Päris intensiivne september oli. Enamasti tore, aitäh. Täna taipasin, et ups, meil on nüüd oktoober - kalendrilehe vahetasin küll juba reede õhtul ära, aga see oli niisugune automaatne tegevus, mis mälus erilist äramärkimist ei leidnud.
Tegelikult pidanuks me täna olema Kuurortlinnas Teise Vanaisa juubelil, aga Teine Vanaisa olevat hoopis otsustanud oma sünnipäeva puhuks ära põgeneda ja endale lõunamaareisi kinkida. Teine Vanaema nimelt, kui ta veel elas, ei tahtnud kuhugi reisida, et hakkab paha ja palav ja ... siis oli hilja.
Selle asemel olime kirikus ja saime teada, et paari nädala pärast oleme Kuurortlinnas hoopis saksa sõprade grupile giidi tegemas, Professor ütles, et meie tehku. See saab olema puhas rõõm, loodetavasti ei saja. Ritsik, ma kirjutan Sulle sel teemal, vajame natuke nõu söögikohtade ja muu taolise osas.
Veel juhtub oktoobris ... ei teagi, mis. Peale juubeli tagantjärele pidamise ja Mehe sünnipäeva nagu pidusid ei ole tulemas, ma arvan, et pastoriperre katsikule läheme alles millalgi novembris-detsembris, kui uus ilmakodanik juba ära on sündinud ja pere uue rütmiga kohaneda on jõudnud. Karbi lihapallidega võin pastoriprouale küll ukse vahelt sisse pista, kui nad haiglast koju jõuavad, aga enne peaks lapsuke üldse sündima hakkama ... (meie koguduses on beebibuum, kolm last sündis suvel ära, aga vähemalt neli kõhtu veereb ringi ja kesse teab, äkki on kuskil veel mõni salakõht, meil neid noori abielunaisi jagub)
Hulk taliõunu tuleks veel puust alla võtta, eilne torm ei teinud neile midagi ... ja leida koht, kuhu neid ladustada, Vanaema tegi väga piinatud ja peenikest häält, kui ma ütlesin, et me tooks ikka veel juurde. Kui keegi taliõunu tahab, andke teada. Üks peenratäis porgandeid on ka veel õues. Peenratäieks on seda muidugi vale nimetada, sel aastal ei kasvanud meil ükski juurikas, aga noh, pirukaporgandit ikka saab. Üheksa kõrvitsat on ka veel õues, ja kasvuhoones mitu kilo rohelisi tomateid. Neid viimaseid toon ma esimeste värvivihjete peale ikka tuppa järelküpsema, valmivad küll. Mehed niidavad muru, on mingi lootus, et enne lund saab aiale täisringi peale - aga kes nende tormidest ja õunaraskusest murdunud okstega tegeleb, mina ei tea, kardetavasti jäävad kevadeks.
Käsiloleva kangaga loodan neil päevil lõpuks valmis saada, aga uus kangas juba ootab. Seekord kaltsuvaibakangas, vast 55 cm lai - gobelääniteljega ei saa laiemat! Kudumist ootab seltskond sokke ja Vanaema lõngavarudest ilmus välja ilus punane lõng, ma saan kampsuni.
Laste trenniajad ei ole ikka veel õigeks loksunud, meile kohe üldse ei sobi, et võimlas on remont ... ja mis asjaoludel tehakse kooli võimlas remonti sügisel, mitte suvel, sellest mina aru ei saa. Ja nüüd kutsuti poisid veel ka keeleoskajate saksa keele ringi, mis jookseb kokku Lillebrori loodusringide ja suuremate õige trenniajaga ... noh, uuel nädalal saavad nad igal juhul minna, eks näeb, mis edasi saab. See logistika on paras peavalu küll, ma isegi saan aru, miks lastega inimesed tahavad elada linnades ja vallakeskustes. Aga meil siin on vaikus ja rahu ja alates umbes lõppevast nädalast ka asfalttee. Mitte päris asfalt, mingi säästuvariant, aga ikkagi ei ole see enam kruusatee*! Vaikselt, õige vaikselt jõuab tsivilisatsioon ka metsaküladesse.
______
*noh, meie koduni viiv 500 meetrit on, aga siiani oli suur tee ka kruusakattega, enam ei ole.
No comments:
Post a Comment