Friday, December 30, 2016

Iseõppimise valu ja võlu

Ma olen väga vilets õpilane - selles mõttes, et keegi õpetab ja mina õpin. Kohe kuidagi ei sobi see, et õpetatava hulgas kipub ikkaolema midagi, mida ma juba tean, ja siis ei ole enam põnev. Hmmm ... kalarookimist või eeeee keevitamist muidugi võiks küll õpetajalt õppida, neist töödest ei tea ma kohe üleüldse mitte midagi. Aga kodumajanduslike asjadega on nagu on.

15-aastaselt õppisin ma ise ära Haapsalu salli kudumise - sest ma tahtsin. Mõni aasta hiljem niplispitsi, raamatu järgi. Mitte-kodumajandusest olen ise ära õppinud üsna talutava inglise keele (enam-vähem B2, ma arvan), sest oli vaja ja ma tahtsin ka. Taas kodumajandus - paljud ütlevad, et pärmitainas on keeruline. Mulle oli ka, kuni ma selle ära õppisin. Sest ma tahtsin. Söögiga on üldse nii, et kuhugi restoranikoka kursustele ei läheks ma ajades ka, kui need peaksid algama õigest liigutusest, kuidas muna pooleks koksata (nägin sellist asja ühes vanas filmis, kõigil õpilastel oli ees rest mune ja suur kauss ja nad muudkui koksisid ... huu). Üldiselt ei salli ma proovilappe ega katsetamisi, sest siis tekib hulk jama ja mingid materjalid lähevad raisku.

Muide, mis Haapsalu sallidesse puutub, siis nende puhul teen siiski erandi ja lähen ükskord imelise Liina Reesi kursusele, kui see juhtub asukoha poolest vähegi siinpool toimuma. Et teada saada, kas ma tegelikult ka oskan või ainult arvan, et oskan. Aga näiteks kuhugi rahvuslikku käsitööd õppima ei lähe, olen kunagi proovinud, tänan, ei soovi - tekkiski see moment, et midagi ma juba oskan, ja mul on siiani kuskil kapis see virn absoluutselt mõttetuid proovilappe kudumistehnikatega, mida ma arvatavasti iial kasutama ei hakka. Muude oluliste asjadega on nii, et lugeda ma oskan, järelikult oskan ka ise õppida.

Neil päevil õpin ma, kuidas kootakse linast köögirätikut. Sest ma tahan. Ja Vanaemal oli paar suurt ebamäärase vanusega linase lõime pooli, mille kvaliteet oli täpselt selline, et ära visata on veel vara (linane läheb halbades tingimustes seistes rabedaks, kui minu vanaema suri, jäi töötuba mitmeks aastaks kütmata ja ...), aga midagi head sealt välja tulla ei pruugi. Kesse siis õppimiseks tuttuut materjali kasutab!

Pärast mitut päeva häda ja viletsust olen saavutanud teadmise, et 1) ma ei oska enam pooli ajada (vokiga, noh); 2) ma pean kangakäärimist tõsisemalt harjutama, ei oska veel ühtlaselt; 3) käterätikule ilusate servade tagamine on kah omamoodi kunst, mida tuleb kohe ekstra harjutada; 4) hingpeenikese linase materjali tunnetamist tuleb kah harjutada. Kõik muu veel, aga poole olen ma neiuna ajanud kohe palju ja näe, tuleb välja, et ei oska ikka ilusti. Häda ja viletsuse tulemuseks on jupike toimset tolmulappi, sest käterätiks on see liiga vildakas ja ebaühtlane. Äkki järgmisest jupist saaks juba pimedas ruumis (sest ilus veel ei ole) jalgade kuivatamise räti? Kangas ju pikk ees, ehk tuleb lõpupoole kolm-neli niisugust kah, et sünniks inimestele näidata. Ma loodan. Vähemalt ei nõua keegi minult korralikult vormistatud proovilappi, täpsemat aruannet kudumise protsessi kohta ega sügele kuklas, et õppigu ma vaat see tehnika ka ära. Mina püsin hetkel labase ja toimse juures, tänan väga, nendega annab ka üht-teist huvitavat teha. Ja erinevalt mingist õppekavast, kus võib olla ka hulk mulle mittesobivaid tegevusi täiesti valel ajal (kirikindad, iiuuuu!), olen ma selle häda ja viletsuse ise valinud ja teadlikult kesktalvele ajastanud. Vaibandus on ju hetkel talvises madalseisus ja aiatöid kah eriti teha ei saa.

Ma nüüd lähen ja vaatan, äkki tekib jalapühkimise rätt.

Wednesday, December 28, 2016

Aruanne

Ma ei saa aru neist inimestest, kes juba enne jõule aastakokkuvõtteid teevad - eriti kui pole tegu mingi tööalase kokkuvõttega. Ilmselt on selle konkreetse arusaamatuse juured aastas 2004, kui igasugune meedia tegi igasugused üleilmsed kokkuvõtted nii poliitika kui looduskatastroofide kohta detsembri alguses ära ja teisel jõulupühal tuli tsunami. Huhh. No aga täna on vast juba küllalt aastalõpp, loodetavasti mingeid suuri muutusi lähipäevil enam ei toimu.

Juuksed lühemad või pikemad?
Igav, ei mingeid muutusi. Kaalusin mingil hetkel isegi oluliselt lühemaks lõikamist, aga mul on ennegi korraks hulle mõtteid käinud.

Lühinägelikum või kaugelenägelikum? (kas seda viimast sõna eesti keeles on?)
Väga nõme seis on, lähedale näen paremini ilma prillideta, poole meetri kaugusele juba prillidega. Ebamugav.

Rohkem või vähem raha kulutanud?
Vähem. Loodetavasti.

Kõige jaburam plaan?
Poole aastaga koguda kokku puhversumma üllatuste puhuks katusevahetusel. Eks näeme, kas õnnestub.

Kõige ohtlikum ettevõtmine?
Jõugu Juht käis katusenurka samblast ja lehtedest puhastamas.

Kõige kallim ost?
Väike gobeläänitelg.

Kõige maitsvam toit?
Hm. Äketse ahjupraad ebaküdooniakastmega? See kana oli ka suurepärane.

Kõige muljetavaldavam raamat?
Hmmm. Soovitan lugeda Victoria Hislopi raamatuid. Ja "Ajaränduri naist". Ja eeeeeee ... ma püüan tulevaasta üles kirjutada, mida ma loen, muidu ei seisa meeles. Elizabeth Bardi raamatud olid ka toredad, kui kohati täiesti uskumatu tõlge ei häiri.

Kõige haaravam film?
Ainuke uus vaadatav film, mida ma sel aastal olen näinud, oli "Jääaeg 5". Fantastilised elukad oli näiteks täielik ajaraiskamine ja mille jaoks need gõustbastersid tehti, mina aru ei saa.

Parim kontsert?
"Aisakell" ja "Juba linnukesed" Unistaja esituses Dorfchemnitzi kiriku orelil.

Parim teaterietendus?
Tundub, et ainuke teatrietendus, mida ma sel aastal nägin, oli "Pettsoni ja Finduse jõulud", algklassilaste jõulupeol.

Kõige rohkem aega veedetud ...?
Mehe ja lastega, loomulikult.

Kõige ilusam on olnud ...?
Ikka Mehe ja laste seltsis.

Läbiv tunne seoses 2016. aastaga?
Lootus.

2016. aastal esimest korda tehtud?
Käisime kaks pikka päeva järjest lõbustuspargis ja lausa maksime selle eest.

2016. aastal pärast pikemat vaheaega taas tehtud?
Osalesin lapsevanemana esimese klassi aktusel.

3 asja, mis oleks võinud juhtumata jääda?
Vanaisa insult.
Õige mitu suurt vihma, mis sadasid otse katusepraost sisse.
Ebameeldiva tulemusega poliitilised sündmused. Ülelombirahval oli, nagu üks sõber ütles, valida katku ja koolera vahel, aga hämmastav oli, et Katk ja Koolera üldse lõppvooru jõudsid ... Siinmaal pole jällegi muud öelda kui et noh ... see laul võtab kokku, mis sellest asjast võib saada.

Tähtsaim asi, milles ma kedagi veenda tahtsin?
Hetk tagasi: kui sind juba keelama peab, siis sa oledki teinud mingit hirmsat pahandust ja oleks asjakohane esimese keelamise peale ennast halvasti tunda.

Kõige ilusam kingitus, mis ma kellelegi tegin?
Ma ise arvaksin, et puhtad sokid ja valmistehtud hommikukohv. Armastuse teod, noh.

Kõige ilusam kingitus, mis mulle tehti?
Armastus.

