Thursday, May 5, 2016

Mida sa õieti terve päeva teed?

Viiendal kuupäeval kirjutan üles.

Hommikul riputan kohvi- ja pudrukeetmise vahele välja mõned kampsunid ja villased sokid, mis öösel pesus käisid. Väljas on juba 12 kraadi varjus ja soe päikese käes. Minu enda selle päeva kostüümiks jäävad roosa puuvillane kampsun, sama roosa siidseelik (kaltsukotist!), pika säärega villased sokid ja lillelised kummikud.

Sööme moosiga putru ja joome kohvi. Mees avastab, et liikluskindlustus on öösel läbi saanud, teeb kiiresti uue lepingu. Internetist on ikka palju kasu. Siis läheb Mees Linna.

Mina sorteerin kuhja puhast pesu ja suunan poisid nende isiklikke asju ära panema. Võtan ette nõelumist ootavad sokid. Koduõpime. Kõigepealt teeb JJ midagi eesti keelest, Unistaja matemaatikast ja Lillebror loeb mulle ette "Ohtlikku jaanipäeva" (Muumitrolli lugu). Hiljuti on Lillebror enda jaoks avastanud ilmeka lugemise, Filifjonka jahmatused tulevad täitsa ehtsalt välja. Seejärel teeb JJ arvutis inglise keele sõnade tööd, Unistaja loeb mulle inglise keeles ette lehekülje ühest Roald Dahli raamatust ja Lillebror arvutab. Siis läheb Unistaja arvuti taha sõnade tööd tegema, Lillebror on vaba mees, aga Jõugu Juhiga närime endid läbi paarist muusika töövihiku ülesandest. Niikaua on tore, kuni JJ peab taktimõõduga tegutsema. "Ma vihkan koolis käimist," viriseb ta. Tuletan talle meelde, et ta ei käi koolis. "Jaa, aga koolitöid tegema peab ikkagi!" kostab JJ solvunult. Taktid saavad siiski paika.

Siis on kell 11 ja me läheme kõik välja. Puhastan ära kõik maasikapeenrad ja tuvastan suure hulga isehakanud maasikataimi. Huvitav, ma sügisel koristasin need enda meelest kõik ära ... Toas kempsus käies avastan köögist punase Finduse. Findus, õue! Findus kaob. Panen akna kinni. Õues ilmub välja must Mimi, poolsurnud hiir suus. Mimi, tapa hiir ära! Toiduga ei mängita! Mimi ei lase ennast sellest häirida, aga asub sööma.

Unistaja küsib süüa. Kell on pool kaks. Läheme tuppa, sööme. Ei midagi erilist, kõigest võileiba. Pärast sööki sätin poisid kunstitööd tegema. Niidigraafikat ma tegelikult ei oska, aga lõpuks tulevad välja päris toredad tööd. Poiste juhendamise vahele pistan ahju ühe soodushinnaga ostetud pardi ja keedan tema jaoks kastme valmis. Lillebror saab tööga esimesena valmis, võtab endale ühe apelsini ja läheb seda õue sööma. Varsti on ta tagasi, rõõmus ja ärev: "Mul läks sisalik varrukasse!" Tule taevas appi. JJ saab just parajasti valmis, suunan tema sisalikku ja Lillebrori päästma. Natuke aega hiljem on päris suur sabata sisalik JJ peos. Sisalik olevat kassi käest ära päästetud, kass saanud saba ...

Istun natukeseks arvuti taha, kirjutan Ritsikule ühe kommentaari. Poisid, kes on vahepeal kõik õue läinud, tulevad lõbusatena sisse - Unistajal olevat püksid katki. Unistaja ise ei tea, kas rõõmustada või piinlikkust tunda. Nii lõhkist teksatagumikku pole ma elus kunagi näinud. Kuidas juhtus, ei tea, Unistaja olevat sõitnud jalgrattaga ja siis olevat teised näinud ... Katkised püksid pesukorvi, neist saab veel kaltsuvaibakaltsu, terved püksid jalga. Kõik õue!

Toon nöörilt kuivad asjad sisse. Kaevan uuele maasikapeenrale kohta. Mees helistab, tal minevat natuke kauem. Palun too üks hiina kapsas ja suhkruherneseemneid. Kaevan edasi, vahepeal käin parti piilumas, siis jõuab Mees. Kapsas on, herneseeme on, kassitoit ja hapukurgid olid ka soodsad. Mina kaevan maasikapeenart edasi, siis saab kell pool kuus ja tundub olevat õige aeg pardiga tegeleda.

