel, nupp ... Masin rüüpas vee sisse ja hakkas trumlit ringi ajama!

Olen väga tänulikult pesnud mitu masinatäit pesu.

Friday, April 8, 2016

Mida oodata koolipsühholoogilt?

Mõnikord vaatan Perekooli foorumisse - selleks, et teada saada, mida inimesed räägivad. Vahel eksib sinna ka mõni hea mõte.

Täna jäi silma teema, kus mitu inimest võtsid põhjata psühholooge - et need olevat ebapädevad, saamatud jne. Ausõna, ma ei tea, kellest seal jutt oli. Mõni psühholoog on kindlasti vales kohas. Peaaegu iga inimene teeb vigu. Kuidas üks mu kolleeg enda kohta ütleski - ämbrivabriku osakonnajuhataja ... Ma kahtlustan, et see käib enamiku inimeste kohta, sest inimesed on ko-hu-ta-valt ettearvamatud ja isegi kedagi läbi ja lõhki tundes pole üldse keeruline talle midagi sobimatut öelda.

Õpetajalt võiks näiteks oodata, et Sanderil on kevadeks murdude idee selge. Või suudab ta mängida viiulit nii, et kõrvaltkuulaja meloodia ära tunneb. Arstilt võib sellesama Sanderi puhul oodata, et näiteks ... pindluu murd on õigesti paika pandud. Või et kirjutatakse välja sobiv ravim kopsupõletiku vastu. Ainult et kui Sander ise murdude õppimise ajal laua all telefoniga mängib, viiuli nurka viskab, kipskäega kaklema läheb või rohud salaja kempsust alla laseb, siis pole loota ka tulemust. Ega psühholoogi puhul ka teisiti ei ole. Kui lambipirn ei taha vahetuda, siis pole psühholoogist kasu (How many psychologists you need to change a lightbulb? Only one, but the lightbulb must really want to change.).

Mõned koolipsühholoogid teevad teraapiaid ja rühmatöid. Mõned suhtlevad vanematega. Mõned kujundavad kooli kui organisatsiooni. Mõned üksikud tegid kunagi ammu kõike, aga ma kardan, et need on kõik kas pensionile või erafirmadesse tööle läinud. Väga kaua ei jõua nimelt ükski kool psühhoterapeuti palgal hoida, kui see terapeut-psühholoog just ise ei taha seal püsida. Vastutustundlik koolipsühholoog teeb seda, mida ta oskab, ja püüab inimesed muude teemadega mujale suunata. Olen lähedalt näinud põlve-otsas-teraapiaga ärakäkitud lapsehinge, päris kole oli ja paranemine võttis kaua aega. Muidugi, vahel tekib ka olukordi, kus psühholoog ei tea täpselt, kas ta üht või teist asja oskab. Siis tuleb proovida ja läheb hästi, kui tuleb välja. Vahel ei tule välja ka, sellisel juhul palub vastutustundlik psühholoog (kes võib olla ninapidi olukorda sisse lükatud, ilma igasuguse eelneva hoiatuseta) vabandust ja väldib edaspidi selliseid olukordi nagu tuld, eriti kui ta aru saab, et tema enda isiksuseomadustest tulenevat oskamatust ei paranda ükski koolitus kah mitte. Näiteks on siin üks anonüümseks jääda sooviv psühholoog, kes ei ole valmis juhatama koosolekuid. Ei mitte, ei iial enam! Aga mõne teise, kõrvaltvaataja jaoks palju õudsema olukorraga võin tegeleda küll, pole probleemi. Hea psühholoog teab oma piire, paraku saab suure osa piiridega tuttavaks alles töö käigus - ma ju ütlesin, et need tõeliselt head on kas juba pensionil või erafirmades, sest tõeliselt heaks saab pikaajalise pühendumise järel.

