Vasesepa talulaadal ei sadanud, see on üksi juba piisav tänupõhjus.
Laadad on iseenesest üks omaette nähtus. Üldiselt mulle laadal käia ei meeldi, ei ostja ega müüjana. Aga püüdes igas asjad midagi positiivset näha võib see lõpuks ka õnnestuda. Laatadel käib peaaegu alati sarnane seltskond - uskumatult riides vanainimesed, noored pered, kus mees on rahakotiga alati kuskil mujal, keskealised ma-võtan-selle-palju-maksab ülemusehoiakuga naised, absurdselt paksud mehed, Jalgrattaga Poiss, alternatiivnoored ja kohalik külahulluke. Vasesepa laat asus kõigist asustatud punktidest nii kaugel, et Jalgrattaga Poiss (kes on oma sõprade seltskonnast ainukesena rattaga kodust välja tulnud ja ei tea nüüd, kas sõita rattaga või lükata seda käekõrval - peaaegu iga laada kohustuslik element!) ja alternatiivnoored jäid tulemata. Muu rahvas oli küll esindatud.
Vasesepa laat oli tegelikult üks kõige väiksemaid laatu, kus me käinud oleme. Vimmerby laadaga ei andnud võrreldagi, isegi Mäepoole oksjonit ei andnud välja. Ei müüdud seal lehmi ega läinud sulased kaklema. Iseenesest oli see isegi tore, kui potentsiaalne klient (külahulluke vist, igatahes üsna kummaline tädi oli) ütles, et ta käib ringi ja mõtleb veel, kas ostab, sai teda kenasti silmas pidada, suuremal laadal kaovad need ma-mõtlen-veel inimesed reeglina kuhugi ära.
Ostu- ja muiduvõimalustest on alati kohal toitlustajad, seebimüüjad, mesinik - see oli tore, meil oligi mett vaja, sain viimase värske mee purgi -, suitsulihamüüjad, poliitikatelk ja mingid suured asjad, mida tuuakse ja viiakse bussikesega, kuhu nad õieti ei tohiks sisse mahtuda. Seekord oli poliitika esindatud selle-partei-mille-nime-ei-tohi-nimetada kujul. Meie saime kingiks kaks tikutoosi ja kaks ajalehte - aitäh, aga me tegelikult ei suhestu selle erakonnaga piisavalt. Mitte et neil kõigis asjades vale seisukoht oleks ... Suurteks asjadeks on sageli õuuuuuuudsed puukujud, mis, vabandage, on ehtne roppus. Seekord olid sepised.
Veel toimub igal laadal piinamise erivorm - muusika ja päevajuht. Paari nädala eest viibisime kohas, kus kohalik punkbänd või maeiteamis laulis vanaema naabrist, naise rinnapartiist ja toas lamavast laibast. Vahepeal läks bänd häält taastama ja kohalviibijaid piinati päevajuhi, andke andeks, mölaga. No nii lolli juttu ei kuule isegi Sky Plussi hommikuprogrammis! Muidugi, oleks võinud olla hullem. Tänasin terve ürituse jooksul Jumalat, et esinemas ei olnud "Seelikukütid". Vasesepal olid kohalikud pillimehed, kes laulsid, nojah, tipsuke-tillukesest ja et ei takista vallid, ei takista kraav ... aga tõepoolest, ükskõik mis on parem kui see, et veri vedas Roooooobertiiiiii ... Ja boonuseks, mingit päevajuhti polnudki. Väga mõistlik, pole neid lobasuid vaja jah.
Igatahes oli meil tore, tuleval aastal läheme jälle, kui laata peaks peetama.
Oi ma naersin. Väga tore laadakirjeldus! Just sellised need laadad on ja sellepärast me neil ei käigi :)))))
ReplyDeleteAga jalgrattaga poisist hakkas tegelikult kahju - uus seadus ei luba tal isegi jalgratas käekõrval ju sõpradega samal pool teed lonkida ... Ja sellega ma tahan öelda, et olen väga tänulik, et on olemas nii tore piltideta (peaaegu) blogi, mis värvikate kirjelduste kaudu lugeja fantaasia tööle paneb ega lase tuhmil pilgul üle ilupiltide libiseda peas tume tühjus. Aitäh.
Oih. Piltideta olemine on kogemata, ma unustan alati pilte teha, kuigi praeguseks on Mehel selline imetelefon, mis teeb ilusamaid pilte kui keskmine seebikarp-fotoaparaat. Aga ega ma ei oska ilupilte teha ka.
ReplyDeleteKui me oleksime väga asulakesksed inimesed, siis oleks laat talukauba saamise mõttes puhas õnnistus. Aga kodusuitsusinki on meile viimasel ajal mõned korrad kingitud, mett ka, ja muust taluvärgist me nagu ei oskagi puudust tunda. No ja koduteel on mõne maja juures silt "KARTULID" või "MESI". Viimase sildi juurest oleme ka väga head mett saanud - see on veel toredam, kui mesiniku käest laadalt osta.