Kui meie loodusmajja jõudsime, oli seal just algamas müstiliste häälte kuulamine. Mida on öises Eesti metsas müstilist, me ei jõudnud ära oodata, sest kahjuks hakkas igav. Saime ainult teada, et ilves teeb "mõm, mõm, mõm". Vaat oleks seal metsas mõni teelt eksinud papagoi huiganud ...
Lillebror näitas ette kõik loomad, keda ta juba on õppinud, tutvustas kilpkonnade tõstmise tehnikat (kilbist, muidu hammustavad sõrme ära) ja jooksis enesekindlalt ringi. Unistaja joonistas vaimustava lohe ja Jõugu juht suurest igavusest ühe Vaasalinna Väiketondi, kes nägi välja täpselt nagu kollid "Pacmani" mängus. Emme trehvas tuttava koduõppe-emaga ja ununes lobisema.
Siis läksime Maaülikooli, kus ma sain esimese hooga kurjaks. Teadlaste ööl peavad olema sildid ja viidad ja entusiastliku olemisega tudengid, kes ütleksid, et siin meil jah oli praegu võistlus, aga lastega on kindlasti huvitav vaat seal ja seal ja kell see algab see ja kell too algab too asi. Selle kõige asemel oligi mingi võistlus, mitte ühtegi silti, viita ega sissejuhatajat. Me siis juhatasime ennast kõigepealt välja ja puhisesime natuke ukse taga. Vaadake ... kes üleüldse teab midagi maaülikoolist, pärast seda viimast EPA poissi, kellega 20 aasta eest teatris ja jalutamas sai käidud? Tähendab, kes teab selle asutuse majadest midagi? Inimesed tulevad linna poolt, ahah, siin on parkla, ahah, siin on aadress, mis klapib infovoldikuga, paistab olevat peauks, astume sisse. Et üritus toimub tagaukse juures ja nurga taga, võiks olla kuidagi viidatud. Oi, kuidas ma silte armastan ja neid igatsen, kui nad puuduvad!
Lõpuks leidsime üles õige ukse. Ka seal ei olnud entusiastlikku tudengit. Lõpuks leidis Mees mingid sildid. Vaatasime kalu ja maamesilasi ja niikaua oli tore, kuni selgus, et Unistaja mesilasi ei vaata. Unistajat lihtsalt polnud! Ja Unistaja telefon oli mingitel asjaoludel minu käekotis. Järgnes viis minutit paanikat, kuni helistas JJ ja ütles, et Unistaja on elus ja olemas ja nad lähevad JJ Sõbra perega mingisse masinamajja või midagi. Huhh.
Masinamajas ehk Tehnikamajas olin mina käinud küll, 16 või 17 aastat tagasi kellegi sünnipäeval. Siis oli see ... noh, nõukogude-aegne garaaž. Nüüd oli seal hoopis midagi muud, täitsa tänapäevane asi oli, aga seltskonna ülesleidmine võttis ikkagi natuke aega. Kole palju koridore oli. Lapsed olid kabuvaimustuses, sest olid mingid mehhaanilised masinad ja pneumobiilid ja ... Minule tuli nooruspõlv meelde ja ma ohkasin natuke, nähes, et mõni asi pole põrmugi muutunud.
Nimelt oli ühel uksel silt, et ruumis on näitus "Insenerilahendused ilma milleta kodus kohe kuidagi läbi ei saa“. Oijah. Kui mina aastal 199x endale sobivat ülikooli otsisin, astusin ka Maaülikooli sisse. Sisseastumiseks tuli kirjutada kirjand ja mina trehvasin olema see, kes pidi teemad lakist kabisevate lokkidega tädi valvsa pilgu all tahvlile kirjutama. Kui ma valmis sain, märkis tädi siirupise häälega: "Vaatame nüüd, kas vigu ka oli!" Ma olin sel hetkel liiga noor ja tummaks jahmatatud, et sellise absurdse kahtlustuse peale sirge seljaga uksest välja kõndida. Kuidas on võimalik, et keskhariduse omandanud inimene saaks käsitsi kirjutades - pealegi tahvlile, aeglaselt ja järele mõeldes! - vigu teha, ei saa mina aru. Trükivead, jah, aga tol hetkel käis peaaegu kogu elu ikkagi käsikirjaliselt ja ... tule taevas appi, ühesõnaga. No aga ilmselt astus Maaülikooli tol ajal hulgaliselt keelevõimetuid inimesi, millest muidu selline õelutsemine, ja ilmselgelt on neid seal praegugi. Mul on tõesti ülemäärane komakiiks, aga andke andeks, see on ü-li-kool!
Ürituse sihtgrupp - lapsed - seevastu olid oma õhtuga vägagi rahul ja õnneks ei olnud neil ka viitsimist silte lugeda. Unistaja ei saanud oma kadumisest mitte mingit raporteeritavat traumat, sest leidis kohe kähku Jõugu Juhi ja Jõugu Juhi Sõbra. Mina väikese trauma ikka sain küll - kujutage ette, Aspergeri-kanti 10-aastane laps võõras kõrgkoolis öisel ajal kolamas ...! Järgmisel korral ma enam telefone enda kätte hoida ei võta.
Väga tore lugemine,
ReplyDelete