Kui ma ütlen lapsevanemale oma lemmiklause: "Tõmmake juhtmed seinast välja, las laps elab ilma elektroonikata ka," on see lapsevanema asi, kas ta eemaldab lapse toast arvuti ja vahetab telefoni eakohase vastu või mitte. Tuleb meelde üks edulugu, kus viienda klassi poiss mängis päevas 4-8 tundi arvutiga, käed värisesid, närvid olid krussis ... tema ülitore ema ütles pärast meie vestlust, et arvuti on katki, ja viis selle kodust ära. Poiss - imevahva sell - hammustas ema mõtte läbi, laekus mulle kabinetti, oli tulivihane, põrkis ja plärtsus ... kuu aega hiljem käed enam ei värisenud ja veel mõni aeg hiljem sain ma juba väga hästi aru, miks kõik viienda klassi tüdrukud temasse armuma kippusid. Kooli Kõige Toredam Poiss oli, sellepärast.

Kui ma ütlen Printsessile, et tema poolt Printsiks peetu on tegelikult konn, siis peab ta ise suutma südame kõvaks teha ja printskonnale selja keerata. Või kui me neljanda klassi kakelungi järel jõulurahu välja kuulutame, siis peavad poisid ise olema piisavalt mehed, et mitte enam kakelda. Enam-vähem alati see ka toimib, sest meie lapsed on üldjuhul toredad ja arukad.

Kui lambipirn tahab vahetuda, siis saab koolipsühholoog aidata tal aru saada, kuidas see vahetumine võiks käia. Olen kaua käinud koos ühe tubli emaga, kes oma vääääga keerulises olukorras lapse on toonud läbi kõikvõimalikest probleemidest ja arenenud koos lapsega. Kas ma sellele emale meeldin, pole kindel, aga ta on tragi inimene, kellega oleme teinud päris tõhusat koostööd ühe lapse toimetuleku nimel - ja see on hea.

Kui aga lambipirn vahetuda ei taha või ootab midagi muud ... Siis ongi jama. Kui lapsevanem ootab teraapiategemist psühholoogilt, kes seda ei tee, või testimist kelleltki noorekeselt, kes ühtegi testi lähedalt näinudki pole, või järelekiitmist olukorras, kus aus inimene järele kiita ei tohi (minu laps on lilleke teie kooli eee umbrohu sees ja laske see vastik - tegelikult Imeline - õpetaja lahti! - näiteks), siis ongi psühholoog see paha, kes ei vasta ootustele.

Minu oskused on, noh, nagu on. Võib juhtuda, et ma tunnen ära epilepsia, mida keegi kahtlustadagi ei oska. Võib juhtuda, et ma aitan ema või isa otsa peale, mis tema lapsel viga on. Võib juhtuda, et mõni hädaline saab abi ja tuge. Võib olla nii, et keegi laps elab tänu minu äkilisele mõttevälgatusele - räägiks talle vaat seda lugu - edasi ja elab hästi. Vähemalt taskurätikut ulatama olen ma alati valmis. Aga ma ei räägi neist lugudest palju. Ühtpidi ma ei tohi, teistpidi ma ei tea tegelikult, kui palju aitasin mina ja kui palju aitas inimese terve talupojamõistus. See viimane on enam-vähem kõigil meie lastel ja vanematel olemas.

Ja veel ... võin ma istuda mitu tundi jonniva lapse kõrval. Võin aidata juba ette leinata lapsel, kelle peres on surija, ja korjata seda leina lapse pealt ära, üks pisar korraga. Võin olla hüppevalmis, juhuks kui tavakooli-sobimatu-aga-paberid-on-ajamisel-laps taas märatsema kukub. Võin võtta vastu oma elu keeruliseks elanud kolleegi pihtimuse ja hoida seda, kuni isegi peaaegu et ära unustan. Võin öelda kuuenda klassi tüdrukule, et ma näen pluusikaelusest ta naba, palun pandagu kaela sall (pani, rohkem sellise dekolteega ei käinud). Võin lapsega vestelda mööda lauaaluseid roomates või kempsu ukse vahel. Võin saata 13-aastase poisi mureliku girlfriendi rasedustesti tegema ja teda sellel teekonnal potsutada ja lohutada. Aga ma ei saa tuua tagasi surnut, panna ema armastama oma last või takistada kujunevat vaimuhaigust. Need viimased on olnud olukorrad, kus ma lähen üksi oma kabinetti, panen ukse seestpoolt lukku ja nutan, sest need on ju minu lapsed ka.

