Wednesday, August 17, 2016

Kas isikliku poni puudumine takistab lapse arengut? Ehk millest kõigest meie lapsed ilma jäävad.

Ritsik inspireeris.

K., kes Sa hiljuti neljalapseliseks said, kas oli see Sinu poeg, kes oli ükskord koolist tulles natuke segaduses või mõtlik, miks on klassikaaslasel isiklik poni ja basseiniga maamaja ja teil on ... mitu kitarri? Igatahes on mul meeles, et keegi laps tõstatas sellise teema millalgi viimaste aastate jooksul.

Arvatavasti on isikliku poniga harjunud lapse jaoks vaesus see, kui inimesel poni ei ole. Selle koha pealt on vaesed vist enam-vähem kõik, keda me tunneme. Meil kodus isegi talliruumi oleks, aga vaat need tallimehe oskused ... ja ega ponile talvel meriseaheina ei osta, ta tahab natuke rohkem süüa saada. Väetist tuleb ka rohkem koristada.

Meie lapsed on praeguseks jäänud ilma mõnest asjast, mis - vähemalt mulle tundub nii - enamiku eakaaslaste jaoks on juba nähtud-kogetud-tuttav.

  • Sünnipäevad mängutubades. Meile ei meeldi mõte terve klassi/ppk rühma/kelleiganes/emalehmalellepoja pidusse kutsumisest, sünnipäev on ikka pidu parimate sõpradega. Ruumi meil on, ja mitte vähe. Siiani pole ükski küllatulnud laps ka midagi ära lõhkunud. Nõusid peseb masin. Me lihtsalt ei näe mängutoa-sünnipäeval mõtet.
  • Uhke pildiga tordid, kui peoteemal jätkata. Ma ei oska ilusat sööki teha ja lihtsalt ärasöömiseks kallis tort tellida tundub nagu natuke mõttetu.
  • Sada ja rohkem eurot maksvad Legod. Meil on kolm poissi. Legosid on niigi vannitäis. Sajaeuroses komplektis ei tundu olevat viis korda rohkem mängimist kui kahekümneeuroses komplektis.
  • ATV. Millegipärast tundub olevat normiks, et maal kasvavatel poistel on isiklik ATV. Ei, tänan, mulle meeldivad mu lapsed tervetena.
  • Igasugused spordivahendid, mida nad ei kasuta. Kui lumi ja huvi tulevad, ostame suusad. Enne ei osta.
  • Päikesepuhkus Türgis, Egiptuses, Kanaaridel või kuhu neid rannapuhkusi veel müüakse? Meile ei meeldi rannapuhkused! Rannas saame olla Kuurortlinnas täitsa tasuta. Mees ei kannata palavust ja mina ei kannata mõtetki araabia moodi turule sattumisest. Palmipuid oleme Linnas botaanikaaias vaatamas käinud, aga kuidas need õues kasvavad ... Kui Jumal annab, siis äkki tuleval suvel näeb?
  • Nutivahendid. Ma vist eile kirjutasin tigeda postituse sel teemal.
  • Igaühel oma tuba. Kuni pole uut katust, pole mõtet teise korrusega midagi teha. 18 ruutmeetrit magamistuba pluss 26 ruutmeetrit kaminasaal lesimiseks, maadlemiseks, lauamängude jms jaoks võiks kolme poisslapse jaoks olla piisav.
  • Koer. Ma olen sellest ka kirjutanud, ma ei ole koerainimene ja kuna me ei saa koerale pakkuda piisavalt palju seltsi, siis meile koera ei tule. Ma ketikoerainimene ka ei ole.
  • Hotellis ööbimine. Me oleksime peaaegu eelmisel suvel sõitnud avastama Läti rannikut ja Mees peaaegu et broneeris ööbimise Liepajas, aga siis me arvutasime ja avastasime, et nädal aega Saksamaal maksab meile ainult kaks korda rohkem kui kolm päeva Lätis ... Ja Saksamaal saame me aru, mis inimesed räägivad.
Mul praegu rohkem meelde ei tule. Jah, nende asjade koha pealt me oleme vaesed, sest mis iganes põhjused veel on, rahaküsimus on ikka ka olemas. Aga. Igaüks tajub vaesust või jõukust oma mätta otsast. Tuleb meelde, kuidas Jalgpallihuviline Sõber Jõugu Juhiga vestles, mõlemad olid siis veel vist koolieelikud.
Jalgpallihuviline Sõber küsis: "Kas sa Lätis oled käinud? Mina käisin!"
Jõugu Juht vastas nukralt: "Ei ole ... Ma olen ainult Saksamaal käinud ..."

