Üks anonüümseks jäämist vääriv inmene on viimasel ajal võtnud kombeks mulle helistada. Hommikul kell pool üheksa ja hiljem ... üsna mittepakiliste asjade pärast. Sõltumatult on ta saanud tuge kellegi teise poolt, kes eelmisel nädalal helistas mulle ka enne kella üheksat hommikul ja saatis sõnumi kell 7.19. PIIKS-PIIKS! Mina olen seni elanud teadmisega, et helistamine on viisakas üheksast üheksani, kui eelnevalt ei ole midagi muud kokku lepitud või ei ole tegu teadaolevalt varakult tööd alustavate ja reibaste hommikuinimestega. Õhtul üheksast hommikul üheksani ... ei ole viisakas. Pealegi olen ma vasakule ja paremale seletanud, et olen sünnist saadik õhtuinimene ja hommikuti ei ole minust palju kasu.
Nojah. Ju neil on siis omad põhjused, miks nad mind koduvanavallatul kellaajal (koduõppepered ei tööta kooli tunniplaani järgi ja üldse mitte samadel kellaaegadel!) nii vajalikuks peavad. Mina küll ei tunne, et nendest varastest kõnedest ioleks midagi paremaks läinud. Halvemaks küll.
Täna hommikul ärkasin hilisõhtuse teetassi tagajärjel kell 6, mis on, vabandage, sügav öö. Tagasi voodis ei tulnud enam uni, sest lesisin ja kartsin väga, et äkki äratab mind jälle mõni moosekant enne, kui ma ise olen kavatsenud üles tõusta. Pealoogia, ütles selle kohta vanaema Weatherwax. Ärkvelolekut toetas ka tugev valu parempoolses põskkoopas, sest eile oli Lõunakeskuse juures tuul ...
Õnneks läks valu mõne aja pärast üle ja pea mõtlev osa õnnestus ka maha rahustada, sain veel natuke magada. Ikkagi on selge, et see pea ei ole suurem asi, võiks välja vahetada. Uus eksemplar võiks olla natuke muretuma meele ja palju tuimemate põskkoobastega.
***
Kredexi daam käis ära. Jäi viisakalt väravasse seisma ja küsis telefonis, milline siin see elumaja on - meil on jah kari kõrvalhooneid, millest enamik on puhas õnnetus, aga nende laialilammutamine oleks ka ülearu keeruline. Toas vaatas ringi, tuvastas veekahjustused, märkis, et milline tore kolmekorruseline voodi lastetoas, jutustas, et paljudel ülevaatamist vajavatel peredel on kõik kodus oma kätega tehtud ja et katusetoetused pidavat alati olema prioriteet. Ütles veel, et ta oli väljast jah näinud, et päris kehvas seisus katus ... "Väljast" tähendas maja esikülge, mis on väga heas seisundis, kui tagaküljega võrrelda. Siis nad läksid koos Mehega pööningule ja daam pildistas läbi aukude taevast. Korduvalt. Jaanuari lõpuks on otsus teada ja kui öeldakse ei, tuleb otsekohe uus taotlus teha (kuimeennemingitrahapadaeileia).
Monday, November 28, 2016
Sunday, November 27, 2016
Esimene advent
Viimase seitsme päeva jooksul on ikka üht-teist toimunud.
Lillebror käis koolis vastamas. See varjutas isegi merisigade põneva eraelu. Õpetaja Õunapuuhaldjas kiitis, et olevat julge ja laia silmaringiga poiss, loodusõpetust ja matemaatikat pidavat pea jagama, aga oih, väiketähtedega lugemist ta ei kuulanudki veel. Ma siis suunasin Lillebrori paari seninägemata lauset (ülesandejuhised kuskilt töölehe servast) lugema, luges oma tavalises vormis ja sai siis selle eest ka kiita. Enne vastamist oli küll suu kõveravõitu ja ärevus suur, eriti kui emme vastamise ajaks ära läks - aga Õpetaja Õunapuuhaldjas pole ilmaaegu Õunapuuhaldjas, tema juba suudab lapse suu jälle õigeks keerata. Koduõppe riiklik kord lubab küll lapsevanemal juures viibida, aga kuna meie lapsed on üle keskmise sotsiaalsed ja õpetajad üldiselt üle keskmise kenad, läheb emme tavaliselt vastamise ajaks oma tööd tegema.
Unistaja käis ka vastamas. Prantsuse keelt. Õpetajale, kes pole kunagi varem koduõppelast lähedalt näinud (ei ole sama õpetaja, kes Jõugu Juhi vastamist kuulab, lihtsuse mõttes tegelevad iga lapsega vastavale klassile tunde andvad pedagoogid). Ei tea, kes alguses kõige ärevam oli. :) Pärast oli Unistaja väga õnnelik ja õpetaja samuti - nii intelligentne poiss, kõik sõnad on peas, hääldus paigas ... vahepeal olid nad vestelnud ka saksa keeles, aga Unistaja suureks nördimuseks ei sobinud see keel olukorra konteksti piisavalt hästi.
Jõugu Juht käis juunioride kokkusaamisel. Juuniorid on niisugune rahvakild, kes pühapäevakooli nagu enam ei passi, aga noorteõhtute jaoks on veel vaieldamatult liiga lapsed. Ametlik vanusegrupp 11-14-aastased. Oli olnud sõpru, tõsist Piibliuurimist ja muidu tore.
Mees ootas kirikus üht inimest, kes soovis liituda tehnikatiimiga. Ootas, ootas ... ei midagi. Ka täna jalutas sama isik Mehest mitu korda mööda ega teinud asjagi, et oleks võinud midagi seletada või ... Kui ta nüüd endale täiesti vale nädalat üles ei kirjutanud, on see nagu natuke imelik käitumine.
Mina suhtlesin ühe kolleegiga, kellega ma tavaliselt harva kokku puutun. Tuli jutuks, et lapsed on koduõppel, mille peale kolleeg - kelle asi see ausalt ei ole ja me ei ole kordagi isiklikest teemadest rääkinud ka! - ümahtas, mis neil siis viga on, et nad koolis ei käi. Mul oli kange tahtmine vastu küsida, mis imeasja pärast nad peaksid. Noh, et rumalale küsimusele vastata rumalasti. Tegelikult ei peagi mitte keegi kusagil käimise pärast käima, vaid ikka eesmärgi pärast ... ja kuna kool laste koduõppele jätmise hetkes ei olnud täitnud meie poolt loodetud eesmärki, siis ... Aga seda ma ei hakanud seletama. Eks see on isikliku haridus- ja elufilosoofia küsimus, ja too konkreetne kolleeg näeb välja, nagu ta oleks veel konformistlikum inimene kui Vanaisa - kui selline asi peaks võimalik olema. Aga järgmisel korral ma vastan, et nende ema on imelik paniköör. Küll ma tahaksin, et koduõpe, waldorfkool, reisiõpe või muud alternatiivsed hariduse omandamise viisid oleksid samal moel sallitud nagu eeeeee sarimonogaamia, kärgperendus või muud Bullerby-perest erinevad kooseluvormid, mis statistilise keskmise järgi on nendega seotud lastele kindlasti natuke kahjulikumad kui alternatiivne hariduseomendamine. (Ärge nüüd kära tõstke, ma olen näinud mitut üldse mitte toimivat koduõppeperet ja mitut positiivse tulemini jõudnud kärgperet, aga kui sajast koduõppeperest kaks ei toimi, aga tuhandest kärgperest ei toimi umbes sada ...)
Veel oleme kaks päeva muudkui vuntsinud ja vuntsinud. Vuntsimise käigus leidsin üles ühe kudumisajakirja, mis on olnud kaotsis aastast 2010, ja tuvastasin mitu senituvastamata probleempiirkonda, millega tuleb lähinädalatel tegeleda. Probleempiirkondade iseloomustamiseks sobib hästi Tõnu Lehtsaare sõnastatud kola sigivuse printsiip - kui majas on koht, kuhu kola saab sigineda, siis sinna ta ka sigineb.
Pesin ühe spordikoti. Selgus, et erinevalt varasemalt pestud kottidest oli selle põhi valmistatud vesilahustuvast papist. Eks see pesumasinafilter vajaski puhastamist. Samuti olid sellesse, mitu korda kontrollitud kotti materialiseerunud kolm paari poiste sokke. Umbes nii, nagu see eelmises lõigus mainitud kudumisajakiri, mis samuti tuli välja korduvalt läbiotsitud kohast. Aga mis puutub kottidesse ja kohvritesse, siis edaspidi me enam odavaid eiteamis päritolu kotte ei osta.
Vuntsimise käigus panin maha valge vaiba. Nii umbes 12 tundi hiljem oksendas triibuline Sassu selle kunstipäraselt täis. Õnneks on kaltsuvaip pestav asi ja õnneks ei ole oksendamine Sassu puhul midagi uut. Ta on pealegi 14 ja kolmveerand aastat vana, see pidi kassi kohta olema väga kõrge vanus, teadis öelda Lillebrori loodusringi õpetaja.
Maailmas on toimunud natuke kummastavaid asju. Mina olen alati arvanud, et kui inimesed juba abielluvad, siis lisaks leibade ühte kappi ja pesu ühte masinasse panemisele on nad ka teineteise raha-asjadega kursis ja ühine tuludeklaratsioon on selle loogiline tulemus. Ehmatasin sellega ükskord ühe pangatelleri lausa kokutama ... hiljem sain selle telleri, muidu väga sümpaatse inimese elust üht-teist etada ja enam ei imesta, mis asjaoludel ta mulle paaniliselt tõestada tahtis, et mehed ei tohi oma naiste rahadest midagi teada. Eks igaüks kannab oma elukogemuse koormat. Aga et riik abieluinimesi ühise rahakoti omamise eest karistada otsustab ... Mees ütles selle peale, et eks siis edaspidi peab vaatama, kelle deklaratsiooni peale lapsed kirja lähevad või midagi taolist. Või kes mingeid laste koolituskulusid vms asju maksab, ühesõnaga, Eesti eeskujulik maksumaksmise süsteem tehakse inimestele kokkuvõttes keerulisemaks. Või kui lapsed tuludeklaratsioonil seostuvad automaatselt selle vanemaga, kelle arvele laekub peretoetus, siis näen mina siin veel üht kaudset alust isade diskrimineerimisele - enamasti saab vanemahüvitist ema, siis jäävad lapsetoetused ka ema arvele laekuma (meil oli see küll loogiline, mis sellega ikka vangerdada), kui abielu untsu läheb, öeldakse isale, et näete, te pole lapsi ilmaski oma tuludeklaratsioonilegi kirja pannud, miks te peaksite elukoha- ja hooldusõiguse määramisel samaväärselt esinema nagu laste ema, kes on laste eest peretoetust sanaud ja puha ... Tegelikult ma tõesti ei tea, kuidas see maksumaksmine käib, ja loodan südamest, et Mees täidab ka edaspidi minu tuludeklaratsioone ja muid pabereid.
Homme tuleb daam Kredexist Maja üles pildistama. Loodetavasti ei ole tal kassiallergiat. Loodetavasti ei eksi ta tee peal ära. Loodetavasti ei ole ta nii pikk nagu õde E., et ulatuks nägema kõrgemate sfääride neid tolmuseid kohti, kuhu mina ei pääsenud. Loodetavasti ei kahtlusta ta meid mingites varjatud rikkustes (noh, et ikkagi antiikmööbel - pärandus, pärandus! - ja et klaver ja muud taolised luksused ...). Peaks vist poistele lõhkiste põlvedega püksid jalga käsutama. :)
Lillebror käis koolis vastamas. See varjutas isegi merisigade põneva eraelu. Õpetaja Õunapuuhaldjas kiitis, et olevat julge ja laia silmaringiga poiss, loodusõpetust ja matemaatikat pidavat pea jagama, aga oih, väiketähtedega lugemist ta ei kuulanudki veel. Ma siis suunasin Lillebrori paari seninägemata lauset (ülesandejuhised kuskilt töölehe servast) lugema, luges oma tavalises vormis ja sai siis selle eest ka kiita. Enne vastamist oli küll suu kõveravõitu ja ärevus suur, eriti kui emme vastamise ajaks ära läks - aga Õpetaja Õunapuuhaldjas pole ilmaaegu Õunapuuhaldjas, tema juba suudab lapse suu jälle õigeks keerata. Koduõppe riiklik kord lubab küll lapsevanemal juures viibida, aga kuna meie lapsed on üle keskmise sotsiaalsed ja õpetajad üldiselt üle keskmise kenad, läheb emme tavaliselt vastamise ajaks oma tööd tegema.