Kõige ilusam lause, mis mulle öeldi?
"Me räägime nüüd teile ka oma suure saladuse ära ..." ja "Mu õde ootab last." Saladus sai varsti kõigile avalikuks ja neid saladusi tuli numbri järgi veel, sellist beebisadu ei ole vist ammu olnud.

Kõige ilusam lause, mis mina kellelegi öelnud olen?
Ülemuse reaktsiooni järgi otsustades: "Meil on autism majas." Ühesõnaga, meile saabus kooli üks isemoodi laps, kellega keegi ei osanud midagi peale hakata, ma vaatasin üle - ehholaalia, omas maailmas olemine ... Selge, ilmne autismispektri häire, psühhiaater, komisjon sobiva õppevormi määramiseks ja ni edasi, ainult et kogu see kupatus võtab pööraselt aega. Ülemus aga tundus olevat rõõmus, et keegi oskab selle lapse kohta midagigi öelda.

2016 ühe sõnaga:
õnnistatud

Aasta foto
Meie suhe pildistamise ja piltide sorteerimisega on nii kehv, et Mees saatis mulle praegu meili peale ühe minevaastase reisipildi ja imestas, et ma seda ilmaski näinud ei ole ...
Vaadake esialgu seda:

Vasakult Lillebror, Unistaja, Jõugu Juht, mina. Bayreuthi Eremitage'i pargis, mis on üks väga kena kohta jalutamiseks.

Monday, December 26, 2016

Filmisoovitus, täitsa kohustustevaba

Meie pere jõulufilmiks on kujunenud ükskõik milline osa Vahtramäe Emili filmidest. Sakslased näitavad neid erinevas järjekorras igal aastal 20. ja 30. detsembri vahel ja me kõik vaatame - isegi Jõugu Juht ei kräunu! Millegipärast nimetavad sakslased Emilit Micheliks, aga Lindgren on Lindgren.

Sel aastal vedas eriti hästi - jõululaupäeval jõudsid lapsed enne kirikusseminekut kolmveerand kõige jõulusemast filmist ära vaadata ja täna, mil meil on kodusolemise-päev, pakutakse kaht ülejäänud osa järjest. Telekas kallas Emil just peenele prouale mustikasuppi näkku ja saadeti Vimmerby laadal üksi toime tulema, arvatavasti ostab nüüd hobuse. :) Emili isa isik võib üht või teist inimest häirida, aga need külastseenid ... vaat selline peaks üks elu päriselt olemagi (pluss töötavad automaatpesumasinad, tehniliselt korras autod ja piiramatus koguses Intenetti - viimase saja aastaga on ikka vajalikke asju ka leiutatud).

Sunday, December 25, 2016

Jõudsime esimese jõulupühani

Jõulunädal on olnud nobe. Mitte kiire, kiire on negatiivse, kiirustava varjundiga sõna, vaid nobe nagu tegus ja parajalt tihe.

Lillebror osales Õpetaja Õunapuuhaldja kutsel algklasside jõulupeol. See oli tõeline päkapikupidu, igasuguste esinemiste teemaks olid talv, Vana ja päkad, ja põhiatraktsiooniks olnud teatrietenduse sisu oli ka ... et jõuluvana tuleb ja oioioi. Mängiti Pettsoni ja Finduse jõule. Tean toimunut hästi, sest olin samal ajal ühe erivajadustega lapse tugiisikuks, püüdes takistada teda teisi lapsi tagumast ... natuke õnnestus. Nüüd on selge, et tugiisiku töö on minu jaoks veel natuke vähem ihaldusväärne kui majast majasse käiva koduabilise töö.

Samal ajal käisid suuremad poisid trenni jõulupeol ja said lasta pikkvibuga, mis iganes see on. Meeldis. Natuke kehvemini läks puutööringi peoga, kus õpetaja oli jätnud mingi kokkuleppe sõlmimata või oli keegi midagi segi ajanud ... peolised saabusid ukse taha, aga koolimaja välisuks oli lukus. Siis oli pakke jagatud niisamagi.

Pakke saime Vallast, minu töö juurest ja pühapäevakoolist. Kommidest nüüd mõnda aega puudust ei tule ja ega keegi neid enam väga ei tahagi, paar päeva on juba söödud kah.

Minu töökohas on ilus komme pakkuda töötajatele ja klassidele alates x vanusest jõulukontserid kuulamise võimalust. Sel aastal laulis meile Marek Sadam. Meeldis väga, eriti kui silmad kinni panna (mul on meeste juuksekrunnidega mingi probleem ja kätest kinni õõtsumine teeb kahjuks merehaigeks). Aga niisama kuulata võiks teda veel. Emotsionaalsemad daamid visklesid naerust ja pühkisid mitte-naerupisaraid, mõneminutise vahega. Mina nii emotsionaalne ei ole, õnneks, noh, oma kadunud vanaema isiku olen pannud kuhugi ära, nagu Fitz pani oma kurbuse ja viha lohe sisse ...

Mees korraldas kaks piparkoogiküpsetamist, kuna esimene ports hingati 24 tunniga ära. Mulle ei meeldi piparkoogid endiselt üldse. Õnneks ei lõhna nad jahtunud peast vähemalt nii jubedalt.

Saime näha Väikest Inimest. Koguduse jõululõunal osales ka kahe nädala ja kahe päeva vanune TT, kes kogu minu poolt märgatud aja oli tudivas olekus ja väga armas.

Veel saime Kredexist kirja, et nad maksavad meile osa katusevahetusest kinni. Kui hästi läheb, siis suurema osa. Otsustasime hakata väääääga kokkuhoidlikeks.

Jagasime kingitusi. Lillebror oli kudunud mulle vaimustavad pajalapid, just selle, mida vaja. Jõugu Juht pani üsna tujutult kokku soovitud Lego ja arvas, et rohkem ta Legosid ei taha, aga paluks sünnipäevaks veel üks Edisoni robot. Um. Catharina, on Sul neid veel järel? Siis me mõtleks edasi. Unistaja on Lego Technicsi seeria muterdamistega paksult rahul ja arvas, et võib üldse kõik Legod kokku panna. Lillebror mossitas kõigepealt, miks ta sai ühe soovitud robotkala ja mitte loodetult kahte ... ja teatas tund aega hiljem, et ega see kala nii väga huvitav ka ei ole. Õppisime selgeks lauamängu "Ticket to Ride" ja leidsime, et see hea on. Teise Vanaisa poolt tulnud "Camel Up'"i õpime homme. Küllap on seegi tore. Järgmisel korral riisi valmistades katsetan udupeent aurutit, mille kasutusjuhend paraku ei ole nii peen, suure osa infot pidin netist juurde lugema. Mees saab nüüd lõpuks autoroolis olles või muidu ka kasutada hands-free peakomplekti ega pea enam seadust rikkuma.

Jõuluõhtul saime kirikus isegi päris hästi hakkama. Jõugu Juht ja Sõber olid videopuldis, Unistaja ja Lillebror liigutasid teiste laste laulu saatel suud. Mina sain kampsuni kohta komplimendi daamilt, kes tundus nii mulle kui Professorile ebamääraselt tuttav, aga kes see ometi oli ... Mees tegi paar pilti olukorrast, kus Lillebrori Sõbra Õde imbus poiste vahele istuma ja seal nad siis Lillebroriga plaani pidasid ... tegelikult ongi neil Plaan, aga kuna üks on seitsmene ja teine viiene, püüame me kogu ideed summutada mõtteks, et tuleks kogu aeg ... terve elu ... hea sõber olla. Igatahes otsustasime Mehega ära, et kõige tuvipaarilikumat pilti võivad nad kunagi kihlateatel kasutada, kui seda peaks vaja minema. Ma panen selle siis siia, kui tütarlapse lapsevanem on jõudnud asja üle vaadata ja loa anda ... või siis ei pane, kui ei lubata. K., ?

Lihatoite on õige mitmeks päevaks ja lund ei pea ka rookima. Elu on ilus.

 Edit järgmisel hilisõhtul: Minule meenutab see pilt kõige rohkem neid vanaaegses stiilis postkaarte, kus poisslapsel on suur kaabu, saapad ja lühikesed püksid, ja tütarlaps on selline ülimalt armas ... Noh, nagu Lillebrori Sõbra Õde ongi. Lillebrori Sõber on ka heleblond, ema K. kutsub poisse mustaks ja valgeks koeraks. :)

Saturday, December 24, 2016

Soov

Mul on kombeks pühade puhul postitada temaatilisi kassipilte.

See on tehtud siis, kui kassid veel noored olid ja viitsisid kuuse vastu huvi tunda.

Soovin Truudele Blogilugejatele, et Kristuse sündimise püha, jõulud, pööripäevaaeg või mida iganes te neil päevil tähistate, annaks teile põhjust olla sama uudishimulikud, sihikindlad ja tegusad nagu Mimi ja Valge Mini ilma ühestki pühast taipamata noortena olid!