Ja muidugi, kristlasena ma palvetan nende laste ja lapsevanemate eest. Nad ei pruugi seda teadagi, ega ma seda siis nende kuuldes ja kõva häälega ...! Ikka vaikselt, omas kambris. Paljud kristlased palvetavad meie valitsuse eest, olgu see kuitahes hukas, miks siis üks psihholoog ei tohiks vaikselt omaette palvetada mõnede laste ja vanemate eest? Eriti kuna kõigil neil lastel on ees elu ja lootus saada toredaks ja toimetulevaks täiskasvanuks.

Tänulik. Kaheksas päev.

Täna müüdi Prismas ehtsa tomati lõhnaga tomateid! Ja sealjuures oli tegu sisserännanutega, Türgist pärit. Ja nagu nüüd kogetud, on neil ka päris tomati maitse!

Ainult et ... liiga vähe ostsin, ülehomseks saavad kindlasti otsa.

Thursday, April 7, 2016

Tänulik. Seitsmes päev.

Täna olen tänulik selle eest, et Jõugu Juht leidis üles fotoaparaadi laadija. Otse loomulikult oli see seal, kuhu me olime juba korduvalt vaadanud.

Tõestused:

Must Mimi, 7, tagatrepi peal. See trepp on ajutine ... aga nagu teada, kestavad ajutised asjad kõige kauem.
 Sassu, 14, puu otsas. Me olime vahepeal Sassu pärast päris mures, aga soojade ilmade saabumisega on ka tema tervis paranenud ja ta tundub taas üsna kepsakas.
 Valge Mini, 7, sirelihekivõsa all.
 Findus, vanus teadmata, veranda ees. Kollane asi on aiavoolik, mille Mees sügisel õue unustas (surve oli välja lastud, on lootust, et on terve).
 Jõugu Juht, 11, saega puu otsas. Kollane asi on seekord köis, mille teises otsas püüab Mees ülearust latva alla sikutada. Just nii me täna lapstööjõudu ära kasutasime, sest mina ei jaksa piisavalt saagida ja Mehe kaalu jällegi ei elaks puud üle. Sibulõunapuu sai hõredamaks. Taustal Maja.

Wednesday, April 6, 2016

Tänulik. Kuues päev.

Loomulikult olen igapäevaselt tänulik sõprade eest, aga täna eriliselt JJ Sõbra Isa eest, kes on elukutseline aednik ja käis meil täna ühe õunapuu kallal. Mees vaatas pealt ja pani kõik kõrva taha, mida JJ Sõbra Isa rääkis, nii et järgmised puud pügame juba ise. Sel aastal saab palju oksamultši.

Tuesday, April 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed?

Hommik algab 5.30. Oeh seda kellakeeramist ja idapoolset magamistuba! Keeran üht ja teist külge nagu latikas panni peal, ilmselt ei saa Mees ka magada. :( Loomulikult tuleb uni vahetult enne telefonipiuksu.

Hommikusöögiks pakutakse Mehele saia ja kohvi, minule saia ja rooibose-apelsini teed. Palun mitte ära vahetada rooibose-apelsini-kaneeliteega, see ei kõlba üldse mitte millekski. Mul on kaneeliga veider suhe, saiakese vahele sobib ta küll, aga tee sees on öäk. Õnnetuseks saab rooibose-apelsiniteed minu kogemust mööda ainult Lübeckist ... või ei ole ma selle otsimisega piisavalt vaeva näinud.

Äratan unised lapsed, märgin ära tänased töövihikulehed, millega isetoimetamist harjutada. Seltskond liigub autosse. Sooja on pool kraadi, brr. "Koera kurvis"* näeme eemal põllu peal einestamas kuut metskitse.