Unistaja käis ka vastamas. Prantsuse keelt. Õpetajale, kes pole kunagi varem koduõppelast lähedalt näinud (ei ole sama õpetaja, kes Jõugu Juhi vastamist kuulab, lihtsuse mõttes tegelevad iga lapsega vastavale klassile tunde andvad pedagoogid). Ei tea, kes alguses kõige ärevam oli. :) Pärast oli Unistaja väga õnnelik ja õpetaja samuti - nii intelligentne poiss, kõik sõnad on peas, hääldus paigas ... vahepeal olid nad vestelnud ka saksa keeles, aga Unistaja suureks nördimuseks ei sobinud see keel olukorra konteksti piisavalt hästi.
Jõugu Juht käis juunioride kokkusaamisel. Juuniorid on niisugune rahvakild, kes pühapäevakooli nagu enam ei passi, aga noorteõhtute jaoks on veel vaieldamatult liiga lapsed. Ametlik vanusegrupp 11-14-aastased. Oli olnud sõpru, tõsist Piibliuurimist ja muidu tore.
Mees ootas kirikus üht inimest, kes soovis liituda tehnikatiimiga. Ootas, ootas ... ei midagi. Ka täna jalutas sama isik Mehest mitu korda mööda ega teinud asjagi, et oleks võinud midagi seletada või ... Kui ta nüüd endale täiesti vale nädalat üles ei kirjutanud, on see nagu natuke imelik käitumine.
Mina suhtlesin ühe kolleegiga, kellega ma tavaliselt harva kokku puutun. Tuli jutuks, et lapsed on koduõppel, mille peale kolleeg - kelle asi see ausalt ei ole ja me ei ole kordagi isiklikest teemadest rääkinud ka! - ümahtas, mis neil siis viga on, et nad koolis ei käi. Mul oli kange tahtmine vastu küsida, mis imeasja pärast nad peaksid. Noh, et rumalale küsimusele vastata rumalasti. Tegelikult ei peagi mitte keegi kusagil käimise pärast käima, vaid ikka eesmärgi pärast ... ja kuna kool laste koduõppele jätmise hetkes ei olnud täitnud meie poolt loodetud eesmärki, siis ... Aga seda ma ei hakanud seletama. Eks see on isikliku haridus- ja elufilosoofia küsimus, ja too konkreetne kolleeg näeb välja, nagu ta oleks veel konformistlikum inimene kui Vanaisa - kui selline asi peaks võimalik olema. Aga järgmisel korral ma vastan, et nende ema on imelik paniköör. Küll ma tahaksin, et koduõpe, waldorfkool, reisiõpe või muud alternatiivsed hariduse omandamise viisid oleksid samal moel sallitud nagu eeeeee sarimonogaamia, kärgperendus või muud Bullerby-perest erinevad kooseluvormid, mis statistilise keskmise järgi on nendega seotud lastele kindlasti natuke kahjulikumad kui alternatiivne hariduseomendamine. (Ärge nüüd kära tõstke, ma olen näinud mitut üldse mitte toimivat koduõppeperet ja mitut positiivse tulemini jõudnud kärgperet, aga kui sajast koduõppeperest kaks ei toimi, aga tuhandest kärgperest ei toimi umbes sada ...)
Veel oleme kaks päeva muudkui vuntsinud ja vuntsinud. Vuntsimise käigus leidsin üles ühe kudumisajakirja, mis on olnud kaotsis aastast 2010, ja tuvastasin mitu senituvastamata probleempiirkonda, millega tuleb lähinädalatel tegeleda. Probleempiirkondade iseloomustamiseks sobib hästi Tõnu Lehtsaare sõnastatud kola sigivuse printsiip - kui majas on koht, kuhu kola saab sigineda, siis sinna ta ka sigineb.
Pesin ühe spordikoti. Selgus, et erinevalt varasemalt pestud kottidest oli selle põhi valmistatud vesilahustuvast papist. Eks see pesumasinafilter vajaski puhastamist. Samuti olid sellesse, mitu korda kontrollitud kotti materialiseerunud kolm paari poiste sokke. Umbes nii, nagu see eelmises lõigus mainitud kudumisajakiri, mis samuti tuli välja korduvalt läbiotsitud kohast. Aga mis puutub kottidesse ja kohvritesse, siis edaspidi me enam odavaid eiteamis päritolu kotte ei osta.
Vuntsimise käigus panin maha valge vaiba. Nii umbes 12 tundi hiljem oksendas triibuline Sassu selle kunstipäraselt täis. Õnneks on kaltsuvaip pestav asi ja õnneks ei ole oksendamine Sassu puhul midagi uut. Ta on pealegi 14 ja kolmveerand aastat vana, see pidi kassi kohta olema väga kõrge vanus, teadis öelda Lillebrori loodusringi õpetaja.
Maailmas on toimunud natuke kummastavaid asju. Mina olen alati arvanud, et kui inimesed juba abielluvad, siis lisaks leibade ühte kappi ja pesu ühte masinasse panemisele on nad ka teineteise raha-asjadega kursis ja ühine tuludeklaratsioon on selle loogiline tulemus. Ehmatasin sellega ükskord ühe pangatelleri lausa kokutama ... hiljem sain selle telleri, muidu väga sümpaatse inimese elust üht-teist etada ja enam ei imesta, mis asjaoludel ta mulle paaniliselt tõestada tahtis, et mehed ei tohi oma naiste rahadest midagi teada. Eks igaüks kannab oma elukogemuse koormat. Aga et riik abieluinimesi ühise rahakoti omamise eest karistada otsustab ... Mees ütles selle peale, et eks siis edaspidi peab vaatama, kelle deklaratsiooni peale lapsed kirja lähevad või midagi taolist. Või kes mingeid laste koolituskulusid vms asju maksab, ühesõnaga, Eesti eeskujulik maksumaksmise süsteem tehakse inimestele kokkuvõttes keerulisemaks. Või kui lapsed tuludeklaratsioonil seostuvad automaatselt selle vanemaga, kelle arvele laekub peretoetus, siis näen mina siin veel üht kaudset alust isade diskrimineerimisele - enamasti saab vanemahüvitist ema, siis jäävad lapsetoetused ka ema arvele laekuma (meil oli see küll loogiline, mis sellega ikka vangerdada), kui abielu untsu läheb, öeldakse isale, et näete, te pole lapsi ilmaski oma tuludeklaratsioonilegi kirja pannud, miks te peaksite elukoha- ja hooldusõiguse määramisel samaväärselt esinema nagu laste ema, kes on laste eest peretoetust sanaud ja puha ... Tegelikult ma tõesti ei tea, kuidas see maksumaksmine käib, ja loodan südamest, et Mees täidab ka edaspidi minu tuludeklaratsioone ja muid pabereid.
Homme tuleb daam Kredexist Maja üles pildistama. Loodetavasti ei ole tal kassiallergiat. Loodetavasti ei eksi ta tee peal ära. Loodetavasti ei ole ta nii pikk nagu õde E., et ulatuks nägema kõrgemate sfääride neid tolmuseid kohti, kuhu mina ei pääsenud. Loodetavasti ei kahtlusta ta meid mingites varjatud rikkustes (noh, et ikkagi antiikmööbel - pärandus, pärandus! - ja et klaver ja muud taolised luksused ...). Peaks vist poistele lõhkiste põlvedega püksid jalga käsutama. :)
Saturday, November 26, 2016
Rindeteated
Kui Keegi Daam Kredexist ähvardab päeval pärast esimest adventi tulla katuseauku üle vaatama ja luba sealhulgas teha pildid ka kõikidest eluruumidest, siis sobib päev enne esimest adventi väga hästi jõulueelseks suurpuhastuseks.
Ma olen juba pühkinud tolmu ühe pühitava ahju pealt (ui, seda oli palju!*) ja ära sorteerinud kaks kastitäit laste poolt igavaks kuulutatud mänguasju, selle tegevuse käigus tekkis kotitäis äravisatavat kraami. Ekspertide grupp tegeleb arvatavasti esmaspäeval järelsorteerimisega ja seejärel tuleb leida keegi väike laps, kes rõõmustaks kastitäie autode üle. Äkki keegi tunneb kedagi, kellel on jõulukingieelarve napp, aga laps just automängueas?
Just praegu lülitati lastetoa kandis sisse tolmuimeja. Põhjalikult koristada on veel ainult seitse ruumi, õnneks vähemalt kolm neist (mõlemad esikud ja kaminasaal) mööbli seisukohast võttes hõreasustusega.
__________
*viimasel ajal tegelevad tolmuvõtmisega mehed, aga millegipärast ei märka nad üldse kõrgemaid sfääre ...
Ma olen juba pühkinud tolmu ühe pühitava ahju pealt (ui, seda oli palju!*) ja ära sorteerinud kaks kastitäit laste poolt igavaks kuulutatud mänguasju, selle tegevuse käigus tekkis kotitäis äravisatavat kraami. Ekspertide grupp tegeleb arvatavasti esmaspäeval järelsorteerimisega ja seejärel tuleb leida keegi väike laps, kes rõõmustaks kastitäie autode üle. Äkki keegi tunneb kedagi, kellel on jõulukingieelarve napp, aga laps just automängueas?
Just praegu lülitati lastetoa kandis sisse tolmuimeja. Põhjalikult koristada on veel ainult seitse ruumi, õnneks vähemalt kolm neist (mõlemad esikud ja kaminasaal) mööbli seisukohast võttes hõreasustusega.
__________
*viimasel ajal tegelevad tolmuvõtmisega mehed, aga millegipärast ei märka nad üldse kõrgemaid sfääre ...
Wednesday, November 23, 2016
Kui palju on palju?
Üks niigi vähesümpaatne inimene avaldas arvamust, et üks on ka ülearu. Nojah, meil on arvamusvabadus.
Meil on kolm. Meie tuttavate ja sõprade hulgas on üks kuni, kui ma nüüd õigesti mäletan, kolmteist (viimase perega suhtleme ülelombineti abil ja harva, pole päriselus kokku saanudki, sellepärast olen ma selle arvu suhtes veidi ebalev). Viimasel ajal on rohkem tulnud juurde number neljasid. Neist ühe puhul avaldas suurema vaeva nägija arvamust, et ikka väga suur vahe on eelmisega, ta ei luba veel midagi, aga viies pole välistatud. Kõik koguarvud on omas kontekstis täiesti normaalsed, sest nii sobib/on asjaolude kokkusattumisel kujunenud/on tahetud.
Lastest käib jutt. Tuletasin ülemusele vist eile meelde üht peret, kus lapsi lihtsalt sündis ... ja kuues laps olid kaksikud. Ülemus ohkas jahmunult. Nojah, ega mina ka ei kujuta ette elu seitsme lapsega - aga kui nüüd järele mõelda, siis tavaliselt ei ole lapsed kõik ühekorraga pisikesed ja sünnitama ei pea neid kah kimpudena, enamasti lisanduvad lapsed peredesse ühe- või kahekaupa. Ja isegi kui parajasti on periood, mil lapsed on üks, kolm ja viis aastat vanad (been there, done that) ja ema tunneb ennast pähklijänesena (üks tuttav tõi selle võrdluse, kui tema lapsed olid sellises vanuses), siis aitab teadmine, et kõik möödub. Lapsed kasvavad suuremaks. Ühel päeval avastad, et ei ole mitu nädalat kuuris käinud, sest kui öelda, poisid, tooge puid, siis nad toovadki. Lõhutud kujul. Või teevad lapsed söögi valmis, sest nad oskavad. Või saavad nad mitu tundi rahumeelselt oma eluga hakkama ja kedagi ei pea kusagilt päästma ega isegi mitte plaasterdama.
Mina tunnen praegu, et meil on liiga vähe lapsi. Lillebror hakkas täna soravalt lugema - mida ma oma eluga peale hakkan, kui ei ole kedagi lugema õpetada? Sarnane ärevus tabas mind siis, kui Lillebror esimese piimahamba kaotas - äketse ei olnud majas enam beebit. Samas olen kuulnud siit ja sealt, et kolm ... see on ju nagu loomaaed, te lähete sellega hulluks. Hm, ma ei tea, siiani pole nagu tunda olnud.