Friday, December 23, 2016

Kaks aastat vähemkäimist

Minu vähemkäimise-teemaline esimene aruanne oli kaks aastat ja üks päev tagasi.

Kohe varsti olen ma kaks aastat olnud ametlikult poole kohaga riigitöötaja.

Mulle sobib, aitäh. Veel paremini sobiks vast ainult täiskohaga kodune emme olla, aga siis läheks haigekassa ja raha ja muude selliste pisiasjadega keeruliseks.

Koolile ... tundub, et tuleme toime. Üks kolleeg ütles natuke rohkem kui kaks aastat tagasi, et tööd tuleb ikka täiskoha eest teha. Nojah, koolivõrgu korrastamise ja demograafiliste sündmuste käigus on meil jäänud 800 õpilase asemel umbes 400 ja natuke peale, see seltskond ei vajagi täiskohaga psihholoogi - ja sellest hetkest, kui mina noore ja rohelisena tööle hakkasin, on peale kasvanud uus tublide klassijuhatajate põlvkond, kes teevad suurema osa suhtekorraldusest ise ära, võitlevad päriskiusamise vastu niipea, kui sellest midagi teada saavad, ja üldse.

Ülejäänud perekonnale ... JJ siin avaldas millalgi arvamust, et ma võiks ikka iga päev kontoririides tööl käia nagu teised emad. Tal oli vist ettekujutus, et siis oleks raha rohkem. Unistaja ja Lillebror pole arvamust avaldanud. Mehele sobib, et naine on poolest saadik kodus ja on sellega seoses teistmoodi väsinud.

Teistmoodi väsinud tähendab seda, et eks mul on mõningaid koduseid palgatööasju ka. Kudutöö ja vahetevahel tõlketöid ja niimoodi. Kudutööd saan ma teha täpselt siis, kui tahan, ja nii kaua, kui jaksan, mis tähendab seda, et vahel valutavad käed ja vahel koon, hambad ristis, kella üheni öösel - et vaat selle vaibaga valmis saada. Ühel kõige hullemal päeval kudusin kaheksa meetrit laia vaipa! Sest mul oli kuidagi ettekujutus, et kangas saab kohe-kohe valmis, ja see oli hetk enne suurte telgede mahavõtmist. Aga ma ei ole lõpmata väsinud vaimselt. Enamasti magan öösiti normaalselt - kaks ja pool aastat tagasi olid mul päris koledad unehäired - ja karjun laste peale siiski natuke vähem kui varem. Ehk saavutan ükskord muumimammaliku rahu ka, kes teab.

Kõige suurem muutus oli hetk, kus ma avastasin, et ma suudan ja tahan jälle varrastel kududa. Millalgi kolm aastat tagasi või umbes nii ei suutnud, kuigi ma olen eluaegne kuduhoolik. vaat mida suurem vabadus teeb.

Majanduslikult ... jah, hõre on. Aga ühel päeval on Mehel jälle rohkem kollitamisi ja pealegi saab meil aprillis või masi (ma täpselt ei mäleta, Mees ka ei mäleta) ehituslaen läbi. Seesama, mille eest ma kaevu ja septiku ja sooja kempsu saime ja millest veerand sai laenatud Mehevennale, mida ta pole kunagi tagasi maksnud noh jah, see osa pole kõnelemist väärt, sest kes teeks oma lihase vennaga notariaalset lepingut? Ja tegelikult ei ole meil kuigi paljust puudu. Kahe aasta jooksul oleme saanud teha lausa neli perereisi, kujutage ette. Ja huviringid ja raamatud ... Reisimiste ja raamatutega on nüüd küll katuselistel põhjustel ajutiselt paus, aga midagi ikka saab. Pealegi on olemas raamatukogu.

Ühesõnaga, ma olen väga tänulik, et mul on vabadus olla kaks äripäeva nädalas täitsa kodus ja ülejäänud päevadel ise oma liikumisi planeerida. Ülemustele ka aitäh.

Elu on ilus ja nii, nagu kaks aastat ja üks päev tagasigi pakuti hommikuks putru, selle järel koduõppimist ja selle järel käisid poisid puid toomas. Aga põrandaküürimise asemel hakkan nüüd hoopis uudsevaipu viimistlema, sest käsitööpäev ei küsi sellest, kas riigiametid lõpetavad pool päeva varem või mitte. Homsest esmaspäevani on küll puhkus, jah, ma teen ainult süüa ja pesen natuke pesu (sest Unistaja jope on must, aga tahaks kolmepäevast kuivamisvõimalust, mis tekib alates pühapäeva pärastlõunast).

Thursday, December 22, 2016

Mnjaa

Küll on hea, et me viimased jõulukingid ja kalkuni (tegelikult kaks kalkunit, sest alguses ostsin pisema Maksimarketist ja siis leidis Mees suurema Maximast ... külmunud linnuke külmetab meil nüüd mõnda aega edasi) Linnast kõik ära ostsime, enne kui koju jõudes postkastist paksu kirja leidsime.

Paks kiri tuli Kredexist. Muu õuuuuudse kantseliidi vahelt lugesime välja "Meetme "Kodutoetuse lasterikastele peredele" raames esitatud toetuse taotluse rahuldamise teatis".

Uuel aastal me ei reisi - äärmisel juhul Lätti.

Uuel aastal me ei osta raamatuid.

Alates järgmisest linnaskäimisest saab poenimekirjas olema ainult elu säilitamiseks absoluutselt hädavajalik kraam. Ilmselt sööme sageli kõrvitsat moosiga või umbes nii ja ei kräunu.

Eks ma õmblen mõned püksid, kui hirmsasti vaja peaks olema ... suvel käime võimalikult palju paljajalu.

Mina koon pööraselt ja muidugi me käime sama pööraselt laatadel. Talvel teeb Mees muudkui olemasolevast kaubast pilte ja mina ei sure sadat surma nende piltide ülespanemise peale.

Sellepärast, et ...

/trummipõrin, palun/
LÄHEB KATUSEKS!

Jõuluvana, jah, tuli paar päeva varem. Aitäh.

Kui me oleksime selle teatise kuu aega varem saanud, noh, siis oleks meil jõulukatus, nagu Ingallsitel olid jõuluhobused ja ei mingeid muid kingitusi ega midagi ... aga nüüd on ikka jõulukingid ka ja kevadeni tuleb kogudajakoguda (nagu kaheksa lapse vanaema). Sest meie katus on üüratu ja Kredexi antu ikkagi päris kõike ei kata. Aga me elame heas lootuses, et õnnestub. Kui mitte 2017., siis 2018. aastal, sest katuseraha sihipäraselt kulutamiseks on meil kaks aastat ja tegelikult peaks ikkagi ehitajad kõigepealt vaatamas käima, kas vanad sarikad kõlbavad. Enamik neist peaks nagu kõlbama ... me loodame.

Ma nüüd paluks jõulurahu ilma ootamatute uudiste ja muude hädadeta.

Wednesday, December 21, 2016

Krõks!

Paar päeva on Unistaja kurtnud, et hammas loksub. Meie Mehega oleme selle peale ohkinud, et laps, millega sa süüa kavatsed? Unistaja nimelt vahetab hambaid kohe palju, kõiki korraga ja minu meelest liiga vara. Eriti kuna aasta ja seitse kuud vanemal Jõugu Juhil ei ole üldse nii palju hambaid vahetunud ...

Täna tegid poisid piparkooke. Viis minutit tagasi saabus Unistaja, peos võika välimusega hammas ja meel rõõmus. Käskisime Unistajal loputada ära suu ja hamba, sest võigas välimus tuli loomulikult suutäiest piparkoogist, millega ta selle hamba välja murdiski. Õunaga murtud hambad näevad ikka märgatavalt esteetilisemad välja.

Südame äramurdumise hetk

Just praegu teevad meie kolm last soojas, valges, avaras, ilusas - no ma ju ise need oliivioksad seintele maalisin, ikka on ilus! - köögis piparkooke, kasutades vorme, millest osad on 50+ aastat vanad. Juutuubist laulab Mariah Carey, mida ta jõuludeks tahab. Mina lahkasin meie oma aia ökokõrvitsat, mis nüüd pliidi peal ohtra oliiviõliga supiks keeb (ee, supi sees on muudki, aga lugege edasi, siis saate aru) ja varsti hakkan tegema päris võiga jõuluküpsiseid. See aed ja Maja on välja ostetud, pangal pole sellega midagi pistmist. Kapis ootavad laupäeva ssshhh ... mõningad pakid. Teised pakid on kotiga Vanaema ja Vanaisa poole viidud, kuhu me jõuluõhtul sõidame. Oma autoga, mis on välja ostetud, kindlustatud ja nii edasi. Homseks teen poenimekirja, kuhu saavad kirja nii kalkun kui sügavkülmakirsid.

