Ellen Niidul on vist üks sellise pealkirjaga luuletus. Mul pole aimugi, mida see luuletus endas sisaldab, aga ...
Mõni ema armastab laste joonistatud kaarte.
Mõni ema armastab lilli.
Mõni ema armastab, kui teda emadepäeva puhul üles lauldakse.
Mõni ema jällegi armastab emadepäevakontserte.
Oletan, et kõik emad armastavad mittekräunuvaid lapsi.
Oluline on teada, mis konkreetsele emale meeldib. Ja seda teadmist kasutada. Mina ei salli silmaotsaski gerberaid, aga minu ema juhtumisi armastab neid - eks need lilled peavad ka kellelegi meeldima. Tähendab, minu ema saab emadepäevaks ja sünnipäevaks ja vanavanemate päevaks gerberad.
Veel ei salli ma kaarte. Ei jõulu- ega sünnipäeva- ega muid kaarte. Kaarti on siis tore saada, kui kaardi peal on saatjast või saatja poolt tehtud pilt. Ja/või kui see kaardisaatja on ka oma elust midagi kirjutanud. Aga kord aastas jõuluks saada sõnum "Kallis x ja pere, häid jõule, soovib y" on lihtsalt mõttetu. Laste poolt kõverdi joonistatud-kirjutatud kaardid on siis toredad, kui tegu on laste esimese sellealase katsetusega. Hiljem ... läheb rutiiniks. Nii tore, et minu lapsed on sellest aru saanud, et meil kaarte ei kingita!
Selle asemel käis Lillebror pidžaama väel meie pargis ülaseid korjamas (ärge muretsege, need kasvavad seal metsikult ja massiliselt). Ja suured poisid olid ostnud mulle udupeent kätekreemi. Eriti rõõmustab mind asjaolu, et Unistaja suutis tervelt 24 tundi saladust pidada! Ja pärast kirikut ja gerberavisiiti Vanaema juurde pakkus Jõugu Juht, et muruniitmine sobiks talle küll. Alles õhtul saadi tavalised vinguviiulid jälle häälde. :)
Ja kui see ema siin saab kirikus täpselt paraja peotäie nartsisse (mitte liiga vähe ega liiga palju, nii et seda kubu pole kuskile panna) ja koduteel imetleda kauneid lambaid aasal, siis on emadepäev täitsa tore. Paluks järgmisel aastal korrata.
No comments:
Post a Comment