Muidugi, elu suuremate lastega on selles mõttes tore, et ise süüa teha oskavad lapsed hindavad palju kõrgemalt toitu, mida neile nina ette pannakse, ega karju enam mitte-kommi peale. Ja kolmanda käskimise peale saavad nad ka oma toa koristatud ja isegi osa musti riideid jõuab ilma emmepoolse sekkumiseta pesukorvidesse. Ja nad saavad kõik kus iganes kempsus käidud.
Aga ... majas võiks ju olla väikeste laste järjepidevus? Et siis, kui noorimad hakkavad suureks saama, tulevad juba esimesed lapselapsed? Muidugi, selle jaoks oleks ma pidanud lapsi saama üsna kohe pärast kooli lõpetamist - aga kuidas seda oleks saanud korraldada, kui Mees alles hoopis muud elu elas? Või on meil ikkagi aega veel? Kui Jumal tahab. Oma jonniga ükskõik mille muu ettevõtmisest ei tule niiehknii midagi head, oleme proovinud, ju see laieneb lastesaamisele ka.
Või kui mõnes peres on üks ja ei ühtegi rohkem, ega kõrvalt vaadates ei tea, mis on selle ainsaksjäämise taga. Võib-olla tervisemured, võib-olla hoopis mõni muu põhjus. Peaasi, et on hingerahu ja rõõm sellest, kes on.
Ainult, palun, ärge kohe arvake, et mitmelapselised pered on asotsiaalsed ... Ju siis suurperede jaoks ei ole viis, kuus või kaheksa palju. Või kolm. Äkki on veel kellegi meelest kolm lausa vähe?
Meil on kolm. Meie tuttavate ja sõprade hulgas on üks kuni, kui ma nüüd õigesti mäletan, kolmteist (viimase perega suhtleme ülelombineti abil ja harva, pole päriselus kokku saanudki, sellepärast olen ma selle arvu suhtes veidi ebalev). Viimasel ajal on rohkem tulnud juurde number neljasid. Neist ühe puhul avaldas suurema vaeva nägija arvamust, et ikka väga suur vahe on eelmisega, ta ei luba veel midagi, aga viies pole välistatud. Kõik koguarvud on omas kontekstis täiesti normaalsed, sest nii sobib/on asjaolude kokkusattumisel kujunenud/on tahetud.
Lastest käib jutt. Tuletasin ülemusele vist eile meelde üht peret, kus lapsi lihtsalt sündis ... ja kuues laps olid kaksikud. Ülemus ohkas jahmunult. Nojah, ega mina ka ei kujuta ette elu seitsme lapsega - aga kui nüüd järele mõelda, siis tavaliselt ei ole lapsed kõik ühekorraga pisikesed ja sünnitama ei pea neid kah kimpudena, enamasti lisanduvad lapsed peredesse ühe- või kahekaupa. Ja isegi kui parajasti on periood, mil lapsed on üks, kolm ja viis aastat vanad (been there, done that) ja ema tunneb ennast pähklijänesena (üks tuttav tõi selle võrdluse, kui tema lapsed olid sellises vanuses), siis aitab teadmine, et kõik möödub. Lapsed kasvavad suuremaks. Ühel päeval avastad, et ei ole mitu nädalat kuuris käinud, sest kui öelda, poisid, tooge puid, siis nad toovadki. Lõhutud kujul. Või teevad lapsed söögi valmis, sest nad oskavad. Või saavad nad mitu tundi rahumeelselt oma eluga hakkama ja kedagi ei pea kusagilt päästma ega isegi mitte plaasterdama.
Mina tunnen praegu, et meil on liiga vähe lapsi. Lillebror hakkas täna soravalt lugema - mida ma oma eluga peale hakkan, kui ei ole kedagi lugema õpetada? Sarnane ärevus tabas mind siis, kui Lillebror esimese piimahamba kaotas - äketse ei olnud majas enam beebit. Samas olen kuulnud siit ja sealt, et kolm ... see on ju nagu loomaaed, te lähete sellega hulluks. Hm, ma ei tea, siiani pole nagu tunda olnud.
Muidugi, elu suuremate lastega on selles mõttes tore, et ise süüa teha oskavad lapsed hindavad palju kõrgemalt toitu, mida neile nina ette pannakse, ega karju enam mitte-kommi peale. Ja kolmanda käskimise peale saavad nad ka oma toa koristatud ja isegi osa musti riideid jõuab ilma emmepoolse sekkumiseta pesukorvidesse. Ja nad saavad kõik kus iganes kempsus käidud.
Aga ... majas võiks ju olla väikeste laste järjepidevus? Et siis, kui noorimad hakkavad suureks saama, tulevad juba esimesed lapselapsed? Muidugi, selle jaoks oleks ma pidanud lapsi saama üsna kohe pärast kooli lõpetamist - aga kuidas seda oleks saanud korraldada, kui Mees alles hoopis muud elu elas? Või on meil ikkagi aega veel? Kui Jumal tahab. Oma jonniga ükskõik mille muu ettevõtmisest ei tule niiehknii midagi head, oleme proovinud, ju see laieneb lastesaamisele ka.
Või kui mõnes peres on üks ja ei ühtegi rohkem, ega kõrvalt vaadates ei tea, mis on selle ainsaksjäämise taga. Võib-olla tervisemured, võib-olla hoopis mõni muu põhjus. Peaasi, et on hingerahu ja rõõm sellest, kes on.
Ainult, palun, ärge kohe arvake, et mitmelapselised pered on asotsiaalsed ... Ju siis suurperede jaoks ei ole viis, kuus või kaheksa palju. Või kolm. Äkki on veel kellegi meelest kolm lausa vähe?
Monday, November 21, 2016
Täitsa uus pakkumine
Vahel vaatan rämpsposti ka. Täna oli tulnud selline pakkumine:
Kas soovite müüa oma neeru eest? Meie haiglas on spetsialiseerunud
Neer Kirurgia / siirdamist ja teiste organite ravi, siis on hädasti
vaja O + ve, A + ve ja B + ve neeru doonorite või ilma passi ja me
pakume teile ilus summa $ 950,000,000,00.00 USA dollarit. Iga
huvitatud isik peaks võtke meiega e-posti teel:
Laenupakkumisi, väidetavaid pärandusi ja soovitust Taavi Rõivast (või mingeid muid juhuslikult valitud poliitikuid, kelle säutsud mind üldse ei huvita) Twitteris jälgida on tulnud sageli, aga vaat neerumüümist ...
Ma, tänan väga, kasutaksin oma neere esialgu ise, kujutage ette. Raha oleks vaja küll, aga selle hankimine võiks olla mõnevõrra tervislikum. Mees vaatas mul üle õla ja ütles, et paljude riikide eelarve on ka väiksem kui see rahasumma ... Aga ega vist targemad inimesed spämm-meile ei saadagi, kasvatavad oma kitsi või lammutavad laevu või midagi, eks ole.
Kas soovite müüa oma neeru eest? Meie haiglas on spetsialiseerunud
Neer Kirurgia / siirdamist ja teiste organite ravi, siis on hädasti
vaja O + ve, A + ve ja B + ve neeru doonorite või ilma passi ja me
pakume teile ilus summa $ 950,000,000,00.00 USA dollarit. Iga
huvitatud isik peaks võtke meiega e-posti teel:
Laenupakkumisi, väidetavaid pärandusi ja soovitust Taavi Rõivast (või mingeid muid juhuslikult valitud poliitikuid, kelle säutsud mind üldse ei huvita) Twitteris jälgida on tulnud sageli, aga vaat neerumüümist ...
Ma, tänan väga, kasutaksin oma neere esialgu ise, kujutage ette. Raha oleks vaja küll, aga selle hankimine võiks olla mõnevõrra tervislikum. Mees vaatas mul üle õla ja ütles, et paljude riikide eelarve on ka väiksem kui see rahasumma ... Aga ega vist targemad inimesed spämm-meile ei saadagi, kasvatavad oma kitsi või lammutavad laevu või midagi, eks ole.
Sunday, November 20, 2016
Tasapisi juhtub
Sel nädalal toimus meriseapoegade sotsialiseerimine. Nende süleshoidmine oli Lillebrori jaoks kõige olulisem sündmus.
Unistaja õppis mängima "Aliast". Et ta suudab sõnu vastandite ja analoogiate kaudu seletada, on vägev asi, aasta tagasi veel ei suutnud üldse.
Jõugu Juht tegi üliviletsa kontrolltöö matemaatikas ja pärast mõningast pahurdamist nentis, et millegipärast saab ta igal aastal ühe "kolme". Tal käib jah millegipärast novembris-detsembris üle põhjendamatu enesekindluse hoog teemal "mina oskan ise ja ei pea üldse harjutama", siis toimub tiibade kärpimine, nuuskamine ja tunnistamine, et õppima peab ikka ka.
Mina sain valmis ühe väga viletsa kangaga ja alustasin järgmisega, mis pole ka palju parem.Vaibad, muide, ei tundu üldse nii hullud, kui need lõimejääkidest kangad kudumise hetkel.
Mees tuvastas, et meie lekkiv katus lekib palju suurema rõõmu ja entusiasmiga kui varem. Urr. Ootame endiselt, mis Kredex katusevahetuse rahastamise kohta ütleb, sest kümme aastat tagasi olemas olnud katuseraha on ammu futsch. (täpsemalt pole minu asi rääkida, aga arvatavasti kusagil Skandinaavias elutseb üks jõmm-Mõmm, kes kannab kolmekordset koormat - laostas oma venna, tappis oma ema ja jättis maha oma lapse - ja on selles kõiges täitsa ise ja üksipäini süüdi, lausa kahju temast)
Investeerisime natuke jõulukinkidesse ja saime ise ootamatu kingituse posti teel. Väga armas meie Saksa sõpradest.
Lumi sulas ära, ihun hammast aiatöödele.
Sain näha väikest inimest, printsess Ilset. Selle lapse puhul võib ema ja isa isikus kahelda, aga kelle väikeõde ta on, pole mingit kahtlust - beebi on korraga kõigi kolme suure õe nägu.
Osalesin kirikus kohvikutiimi koosolekul - no küll saab üks näiliselt lihtis asi keeruline olla! Mina kavatsen edaspidigi kooki küpsetada ja hääletada rikkalikuma kohvikuvaliku poolt. Just täna hommikul kirikus mõtlesin ju, et olen tulnud oma perekonna peole, miks siis teenistusejärgses osaduses kohvilaud peovääriline ei võiks olla?
Lugesin natuke kahte jahmatavat artiklit. Esimese oli kirjutanud vaimulik, kelle jutust jäi mulje, et a) ainult temaga samasse konfessiooni kuuluvad inimesed on kristlased ja b) Jeesuse misjonikäsk pole üldse oluline, postmodernistlik ühiskond ja puha. Teise artikli autori kohta arvas JJ, et see mees on pätt. Ma ei lubanud "pätt" öelda, aga tõeline Bergkvist on ta küll. Me ei hakka ilmselt ilmaski Päevalehte tellima. Võeh.
Nädala pärast on esimene advent.
Unistaja õppis mängima "Aliast". Et ta suudab sõnu vastandite ja analoogiate kaudu seletada, on vägev asi, aasta tagasi veel ei suutnud üldse.
Jõugu Juht tegi üliviletsa kontrolltöö matemaatikas ja pärast mõningast pahurdamist nentis, et millegipärast saab ta igal aastal ühe "kolme". Tal käib jah millegipärast novembris-detsembris üle põhjendamatu enesekindluse hoog teemal "mina oskan ise ja ei pea üldse harjutama", siis toimub tiibade kärpimine, nuuskamine ja tunnistamine, et õppima peab ikka ka.
Mina sain valmis ühe väga viletsa kangaga ja alustasin järgmisega, mis pole ka palju parem.Vaibad, muide, ei tundu üldse nii hullud, kui need lõimejääkidest kangad kudumise hetkel.