Luksus.

Meie perel on küll viimasel ajal sularahaga väheke kitsas*, aga jõulud tulevad ikkagi.

Ja siis see.

Mees pildistas lõpuks üles kogu kastitäie poiste poolt igavaks praagitud mänguautosid ja ma panin selle FB "Tasuta kraami" gruppi üles. Paari tunni pärast tuli sõnum kelleltki noorelt emalt, kellel on "veits kitsas", aga tahaks lapsele jõulukingi teha. Selle naise seinalt vaatab vastu sel aastal Linna keskväljakul pildistatud naeratav mõmmik, arvatavasti kahe- kuni nelja-aastane. Kujutage ette, täna on 21. detsember ja tal ei ole siiani lapsele jõulukinki ega isegi teadmist, kuidas ta laps selle saaks. (mitte et ilmtingimata peaks, aga tegelikult ju ikka peab, eks ole?) Mis asjaoludel seal peres olukord niisugune on, me ei küsi - noore ema sõbralist on avalik, seal on mitmeid sarnaseid hädalisi ... mitu minu keerulist lapsevanemat ja paar kunagist õpilast, kelle päritoluperes oli vaesus vist läbi mitme põlve päritud. Mees viib autod homme ära ja kuna mina sain töö juurest igale lapsele kommipaki ja magusat tuleb hetkel niigi siit ja sealt, panime kasti ühe kommipaki ka. Äkki sellel pisikesel poisil on kommi liiga vähe ja allergiaid ei ole ...

Et selline asi on üldse võimalik, murrab südant kohe koledasti. Et üleüldises heaoluriigi õhkkonnas on inimesi, kellel ei ole tugivõrgustikku, oskusi või mingitki varu erakorraliste olukordade puhuks. Näiteks ... ahi läheb katki, vaja parandada ja kohe, pottsepatöö on teadagi kallis, aga samal ajal jätab ülemus pereisale palga maksmata ... Finantsauku kukkumiseks pole üldse palju vaja, eks ole.

Meie oleme väga õnnistatud. Aitäh nii ülespoole kui neile, kes meie eest on palvetanud. Võtame siis palvesse ka selle pere, kus väike poiss jõuluõhtul kuhja mänguautosid saab. Ma tõesti loodan, et need teevad talle rõõmu.

_______
* kuigi tõepoolest, hoopis muudel põhjustel kui Abbe Nilssoni isal.

Monday, December 19, 2016

Ma külla ootan Kuningat, oh et see Teda rõõmustaks ...

Põhjatus inspiratsiooniallikas Perekoolis oli keegi mõne aja eest teinud teema, kus kurtis, et kristlased on jõulud kaaperdanud. Oijah. Siis avaldas proua president ka midagi ... Oijah veel.

Tegelikult on tõsi, et jõulud - nagu tarkuste allikas Wikipedia ütleb, õige nimega Kristuse sündimise püha - on üks ütlemata ebaõnnestunud nimevalik läbinisti kristlikule pühale. Võtke lonks vett, ma varsti seletan. Inglise Christmas pärineb Kristuse Missa nimetusest. Saksa Weihnachten tuleneb siis pühendus- või pühitsusööst, lugesin mina selle etümoloogia kohta välja? Ja Noel, natale ja muud taolised on seotud, nagu prantsuskeelne vikipeedia räägib, sünnipäeva ja sündimisega. Vene roždestvoo samuti, niipaljuke kui ma vene keelest aru saan. Aga jul või Yule ... No kuidagimoodi ei saa eesti keeles aru, kuskohas siin see sündimise või Kristuse osa on. Pole ime, et hulk inimesi arvab, et jõulude peamine mõte on kingisaamine. Keeleliselt oleks päris tore, kui kristlased räägiksidki eelkõige Kristuse sündimise pühast. Olen tähele pannud, et kui nimetan kevadisi pühi teadlikult ülestõusmispühadeks*, on palju vähem tahtmist tähistada munade olemasolu või jänesehüppeid (ei, ma ei keela lastel mune värvida, pühade puhul võib ikka midagi erilist teha).

Isiklikult minul on pööripäevadest sügavalt ükskõik. No ei ole seda astronoomiahuvi. Muidugi on rõõm, kui päevad hakkavad pikemaks minema, aga kui seda poleks kalendris kirjas või koolis õpitud, siis küll ei teaks, et pööripäev seal kuskil 20. kuupäeva kandis on. Samuti on mul ükskõik sellest, kui keegi seda päeva omal kombel tähistada tahab. Lähim hiiekoht on meist mugavalt kilomeetri kaugusel metsa taga, nii et kui seal keegi tähistab, siis see meieni ei jõua, ja mida igaüks oma kodus eestlaslikult ettetõmmatud kardina taga teeb, see ei ole tõepoolest teiste asi. Toogu või õled tuppa, kui neid kusagilt saama peaks. 

Veel on mul üsna ükskõik kommertsjõuludest ja kodu ülearu ülekaunistamisest. Kui saaks elamise aastaringselt natukegi puhta hoida ja iga päev oleks lina laua peal, siis sellest ilutegemisest peaaegu et piisaks. Jõulutulesid on ilus vaadata küll, jah, aga tegelikult ka mitte igasuguseid. Ka sellega on võimalik üle pakkuda. Vaatasin Dresdeni Koduperenaise jõuluturu-postitust ja ohkasin, et ehhhhh, Saksamaale tahaks ... ja siis tuli meelde, kuidas üks mu sõpradest kunagi naeru mugistas, et aiapäkapikud ja läikivad klaaskuulid lillede vahel on ikka nii saksalik ja eestlaste jaoks võõras asi ... Et nemad seal kaunistavad meie maitse jaoks mõnikord üle. Ja igasugused laulvad-vilkuvad lumememmed ja päkapikkudega kardinad, brrrrrr.

M. kes ei soovi, et temale lingitaks, ütles millalgi enda juures, et keegi inglise usumees oli Jeesuse käest küsinud, kas midagi Teda häirib. Jeesus olla vastanud, et vaat need jõulukombed ajavad südame pahaks. Sellise mõtte peale ei oska esimese hooga suurt midagi arvatagi, aga olen minagi inglise-ameerikapärases jõululauas (Iirimaal, aga pereema oli üldse ameeriklanna ja näiteks iiri keel oli neile puhta võõras) seda kommikujulist asjandust sikutanud ja sealt saadud pabermütsi peas tasakaalus hoides kalkunit muginud ... Ja kõik see eel- ja järelpidutsemine, mille eesmärk on lihtsalt fun fun fun nii inglise- kui eestikeelses keskkonnas, on Jeesuse sünniloo seisukohast võttes tõepoolest tobe. On niisama talvepidustused.

Võib-olla on tõsiseltvõetavaid Kristuse sündimise püha kombeid (ja päris pühadeaeg kipub minul aina rohkem jäämagi jõululaupäevast teise pühani, kohe kuidagi ei ole tahtmist seda kolmekuningani venitada) kirjeldatud raamatus "Ja taamal laulavad metsad", kus tehakse mitu nädalat ettevalmistusi kõigi majaliste korraga äratoitmiseks, peremees loeb evangeeliumi kõigile ja siis minnakse kirikusse - sest ka ilma isikliku vimmata oli tol ajal paljudele metsatalude töörügajatele kirikuskäik kindlasti eriline sündmus. Sümpaatsed on ka Lõuna-Euroopa kombed, kus pannakse üles jõulusõim, et pühadeaja mõte ikka silma ees seisaks, ja süüakse pigem lihtsapoolseid hooajaga sobivaid toite, igatahes ei tähenda detsembri lõpp ainult uksest välja ulatuvaid kingikuhje ja ülekaalu tekitamist. Muide, lihtsapoolne toit ei tähenda, et laud ei võiks olla rikkalik ja toit maitsev.

Ah et ma lubasin rääkida, mismoodi on tegu läbinisti kristliku pühaga? No kui nüüd võtta, et Kristuse sündimise püha algab 24. detsembril päikeseloojanguga, aga pööripäev kui niisugune on paar päeva varem ära, ja tuhande-aasta-ajalooliselt pole Kristuse sünnipäeval osalenud ühtegi paksu ho-ho-hoo tegevat meest, ja tegelikult ei teata vist siiamaani päris täpselt, millal see Jeesuse sünnipäev päriselt oli (ja kes ütles, et sünnipäevapidu võib pidada ainult õigel päeval?)... siis tundub minu jaoks loogiline, et kokkuleppeliselt tähistavad paljud kristlased Jeesuse sünnipäeva 24.-25. detsembril ja vastavalt konfessioonile natuke kauem ka, aga see langeb juhtumisi kokku põhjamaade talvepidustuste ajaga. Et inimesed on enamasti üpris nõrgad tegelased ja lasevad ennast rohkem või vähem üldise pidutsemisega kaasa viia, on ilmselt teatud määral paratamatus - või noh, vilets analoogia: kui ma 14. juuli õhtupoole juhtun Prantsusmaal olema, siis ma ikka vaatan ilutulestikku, mis siis, et Bastille' vallutamise aastapäev minus mingeid erilisi emotsioone ei tekita. See lihtsalt on asi, mis toimub parajasti seal, kus ma olen.