Part on ahjus muudkui haudunud ja haudunud, nüüd vajab ta kastmega loputamist ja suuremat kuumust. Panen riisi keema, lõigun hiina kapsast ja tomateid salatiks. Saabub Lillebror, kes on kukkunud jalgrattalt. Mees plaasterdab.

Siis me sööme parti ja riisi ja apelsinikastet ja värsket salatit. Pärast sööki lähen õue peenraid kastma ja helistan Vanaemale. Räägime ühest ja teisest. Siis tuleb must Mimi ja hakkab kaevama ... otse porrulaugupeenras. Mis võiks olla parem kassipeletaja kui aiakastmisvoolik? Mimi põgeneb kiige alla ja peseb solvunult. Natukese aja pärast proovib veel, kastan teda teist korda. Ma armastan oma kasse küll ja mul pole midagi selle vastu, et nad aias väetavad, aga palun, mitte üleeile istutatud porruvuntsikeste vahel.

Viin telefoni tuppa ja otsustan, et lähen veel kaevama - praegu saab aiatöid teha, putukaid ei ole veel. Kui tulevad sämud ehk sänikaelad ehk kihulased?, kelle hammustused lähevad mul alati hiiglasuureks ja sügelevad nii, et kratsi nahk maha, ei tee ma mitu nädalat midagi muidu kui suure tuule käes, aga seltsimees Kolmiknärv ...

Saan valmis uue maasikapeenra koha ja tegelen edasi hernepeenraga. See jääb muidugi järgmisteks päevadeks lõpetada, homme ostame maasikakile ära ja istutan varupeenardelt maasikad ümber, ega muud õhtuga ei jõua, mul on neid taimi paarsada.

Toas on vahepeal kõik lapsed ennast puhtaks pesnud ja arvutis mänginud. Segan eilse kodusaia tarbeks kokku eksperimentaalkreemi - hapukoore ohtra kakaojoogipulbriga. Saab suurepärane. Mis minu sisikond selle peale ütleb, ei tea, vahukoort ma näiteks väikestes kogustes saan süüa, aga see on ka kõhuvalu väärt söömaaeg.

Istun, söön saia ja loen raamatukogu tasuta riiulist omandatud raamatut "Miks sa vaikid?" Teismelisena see mulle meeldis. Siis vabastab Lillebror arvuti ja mina kirjutan üles, mis täna juhtus.

Ja siis ... tuleb hambapastalõhnaline Lillebror ja ütleb, et kõik on hambad ära pesnud, loetagu, mis Nils Holgerssoniga edasi saab. Viimati pillas Kaunistiib ta noka vahelt merre.

14 comments:

  1. Njaaa. ma jõudsin ainult 3 masinatäit pesu sorteerida, pessu panna, kuivama panna, kappi panna. Juppide kaupa.
    Maasikapeenrale jõudsin ainult mõelda.
    Aaa, 3 kotitäit lasteriideid jõudsin ka nelja kuhja sorteerida, kaltsuks; meiepiigale; edasi anda; neonatoloogiasse viia. Liha ja aedvilju teha jõudsin ka, aga kilomeetrite kaugusele emadepäevakontserdile mitte. See-eest ülejäänud õhtu toimus nutt ja hala ja jalamassaaž väiksemale pojale, tema seis läheb järjest halvemaks ja arstidega oleme ummikus ja pikapeale ei jaksa ise ka positiivne olla, kui midagi enam sammugi edasi ei vii, vaid ikka kaks sammu tagasi :(
    Aga homme on jälle päev. Vähemalt on enamus selle nädala pesu pestud ja homme on selle nädala viimane koolipäev.
    Rõõmsat reedet!

    ReplyDelete
  2. Sul on mõnevõrra pisemad lapsed ka. Kui meie omad korraga väikesed olid, siis ma tegutsesin viie minuti kaupa, sest pidevalt tuli kedagi kusagilt päästa.
    Mis pojaga lahti? Valud? Mingi aine puudus?

    Ma võtan hoogu, et lasteriideid sorteerida. Jooksvalt väikeseks jäävad asjad ma paigutan sama jooksvalt õigesse kohta ära ka, aga sahtlites on üht-teist, mis vajaks sortimist, ja need suvejalatsid ... Need suvejalatsid, oeh.

    ReplyDelete
  3. Ma küll ei tea, mis keerukusastmega need taktimõõdud seal 4.(?) klassis on, aga ilmselt võib J. üsna pea vajaduse korral suurima rõõmuga seletada.