Mees tuvastas, et meie lekkiv katus lekib palju suurema rõõmu ja entusiasmiga kui varem. Urr. Ootame endiselt, mis Kredex katusevahetuse rahastamise kohta ütleb, sest kümme aastat tagasi olemas olnud katuseraha on ammu futsch. (täpsemalt pole minu asi rääkida, aga arvatavasti kusagil Skandinaavias elutseb üks jõmm-Mõmm, kes kannab kolmekordset koormat - laostas oma venna, tappis oma ema ja jättis maha oma lapse - ja on selles kõiges täitsa ise ja üksipäini süüdi, lausa kahju temast)
Investeerisime natuke jõulukinkidesse ja saime ise ootamatu kingituse posti teel. Väga armas meie Saksa sõpradest.
Lumi sulas ära, ihun hammast aiatöödele.
Sain näha väikest inimest, printsess Ilset. Selle lapse puhul võib ema ja isa isikus kahelda, aga kelle väikeõde ta on, pole mingit kahtlust - beebi on korraga kõigi kolme suure õe nägu.
Osalesin kirikus kohvikutiimi koosolekul - no küll saab üks näiliselt lihtis asi keeruline olla! Mina kavatsen edaspidigi kooki küpsetada ja hääletada rikkalikuma kohvikuvaliku poolt. Just täna hommikul kirikus mõtlesin ju, et olen tulnud oma perekonna peole, miks siis teenistusejärgses osaduses kohvilaud peovääriline ei võiks olla?
Lugesin natuke kahte jahmatavat artiklit. Esimese oli kirjutanud vaimulik, kelle jutust jäi mulje, et a) ainult temaga samasse konfessiooni kuuluvad inimesed on kristlased ja b) Jeesuse misjonikäsk pole üldse oluline, postmodernistlik ühiskond ja puha. Teise artikli autori kohta arvas JJ, et see mees on pätt. Ma ei lubanud "pätt" öelda, aga tõeline Bergkvist on ta küll. Me ei hakka ilmselt ilmaski Päevalehte tellima. Võeh.
Nädala pärast on esimene advent.
Friday, November 18, 2016
Mida kõike küla peal süüa tehakse
Ehk säästumenüü meie pere moodi.
Noh, säästumenüü on meil peaaegu alati, aga säästlikkus ei vabanda igavat toitu. Ühtlasi on meile äketse saabunud talv, see tähendab, et on suppide ja vormiroogade hooaeg.
Viimastel nädalatel oleme söönud:
Ma pole kokku löönud, kui palju selline toit täpsemalt maksab, aga kanarinnak oli 50-protsendise allahindlusega ja kõrvitsad andis Jumal, meil oli ainult kompostihunniku pealt kokkukorjamise vaev ... ja igasugusemad juurikad, munad ja vahukoor (mis tunduvad olevat nende toitude põhikomponendid) ei maksa ka kuigi palju. Minu piimatalumatus tundub taanduvat, juustu ja kohupiima suhtes olen veel ettevaatlik, aga natuke juustu ilmselt võib, võrreldes möödunud jaanuariga on elu ikka väga ilus.
Magusaks, jah, on pakutud peamiselt kooki-kooki-kooki (kuningannakook, tikrikook martsipaniga, rabarberikook) ja saia-saia-saia (kaneelisaiad, suhkrukeerud, kodusai kodumaasika-toormoosiga), aga ükspäev tegin ka bubertit ja homseks haudub pliidi kõrval teki sees kodujogurt, loodetavasti saab temast asja.
Olen väga tänulik, et ma arrrrrmastan söögitegemist! Kujutage ette, kui keeruline oleks peret napivõitu eelarvega toita, kui söögitegemine ei meeldiks. Õnneks ei tõrgu perekond ka enam aedviljatoitude vastu, eriti kui need natukenegi mitmekesised teha ja sinna sisse ka mõned kalorid (ma ju ütlesin, et vahukoor!) pista.
________
*ma ausalt ei tea, mis nende nimi eesti keeles on, saksa rahvusklimbid küll, aga klimp tähendab maakeeles ikka midagi hoopis muud
Noh, säästumenüü on meil peaaegu alati, aga säästlikkus ei vabanda igavat toitu. Ühtlasi on meile äketse saabunud talv, see tähendab, et on suppide ja vormiroogade hooaeg.
Viimastel nädalatel oleme söönud:
- Toskaana oasuppi koduste kuklitega
- kartuliomletti
- aedviljasuppi semmelknödelitega* - minu esimene katsetus knödeleid teha sai väga sooja vastuvõtu osaliseks!
- mallorcapärast ahjus küpsetatud aedviljariisi
- kõrvitsasuppi, ökokõrvitsast
- kreekapärast quiche'i, sai hea
- kana sidrunikastmes
- pannkooke (valmistasid lapsed)
- sibulasuppi
- makarone kõrvitsakastmega
- kodust purgiborši
Ma pole kokku löönud, kui palju selline toit täpsemalt maksab, aga kanarinnak oli 50-protsendise allahindlusega ja kõrvitsad andis Jumal, meil oli ainult kompostihunniku pealt kokkukorjamise vaev ... ja igasugusemad juurikad, munad ja vahukoor (mis tunduvad olevat nende toitude põhikomponendid) ei maksa ka kuigi palju. Minu piimatalumatus tundub taanduvat, juustu ja kohupiima suhtes olen veel ettevaatlik, aga natuke juustu ilmselt võib, võrreldes möödunud jaanuariga on elu ikka väga ilus.
Magusaks, jah, on pakutud peamiselt kooki-kooki-kooki (kuningannakook, tikrikook martsipaniga, rabarberikook) ja saia-saia-saia (kaneelisaiad, suhkrukeerud, kodusai kodumaasika-toormoosiga), aga ükspäev tegin ka bubertit ja homseks haudub pliidi kõrval teki sees kodujogurt, loodetavasti saab temast asja.
Olen väga tänulik, et ma arrrrrmastan söögitegemist! Kujutage ette, kui keeruline oleks peret napivõitu eelarvega toita, kui söögitegemine ei meeldiks. Õnneks ei tõrgu perekond ka enam aedviljatoitude vastu, eriti kui need natukenegi mitmekesised teha ja sinna sisse ka mõned kalorid (ma ju ütlesin, et vahukoor!) pista.
________
*ma ausalt ei tea, mis nende nimi eesti keeles on, saksa rahvusklimbid küll, aga klimp tähendab maakeeles ikka midagi hoopis muud
Sunday, November 13, 2016
Viimase nädala arengud
Peaks hakkama jälle nädalakokkuvõtteid kirjutama. Pärast endal ka hea vaadata.
Niisiis:
Lillebror käis kardioloogi juures. Öeldi, et olukord on tema võimalusi arvestades normaalne, aga hilisõhtuste ebamääraste valude asjus võib ikka kiirabi kutsuda, kui valu üle ei lähe - kes teab, äkki mõni järgmine kord ei ole lihas, vaid ...
Samal ajal, kui Lillebrori südant uuriti, tegid vanemad vennad loodusõpetuse ja eesti keele kontrolltööd ja ühtlasi tutvusid uute õpetajatega. Õpetajad meeldisid poistele väga ja poisid, tuli välja, õpetajatele ka. Kontrolltööd meeldisid kah. :)
Paar päeva enne kontrolltöid käis Jõugu Juht üle pika aja juuksuris. Juuksed lõigati salgukaupa ära ja pandi ilusti kõrvale. Loodetavasti saab keegi neist endale paruka. JJ on nüüd hirrrmus nudi. Mulle isegi meeldis rohkem, kui tal eakohatult pikad juuksed olid, see on see laste peal oma unistuste täideviimine - noh, et ikka saaks vastuvoolu ujuda, pikajukseline poisslaps on rohkem selline alternatiivne ja hipi ja metsast ja ...
Unistaja ja Lillebror esinesid kirikus isadepäeva puhul laulmisega. Õnneks mitte ainsatena. Koorijuht pärast märkis, et oli meie poisid igaks juhuks mikrofonist kaugemale paigutanud ... aga lauluhuvi on olemas, äkki tekib viisipidamine ka. Jõululaule ma võiksin natuke ise ka teada, saaks nendega harjutada, isadepäeva laulud olid täitsa tundmatud.
Jõugu Juht ja Sõber juhtisid jumalateenistuse ajal videoülekannet. Tundub, et said hakkama. JJ avaldas soovi edaspidi enam mitte pühapäevakoolis käia. No me veel vaatame seda asja, vast mõnikord ikka läheb (Sõber on aasta vanem ja lõpetas ppk-s käimise, kui 12 sai).
Meriseaproua sünnitas pojad ära.
Kuna mina olin mingil hetkel hõivatud kangatöö ja muiduasjadega, pesi Mees ära mitu akent. Vähemalt seestpoolt, meil nad väljast palju ei määrdugi, sest õuetolmu eriti pole. Ühtlasi teipis ta kinni aknapraod. Selle peale läks ilm soojemaks.
Neljapäeva õhtul ületas vales kohas teed kodanik Metskits. Eesti maakoha mõistes tiheasustusalal, ühe suurema riigimaantee peal, üpris tihedas liikluses. Mees andis signaali, sest muud polnud aega ega võimalust teha - libe ju! - kodanik Metskits (helkurita pealegi) kiirendas sammu ja tänu sellele jäi Mürts olemata nii meil kui vastutuleval autol. Kodanik Metskits liikus eemale teeäärsest kõrtsist, huvitav, kas talle pakuti seal midagi või ...? Igatahes pooldan ma metskitsedele helkurvestide jagamist või näiteks tarasid suuremate maanteede ääres - kuigi ega seal kõrtsi juures parklas poleks tarast tolku olnud, väiksem tee ristus ja üldse.
Laupäevase pliidikolimisega seoses leidis Mees ja toppis kinni ühe suuremat sorti hiireaugu köögis pliidi taga - jah, kolme kassiga majapidamises, sest meie kassid ikka päris lapikuks ei käi, et pliidi taha mahuksid. Selle peale sisenes hiir kööki teisest august ja näkitses natuke küpsetuspaberit, mille peal olid olnud kaneelisaiad. Paber on hävitatud, hiirelt ootame veel jultunumaid tegusid, siis saab ilmselt ka tema hävitatud. Hiirtoit on tervislik, arvavad kassid.
Kassilainelt veel - triibuline Sassu on hakanud viimasel ajal hommikuti meile voodisse saabuma. See on armas, aga kuna Sassu on väga kõrges eas (läheneb viieteistkümnele), ei ole tema saabumine enam noore kassi kerge maandumine, vaid meid äratab igal varahommikul MÜRAKI! Tuleb pikalt hoogu võtta ja rinnuli voodiservale matsatada, et ennast siis küünte jõul üles kiskuda ... No aga me oleme rõõmsad, et Sassu veel elab, sööb, magab ja kastil käib, mis siis, et hüppegraatsias ja kuulmises esineb puudujääke.
Niisiis:
Lillebror käis kardioloogi juures. Öeldi, et olukord on tema võimalusi arvestades normaalne, aga hilisõhtuste ebamääraste valude asjus võib ikka kiirabi kutsuda, kui valu üle ei lähe - kes teab, äkki mõni järgmine kord ei ole lihas, vaid ...
Samal ajal, kui Lillebrori südant uuriti, tegid vanemad vennad loodusõpetuse ja eesti keele kontrolltööd ja ühtlasi tutvusid uute õpetajatega. Õpetajad meeldisid poistele väga ja poisid, tuli välja, õpetajatele ka. Kontrolltööd meeldisid kah. :)
Paar päeva enne kontrolltöid käis Jõugu Juht üle pika aja juuksuris. Juuksed lõigati salgukaupa ära ja pandi ilusti kõrvale. Loodetavasti saab keegi neist endale paruka. JJ on nüüd hirrrmus nudi. Mulle isegi meeldis rohkem, kui tal eakohatult pikad juuksed olid, see on see laste peal oma unistuste täideviimine - noh, et ikka saaks vastuvoolu ujuda, pikajukseline poisslaps on rohkem selline alternatiivne ja hipi ja metsast ja ...
Unistaja ja Lillebror esinesid kirikus isadepäeva puhul laulmisega. Õnneks mitte ainsatena. Koorijuht pärast märkis, et oli meie poisid igaks juhuks mikrofonist kaugemale paigutanud ... aga lauluhuvi on olemas, äkki tekib viisipidamine ka. Jõululaule ma võiksin natuke ise ka teada, saaks nendega harjutada, isadepäeva laulud olid täitsa tundmatud.