Muide, Läti kui maaga tutvumas pole me siiamaani käinud. Me tahame seda viga parandada, aga me täpselt ei tea, millal.

Jah, meil on hõre ja hõredaks see olemine määramata ajani jääb - pikem jutt, pole rääkimist väärt -, aga hõredusega tuleb õppida toime tulema. Maksud tuleb maksta. Riided peavad seljas olema. Tuba olgu soe ja punktist A punkti B peab jõudma. Söök peab olema laual, aga see ei pea olema suvaliselt valitud söök, millest poolt ei jõua ära süüa. Sidrunikreemi saab sidrunihooajal, kui sidrunid maksavad 1.29. Täna saab täidetud paprikaid, sest paprika on odavaks läinud. Nektariine vaarika-nektariinimoosi jaoks käisin ikka päris erinevates poodides passimas. Üldse saab seda, mis on parajasti mõistliku hinnaga. Emme endale geelküüsi ei saa (ja salaja tunnistan, et ei taha ka, arvan, et oleks ebamugav). Aga meie Kõigi Aegade Odavaim Säästureis Legolandi kuulutati laste poolt ägedaimaks reisiks üldse. Niipalju siis vaesuse tunnetamisest.

Inspiratsiooni väheste vahenditega toimetulemiseks saan mina siit. Arvan, et inimestel võib küll olla kaheksa last ja napp/ebastabiilne/ennustamatu sissetulek, kui nad on õppinud sellega elama. Ja kodulehe järgi otsustades ei ela nad halvasti.

8 comments:

  1. Mina pole sinu blogi põhjal kunagi olnud arvamusel, et teie pere vaene on. Jah, sa oled kirjutanud, et teil on rahaga kitsas, aga minu arvates elavad teie lapsed väga vägevat elu. Sinu kirjutiste järgi oled sa suurepärane kokk ja alati valmistad oma perele kodusooje toite ning küpsetad tihti. Ma muidugi ei sa su kokkamisi maitse järgi hinnata, aga kui sinu perele see toit maitseb, siis see ju ongi sinu laste turvatunde alus ja osa nende õnnelikust lapsepõlvest, nende rikkus. Oma kodu ja vanemate valmistatud toit :)

    Minu jaoks on idulliline ka teie elu maal. Ma ei tea kas ma ka ise emana sedasi maal elada tahaks, aga lapsele kindlasti meeldiks ja ta naudiks seda täiega. Seega minu arvates su lastel veab, et neil selline võimalus on. See on ka minu silmis üks osa teie rikkusest.
    Ning siis need teie reisid :). Uued kohad ja uued kogemused. Vahet ei ole kas tegu siis kallis hotellis magamisega või mitte. Kodust välja minemine on ju juba elamus omaette. Selliste elamuste andmiseks läheb rohkem hakkajaid vanemaid vaja, kui suurt kotitäit raha.
    Ma muidugi olen vaid üks lugeja kes teie elu päriselt kõrvalt näinud ei ole ja seega võin vaid ettekujutada kui raske ja murettekitav see vanematele võib olla vähese rahaga suurt peret majandada.

    Minu arvates suur või väike rahakott ei ole küll mingi näitaja kas meie lapsed on õnnelikud või ei, või kas meie, vanemad, oleme kas siis paremad või halvemad vanemad oma lastele vastavalt meie 'rahakoti' suurusele. Rikkusel on ju nii mitu eri külge rahanumbrile lisaks mida me saame oma lastele võimaldada.

    Samas ma muidugi ei eita, et raha omamine tuleb igati kasuks ja muudab elu kergemaks ja turvalisemaks.

    ReplyDelete
  2. Ma tänan. Lapsed, mulle tundub, on peaaegu alati millegagi rahulolematud. Meil ikka tuleb neid küsimusi, miks meil pole seda või teist ja vahel on päris suur kräun teemal "vajan oma tuba ja kohe!" või "ATV on poisslapse õnne alus!" ja muidugi, et koer on hädavajalik pereliige. Mina kräunusin lapsena kindlasti ka niiviisi, ainult et kuna mind oli üks ja kaubanduses valik piiratud, oli minu soove lihtsam täita. Kiike ja ehitusklotse ei saanud ma siiski mitte kunagi.

    Mis puutub söögitegemisse, siis lastele antagu iga päev pitsat. Muu toit on nagu kuivikleib, elus hoiab, aga harva, kui maitseb. :) (ma liialdan natuke)

    Natuke rohkema raha omamine oleks just laste praeguses vanuses mõnusam, siis saaks neile rohkem elamusi pakkuda ja vast oleksime ise ka natuke muretumad. Aga kui ei ole, siis ei ole.