    Solf tal ju lemmik - laulab siin ühtelugu astmenimedega ja esitab küsimusi stiilis: "Emme, meil on üks lugu mollis, kas sina tead, mis on moll?"

    Ma seni olen ikka õnneks veel osanud vastata, aga ilmselt ületavad tema muusikaalased teadmised õige varsti selle vähese, mis mulle üldhariduskooli muusikatundidest külge jäi.

    ReplyDelete
  4. Aitäh pakkumast. Õnnetuseks keskendub neljanda klassi muusika peamiselt neile liikuvatele nootidele, jo ja di ja mis nad kõik on, millest ei saa suure peaga hobune kah aru. Taktimõõdu jaoks vajalik materjal oli laua peal ees lahti, aga ega head vingumisvõimalust ei tohi kasutamata jätta. :)

    ReplyDelete
  5. Jajaa, J-l ka solfis seesama jo-le-mi.

    ReplyDelete
  6. Oh õudust, miks lapsi ometi sellega piinatakse? Do-re-mi on lihtne, selge ja loogiline, jo-le-mist pole ju võimalik aru saada?

    ReplyDelete
  7. Need suvejalatsid jah :) Mul talvejalatsid juba tükk aega hüppevalmis, aga mina pole veel vormis :D
    Aga pojal on spastiline dipleegia, ehk siis viimasel ajal on järjest raskem käia. Tavaliselt kevadeti läheb hullemaks, peale kummikute hooaega, aga nii hull veel polegi olnud varem. Võimeleme ja masseerime ikka, aga vist tuleb midagi drastilisemat välja mõelda. Mida, seda ma ei tea. Spetsialisti juurde saab septembris vist :S

    ReplyDelete
  8. Ma mõtlesin ka kunagi, et milleks ometigi kaks süsteemi, kui do-re-mi on juba olemas... Aga kurb tõsiasi on see, et absoluutse kuulmisega inimesi on imevähe (ent mõned siiski)
    ja kui mitteabsoluutse kuulmisega inimene võib do suvaliselt kõrguselt laulda, siis absoluutse kuulmisega inimese ajab see totaalselt segadusse, sest noh, teine ütles küll do, aga tegelikult laulis hoopis fa-dieesi.

    ReplyDelete
  9. Ma ei saa kahjuks hästi sellest kuulmise ja jo-le-mi süsteemi vajalikkuse seosest aru.

    Nii või teisiti, minul oli kooli minnes noodilugemine do-re-mi süsteemis vesiselge ja ma elasin suurema osa põhikooli muusikatundidest päheõppimise peal üle, sest oli ju absoluutselt loogiline, et ühe nimega noot on alati samal kohal, punkt. Ja need kohutavad, piinavad, võimatud käemärgid ... uhhh.

    ReplyDelete
  10. Mina õppisin süsteemis, kus koolis oli jo-le-mi ja muusikakoolis paralleelselt do-re-mi ja a-d-e-f-g :) Muidu, kui jolemi-ga raskusi-küsimusi siis ma ilmselt mõistan seda üsna adekvaatselt selgitada, muud muusikasse puutuvat vähemalt kooliprogrammi ulatuses ka, küsitagu ainult :P

    ReplyDelete
  11. Ahsoo, kuulmise ja jo-le-mi seos on lihtne: jo-le-mi'ga ei pea põhihelistiku noodimärkidele mõtlema, kõik transponeeritakse sujuvalt jo-le-mi süsteemi.

    ReplyDelete
  12. Aitäh! Me püüame esialgu õpikuga toime tulla, JJ väidab, et tema saab erinevalt minust isegi aru, mis need na-d ja ra-d tähendavad. Peaasi, et mina ei pea käemärke näitama. :P

    ReplyDelete
  13. Jess, aitäh, C, ometigi suutis keegi lihtsalt ja puust ja punaseks ära seletada. Mina võin oma do küll täiesti x-kohast võtta ja kõik absoluudid segi ajada.
    Käemärkidega võib J. poole pöörduda, ta siin demonsteerib sageli oma oskusi.
    Ja praegu on neil solfis jo-le-mi ja pillitunnis f ja g ja a ja h...

    ReplyDelete
  14. uh, käemärgi-teema ma võtan alati ette, kui keegi juhtub lapsi manitsema, et KÕIKE koolis õpitut läheb ju IGAPÄEVAELUS vaja. käemärke küll vist ainult selleks, et oma lastele õpetada :D

    ReplyDelete