Jõugu Juht ja Sõber juhtisid jumalateenistuse ajal videoülekannet. Tundub, et said hakkama. JJ avaldas soovi edaspidi enam mitte pühapäevakoolis käia. No me veel vaatame seda asja, vast mõnikord ikka läheb (Sõber on aasta vanem ja lõpetas ppk-s käimise, kui 12 sai).
Meriseaproua sünnitas pojad ära.
Kuna mina olin mingil hetkel hõivatud kangatöö ja muiduasjadega, pesi Mees ära mitu akent. Vähemalt seestpoolt, meil nad väljast palju ei määrdugi, sest õuetolmu eriti pole. Ühtlasi teipis ta kinni aknapraod. Selle peale läks ilm soojemaks.
Neljapäeva õhtul ületas vales kohas teed kodanik Metskits. Eesti maakoha mõistes tiheasustusalal, ühe suurema riigimaantee peal, üpris tihedas liikluses. Mees andis signaali, sest muud polnud aega ega võimalust teha - libe ju! - kodanik Metskits (helkurita pealegi) kiirendas sammu ja tänu sellele jäi Mürts olemata nii meil kui vastutuleval autol. Kodanik Metskits liikus eemale teeäärsest kõrtsist, huvitav, kas talle pakuti seal midagi või ...? Igatahes pooldan ma metskitsedele helkurvestide jagamist või näiteks tarasid suuremate maanteede ääres - kuigi ega seal kõrtsi juures parklas poleks tarast tolku olnud, väiksem tee ristus ja üldse.
Laupäevase pliidikolimisega seoses leidis Mees ja toppis kinni ühe suuremat sorti hiireaugu köögis pliidi taga - jah, kolme kassiga majapidamises, sest meie kassid ikka päris lapikuks ei käi, et pliidi taha mahuksid. Selle peale sisenes hiir kööki teisest august ja näkitses natuke küpsetuspaberit, mille peal olid olnud kaneelisaiad. Paber on hävitatud, hiirelt ootame veel jultunumaid tegusid, siis saab ilmselt ka tema hävitatud. Hiirtoit on tervislik, arvavad kassid.
Kassilainelt veel - triibuline Sassu on hakanud viimasel ajal hommikuti meile voodisse saabuma. See on armas, aga kuna Sassu on väga kõrges eas (läheneb viieteistkümnele), ei ole tema saabumine enam noore kassi kerge maandumine, vaid meid äratab igal varahommikul MÜRAKI! Tuleb pikalt hoogu võtta ja rinnuli voodiservale matsatada, et ennast siis küünte jõul üles kiskuda ... No aga me oleme rõõmsad, et Sassu veel elab, sööb, magab ja kastil käib, mis siis, et hüppegraatsias ja kuulmises esineb puudujääke.
Saturday, November 12, 2016
"It's like you're always stuck in second gear ..."
Kuu aega tagasi kirjutasin siin meie köögiseina mööda roomavast needusest. Eile õhtul küpses kuningannapirukas pealtpoolt väga hästi, altpoolt ... nagu üldse mitte. Tahkeks sain ta mõningase pöördõhutamise ja köetud puupliidi peale istutamisega. Praeahju põhi, mis pidanuks olema tuline, oli sellise ... kuumema jalavannivee temperatuuris, laskis käega katsuda küll.
Eks see ahi on meil juba pikemat aega kehvakene olnud, aga nüüd oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Täna pidid meil olema Joel Ostratist (kes mulle nädala eest Prismas isiklikult oma valmistoite maitsta pakkus) inspireeritud kreekapärane quiche ja kaneelisaiad, homme ebaküdooniaglasuuriga ahjuliha ja martsipanisai (isadepäeva puhul, noh). Ilma praeahjuta ei tuleks suurt midagi välja. Puupliidil meil kohe meelega praeahju ei ole, ma ei salli olukorda, kus nupust kraade määrata ei saa ja pöördõhku pole. Elektripliidi pliidiosa aga pole kesktalvel, külmal ajal peaaegu üldse tarvis, ainult hommikupudru keetmiseks - mis on mu mehed hetkel keskmiselt ära tüüdanud - ja koogivõi sulatamiseks. Ah jah, pannkooke nad teevad seal ka, aga neist ei hooli jälle eriti mina.
Viis aastat tagasi see poolpidune Beko meile sisse kolis, teise, 15 aastat tagasi ostetud Beko asemele, sest tollel olin ma suutnud pliidiplaadid katki kõrvetada. Praeahi töötas. Praegusel Bekol töötavad plaadid ja praeahi on kutu, täpselt sama mudel, meie vana on kuivas ruumis 5 aastat seisnud ... Hmmmm tegi Mees ja hakkas uurima, kuskohast see pliit lahti käib. Kahest kruvist, tuli välja. Testisime praeahju, nüüd lõhnab meil sooja seebi järele, sest enne testimist ma natuke kasisin seda - kesse praeahju ikka puhastab, kui see kavatsetakse kohe-kohe ära visata ja ainult ajutiselt kolikambrisse tõstetakse?
Ühesõnaga, käimas on projekt "Ehita kahest katkisest pliidist üks tervem". Loodan väga, et see ettevõtmine õnnestub ja kahest kokku ehitatud pliit kestab, ütleme, kevadeni. Selleks ajaks peaks meie majanduslik hõreolek vähekene leevenema (muuhulgas on minu arvutuste järgi lootus, et saavad läbi ehituslaenu tagasimaksed, mis hetkel meie eelarvest üsna suure tüki haukavad) ja on ka aega uut, korralikku pliiti otsida.
Uue ja korraliku pliidi omadused on minu meelest sellised:
1. suuremat kasvu, 60 cm laiune.
2. tavaliste plaatidega, mitte induktsioon- ega keraamilise plaadiga - ma küll panne väga ei loobi, aga ikka võib juhtuda, et midagi raskemat pudeneb käest.
3. eraldiseisev.
4. praeahjul peavad temperatuur ja kuumutamise viis olema eraldi reguleeritavad, pluss pöördõhk, muidu ei küpseta ühtlaselt, kui mul seal korraga näiteks neli plaaditäit jõuluküpsiseid sees on.
5. ülearu kallis ei tohiks ka olla.
Kui keegi on viimasel ajal poes mõnd sellist eksemplari kohanud, võib teada anda, aga eks me käime ise ka vaatamas. Aga nüüd tuleb vist minna pliididetaile hoidma ja tõstma, Mees päris üksi ei saa ...
Edit õhtul: kaneelisaiad läksid just ahju. Neli tundi muterdamist, kasimist ja mööbeldamist andis tulemuseks täiesti uue välimusega pliidi. Kõik neli plaati lähevad vupsti soojaks, praeahi küpsetab enam-vähem viisakalt - igal juhul paremini kui eile ... Mees arvas, et paar aastat võiks ikka vastu pidada. Mina arvan, et kui nii umbes maikuuni töötab, on juba väga tore. Rõõmus.
Eks see ahi on meil juba pikemat aega kehvakene olnud, aga nüüd oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Täna pidid meil olema Joel Ostratist (kes mulle nädala eest Prismas isiklikult oma valmistoite maitsta pakkus) inspireeritud kreekapärane quiche ja kaneelisaiad, homme ebaküdooniaglasuuriga ahjuliha ja martsipanisai (isadepäeva puhul, noh). Ilma praeahjuta ei tuleks suurt midagi välja. Puupliidil meil kohe meelega praeahju ei ole, ma ei salli olukorda, kus nupust kraade määrata ei saa ja pöördõhku pole. Elektripliidi pliidiosa aga pole kesktalvel, külmal ajal peaaegu üldse tarvis, ainult hommikupudru keetmiseks - mis on mu mehed hetkel keskmiselt ära tüüdanud - ja koogivõi sulatamiseks. Ah jah, pannkooke nad teevad seal ka, aga neist ei hooli jälle eriti mina.
Viis aastat tagasi see poolpidune Beko meile sisse kolis, teise, 15 aastat tagasi ostetud Beko asemele, sest tollel olin ma suutnud pliidiplaadid katki kõrvetada. Praeahi töötas. Praegusel Bekol töötavad plaadid ja praeahi on kutu, täpselt sama mudel, meie vana on kuivas ruumis 5 aastat seisnud ... Hmmmm tegi Mees ja hakkas uurima, kuskohast see pliit lahti käib. Kahest kruvist, tuli välja. Testisime praeahju, nüüd lõhnab meil sooja seebi järele, sest enne testimist ma natuke kasisin seda - kesse praeahju ikka puhastab, kui see kavatsetakse kohe-kohe ära visata ja ainult ajutiselt kolikambrisse tõstetakse?
Ühesõnaga, käimas on projekt "Ehita kahest katkisest pliidist üks tervem". Loodan väga, et see ettevõtmine õnnestub ja kahest kokku ehitatud pliit kestab, ütleme, kevadeni. Selleks ajaks peaks meie majanduslik hõreolek vähekene leevenema (muuhulgas on minu arvutuste järgi lootus, et saavad läbi ehituslaenu tagasimaksed, mis hetkel meie eelarvest üsna suure tüki haukavad) ja on ka aega uut, korralikku pliiti otsida.
Uue ja korraliku pliidi omadused on minu meelest sellised:
1. suuremat kasvu, 60 cm laiune.
2. tavaliste plaatidega, mitte induktsioon- ega keraamilise plaadiga - ma küll panne väga ei loobi, aga ikka võib juhtuda, et midagi raskemat pudeneb käest.
3. eraldiseisev.
4. praeahjul peavad temperatuur ja kuumutamise viis olema eraldi reguleeritavad, pluss pöördõhk, muidu ei küpseta ühtlaselt, kui mul seal korraga näiteks neli plaaditäit jõuluküpsiseid sees on.
5. ülearu kallis ei tohiks ka olla.
Kui keegi on viimasel ajal poes mõnd sellist eksemplari kohanud, võib teada anda, aga eks me käime ise ka vaatamas. Aga nüüd tuleb vist minna pliididetaile hoidma ja tõstma, Mees päris üksi ei saa ...
Edit õhtul: kaneelisaiad läksid just ahju. Neli tundi muterdamist, kasimist ja mööbeldamist andis tulemuseks täiesti uue välimusega pliidi. Kõik neli plaati lähevad vupsti soojaks, praeahi küpsetab enam-vähem viisakalt - igal juhul paremini kui eile ... Mees arvas, et paar aastat võiks ikka vastu pidada. Mina arvan, et kui nii umbes maikuuni töötab, on juba väga tore. Rõõmus.
Monday, November 7, 2016
Veel traditsioonidest
M., kes ei soovi, et tema blogile lingitaks, kirjutas traditsioonidest oma nurga alt ja huvitavalt. Inspireerivalt, ma ütleksin. Ma mõtlesin siin ja jõudsin hoopis teiste mõtete ja hoopis teiste nurkadeni - aga aitäh inspiratsiooni eest.
Mina kasvasin kodus, kus traditsioone nagu ei olnudki. Jõule ei tohitnud mainida, sest isa kartis paaniliselt taas Siberisse sattumist - tal oli see tee juba kaks korda käidud, kartmiseks seega põhjust. Sünnipäevi ja muidu asju peeti mitmes jaos, sest vanaisa ja isa samas ruumis oldud ei saanud. Mu vanaisa kahjuks ei olnud kuigi meeldiv inimene, kui nüüd hästi leebelt vihjata ... Mingid asjad, jah, olid samad - vanaema kruttis vanast raadiost Soome jõulumuusikat, kui isa oli üles tuppa ära läinud, sünnipäevahommikul sain kuhja kinke, aga näiteks selline pühadepidamine nagu mu kursusekaaslasel oma perega ja nagu ma aru saan, nüüdseks laiendatud perekonnaga on juba aastaid olnud - igal aastal minnakse ülestõusmispüha hommikul ühte kindlasse kohta sinililli vaatama - oli minu jaoks müstika.
Oma Kodus ja Oma Mehega otsustasime tekitada Oma Traditsioonid. Sellepärast, et meile meeldib ja et oleks Oma. Midagi on nagu 15 aastaga tekkinud ka, aga see pole veel päris see. Ma loodan, et Õiged Traditsioonid on meil siis, kui näiteks Lillebror tuleb ükskord mitmekümne aasta pärast detsembris vanematekoju käima ja ohkab plekist küpsisekarpi laual nähes ootusärevalt (kui ta selleks ajaks pole veganiks hakanud, mine sa neid noori tea) - sest meil on üks kindel inglise päritolu küpsisekarp, mis advendiajal koduküpsiseid pakub. Piparkoogid pole kahjuks minu teema.