Tööle jõuan tavalisel teisipäevasel ajal. Vaatan kirju, loen lehte, ootan kolmanda klassi last, kes peaks saabuma ... ei saabu. Otsustan asuda muude ülesannete juurde. Helistan Rajaleidja sotsiaalpedagoogile, kellega meil on üks ühine laps, ja saan ta just telefoni otsa, kui kolmanda klassi laps ikkagi laekub. Noh, kes hiljaks jääb, see ootama peab, räägime kõigepealt telefonijutu ära. Lapsuke on trotslik ja lubab koolist minema joosta. Tean, et see on manipuleerimiskatse, ja ütlen, et uks lukus ei ole, aga nagu tead, tuleb sul siis pahandus. Böö, teeb lapsuke, aga püsib ikkagi paigal. Siis läheb laps vahetundi ja mina valmistan teise klassi jaoks tundi ette.

Teise klassi juures on tore nagu alati. Üks tagumise pingi poiss hakkab esimest korda arvamust avaldama - mõtete liikumine on silmade taga kogu aeg näha olnud, aga vaat väljaütlemiseni pole ta jõudnud, seekord jõuab. Mul on hea meel. Räägime sellest, kuidas aru saada, mida inimene mõtleb. Trambin vahepeal jalgu ja mängin vihast, siis jälle löön käed näo ette - kurb, hüüavad lapsed. Saavad emotsioonidest aru küll. Tunni lõppedes arutame klassijuhatajaga paari lapse eripärasid, mida mina märkan, ja mida klassijuhataja mulle ühe või teise kohta tahab öelda.

Teel tagasi kabinetti räägin ühe ja teise õpetajaga ühest ja teisest vajalikust asjast. Siis tuleb kolmanda klassi lapsuke tagasi, meil ongi niisugune kord. Ka selles tunnis ei ole ta eriti koostöövalmis ega jutukas, vahepeal ikka vestleb ka. Mingil hetkel mängime - tema hõikab mulle inglisekeelseid numbreid ja mina tõlgin. "Sikstifaiv, sikstituu ... faivti ... eee faivkend seven!" Fifti ei tulnud meelde.

Lapsuke läheb aga jälle, mina võtan telefoni, et helistada ühele emale. Saame räägitud, kaks minutit pärast kõne lõppu selgub, et just selle kõne ajal oli asjassepuutuval lapsel tekkinud probleem. Tänaseks saab olukord lahendatud, aga ilmselt on tarvis tõsisemalt tegeleda, kohtuda mitme lapse ja vanemaga.

Poole üheks lähen koosolekule. Koosolek kestab jupp aega, sisuliselt tööpäeva lõpuni. Kohvipausi ajal mina ei kohveta, vaid räägin paari õpetajaga hetkel olulistest sündmustest (ärge seda nii võtke, et ma hirmus tähtis olen, täna oli lihtsalt tegus päev). Pärast koosolekut arutame veel õpetaja Õunapuuhaldjaga üht küsimust.

Siis tuleb Mees mulle järele. Läheme poodi, ostma õunu ja jogurtit ja kohvi. Poest lahkumisel piniseb Mehe telefon - Unistaja kurdab, et ta läks rulaga sõitma ja tal on nüüd palav. Minu telefon piniseb ka, teises otsas on mingi telefoonikjuusitleja. Kui teeneoline on, et teeije zovidate zeda firmat ooma duttavale, kollegile või zebrale? Küsitleja aktsent on erakordne, kuid suhtlemisviis väga meeldiv.

Teel poeparklast välja olen tänulik kaitseingli, Mehe hea reaktsiooni ja korras pidurite eest. Üks vahtralehega halli värvi auto, roolis punasesse riietunud naisterahvas, kihutab punase tule alt läbi ja saab pidama hetk enne meile sisse sõitmist. Mees saab kah pidama ja annab pahaselt signaali. Õrr.

Võtame Mõisapargi juurest peale aurava Unistaja. Hommikul oli pool kraadi ja Unistajal on seljas poolekraadise ilma riided. Nüüd on väljas neliteist kraadi, aga Unistaja kannab kohusetundlikult kampsunit jope all ja villast mütsi ...

Mees viib ära Vanaisa ülesandel ostetud uue õuekraani ja laenab mingit mutrivõtit või mina ei tea, mis selle nimi on, number 14. Mina vestlen pisut Vanaemaga. Siis saabub Sõbra juurest aurav Jõugu Juht, kellel on kohusetundlikult seljas kampsun ja peas villane müts ... Pean loengu kraadiklaasi vaatamisest ja tervest talupojamõistusest. Autos käsin mütsid peast ja joped seljast võtta.