Mis Talle tegelikult meeldib, ma ei tea, aga minu südame järgi võiks Kristuse sündimise pühaga seostuda valgus - Jeesuse sünd on valguse võit pimeduse üle. Kuusk kui paradiisi elupuu ja igavesti kestva elu sümbol (olevat öelnud paavst Johannes Paulus) võiks ka särada. Meil kodus küll küünlaid kuuse külge ei panda, sest kassid ja tuleohutus ja ... Perede kokkusaamine, jah, palun, võrdsetena koosolemine on tegelikult kristlik. Rikkalik laud kõigi majaliste toitmiseks, aga siiski mitte ülesöömine - seda tahan edaspidigi korraldada! Et pühade puhul oleks hea söök, aga ikka tervislikul määral. Kingitustega on nii ja naa. Mõnes peres saab iga laps kolm kingitust, sest sama palju sai ka Jeesuslaps - mitte, et Tal oleks kulla, viiruki ja mürriga midagi isiklikult peale hakata olnud. :) Igatahes laste titapõlve kingikuhjadest oleme jõudnud juba üsna tagasihoidlike pakkideni viimastel aastatel - või kuidas võtta, laste kingid on muutunud napimaks, aga sisukamaks. Päkapikud, Vana ja tramburai meil kodus selle püha juurde ei kuulu. Advendikommi saab, aga Vanale kirja me ei kirjuta ega lapsi detsembrikuu puhuks korralikumaks ei manitse - meil piiluvad akna taga ainult kassid, kui nad juhtuvad õues olema. No ja jõulufilme võib niisamagi vaadata, kui mõni neist kellelegi meeldima juhtub - video pealt ka kesksuvel, sest kuigi "Üksinda kodus" viitab nii mõnelegi Jeesuse sõnumile, on seal kristlike pühadega ikka päris vähe tegemist. Sel aastal ma vist isegi ei loe enam ette Mauri Kunnase suurepärast raamatut "Jõuluvana", sest Lillebror kui peamine sihtgrupp saab selle lugemisega ise hakkama. Loen parem Lindgreni, sest tema raamatute jõulud on kõik vähemalt perepühad ja lapsed hammustavad läbi, kuidas saab olla nii, et Vana teeb tuttava inimese häält ("Madlikeses" oli midagi taolist).

Kogu selle oopuse mõte ei ole kellelegi päkapikke ja laulvaid lumememmi keelata. Igaüks ikka oma südame järgi, eks. Aaaaaga mulle ikkagi meeldiks, kui ka avalikus ruumis oleks rohkem juttu sellest, mis on mis ja mis on kuidas ja et 1600 aastat vana kokkulepet ei passi olematuks nimetada ainult sellepärast, et just niisuguse kokkuleppe üheks põhjuseks oli niigi samal ajal toimuv pidu ... Huvitav, mis saaks jõuludest ja muudest pühadest siis, kui ajaloolased suudaksid täpselt tuvastada, mis päeval Jeesus tegelikult sündis ja kuidas see meie kalendriga sobitub? Või on hoopis Jehoova tunnistajatel õigus ja Kristuse sündimise püha ja muude sünnipäevade pidamine on üleüldse paganlik? Sünnipäevadega seoses on mul veel üks mõte, aga sellest ma kirjutan kunagi edaspidi.
______
*ja see on ju vaestel lääne-eurooplastel Ostern ja Easter ... huu.

Sunday, December 18, 2016

Enne jõule on elu kõige ärevam

No tõepoolest.

Mees käis juuksuris. Ma juba hakkan teda eemalt ära tundma, eriti kui mul on meeles, millise mantliga ta kodust välja läks. Enne juuksuriskäimist saagis ta ühel päeval puid - see mootorsaag on ikka üks hea asi. Nüüd võib paks lumi maha tulla, enam pole ohtu Maja ees mingite sala-rontide otsa keerata.

Jõugu Juhil käis külas Sõber - äärmiselt kergesti hooldatav laps, intelligentne, viisakas, sööb kõike ja ütleb, kui tal midagi vaja on. Sündmuse tähistamiseks vingus teatud anonüümseks jääda sooviv puberteetik igal võimalikul juhul, sest Sõber suhtles nooremate vendadega ka. Vinguviiul vaikis ainult selleks ajaks, kui Mees kolm arvutit omavahel ühendas ja poistele umbes nagu võrgupeo korraldas.

Unistaja tegi kogemata peaaegu pahandust. Selgus, et raamatukogu arvutid ei logi inimesi välja ka siis, kui masinad kinni pannakse (nagu shut down). Keegi vene nimega poisike avastas selle ja Unistaja FB konto. Temal oli ilmselt lõbus, meil ja sõpradel, kellele koledaid sõnumeid saadeti, nii lõbus ei olnud. Õnneks on meil Mehega Unistaja kontode üle andministraatoriõigused ja Unistajal on nüüd uus parool ja puha ... viimane põhjustas tugevat kriitikat ("Emmmmmmeeeeee, miks sa sellllllise sõna panid ..." - no ei tulnud mõnevõrra häirituna paremat pähe.).

Lillebror oli peamiselt hea laps. Kui need v- ja o-tähtede mullid ka naatukenegi väiksemaks saaks, siis oleks ju päris tore.

Mina kudusin roosa õuduskanga maha. Kas selle või millegi muuga seoses tundsin juba reede hommikul tugevat soovi olla karunahk kamina ees - teate küll, see võib olla lõpmatuseni lihtsalt siruli. Õnnetuseks polnud selleks aega, oli vaja teha seda ja teist ja kolmandat, muuhulgas Organiseerida minu esimese internetitellimuse transporti. See viimane oli paras tsirkus Barcelona, sisaldades muuhulgas ühe moosipurgi purunemist (JJ-l võtsime kodus püksid maha; panime need pessu, sest suur hulk moosi sattus ka pükste peale), ebamääraseid ajalubadusi, Mehe närvivapustust ja tüdinenud häälega daami Omniva infotelefonis. Võetagu teatavaks, kui pakiautomaat ei anna kleepsu, pole vaja paki peale mitte midagi kirjutada, vaid tuleb lihtsalt pakk kappi panna ja tegevus lõpetada, küll kuller kapi numbri järgi tuvastab, milline silt paki peale käib. Oeh.

Kõik mehed käisid kuuse järel ja hiljem valmis neist kolmel nooremal sündmusest inspireeritud teos "Isaga metsas kuuske toomas" - Lillebroril joonistus, kahel vanemal poisil kirjand.

Jõugu Juht ja Unistaja käisid vastamas loodusõpetust.

Perekondlikult võõrustasime laenulast ja käisime ise külas Lahkes Kollases Majas.

Saime jõulukaarte. Väga ilusa Inglismaalt - aitäh, see on nii armas - ja konkurentsitult kõige ilusama Teiselt Vanaisalt. Kuna selle peal on must kass (lugeda õhates), siis on tegu kõige ilusama kaardiga.

Pakkisime kingitusi. Üldine perekondlik meelsus on kõige lähedasem Tove Janssoni toredale Muumitrolli-loole "Kuusk". Mina olen väsinud, Mees pahur, Jõugu Juht vintskleb eilse võrgupeo tagajärjel võõrutusnähtude käes, Unistaja on nördinud, sest ma ei luba täna õhtul kolmetunnist filmivaatamist* ja ainult Lillebror on rõõmsameelne pisimutukas.

Sellegipoolest on tuleval nädalal jõulud. Sellest pean ma veel eraldi kirjutama.

_________
*eile vahiti ekraane kokku vähemalt kaheksa tundi, vahelduse mõttes võiks midagi muud ka teha.

Ajaloo püksisäärtest

Väike õelus, väärib eraldi postitust.

Inimene, Kelle Nime Ei Tohi Nimetada, postitas täna oma FB-seinale teksti, mille põgusa lugemise järel tahtsin mina kommenteerida: "Öäk." Ma ei teinud seda, sest arvamusvabadus ja blablablaa ... Pealegi ei teeks see seda inimest paremaks inimeseks. Ma muide ei ole temaga sõber, aga ilmselt jälgib teda keegi, kes minuga on - või midagi sellist.