Traditsioonid ei tähenda muidugi mitte ainult jõule ja sünnipäevi, traditsioon võib tähendada ka mingeid muid sündmusi, mis turvaliselt tuttavalt aastast aastasse korduvad. Olgu selleks siis esimeste päikesesoojade maasikate pereliikmete arvu järgi viilutamine või vabariigi aastapäeva tähistamine aiatöödega (püüan sisse viia, mulle väga meeldib). Tähtis on see, et me teeme seda sellepärast, et meile pakub rõõmu ja me tahame. Mitte sellepärast, et peab. Viimased kaks lauset panen tallele ajaks, mil mõni laps otsustab jõulude ajal vanematekoju tulemise asemel näiteks Kanaaridele sõita. :) Mõned inimesed, muide, sõidavadki traditsiooniliselt jõulupühadeks palmi alla. Kui see nende südametunnistuse järgi õige on, kes võiks seda neile pahaks panna?
Jõulud ja muud kirikupühad on muidugi eraldi teema, et miks ja mis mõttega ja ... Muidugi tahaks Hollywoodi jõule, kus kõik lapsed ja muud pereliikmed tulevad lumesajus koju, kellelgi on kindlasti pruun mantel seljas, keegi saab šokeeritud, ja lõpuks on kõik ikkagi õnnelikud ... aga lõpuks on kõik ikkagi enda teha ja kujundada, ja mis siis sellest, kui pruuni mantli asemel on sinine jope?
On üks teine teema, mis on traditsioonidega väga seotud - alalhoidlikkus. Alalhoidlikkuse kõrgem tase on see hoidistetegemine, millest kirjutas Ritsik - et pruuniks tõmbunud lehtedega raamatust otsitakse välja Kõige Õigem Retsept ja samas raamatus on vanaema käekirjaga märkmeid ... Alalhoidlikkuse ülimat astet kohtasin aga hiljuti vanematekodus. Klikeaegse olemisega kilekotist tuli välja poolsurnud lõimepundar, juures silt "Muhu seeliku jääk, ca 3,5 m. Vaata sinisest kladest." Sinine klade oli alles. See seelikuriie oli kääritud ja kootud kunagi kuuekümnendate algupoole. Mida vana seelikulõimega peale hakata, ei tea, ilmselt tulid vanaema Mahtil uued kangad ja pensionipõlv ja vähidiagnoos ja lapselaps ja kolimine peale, vaevalt et ta oleks muidu lõime viiekümneks aastaks seisma mõistnud ... aga see on alalhoidlikkus.
Alalhoidlikkus on ka vanavanavanaisa kirves*, millel on aja jooksul vahetatud tera ja vart, aga endiselt on see sama kirvas. Alalhoidlikkus on perekonnamaja, kus elatakse, kui tulevad uued talved ja suved ja metsad laulavad taamal (või kuidas see Björndalis oligi). Alalhoidlikkus on see, et meie pole pidanud peaaegu mitte mingit mööblit ise ostma, sest Mehe vanavanaisa oli tisler - ja kui hästi läheb, saavad seda mööblit kasutada ka meie lapselapsed, sest täispuit on täispuit.
Mulle meeldiks selline alalhoidlikkus ja traditsioon - et ühel päeval, kui meie Mehega oleme lootusetult vanad, oleks siin Majas endiselt noori, kes elu ja vanad kombed üle võtavad. Kas ühel või teisel moel, küpsisekarbiga või ilma, see on nende otsustada - aga et vanavanaisa kirves ikka kasutusel oleks.
____________
*minu meelest on sellest kirvest juttu Pratchetti "Viiendas elevandis". Õige jutt.
Mina kasvasin kodus, kus traditsioone nagu ei olnudki. Jõule ei tohitnud mainida, sest isa kartis paaniliselt taas Siberisse sattumist - tal oli see tee juba kaks korda käidud, kartmiseks seega põhjust. Sünnipäevi ja muidu asju peeti mitmes jaos, sest vanaisa ja isa samas ruumis oldud ei saanud. Mu vanaisa kahjuks ei olnud kuigi meeldiv inimene, kui nüüd hästi leebelt vihjata ... Mingid asjad, jah, olid samad - vanaema kruttis vanast raadiost Soome jõulumuusikat, kui isa oli üles tuppa ära läinud, sünnipäevahommikul sain kuhja kinke, aga näiteks selline pühadepidamine nagu mu kursusekaaslasel oma perega ja nagu ma aru saan, nüüdseks laiendatud perekonnaga on juba aastaid olnud - igal aastal minnakse ülestõusmispüha hommikul ühte kindlasse kohta sinililli vaatama - oli minu jaoks müstika.
Oma Kodus ja Oma Mehega otsustasime tekitada Oma Traditsioonid. Sellepärast, et meile meeldib ja et oleks Oma. Midagi on nagu 15 aastaga tekkinud ka, aga see pole veel päris see. Ma loodan, et Õiged Traditsioonid on meil siis, kui näiteks Lillebror tuleb ükskord mitmekümne aasta pärast detsembris vanematekoju käima ja ohkab plekist küpsisekarpi laual nähes ootusärevalt (kui ta selleks ajaks pole veganiks hakanud, mine sa neid noori tea) - sest meil on üks kindel inglise päritolu küpsisekarp, mis advendiajal koduküpsiseid pakub. Piparkoogid pole kahjuks minu teema.
Traditsioonid ei tähenda muidugi mitte ainult jõule ja sünnipäevi, traditsioon võib tähendada ka mingeid muid sündmusi, mis turvaliselt tuttavalt aastast aastasse korduvad. Olgu selleks siis esimeste päikesesoojade maasikate pereliikmete arvu järgi viilutamine või vabariigi aastapäeva tähistamine aiatöödega (püüan sisse viia, mulle väga meeldib). Tähtis on see, et me teeme seda sellepärast, et meile pakub rõõmu ja me tahame. Mitte sellepärast, et peab. Viimased kaks lauset panen tallele ajaks, mil mõni laps otsustab jõulude ajal vanematekoju tulemise asemel näiteks Kanaaridele sõita. :) Mõned inimesed, muide, sõidavadki traditsiooniliselt jõulupühadeks palmi alla. Kui see nende südametunnistuse järgi õige on, kes võiks seda neile pahaks panna?
Jõulud ja muud kirikupühad on muidugi eraldi teema, et miks ja mis mõttega ja ... Muidugi tahaks Hollywoodi jõule, kus kõik lapsed ja muud pereliikmed tulevad lumesajus koju, kellelgi on kindlasti pruun mantel seljas, keegi saab šokeeritud, ja lõpuks on kõik ikkagi õnnelikud ... aga lõpuks on kõik ikkagi enda teha ja kujundada, ja mis siis sellest, kui pruuni mantli asemel on sinine jope?
On üks teine teema, mis on traditsioonidega väga seotud - alalhoidlikkus. Alalhoidlikkuse kõrgem tase on see hoidistetegemine, millest kirjutas Ritsik - et pruuniks tõmbunud lehtedega raamatust otsitakse välja Kõige Õigem Retsept ja samas raamatus on vanaema käekirjaga märkmeid ... Alalhoidlikkuse ülimat astet kohtasin aga hiljuti vanematekodus. Klikeaegse olemisega kilekotist tuli välja poolsurnud lõimepundar, juures silt "Muhu seeliku jääk, ca 3,5 m. Vaata sinisest kladest." Sinine klade oli alles. See seelikuriie oli kääritud ja kootud kunagi kuuekümnendate algupoole. Mida vana seelikulõimega peale hakata, ei tea, ilmselt tulid vanaema Mahtil uued kangad ja pensionipõlv ja vähidiagnoos ja lapselaps ja kolimine peale, vaevalt et ta oleks muidu lõime viiekümneks aastaks seisma mõistnud ... aga see on alalhoidlikkus.
Alalhoidlikkus on ka vanavanavanaisa kirves*, millel on aja jooksul vahetatud tera ja vart, aga endiselt on see sama kirvas. Alalhoidlikkus on perekonnamaja, kus elatakse, kui tulevad uued talved ja suved ja metsad laulavad taamal (või kuidas see Björndalis oligi). Alalhoidlikkus on see, et meie pole pidanud peaaegu mitte mingit mööblit ise ostma, sest Mehe vanavanaisa oli tisler - ja kui hästi läheb, saavad seda mööblit kasutada ka meie lapselapsed, sest täispuit on täispuit.
Mulle meeldiks selline alalhoidlikkus ja traditsioon - et ühel päeval, kui meie Mehega oleme lootusetult vanad, oleks siin Majas endiselt noori, kes elu ja vanad kombed üle võtavad. Kas ühel või teisel moel, küpsisekarbiga või ilma, see on nende otsustada - aga et vanavanaisa kirves ikka kasutusel oleks.
____________
*minu meelest on sellest kirvest juttu Pratchetti "Viiendas elevandis". Õige jutt.
Külm
Kõik ahjud on köetud. Pliidi peal tegin süüa, nii et see andis ka vahepeal sooja. Küpsetasin saia, nii et praeahi andis kah sooja. Villased sokid on jalas. Villane kampsun on seljas - loomulikult otse ihu vastas, ei mingit puuvilla selle ilmaga!
Endiselt on mul kole külm.
Lastel ei ole külm. Mehel ei ole külm. Kassidel ka ei ole külm ... Must Mimi sirutas enne ahju otsas varbaid. Eile tabasin ta magamast vannitoa ahju kolde kohal (ahi on väga erikujuline), varbad vastu esimest ja seega kõige kuumemat lõõri.
Minul kahjuks ahju otsa ei õnnestu minna, ma nagu hästi ei mahu. Ma ei tea, kes talve leiutas, aga neil päevil saan ma sooja ainult autos, kui soojendus on põhja keeratud, ja voodis kahe teki all. Tööl on külm, poes on külm, vanematekodus on külm, kirikus on ka peaaegu et külm. Räägitakse, et talv tuleb pikk ja külm. Mina ei mängi!
Endiselt on mul kole külm.
Lastel ei ole külm. Mehel ei ole külm. Kassidel ka ei ole külm ... Must Mimi sirutas enne ahju otsas varbaid. Eile tabasin ta magamast vannitoa ahju kolde kohal (ahi on väga erikujuline), varbad vastu esimest ja seega kõige kuumemat lõõri.
Minul kahjuks ahju otsa ei õnnestu minna, ma nagu hästi ei mahu. Ma ei tea, kes talve leiutas, aga neil päevil saan ma sooja ainult autos, kui soojendus on põhja keeratud, ja voodis kahe teki all. Tööl on külm, poes on külm, vanematekodus on külm, kirikus on ka peaaegu et külm. Räägitakse, et talv tuleb pikk ja külm. Mina ei mängi!
Saturday, November 5, 2016
Mida sa õieti terve päeva teed?
Ärkan millegipärast kell viis hommikul. Siis tuleb meelde, et ahah, õhtul jõin lähkritäie kuuma mahla, ju sel ärkamisel põhjus on. Üsna hirmus oleks ka, kui ei ärkaks.
Uuesti ärkan kuskil kella üheksa kandis, sest minu otsas on raske ja nurr. Sassu on saabunud voodisse magama. Mulle kohutavalt meeldib, kui kass on voodis, paraku on meie voodis kolmekesi kitsavõitu.
Kui ma lõpuks ennast kassi alt välja harutan, on õues endiselt talv. Võeh. Otsustan, et vannitoas tuleb otsekohe ahju tuli teha. Panen keema kohvivee ja pudruvee. Mulle piimaga puder ei meeldi, see tundub kuidagi limane, lapsepõlvetrauma. Tuleb Mees, laseb sisse Mimi ja Valge Mini, teeb portsu vahukoort. Kohvi peale* ja pudru peale lisaks moosile, lastele meeldib. Saabuvad lapsed. Lillebror on joonistanud pildi kahest jaanalinnust vihma käes. Unistaja pildi teemaks on "Dinode hukk" ja Jõugu Juht väidab, et tema pildil on Prantsuse revolutsioon. Hm, jalapakkudes inimene, keda tomatitega loobitakse? Ajaloolased, appi? Ma olen siiani arvanud, et Prantsuse revolutsiooni ajal nad jalapakkude peale aega ei raisanud, raksti giljontiiniga ja valmis?