Koolimajast antakse meile rõõmsat hambutut naeratust demonstreeriv Lillebror, kes parajasti meie saabumise ajal joonistab koos sama hambutu kolleegiga tahvlile. Lillebror räägib, et nad olevat õppinud õ-tähte, kuidas lõvi on mõõgaga põõsas ... või midagi taolist.

Siis käime kähku sõbrapoes, et vaadata suurematele poistele jalatseid - juhuks, kui Linnas olles juhtub suuremat trööpamist, näiteks kellegi mudases hoovis rahvastepalli mängimine või midagi sellist, kus tänavakingad võiksid rikutud saada. Ühele saavad kulunud "Adidased", teisele lääpas "Pumad", hind kokku 9 eurot. Võib-olla kantakse neid jalatseid enne sandaalihooaega kuus, võib-olla kaheksa korda, võib-olla rohkem, aga kindlasti mitte ühtegi tervet päeva ega eriti pikka maad tänaval. Peamiselt saavad need jalatsid lööma palli, ronima puu otsa ja kõndima Vanaema aias.

Koju jõuame kaunis hilja. Unistaja tühjendab nõudepesumasinat, JJ läheb puid lõhkuma, Lillebror teeb kaminasaali ahju tule. Mitte eriti edukalt, tuvastan hiljem, pean uuesti ajalehte kortsutama ja süütama. (siibri avas Mees, Lillebrori ülesanne oli puud kohale kanda ja tuld alustada) Siis lähevad lapsed õue.

Õhtusöögiks pakutakse kodus purkipandud borši viineritega. Magustoiduks tassike koorest kirsijogurtit. Mul ei hakkagi oluliselt iiveldama, see on tore - ainult kerge sisikonnavalu on, mis läheb kiiresti mööda.

Istun soemüüri äärde käsitööd tegema ja raamatut lugema. Raamatuks on "Seitse päeva söömata", mis tundub olevat keskmisest naistekast mõnevõrra parem. Huvitav, et Varraku ajaviiteromaani sarja parimad raamatud kipuvad olema saksa keelest tõlgitud, näiteks "Õunaseemnete maitse" oli lihtsalt suurepärane. Inglise keelest tõlgitute hulgas aga olnud päris mitmeid teoseid, mis on isegi veel viletsamad kui näiteks "Troonide mäng"** - tähendab, autor ei paista armastavat ühtegi oma kangelastest, need on lihtsalt rumalad ja lamedapoolsed. Ma ei jaksa päriselu tõsiduse kõrval eriti mingit tõsiseltvõetavat (=sünget ja sügavmõttelist) kirjandust lugeda, naisteromaanid on selline mõnus kerge ajaviide.

Lastele loen õhtujutuks peatüki "Nils Holgerssonist", kuidas rebane Smirre püüab hanetapu-ülesannet delegeerida nugisele ja saarmale, aga mingi pisike jõmpsikas segab muudkui vahele. Selma Lagerlöfi Rootsi on nii kenasti kirjeldatud, et tekib lausa tahtmine seda riiki külastada - kuigi mind üleüldse ei ahvatle ükski Põhjamaa, seal on ju külm!

Siis tuleb meelde, et Mees pidi pesumasina mootori lahti võtma. Selgub, et poldi keerab ta lahti küll, aga pistikut sikutama tema käsi ei mahu. Poen masina taha - ta on tõesti ebamugava nurga all, aga kuni meil on lootus, et äkki saab korda ja ei pea kolima hakkama, ei taha teda ka sealt välja ukerdama hakata. Sikutan pistikut. Sikutan veel ... saan kätte. Ui, küll see mootor on must! Homme hommikuks saiatainast ma nende kätega küll ei sõtku, aga meil on pätsisaia ja krõbuskeid ja pudruhelbeid ju ka.