Umbes 16 aastat tagasi oli Mehel kaks peamist nais-semu - mina ja Inimene, Kelle Nime Ei Tohi Nimetada. Mees abiellus minuga. Sai kristlaseks, maaomanikuks - ühtlasi majaomanikuks-, kolme poja isaks ja hästiküpsetatud kõhu (tegelikult oli tal perekondlik kalduvus priskusele). Ma ei tea, kas see kõik on hea, aga ... kui nüüd selle teise võimaluse peale mõelda. Ma just ventileerisin Mehele, mida tema eks-semu räägib, ja Mees arvas, et siis vast ei olnud See, Kelle Nime Ei Tohi Nimetada, nii hull nagu praegu. Võimalik ... keegi kirjeldas toda naisterahvast tol ajal nagu tanki või suuremat sorti saurust, tuleb hooga, trambib üle ja kihutab edasi. Me pole enam ammu kohtunud, aga sõltumata tema praegusest käitumisviisist on tema avalikkuses esitatud väited läinud ainult jaburamaks.

Huvitav, mis oleks siis saanud, kui Mees oleks selle teise tütarlapsega abiellunud? Kuidas oleks see ajaloo püksisäär teda ja asjasse puutuvat teistpoolt mõjutanud? Ja millal kas nad oleksid lahutanud?

Igatahes tuleb Sellele, Kelle Nime Ei Tohi NImetada, paluda meeleparandust ja korralikku pöördumist. Olgu ta õnnistatud.

Monday, December 12, 2016

Ei taha ja ei tee!

Ma olen täna:
  • kohvi keetnud
  • kamandanud
  • Interneti läbi lugenud
  • koduõpetanud
  • mõned vaibad viimistlenud
  • natuke kudunud
  • likvideerinud ummistuse vannitoa valamus (see Torusiil on ikka üks hea asi)
  • Vallas haldusreformi kohta arvamas käinud
  • kuuseehete kasti laste kätte andnud
  • portsu sidrunikreemi teinud.
Veel kavatsen lõigata kilo vaibamaterjali ja taaskududa mõned sokid. Ja kujutage ette, ma olen nii võimatult laisk, et arvan, et sellest piisabki täna. Suppi ei keeda, söödagu sidrunikreemi, saia ja Vanaema keldrist pärinevaid õunu. Saksa sõprade jaoks mõeldud linaseid padjapüüre valmis ei õmble - niiehknii ei jõua need enam jõulueelse postiga kohale. Ei küpseta. Ei tee vannitoa ahju tuld, las teeb mõni poisslaps. Ei ehi kuuske, selle jaoks on siin majas lapsed. Kui tahan - kui - pakin õhtul salaja ära laste jõulukingitused. Kui ei taha, siis ei tee kah. Vaat nii laisk olen. Lõunasöögi ja kuusetoomisega tegelesid niiehknii mehed. :)

Laisk-olemisele on muidugi vabandus ... põskkoopapõletik, pea valutab järjekindlalt. Tegelikult on minu põhimõte, et igasugused valud on selleks, et neid ignoreerida, aga saate aru, mul läheb viies päev ... Ma lähen võtan ühe aspiriini.

Sunday, December 11, 2016

Üles ja alla

Seoses mõningate Vanaemaliste teemadega tabas mind õige mitu päeva järjest Breakdown Of The Närv. Õnneks sai see mööda ... juba neljapäeval asendus igapäevane juhuslikult valitud isikute/asjade peale karjumine peavaluga, mis on vahelduva eduga kestnud tänaseni. Eesti sügistalveilma kõrvalprodukti põskkoopapõletiku kõrvalprodukt, mis teha. Ma olen sellele peavalule andnud mõned aspiriinitabletid, mõikab küll. Põskkoopad khm, tühjenevad ka aktiivselt, taskurätikuid läheb palju.

Aga muidu ... on ikka hästi ka olnud.

Mees lappis ära teise tugitooli ja diivani käetoed, nüüd narmendab meil mööbel oluliselt vähem.

Jõugu Juht esines viletsasti prantsuse keeles, aga sai kunstiõpetajalt palju kiita. Ja prantsuse keele kohta arvas ta õhtul kodus, et kevadeks tahaks ikka viie peale osata. See on ju hea plaan.

Unistaja tõi pühapäevakoolist väga ilusa meisterduse, püüame seda koduste vahenditega järele teha.

Lillebror käis üksi botaanikaaias kilpkonni vaatamas ja "ühe mehega koos seal üleval ka, kus põrandast läbi saab vaadata". "Üks mees" oli olnud botaanikaaia töötaja - tore, et Lillebroril keegi toeks oli, sest tema kardab peaaegu sama palju kõrgust kui mina, paari aasta eest seal käies tuli tal trepist üles minnes mulle nii väga tuttav kramp ja JJ pidi haliseva väikevenna ära päästma (mina läksin altpoolt nii kaugele vastu, kui kannatasin, see kõrguskartuse hoog on päris hirmus asi, äketse ei saa edasi ega tagasi ja nii õudselt kole on!).

Mulle helistas Valla sotsiaalnõunik, seesama, kes oktoobris ette hoiatamata sisse sadas, et kustuda meie lapsi koduste laste jõulupuule, mis on küll, jah, rohkem nagu päris väikestele ... aga Unistaja (levinud nimi) ja see eeeee seitsmeaastane (Lillebrori nimi on vääääga harvaesinev) peaksid Valla poolt jõulupaki küll saama! Noh, aitäh.

Sõprade perekonda sündis inimene, poeglaps, keda nime kõlalise sarnasuse tõttu võiks hakata tulevikus kutsuma Onu Fjodoriks ... Kui tahta. Me kuulaks kõigepealt ära, millises vormis tema vanemad seda nime kasutavad (Suure Venna nimi näiteks on täispikkuses kasutusel, aga Suur Õde oli juba seespool seina lühendnimega ... on võimalusi).

Võtsime suurema jupi ühest päevast, et lihtsalt olla ja lastega mängida. Me siiski ei kasutanud päris kõiki Carcassonne'i lisasid, aga peaaegu. Ma jätsin triikimata pesu ja tegemata söögi - ja teate, kui tore oli! Isegi Unistaja, kes seda mängu muidu eriti ei armasta, pidas kõik neli ja pool tundi vastu.

Käisime Mehega koguduse tööharujuhtide, juhatuseliikmete ja muidu asjapulkade õhtusöögil. Oli osadus. Oli tore. Saime aimu, kuidas töötab Eesti vingeim pulmafotograaf (aga ta pildistab kasse ja osadusõhtuid ka, kui palutakse). Restoran oli ... huvitav. Ilus, jah, põhjalikult sisekujundatud ka. Sisekujundusest tähtsam osa oli söök ... Noh, salatit ja liha võib seal süüa küll, aga see Pierre'i šokolaadikook oli mitmes mõttes vapustav ... süda siiani läigib ja promilliga koogis ei tohiks tegelikult promilli tunda olla (ma siin tegelikult trükin nagu Bridget Jones pärast vingemat pidu sõbrannade seltsis, õnneks suudan enamiku trükivigu kiiresti prandada, aga koordinatsioon ei ole nagu päris see, mis peaks). Täna öösel me ei maga, Mees võttis veel kohvi ka ja pärast arutas, et ei tea, kui see oli niisama kohv, milline siis see päris espresso peaks olema ... Kohvi- ja šokohoolikutele jällegi võiks sobida.

Ah et lapsed? Nemad hoidsid vanemate restoraniskäigu ajal ennast ise, koos elektrooniliste lapsehoidjatega, ja olid rõõmsad. Suurte lastega on ikka väga tore elada ... ja nagu restoranis näha oli, on beebidega ka väga tore. IM, kes on vähem kui kaks kuud uus, väsis küll natuke ära, aga HS oma küpses peaaegu poole aasta vanuses uuris juba kõike ja kõiki suurte ümmarguste silmadega.

Homme toovad mehed metsast kuuse. Veel tuleb käia Vallas andmas allkirja, et meie, tänan väga, ühineksime pigem Linna suunas, mitte Suure Järve poole. Uudsevaibad tuleb üles pildistada ja loodusõpetust üle korrata, neljapäeval minnakse kontrolltööd tegema.


Uputatud kana

Või kuidas seda nimetadagi ...

Kõigepealt haarasime poest kaasa ühe soodsa, kuid täiesti eesmärgita-sihita kanafilee. Siis ma mõtlesin natuke ... ja menetlesin kana järgmiselt:

Tükelda 400-500 grammi kanafileed. Prae seda natukese oliiviõliga.
Kui liha on kergelt pruunistunud, eemalda see pannilt. Hoia alles! Vajadusel lisa õli, pane pannile kaks tükeldatud või hakitud sibulat ja kolm hakitud küüslauguküünt. Hauta, sega.
Lisa sibulasegule sörts valget veini. Lase natuke aega. Tunde järgi võib veel sörtsu - minul läks umbes 120 ml. Pane liha pannile tagasi. Kui keeb, lisa umbes 200 grammi hapukoort. Sega korralikult.
Siputa natuke kuivatatud tüümiani ja teelusikatäis suhkrut. Sega veel. Lisa vajadust mööda soola ja pipart.