Mees teeb tule suure esiku ahjukesse ja mingi komplekt lapsi paneb vannitoa ahju kütte. Seal vannitoas on mingi külmasild, mida me pole üles leidnud. :( Siis pakutakse putru ja kohvi. Lapsed unustavad kohvi nuruda. :) Mees võtab esimese antibiootikumitableti, eiteakust hangitud hambapõletiku vastu - arst arvas, et ikka on mõtet põletikku ravida. Mina arvan ka, ainult et Mees on teadaolevalt antibiootikumiallergik.
Riputan kuivama öösel pesnud kaltsuvaibamaterjali. Kui seda sõbrapoest osta, on vaja läbi pesta, muidu on poelõhn juures. Eks sinna vaiba sisse lähebki ainult ühemõtteliselt puhas kaltsumaterjal. Loen kiiresti Interneti läbi ja sorteerin ära kuivad pesud. Kõik - nagu päris kõik - pesus olnud villased sokid on katki! Vanaema poolt valitud pehme poelõng ei ole ilmselgelt sobiv sokilõng, õnneks sai see sort tal otsa.
Triigin Mehe särgid, köögirätikud ja voodipesud. Samal ajal teevad lapsed etteütlust ja kuna järgmise nädala neljapäeval on planeeritud natuke vastamist kontrolltööde ja vestluse vormis, tegeletakse natuke ka loodusõpetuse kordamisküsimustega. Selgub, et JJ ei oska töövihiku näite põhjal koostada tabelit ega ole ikka veel aru saanud, et tähekombinatsioon "ij" käib ainult tegijanimedesse ("Kas Mariann kirjutatakse Marijann?" Aaaaargh!), aga Unistaja läheneb kordamisküsimustele mõnevõrra ebatäpselt ("Astronoom on teadlane, kes seletab asju.") ja ei tea, mis asi on "Eesti Päevaleht". Pole mingi ime, meil paberlehed ei käi, aga Vanaema ja Vanaisa tellivad "Postimeest" ja "Maalehte". Triikimise vahele küsin Mehelt, kuidas see ennast tunneb - väidab, et hästi.
Siis saab koolitöö valmis ja ajan lapsed õue. Väljas on null kraadi. Kuna triikimine, eriti meie suuuuuure tekikoti triikimine on füüsiliselt väsitav tegevus, loen uuesti Interneti läbi. Mees pole kah vahepeal täpiliseks läinud ega midagi.
Teen pliidi alla tule, hakkan tegema hilislõuna/varaõhtusööki. Kartuliomlett Mallorca moodi ja kotletid. Pidavat omavahel kokku sobima. See kartuliomlett tuleb nii taheda olemisega, et sobiks ka ilma kotlettideta. Hilisemaks Crema Catalana, aga poole tegemise pealt tuleb välja, et oleks vaja olnud mingit leegiheitjat või jootekolbi või mis asjaga seda kreembrüleed kõrvetataksegi. Ju ta sünnib ilma kõrvetamata kah süüa.
Selgub ebameeldiv tõsiasi, et teisipäeval! ostetud kahest sidrunist on üks kattunud rohelise hallitusega. Ometi oli sidrun poes ilus ... Hakka või igapäevaselt poes käima, selline kiire riknemine pole esimene kord. Urr.
Lapsed toovad puid, nii ahju kui pliidi tarbeks. Poole puutoomise vahel märkan, et JJ käed on tulipunased ja vesi vannitoa kraanis kahtlaselt soe. "Jah, meil Unistajaga hakkas kätel külm ja siis me lasime kraanist tulist vett peale." !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Pean lastele loengu külmamuhkude tekkest (Gerald Durrelli raamatute põhjal) ja suunan mehikesed käsi kreemitama. Tundub, et kuresaabastest nad siiski pääsesid.
Äketse on väljas miinus neli. Ärgitan Meest, et see - kuna ta tunneb ennast lõpuks ometi hästi - keeraks kinni aiakraani ja paneks pesupesumasina paika. Aiakraani kinnikeeramise koht on nimelt pesumasina õige koha taga. JJ abistab Meest, ülejäänud lapsed loevad raamatut ja teevad kaminasaali ahju tuld. Mina teen kotlettide küpsemise vahele aega parajaks uudsevaipade sõlmimisega.
Siis pakutakse süüa. Pärast sööki otsustan, et Lillebror vajab emme kootud mütsi ja Unistaja ka. Unistajal on Weasley müts tegelikult olemas, aga ma ei ole julgenud seda pesta, siniste motiivide jaoks kasutasin lõnga, mis kampsunina andis ikka koledasti värvi. Võtan pesemise ette ja vähemalt kuivamapanemiseni käitub sinine lõng eeskujulikult. Lillebror soovib valget tuttmütsi, selle puhul ei teki vähemalt värviandmise muret.
Mütsi võtan siiski hiljem ette, esialgu lõikan oma kilo kaltsumaterjali (kilo päevas, paras kogus) ja küpsetan ikkagi tikri-martsipanikoogi. Tikreid on sügavkülmas kilode viisi. :S Akna taga on miinus kuus, teen vannitoa ahju teist korda tule.
Õhtuse multika ajaks serveeritakse siis seda õnnetut kreemi, mis kõrvetamisest hoolimata maitseb päris kenasti. Tikri-martsipanikook on paraku Kook, Mis Kunagi Läbi Ei Küpse, aga ehk seekord siiski ...
Varsti on telekast Supertalent (RTL kanalilt, me eesti saateid üldse ei näe) ja nüüd ma lähen Lillebrori mütsi jaoks valget lõnga otsima, meie magamistoas on üks lootustandev kast.
________
*võib-olla neli, aga võib-olla viis aastat tagasi käis minust kahe kuu jooksul üle kolm kõhuviirust ja selle tulemusena panin ühel hommikul seeliku selga, tõmbasin kinni luku, nööpisin nööbi, lasin seelikust lahti ... ja seelik kukkus diskreetse sahinaga põrandale. Sellest peale söödab Mees mulle hommikukohviga koos mõnikord vahukoort sisse.
Uuesti ärkan kuskil kella üheksa kandis, sest minu otsas on raske ja nurr. Sassu on saabunud voodisse magama. Mulle kohutavalt meeldib, kui kass on voodis, paraku on meie voodis kolmekesi kitsavõitu.
Kui ma lõpuks ennast kassi alt välja harutan, on õues endiselt talv. Võeh. Otsustan, et vannitoas tuleb otsekohe ahju tuli teha. Panen keema kohvivee ja pudruvee. Mulle piimaga puder ei meeldi, see tundub kuidagi limane, lapsepõlvetrauma. Tuleb Mees, laseb sisse Mimi ja Valge Mini, teeb portsu vahukoort. Kohvi peale* ja pudru peale lisaks moosile, lastele meeldib. Saabuvad lapsed. Lillebror on joonistanud pildi kahest jaanalinnust vihma käes. Unistaja pildi teemaks on "Dinode hukk" ja Jõugu Juht väidab, et tema pildil on Prantsuse revolutsioon. Hm, jalapakkudes inimene, keda tomatitega loobitakse? Ajaloolased, appi? Ma olen siiani arvanud, et Prantsuse revolutsiooni ajal nad jalapakkude peale aega ei raisanud, raksti giljontiiniga ja valmis?
Mees teeb tule suure esiku ahjukesse ja mingi komplekt lapsi paneb vannitoa ahju kütte. Seal vannitoas on mingi külmasild, mida me pole üles leidnud. :( Siis pakutakse putru ja kohvi. Lapsed unustavad kohvi nuruda. :) Mees võtab esimese antibiootikumitableti, eiteakust hangitud hambapõletiku vastu - arst arvas, et ikka on mõtet põletikku ravida. Mina arvan ka, ainult et Mees on teadaolevalt antibiootikumiallergik.
Riputan kuivama öösel pesnud kaltsuvaibamaterjali. Kui seda sõbrapoest osta, on vaja läbi pesta, muidu on poelõhn juures. Eks sinna vaiba sisse lähebki ainult ühemõtteliselt puhas kaltsumaterjal. Loen kiiresti Interneti läbi ja sorteerin ära kuivad pesud. Kõik - nagu päris kõik - pesus olnud villased sokid on katki! Vanaema poolt valitud pehme poelõng ei ole ilmselgelt sobiv sokilõng, õnneks sai see sort tal otsa.
Triigin Mehe särgid, köögirätikud ja voodipesud. Samal ajal teevad lapsed etteütlust ja kuna järgmise nädala neljapäeval on planeeritud natuke vastamist kontrolltööde ja vestluse vormis, tegeletakse natuke ka loodusõpetuse kordamisküsimustega. Selgub, et JJ ei oska töövihiku näite põhjal koostada tabelit ega ole ikka veel aru saanud, et tähekombinatsioon "ij" käib ainult tegijanimedesse ("Kas Mariann kirjutatakse Marijann?" Aaaaargh!), aga Unistaja läheneb kordamisküsimustele mõnevõrra ebatäpselt ("Astronoom on teadlane, kes seletab asju.") ja ei tea, mis asi on "Eesti Päevaleht". Pole mingi ime, meil paberlehed ei käi, aga Vanaema ja Vanaisa tellivad "Postimeest" ja "Maalehte". Triikimise vahele küsin Mehelt, kuidas see ennast tunneb - väidab, et hästi.
Siis saab koolitöö valmis ja ajan lapsed õue. Väljas on null kraadi. Kuna triikimine, eriti meie suuuuuure tekikoti triikimine on füüsiliselt väsitav tegevus, loen uuesti Interneti läbi. Mees pole kah vahepeal täpiliseks läinud ega midagi.
Teen pliidi alla tule, hakkan tegema hilislõuna/varaõhtusööki. Kartuliomlett Mallorca moodi ja kotletid. Pidavat omavahel kokku sobima. See kartuliomlett tuleb nii taheda olemisega, et sobiks ka ilma kotlettideta. Hilisemaks Crema Catalana, aga poole tegemise pealt tuleb välja, et oleks vaja olnud mingit leegiheitjat või jootekolbi või mis asjaga seda kreembrüleed kõrvetataksegi. Ju ta sünnib ilma kõrvetamata kah süüa.
Selgub ebameeldiv tõsiasi, et teisipäeval! ostetud kahest sidrunist on üks kattunud rohelise hallitusega. Ometi oli sidrun poes ilus ... Hakka või igapäevaselt poes käima, selline kiire riknemine pole esimene kord. Urr.
Lapsed toovad puid, nii ahju kui pliidi tarbeks. Poole puutoomise vahel märkan, et JJ käed on tulipunased ja vesi vannitoa kraanis kahtlaselt soe. "Jah, meil Unistajaga hakkas kätel külm ja siis me lasime kraanist tulist vett peale." !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Pean lastele loengu külmamuhkude tekkest (Gerald Durrelli raamatute põhjal) ja suunan mehikesed käsi kreemitama. Tundub, et kuresaabastest nad siiski pääsesid.
Äketse on väljas miinus neli. Ärgitan Meest, et see - kuna ta tunneb ennast lõpuks ometi hästi - keeraks kinni aiakraani ja paneks pesupesumasina paika. Aiakraani kinnikeeramise koht on nimelt pesumasina õige koha taga. JJ abistab Meest, ülejäänud lapsed loevad raamatut ja teevad kaminasaali ahju tuld. Mina teen kotlettide küpsemise vahele aega parajaks uudsevaipade sõlmimisega.
Siis pakutakse süüa. Pärast sööki otsustan, et Lillebror vajab emme kootud mütsi ja Unistaja ka. Unistajal on Weasley müts tegelikult olemas, aga ma ei ole julgenud seda pesta, siniste motiivide jaoks kasutasin lõnga, mis kampsunina andis ikka koledasti värvi. Võtan pesemise ette ja vähemalt kuivamapanemiseni käitub sinine lõng eeskujulikult. Lillebror soovib valget tuttmütsi, selle puhul ei teki vähemalt värviandmise muret.