    ReplyDelete
  3. Ma arvan et su poisid hakkavad seda 'teistsugust' rikkust alles hiljem hindama. Praegu on nad lihtsalt nagu lapsed ikka oma tahtmiste ja pretensioonidega :) No ja kui nad rahul ei ole, siis tuleb loota, et nad kasvades rajavad ise endale just sellise elu millest nad kas praegu või hiljem unistavad.

    Ma ei tea kuidas sina arvad, aga mina usun, et sellised tahtmised, või mitte saamised on teatud piirini head. Kui ma oma elule tagasi vaatan, siis mina olen oma elus saanud ja saavutanud kõik just tänu sellele, et ma noorena soovisin teatud asju mis mulle siis kättesaamatud olid. Mitte otseselt raha puudumise pärast, vaid lihtsalt et elu oligi selline, et ei olnud võimalik saada.

    Ma südamest loodan, et teie poisid tunnevad ennast hilisemas elus ikka pigem rikastena kui vaestena ja millegist ilmajäänutena, kuigi võib olla teil praegu ei ole võimalik neile nii palju anda kui sooviksite ja kogu see lapsevanemaks olemine on üks raske ja keeruline töö (mitte muidugi alati :).

    ReplyDelete
  4. Ja inimese soovid ei saa iial otsa, võimaluste avarusest hoolimata, seda tuleb ka silmas pidada.
    Oli see vist Rockefeller, kellelt kord küsiti, kui palju (majanduslikus mõttes) on piisav. Ta vastas: "Natuke rohkem, kui sul parasjagu on"...

    ReplyDelete
  5. Ma arvan ka, et see mida sina oma lastele pakud on hulga rohkem kui enamiku vanemate pakutu. Teil on oma kodu ja ruumi. Ja kõige olulisem, teil on laste jaoks aega. Ilmselt koduõppe kaasmõjuna saavad su lapsed märksa rohkem oma vanemate aega ja tähelepanu kui keskmine koolilaps. Ja blogi põhjal tundub mulle, et ka reisidel saavad teie lapsed avarama silmaringi ning palju selgituse ümbritseva ja ilmas toimuva kohta. Kui lugeda teiseks äärmuseks poniga laps, kelle vanemad teevad 10-tunniseid tööpäevi siis sinu lapsi ma igatahes kadestan, seda poniga tegelast mitte :)

    ReplyDelete
  6. Aitäh, K., selle tsitaadi eest, see on korraga lustlik ja tõsi.

    Nele, ma ei tea poniga lapse elust üldse mitte midagi, võib täiesti vabalt olla, et temavanematel on tema jaoks palju aega. Küll aga usun, et spetsiaalselt muude kohustuste arvelt näpistatud "kvaliteetaeg" on lõpuks väiksema kasuteguriga kui olukord, kus laps ja vanem on lihtsalt palju aega samas elemendis toimetamas. Kui Unistaja oli neljaseks saamas ja ülejäänud seltsimehed vastavalt 1 ja 5, käisime esimest korda perega reisil. Unistaja, kelle areng oli sinnani olnud nii tirilimps-poolteist (autistlik, noh!), arenes selle kahe-poole nädala jooksul kohe hooga, arvan siiani, et põhjuseks oli meiega 24/7 koosolemine.

    ReplyDelete
  7. Ära ütle, et sa pole koerainimene :-) Mina olin ka veendunud, et ma pole ei kassi- ega koerainimene (kui, siis eelistanuks koeri). Ühel päeval oli meil aga lausa kaks kassi majas! Ja siis veel lisaks koer. Praegu oleme kahe koeraga ja enam ei kujutaks ette, et looma majas pole! Eelmine nädal olin suurema lapsega kodus, kui ülejäänud seltskond koos neljajalgsetega metsas. Niiiiii tühi tunne tekkis. Eestis kaasaga kahekesi olles avastasin end ühel hetkel just koerte järgi igatsemas :-D Poleks kunagi seda oodanud!

    ReplyDelete
  8. Mul on olnud rohkem kui üks koer, nii et ma umbes tean, kuidas see koeraga elamine käib. Kassidega sobib mulle rohkem. Kuigi jah, pilt Lillebrorist Ritsiku suuuuuuuuure koeraga on mul igavesti silme ees ja vahepeal südametunnistus õudselt kripeldab - et sellist pilti peaks ju iga päev nägema, poisslapsed ju vajavad ustavat sõpra, kellega metsas ja heinamaadel kolada.

    ReplyDelete