Söö koos keedetud kartulite ja näiteks inglisepäraste magusate porganditega.

Wednesday, December 7, 2016

Ühel päeval ...

Palun uskuge mind, ma armastan oma lapsi. Aga ...

Ühel päeval läheme me Mehega kahekesi restorani. Päris restorani, menüü ja lauas teenindajaga. Me ei pea vaatama kella ega seletama üldse mitte kellelegi, mis mingi toidunime tähendus võiks olla. Samuti - kujutage ette! - ei pea me mitte kedagi korrale kutsuma ega väsinult ütlema, et /anonüümseks jääda sooviv laps/, palun lõpeta, see ei olnud naljakas nali.

Võib-olla selsamal päeval läheme me koduteel poest läbi ja ostame täpselt seda sorti jäätist, mida me ise tahame, ja me ei pea seda mitte kellegagi jagama.

Sellesama päeva õhtul me vaatame telekat siis, kui me ise tahame, ja seda, mida me tahame. Me ei vaata õhtust multikat ega laste teadussaadet! Ja me ei pea telekavaatamise vahele käima lastetoas pidutsevat kampa korrale kutsumas ja vait kamandamas.

Järgmisel päeval me magame nii kaua, kui tahame, ja südametunnistus üldse ei piina.

Ja me ei pea lahendama ühtegi tüli ega kamandama üldse mitte kedagi ja mitte keegi ei reageeri: "Miks miiiiinaaaa?"

See päev saabub ... juba umbes seitsme või kaheksa kuu pärast, sest loodetavasti on ka tuleval suvel piiblilugemise laager.

Väga tore on olla kolme lapse lapsevanem. Kolme koduõppelapse lapsevanem olla on lausa ülitore. Arvatavasti on nelja või viie lapse vanem olla veel toredam, aga mõnikord ... tahaks teada, et su lapsed on turvaliselt ära hoitud, neil on lõpmata lõbus, ja mitte keegi ei saa sellest ärahoidmisest kohutavalt kurnatud. Et käia koos abikaasaga südametunnistusepiinadeta restoranis või lihtsalt magada.

Saate aru ... Ma ei saa lükata kolme last lihtsalt niisama kellelegi kaela jutuga, et me tahaks nüüd restoranis käia ja ennast välja magada. See ei oleks ilus. Vanaema ja Vanaisa veedavad nendega piisavalt aega, Teine Vanaisa on kaugel ja enam-vähem kõigil sõpradel on beebid. Mingit Mary Poppinsit meil aga kuskilt võtta pole, pealegi ei vajagi see kamp niipalju hoidjat kuivõrd lihtsalt selgelt ja ühemõtteliselt ägedaid sündmusi, mille käigus ei tule vanemate olemasolu meeldegi. Juhuslikul laupäevaõhtul teatrisse või kinno minna me saaksime küll, ega lastega kodus midagi ei juhtuks, aga mitte ükski arvutimäng ei ole kolme jaoks korraga piisavalt äge, et poisid mingil hetkel ei hakkaks ennast üksildaselt tundma. Võta või lauamänguhuviline, pedagoogikalduvustega sohvasurfar korterisse ... :D

Aga see laager ... Vaat see on midagi suurepärast. Turvaline, äge, väsitav. Palju noori energilisi inimesi, kes jaksavad meie lastega tegeleda, ja kui ongi nii-öelda vaba aeg, siis on hulk kambajõmme kellega koos olla. Sinnamaani peame katsuma üle saada umbes sellisest olukorrast ja tunda rõõmu sellest, millest rõõmu tunda saab. Talviseid algklassilaste laagreid kahjuks meile teadaolevalt ei ole tulemas. Kui keegi mõnest midagi teab, palun andke teada.

***
Edit mõne tunni pärast
See käis nüüd küll kähku. Tunnikene pärast eelneva hala kirjutamist sai Mees pastorilt kirja, et koguduse tööharude juhid, juhatus ja muud asjapulgad on pühapäeva õhtul oodatud restorani. Koos abikaasadega. Aitäh. Sellised asjad aitavad tuleva suve laagrini vastu pidada. 

Monday, December 5, 2016

5. detsember

Hommikul aknast välja vaadates paistab suur sula. Ootamatult on meile saabunud sügiskevad või kuidas seda asja nimetadagi.

Hommikusöögiks pakutakse putru maasika-toormoosiga. Siis me koduõpime ja mina panen kokku kolme roosa vaiba värvid. Kütame ahje, sest Majal on kombeks järskude temperatuurikõikumiste peale külmaks minna.

Lõunaks pakutakse praetud leiba, õhtusöögiks kõrvitsasuppi ja rabarberikooki (ma võtan oma PLNi teine sügavkülmik uueks aastaks tühjaks saada väga tõsiselt). Söömiste vahepeal loen Internetti läbi ja koon ja koon ja koon ... See praegune kangas on üks rist ja viletsus, lõimed katkevad ja tuleb asendada, ja siis ei tule sõlmitud kohad soast läbi ... Eriti kui on plaan kududa veel see vaip lõpuni ja siis hakata (sisesta siia sobiv tegevus, näiteks tegema süüa), on tunne, nagu oleksid tulnud pikalt reisilt, juba 20 või rohkem tundi teel, ja Valmierast Valgani on kogu aeg teeparandus. Uhhh!

Lapsed kraaklevad ja õpivad ja teevad mitmesuguseid asju, mida lapsed ikka teevad. Unistaja solvub, sest ta ei saa täna õhtul vaadata HP viiendat filmi. Lillebror on vahelduse mõttes peaaegu terve päeva hea laps. Jõugu Juht puistab pirne - räägime millegipärast Pythagorase teoreemist. Unistaja teeb määääh? Mina siis hakkan seletama, et Pythagoras oli ... Jõugu Juht hõikab vahele: "Vana-Kreeka jumal!" Ajalooga on meil esialgu natuke raskusi. Pärast räägime sõrmeluu murdnud BL-st, kes veel murtud sõrmega vapralt kitarritunnis käis. Märgin, et mulle üldiselt naiste kitarrimängimine ei meeldi (no ausalt, kitarr seostub mul üldse kantrimuusika ja gruupide ja muu sellise imelikuga, naiskitarristid on nii ... Forrest Gumpi sõbranna, noh), aga BL on igas olekus väga armas, ka kitarriga. Selle peale hõikab JJ, et on jah, ja punastab ise nagu päikeseloojang. Või siis nii ... Noh, tal on tütarlaste suhtes alati hea maitse olnud. Tõsisema plaanipidamiseni on, kui asjasse puutub BL, vähemalt seitse aastat aega, ma usun.

Õhtuse unejutu ("Vahid! Vahid!" - Pratchett) vahele helistab Vanaema ja ütleb, et tema on haige, homme ei maksa temaga samas toas olla. Nojah, eks poisid lähevad siis raamatukogusse õppima või midagi. Ei olnud väga põnev päev.

Sunday, December 4, 2016

Advendinädal

Oeh. Kõigepealt käis daam Kredexist. Siis oli kuidagi imelikult tühi tunne, mõtlesime, et käiks äkki lastega Jääaja keskuses õppekäigusl, mitu aastat pole käinud ... selle koduleht ütles, et esmaspäeval kinni. Urr. Planeerisime siis minna näiteks kolmapäeval.

Teisipäeval jäid Jõugu Juht ja Unistaja üksmeelselt haigeks. Haigeolemine kestis neljapäeva õhtuni.

Lillebror haige ei olnud, tema käis ringides ja oli muidu igati lapse moodi laps.

Mees tegi paar korda süüa. Oskab küll (mida kõike 15 aasta järel teada ei saa). Mehe valmistatud munapuder kukkus välja just selline, mille sisse üks muna peaks tahtma sattuda - natukese paprika ja mustade oliividega, näputäis kuivatatud basiilikut ja teine värsket tilli maitseks. Loodetavasti juhtub seda veel.

Mina ... olin nädala sees murelik ja selle vastu ei aidanud isegi kringliküpsetamine. Reede hommikul ärkasin selle peale, et süda tegi asju ... Nüüd võtan mõned päevad Panangini tablette, igaks juhuks. Siis oli reedel veel üht ja teist ja päeva lõpuks ütlesin esimest korda elus ühele õpetajale, et palun, räägi sellest mulle uuel nädalal, ma ei suuda täna enam infot vastu võtta. Ega need tema jutud mõne lapse juba teadaolevatest õpiraskustest midagi väga kiireloomulist ei olnud ka.