Nüüd võiks veel ühe tassi teed saada ja nõudepesumasina täis laduda, see läheb öösel tööle.
__________
*üks vastik S-kurv, mille ääres keldri otsas elab koer
**mulle ei meeldi ükski raamat, kus ei ole enam-vähem õnnestunud elu elavat peategelast. "Troonide mängus" järjest kõigi tegelaste mahanottimine on sama ebameeldiv nagu mõne erakordselt lolli naise elu kirjeldus tobedas armastusromaanis. Ega kõigile inimestele ei peagi kõik raamatud meeldima.

Monday, April 4, 2016

Tänulik. Neljas päev.

Umbes kolmveerand aastat tagasi istutasime krundi tagumisse otsa rea kuusekesi. Põhimõtteliselt peaks sealt tulema ühe vallavanema nimeline kuusehekk - see vallavanem - täitsa eraviisiliselt ammune tuttav - nimelt meile seltskonna kuuski annetas, tema kodus oli neid üle.

Istutasime ... ja siis tuli suvi peale, hein kasvas suureks ja kuusekesed ei paistnud enam eriti välja.

Täna käisime Mehega vaatamas. Enamik kuusekestest tundub olevat elus.

Sunday, April 3, 2016

Tänulik. Kolmas päev.

Mees on pisut alla võtnud, igatahes lähevad talle selga riided, mis aasta tagasi olid kitsad.

Saturday, April 2, 2016

Tänulikkusest

Lugesin just seda artiklit. Kuidas raskes olukorras pereema otsis ja leidis igas päevas midagi, mille eest tänulik olla.

Kuu algus sobib katsetamiseks. Üritan aprilli lõpuni panna iga päev kirja midagi, mille eest ma olen tänulik.

Eile ... olin tänulik Playmobil mänguasja eest, mille lapsed saavad järgmisele sünnipäevale kingiks viia.

Täna olin tänulik päikese ja tuule eest - mis käsitsi pestes puhtusest puudu jäi, selle pleegitas päike, ja tuul jällegi kuivatas tilkuvatena nöörile riputatud asju (ma ei hakka väänamist üritamagi).

Elu on ilus.

Oeh

see  maika need trussikud
on pesupäev käes
ja mina kyyrin


Mingi taoline luuletus ilmus kunagi vist "Vikerkaares". Autor oli vististi keegi meesterahvas, aga ma pole kunagi eriline luulesõber olnud, pole meeles. Originaal läks igatahes kuidagi edasi.

Meile on see salm päevakohane, sest meie pesumasin lahkus täna elust. Öko-Beko trumlit ringivedav mootor ei võta enam elu sisse ja kõigi eelduste kohaselt on arukam osta uus masin. Kuus aastat oli see masin meile hea ja ustav sulane. Kurb.

Pesin täna käsitsi hunniku villaseid asju ja muidugi ka selle masinatäie voodilinu, mida Beko enam pesta ei tahtnud. Pikemas perspektiivis ei ole selline tegevus kuigi meeldiv. Me oleme küll ilma pesumasinata elanud - lausa ilma korraliku veesüsteemita! - aga mitte kunagi viie inimesega. Tähendab, otsime uut masinat. Palun soovitusi! Paar sõpra FB-s juba ütlesid, et on hea kogemus olnud Siemensi ja AEG-ga, kas kellelgi on mõni hea pesumasinamark veel teada?

Päris uue masina ostmine on hetkel küsitav, õigemini kaalume praegu, kas parem oleks osta täitsa uus odavama firma masin või pruugitud, aga lollikindlalt kvaliteetne masin. Näide: nõudepesumasin, mis kolmveerand aastat tagasi sisse kolis, nimi Siemens ja vanus kõrge, aga on lootust, et elab veel kaua. Eelarve on muidugi piiratud, muidu ma ju ei küsiks, mis head masinad on, vaid läheksin otse poodi ja valiksin endale ühe Miele* välja ...

______________
*minu suur eeskuju, imetore pisike proua Lore Gummersbachist on ürgvana, aga väga hästi töötava Miele omanik. Küll tema juba teab, mis õige asi on! Õnnetuseks ei saa ma tervet kuusissetulekut või umbes nii perfektse pesumasina alla panna, elektriarve tuleb ka ära maksta.