Laupäeval oleks nagu jõuluvana käinud - tui üks tuttav mahla tegema ja pakkis autost välja kaks! paari mõistlikke musti tänavakingi. Et tema poisile oli kunagi mingist soodusmüügist ostetud, aga poeg kasvavat nagu umbrohi (on jah juba 10-aastaselt emast pikem) ja need kingad enam kuidagi jalga ei lähe. Poisterahvaste tänavakingi poest leida on praktiliselt võimatu, ja netist tellida ma ei julge - äkki valin vale suuruse või midagi.
Pühapäeval käisime, jah, roheluses.
Eile, ee ... sai muru niita.
Täna aga käisin tööl - Armas Inglise Keele Õpetaja ütles, et temagi märkmikus oli kirjas, et täna tuleb kohale ilmuda. Kohtasin tervelt viit (5) oma lemmik-kolleegi, kujutage ette seda vedamist! Arvesse võttes asjaolu, et meil käib suvevaheaja lõpus igaüks nii, nagu parasjagu tarvis on, kes sätib klassi sügisevalmiks hommikupoole, kes õhtupoole, kes on üldse mingitel täienduskursustel ... Lemmi-kolleege on muidugi terve hulk veel, aga et ma peaaegu tühjas majas just nende väga toredate inimestega kokku juhtusin, neist kaks mu poegade tulevased klassijuhatajad ... on ju põhjus tänulik olla?
No comments:
Post a Comment