Mütsi võtan siiski hiljem ette, esialgu lõikan oma kilo kaltsumaterjali (kilo päevas, paras kogus) ja küpsetan ikkagi tikri-martsipanikoogi. Tikreid on sügavkülmas kilode viisi. :S Akna taga on miinus kuus, teen vannitoa ahju teist korda tule.
Õhtuse multika ajaks serveeritakse siis seda õnnetut kreemi, mis kõrvetamisest hoolimata maitseb päris kenasti. Tikri-martsipanikook on paraku Kook, Mis Kunagi Läbi Ei Küpse, aga ehk seekord siiski ...
Varsti on telekast Supertalent (RTL kanalilt, me eesti saateid üldse ei näe) ja nüüd ma lähen Lillebrori mütsi jaoks valget lõnga otsima, meie magamistoas on üks lootustandev kast.
________
*võib-olla neli, aga võib-olla viis aastat tagasi käis minust kahe kuu jooksul üle kolm kõhuviirust ja selle tulemusena panin ühel hommikul seeliku selga, tõmbasin kinni luku, nööpisin nööbi, lasin seelikust lahti ... ja seelik kukkus diskreetse sahinaga põrandale. Sellest peale söödab Mees mulle hommikukohviga koos mõnikord vahukoort sisse.
Wednesday, November 2, 2016
Hm
Et mina ootaksin riigi valitsejatelt siirast ja südamest tulevat usku Loojasse ja tõsist palve- ja teenimismeelsust (lisaks suurele töövõimele, heatahtlikkusele ja kõrgele vaimsele võimekusele), on tegelikult kõigest üks arvamus paljudest. Meil on demokraatia ja arvamusvabadus, pole minu asi oma soovi kellelegi peale suruda. Eks ma järgmistel valimistel hääletan jälle südametunnistuse järgi ja pärast vaatan, mitu inimest veel niimoodi mõtlesid.
Et Keegi Tähtis Isik on otsustanud, et tema ametisseastumise puhul ei ole tarvis Jumala õnnistust, on Tähtsa Isiku enda asi. Ju tal on selleks omad põhjused.
Aga kui sama Tähtis Isik on muidu sümpaatses intervjuus vaevalt mõne päeva eest öelnud, et traditsioon on püha, viidates vajadusele jätkata riiklikku raiskamispeo ja edevuse laada kommet ... siis tundub see mulle nagu ebajärjekindlana. Et raiskamispeo traditsioon on püha, aga jumalateenistuse traditsioon ei ole? Ja mis teeb ühe traditsiooni teisest pühamaks?
Vaat selle küsimuse vastust tahaksin küll kuskilt lugeda. Muide, kui selles intervjuus poleks olnud sõnu "Traditsioon on püha. Seda saab uuendada ja värskendada ja paremaks teha, aga eelkõige tuleb austada oma traditsioone, seda, kust me tuleme.", poleks mul mingeid küsimusi tekkinudki.
Et Keegi Tähtis Isik on otsustanud, et tema ametisseastumise puhul ei ole tarvis Jumala õnnistust, on Tähtsa Isiku enda asi. Ju tal on selleks omad põhjused.
Aga kui sama Tähtis Isik on muidu sümpaatses intervjuus vaevalt mõne päeva eest öelnud, et traditsioon on püha, viidates vajadusele jätkata riiklikku raiskamispeo ja edevuse laada kommet ... siis tundub see mulle nagu ebajärjekindlana. Et raiskamispeo traditsioon on püha, aga jumalateenistuse traditsioon ei ole? Ja mis teeb ühe traditsiooni teisest pühamaks?
Vaat selle küsimuse vastust tahaksin küll kuskilt lugeda. Muide, kui selles intervjuus poleks olnud sõnu "Traditsioon on püha. Seda saab uuendada ja värskendada ja paremaks teha, aga eelkõige tuleb austada oma traditsioone, seda, kust me tuleme.", poleks mul mingeid küsimusi tekkinudki.
Tuesday, November 1, 2016
Millal saab mõõt täis?
Lugesin hiljuti lastele "Mardileiba". Kui õigesti mäletan, kasutas meister Johann mõõtühikut nimega "mõõt". Küll tahaks teada, kui suur see mõõt oli ja kas mõõdu täissaamist saaks selle abil tuvastada. Muidugi, siis peaks ka teadma, mis mahus on (peaaegu) igapäevased Bergkvistidega* kohtumised. Et millal saabub see viimne piisk ja kas tegu on kobedamate vee- või lausa meetilkadega või hoopis pilvepiisakestega?
Ei, ärge muretsege, kodus on kõik korras, lohakused ja tegematajätmised koolitöös saavad just praegusel hetkel parandatud ja perekond sõi ka ebahariliku toidu (sinihallitusjuustu-viinamarjakastmega makaronid, sest ükskord nad peavad normaalset=huvitavat toitu sööma hakkama niikuinii) võrdlemisi vähese virinaga ära.
Kardinat mööda ronib liblikas, päeva-paabusilm. Ju meie, kassidega eesotsas, oleme tema meelest parajad Bergkvistid, sest ei paku ei õisi, sobivast soost teiste liblikate seltskonda ega suve. Ega kõik ei saagi kõigile meeldida.
Loodetavasti tuleb homme Bergkvistivaba päev. Ma olen selle kuhjaga ära teeninud.
__________
mäletate küll, Paradiisi-Oskar ja politseinik Bergkvist, keda ei tohtinud oinapeaks nimetada.
Ei, ärge muretsege, kodus on kõik korras, lohakused ja tegematajätmised koolitöös saavad just praegusel hetkel parandatud ja perekond sõi ka ebahariliku toidu (sinihallitusjuustu-viinamarjakastmega makaronid, sest ükskord nad peavad normaalset=huvitavat toitu sööma hakkama niikuinii) võrdlemisi vähese virinaga ära.
Kardinat mööda ronib liblikas, päeva-paabusilm. Ju meie, kassidega eesotsas, oleme tema meelest parajad Bergkvistid, sest ei paku ei õisi, sobivast soost teiste liblikate seltskonda ega suve. Ega kõik ei saagi kõigile meeldida.
Loodetavasti tuleb homme Bergkvistivaba päev. Ma olen selle kuhjaga ära teeninud.
__________
mäletate küll, Paradiisi-Oskar ja politseinik Bergkvist, keda ei tohtinud oinapeaks nimetada.
Tänasest hakkan tubliks! ehk väikesed suured plaanid novembrikuu puhul
Oktoober ei olnud suurem asi, nagu tavaliselt. Ilm keeras koledaks (lumi, võeh), Mees oli suurema osa kuust haige ja lapsed, kes koleda ilma puhul õue ei saanud, ei osanud oma eluga suurt midagi peale hakata. Mina ... kükitasin ahju taga ja elasin ilma igasuguse kodumajapidamisplaanita.
Nii ei saa. Populaarseid väljendeid kasutades ei ole selline süsteem jätkusuutlik.
Eile istusin maha ja tegin ära nädala aja toiduplaani koos poenimekirjaga - tundub, et kokkuhoiuplaan läks sellega viuh aknast välja, aga tegelikult pean ma neid pähkleid ja mandleid ja muud taolist niiehknii ostma ja üldse. Toiduplaane on plaanis veel teha, igaks nädalaks novembris. Ja ostunimekirju, sest "lähen poodi, ostan piima ja midagi veel" ei toimi meie puhul üldse. Pealegi oli mul plaanis sügavkülmkapp jaanuaris seinast välja tõmmata, tähendab, tuleb teha plaani järgi süüa.
Veel tahan teha novembris rohkem käsitööd kui viimasel ajal on õnnestunud. Kangatöö on üks asi, aga tegelikult olen ma juba ammu unistanud kõigile poisslastele ühesuguste jõulupidžaamade õmblemisest ja ühel päeval peab see taaskootavate sokkide kuhi ka otsa saama! Taaskootav sokk on sokk, mille kanna või varba - või hm, Unistaja puhul mõlemaga - midagi head teha ei ole, aga sääreosa on täitsa terve ja mõnus. Koon vanade säärte külge uued jalalabad ja soojendab küll. Ja kui see sokihunnik kord lõpeb, siis on mul ootel kaks vihti kärtspunast lõnga, millest saab kampsun. Mulle endale. Üks eesti naine peab vahel ka endale midagi saama.
Võib-olla organiseerime JJ koguduse juunioride gruppi, mis toimub küll meie jaoks kehval kellaajal, aga mis siis - las läheb ja tegutseb eakaaslastega.
Võib-olla tabab kedagi sünnipäevakutse, aga võib-olla ka mitte.
Võib-olla käime jõulukinke ostmas.
Kindlasti tuleb vähem kui nelja nädala pärast esimene advent.
Kindlasti peab täiesti terveks saama Mees (sel sügistalvel on tema haigeolemise põhjalikult ette võtnud - mulle üldse ei sobi!).
Oleks tore, kui juhtuks natuke tõsisemat koristamist kui niisama-tolmuimemine. Huvitav, kas Väga Mustade Akende pesemine pimedal ajal annab suurema efekti kui kevadel, kui niigi on valge? Kui hästi läheb, saame teada.
Veel toredam oleks, kui saaks midagi lammutatud ja/või ehitatud, aga selle jaoks peab ehitavast jõust taas toimetulev täiskasvanu saama (vaata üle-eelmist lõiku). Senikaua katsume hakkama saada sellega, mis on, ehk siis emme-ilmapuu korraldab ja majandab oma võimete piirides ja issi kähiseb aeg-ajalt mõne manitseva sõna. Ja lapsed, palun, on head.
Nii ei saa. Populaarseid väljendeid kasutades ei ole selline süsteem jätkusuutlik.
Eile istusin maha ja tegin ära nädala aja toiduplaani koos poenimekirjaga - tundub, et kokkuhoiuplaan läks sellega viuh aknast välja, aga tegelikult pean ma neid pähkleid ja mandleid ja muud taolist niiehknii ostma ja üldse. Toiduplaane on plaanis veel teha, igaks nädalaks novembris. Ja ostunimekirju, sest "lähen poodi, ostan piima ja midagi veel" ei toimi meie puhul üldse. Pealegi oli mul plaanis sügavkülmkapp jaanuaris seinast välja tõmmata, tähendab, tuleb teha plaani järgi süüa.
Veel tahan teha novembris rohkem käsitööd kui viimasel ajal on õnnestunud. Kangatöö on üks asi, aga tegelikult olen ma juba ammu unistanud kõigile poisslastele ühesuguste jõulupidžaamade õmblemisest ja ühel päeval peab see taaskootavate sokkide kuhi ka otsa saama! Taaskootav sokk on sokk, mille kanna või varba - või hm, Unistaja puhul mõlemaga - midagi head teha ei ole, aga sääreosa on täitsa terve ja mõnus. Koon vanade säärte külge uued jalalabad ja soojendab küll. Ja kui see sokihunnik kord lõpeb, siis on mul ootel kaks vihti kärtspunast lõnga, millest saab kampsun. Mulle endale. Üks eesti naine peab vahel ka endale midagi saama.
Võib-olla organiseerime JJ koguduse juunioride gruppi, mis toimub küll meie jaoks kehval kellaajal, aga mis siis - las läheb ja tegutseb eakaaslastega.
Võib-olla tabab kedagi sünnipäevakutse, aga võib-olla ka mitte.
Võib-olla käime jõulukinke ostmas.
Kindlasti tuleb vähem kui nelja nädala pärast esimene advent.
Kindlasti peab täiesti terveks saama Mees (sel sügistalvel on tema haigeolemise põhjalikult ette võtnud - mulle üldse ei sobi!).
Oleks tore, kui juhtuks natuke tõsisemat koristamist kui niisama-tolmuimemine. Huvitav, kas Väga Mustade Akende pesemine pimedal ajal annab suurema efekti kui kevadel, kui niigi on valge? Kui hästi läheb, saame teada.
Veel toredam oleks, kui saaks midagi lammutatud ja/või ehitatud, aga selle jaoks peab ehitavast jõust taas toimetulev täiskasvanu saama (vaata üle-eelmist lõiku). Senikaua katsume hakkama saada sellega, mis on, ehk siis emme-ilmapuu korraldab ja majandab oma võimete piirides ja issi kähiseb aeg-ajalt mõne manitseva sõna. Ja lapsed, palun, on head.
Subscribe to:
Posts (Atom)