Ei olnud tore.

Laupäeva hommikul käisid meil kitsed. Jõugu Juht tegi lastetoa aknast pilti.
Eemal oli olnud ka kolmas kits.

Veel parandas Mees ära ühe ekstra räbaldunud tugitooli, mille autoriks oli arvatavasti tema tislerist vanavanaisa - meil on teine samasugune veel, pluss kaks tumbat ja üks ütlemata ebamugav ooteruumidiivan. Päris sama katteriiet meil polnud, aga vähemalt tumepruun on toon-toonis ja vast peab mõned aastad vastu ... Pilt on hetkest, mil üks pool oli juba valmis, teine alles ootas lahtivõtmist.

Käetugede räbaldumises osalesid meie lapsed päris hoolega, mul on meeles üks mälestusväärne juuniõhtu mitu aastat tagasi, kui olin poistega üksi kodus (Mees käis Vanaema ja Vanaisa presidendi roosiaeda viimas) ja äketse nägin, kuidas Lillebror vaimustunult plastmassmõõgaga käetuge raiub, muudkui KÄRR! ja KÄRR!!! Nojah, aga peaaegu kõik asjad, mida kasutatakse, kuluvad kasutamise käigus. Järgmisel nädalal saab teine tugitool ka lapitud.

Laupäeval jõudsin lõpuks ka advendiküünalde sättimiseni. Noh, mina ei ole metskits, et kaabin lume sõraga lailali ja leian sammalt ... Mina käisin Maja ees pargis tammepuid habemest sikutamas. Nüüd on küünlad koos paari munakesega halli sambla sees.

Kirikus nägime üle hulga aja ühtesid toredaid sõpru, sealhulgas Väikest Inimest HS-i, kes vaatas mind ülima jahmatusega näol. Pole aimugi, mis minus nii ebaharilikku oli ... Küsida ka ei saa, sest HS on liiga uus, et osata selgitada. Kuni mina beebit imetlesin, tegi JJ koos Sõbraga videopuldis rumalusi. Palun väga vabandust, pojake ja Sõber said natuke kasvatatud, edaspidi tegutsevad seal ühekaupa.

Veel käisid meil külalised Väikesest Kuurortlinnast. Kui Lillebrori Parimat Sõpra pole käepärast, siis on Mõnevõrra Noorema Sõbraga ka väga lahe mängida, selgus. Vahepeal läksid küll Lillebroril sõprade nimed segi, aga kuna Mõnevõrra Noorem Sõber on väga intelligentne laps, võttis ta asja huumoriga. Õhtusöögiks valmistasin umbes niisugust asja, miinus vürtsköömned (öäk, mis imeasja pärast seda üldse kuhugi pannakse?) ja apteegitilli seemned, mida mul lihtsalt polnud; magustoiduks õuna-pisarakooki. Tundub, et sobis.

Kuna külalised pidid varakult minema koju ahju kütma, jõudsin veel nüüd õhtupoole poolenisti valmis õmmelda kaks padjapüüri, mille kanga kudus ikskümmend aastat tagasi minu vanaema. Nimelt on meil Saksamaal üks proua, helde, lahke, kes arrrrrmastab linaseid esemeid. Uuel nädalal on tagumine aeg talle pakk saata, ajalooga püürid ja puha. Müügiks ma seda püürikangast ei oska suunata ja ise kasutada ei taha, aga kingituseks sobib hästi, ma loodan.

Uut nädalat paluks emotsionaalses mõttes rahulikumat ja ilma haigusteta. Olge teie ka terved.

Thursday, December 1, 2016

Jõulukuu, jah ... ja muremõtteid

Jõule me peame. Üsna tavalises vormis, ma loodan.

Muid detsembrikuiseid suursündmusi ei oskagi nagu ennustada. Kardetavasti roogime palju lund ja kütame palju ahju.

Võib-olla saab imetleda ratsuritähe õit - minevaasta Mehele kollituse lõpuks kingitud ratsuritäht, mis vahepeal päris surnud tundus olevat, hakkas elusse, äkki õitseb ka.

Võtame vastu külalisi, ma loodan.

Võib-olla käime ise ka külas (kolme lapsega nimelt ei mahu enam kõikjale, selles on probleem).

Arvatavasti valmistan karbitäie sibula- ja õunavabu lihapalle ja viin Lillebrori Sõbra peresse. Lillebrori Sõbra Emal peaksid nüüd varsti sama päevad täis ja ta peaks tooma ilmale oma teise poja (vaata LK 2:6-7). Emmede palvegrupp toetab sageli toiduabiga neid peresid, kus on vastsündinu - et vähemalt ühe kohustuse arvelt jääks rohkem aega beebi imetlemiseks.

Mees käib lastega metsas kuuske toomas.

***

Kannatame tasapisi ära Vanaema igapäevase seltsilise - see sakslane, kes asju peidab, on aina tõsisemalt sisse kolimas. Kampsun on Vanaemal küll õigetpidi seljas ja maja ta ka põlema ei pane, aga mida aeg edasi, seda tugevamaks muutuvad tema noore-ea ... kiiksud või kuidas iganes neid nimetada. Enamik neist on õnnetuseks seotud minuga, sest ainusündinud tütar on ju elu mõte (saage palun rohkem lapsi, kui võimalik!). See ainusündinud tütar on Vanaema viimaste avalduste kohaselt toimetulematu invaliid, kellel ei ole kohe üldse mitte midagi esemelist. :S Või umbes nii. Piibel.net andis selle olukorra kohta kirjakoha, kus lubati, et kõik möödub ja siis tuleb suur õnn ja rõõm ... No ma ei tea, mis rõõmu sealt enam oodata. Mõtlesin, et lastele on olemas raamatuid leinast ja lapsesaamisest, aga omadega tasapisi sassimineva vanainimesega seoses meenub mulle ainult Eleanor Farjeoni lugu Griseldast - oli vist? ja tema saja kümne aastasest vanavanaemast - oli vist? "Tsuu-tsuu-tsuu, äiu-äiu, lapsuke ..." Leiutasin siis omaette, et Vanaema aju hakkab töötamisest ära väsima ja ta justnagu räägiks iseendale kogu aeg kurja muinasjuttu, nagu oleks paha uni või midagi, sellepärast ta on niisugune ... Et kui ühel päeval peab lastele selgitama. Ainult et minu süda on neil päevil jälle saanud üsna katki murtud, ja Vanaema oma muidugi ka, sest ükski tema poolt soovitatud ravim mulle, puruhaigele ei kõlba, ja ülelombivanatädi saadetud jõlekoledast kunstlõngast (no tal on ka ilmselgelt isiklik sakslane) ei tahagi ma kohe vaimustusega oma olematutele kampsunitele (kõigest 7) täiendust kududa*.

Võib-olla kolib ühel päeval ka meie juurde sakslane ja keeldub lahkumast, kes teab. Hetkel mõlgutan pigem ise sakslaste juurde kolimise mõtet. Kui Vanaema ühel päeval enam ise püsti või kempsu ei saa, kes teda siis tõstab? Mehel on selg ja minul randmed, JJ on selleks ajaks vanainimese mähkmete vahetamiseks kardetavasti veel liiga noor - ja tema hoolitsegu siis oma isikliku pere loomise eest! Aga hooldekodusid on mitmesegaseid, inimväärsema hääbumise tagavad kallimad paigad. Et mitte minna välismaale raha teenima katuse jaoks, vaid tagama emale vääriline kustumisaeg, ka nii võib kujuneda, eks ole. Kui ta siis peaks kohustuslikus korras hakkama Internetti kasutama, et lapselastega suhelda, siis ärgitaks see ajutegevust ka natuke ja ... Ristsõnu ta enam ei lahenda, Lillebrori seltsis vahel pusletab, aga sedagi mitte palju. Vanaisal, tänan küsimast, on tervis hämmastavalt korras, aga ellusuhtumise poolest on ta eluaeg paranoiline olnud, teda see sakslane nii silmatorkavalt ei kimbuta.

Täna ma olen õnnetu. Tuleb vist küpsetada üks kringel, see ei peleta Vanaema juurest sakslasi, aga aitab vähemalt masenduse vastu.

_______________
*Ah et miks ma lõnga silmakirjalikult-tänulikult koju ei viinud? Vaadake, mul ei ole viie inimese asjade ja ämma päranduse - seda on PALJU - jaoks niigi kapiruumi ja me püüame Vanaema selgematel-helgematel hetkedel saavutada olemasolevate vaiba-, soki- ja muude materjalide äratarvitamist ja lõngakerade arvukuse vähendamist.